Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Hobbit, or There and Back Again

(romaan aastast 1937)

eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
62
7
2
0
2
Keskmine hinne
4.74
Arvustused (73)

Üks väheseid fantasy romaane, mis mu käest maksimumhinde saab. Klassikaline lugu ürgsest maailmast, kus tegutsevad kurjad ja head jõud mäekollide, päkapikkude, inimeste, haldjate, lohede jmt. näol. Seda raamatut peaks vist küll kõik teadma! Eesti keeles on raamatu nimi muidugi Kääbik ja ilmus ta vist 1980. aastal koos asjakohaste illustratsioonidega. Raamatu teeb heaks just ta lastepärasus. Tänu siinkohal toimetajale, kes Tolkieni algsel surmtõsisena mõeldud juttu lasteraamatuks kirjutama pani.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin seda lugema paar aastat tagasi sõbra soovitusel ja jättis väga sügava ning tõetruu tunde. Hiljem sirvisin ka eestikeelset versiooni ja kurvastusega nendiks, et kahjuks ei ole suudetud seda sünget õhkkonda piisavalt hästi edastada.Soovitan sügavalt originaali.
Teksti loeti inglise keeles

Klassika.. Esimene kord sai loetud, kui olin 5 aastat vana, siis oli muidugi lihtsalt põnev raamat.. :) Praegu hindan temas peituvad soojust... Toredad tegelaskujud, väiksena jutustasin kõigile seda raamatut ümber. Olin täiesti vaimustatud, ehkki ei lugenud just vähe... Armastan kõiki tegelasi siiamaani. Häbi igale ulmefännile, kes seda lugenud pole!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

''Kääbik'' on raamat, mis mul juba lapsepõlvest saadik seisab riiulis kõrvuti ''Muumitrolli'' ja mõnede teistega, mis vähemalt kord aastas taas näppu on juhtunud ja ikka jälle ja jälle läbi loetud. Hiljuti lugesin ta läbi ka inglise keeles ning see ainult parandas üldist muljet. Vahest ma olen miski hirmus sentimentaalne tegelane, aga mulle tõesti meeldivad sellised südamlikult mõjuvad lood. ''Kääbikus'' ja eriti muidugi LotR-is on aga lisaks toodud tohutult haarav ja mõjuv kirjeldus headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest, mis tegelikult kunagi ei lõpe, vaid ainult muudab oma vorme, luues niiviisi kuidagi üleva ja herolise tunde vahel. Kui leidub keegi, kes veel ei ole seda lugenud, siis lugegu kindlasti - see annab mõttemaailmale ühtteist juurde. Ja kes on lugenud, see lugegu läbi LotR ja see raamat originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Armas klassika. Vaikesena olevat ma kodus ringi jooksnud ja lohet manginud, tulepurskamise asemel kyll ainult hirmsat haalt teinud. Eesti keelne t@lge (Kaabik) on minu arvates hea. Muide, selle t@lke illustratsioonid on yhes Tolkieni kohta ilmunud teoses ara margitud kui erakordsed (Eesti ja Jaapani t@lgete illustratsioonid olid nende arvates parimad). Eriti meeldib mulle Gollum''i t@lge Guglungiks. Pidi ta nimi ju neelamise-haalitsust kujutama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamat, mille suhtes minu arvamus ilmselt enamusega lahku läheb. Tunnistan, et mulle tõesti JRRT ja ka high fantasy eriti ei istu.

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Igati normaalne muinaslugu. Täiesti võrreldav igasuguste muumitrollide ja muu säändse kraamiga. Natuke Vennaskonna nimelist bändi inspireerind ja... muidu ka hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekirjanikud kalduvad pärast sissejuhatavat romaani/novelli/jutustust juurde kirjutama järgi, mis teemat laiendavad ja justkui ühte tervikusse püüavad asetada (klassikaline näide on siinkohal Asimovi luul siduda "Igaviku lõpp" Asumi sarjaga). Mulle meeldib "Kääbik" just selle pärast, et siin pole seda veel püütud teha (nii sarnaneb ta mõnes mõttes "Meremaa võluriga"). Minu arust on "Kääbik" parem kui järjed, mis muutuvad liiga mastaapseks, maailmasõja lugudeks. Väga meeldib, et Tolkien on kasutanud algupäraseid Skandinaavia mütoloogiast pärinevaid nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Kääbikut hea lugeda "soojenduseks" Sõrmuse-triloogiale. Teisest küljest on Kääbiku nimed parema kõlaga kui Sõrmuse-triloogia nimed. Need Ahjotagone,Tobajuss, Katkujuur jt tunduvad imelikud ... vähemalt alguses. Kokkuvõttes siiski hea
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlve eredaim raamat, loen seda siiani aeg-ajalt jälle üle. Ilmselt olen seda kokku sadu kordi lugenud(ilma liialdusteta). Ei tea kas tuleb see soojus raamatust või lapsepõlvest, kuidagi hea on seda jälle kätte võtta. Vana eksemplar oli nii kapsaks kulunud, et pidin oma lapse(te)le tulevikus lugemiseks uue ostma. Ilma mingi kõhkluseta 5.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda meistritööd korduvalt ette oma poegadele, kui nad veel ise ei lugenud. Seejärel oleme kõik selle veel mit-meid kordi läbi lugenud. Hea tõlge ning suurepärane originaal on teinud teosest aegumatu klassika meie muidu nii põuases ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest väga hea raamat. Ise olen seda oma viis korda vähemalt üle lugenud. See on tõeline meistriteos. "Kääbikut" on lihtsalt mõnus aeg-ajalt kätte võtta ja läbi lugeda. Oma väga hea kirjutamisoskusega suudab Tolkien luua tõesti veenva "fantasy" maailma. Kuigi see on rohkem mõeldud lasteraamatuna, peaksid seda lugema ka täiskasvanud, sest oma lapselikkusega võlub ta vahest enamgi. Peale "Kääbiku" lugemist sai Tolkienist vaieldamatult minu üks lemmikkirjanikke. Mulle sümpatiseerib tema juures eriti see, et ta oskab enda välja mõeldud maailma esitada niivõrd realistlikult. Ega midagi, "5" mitme plussiga kirja.
Teksti loeti eesti keeles

No minu arvustus siit jorust veel seni puudus. Lugesin ammu-ammu ja siis veel teist korda, lihtsalt ammu. Hea lasteraamat, ei ole midagi muud öelda. Erinevalt järgnevast kolmeosalisest tellisest mõnusalt paraja pikkusega ja ei veni.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni kohta võiks ju öelda seda, et ta stiil on nagu ta on, kuid see-eest on tal erakordselt hea fantaasia korraliku maailma loomiseks. Ning seda teeb ta tõesti hästi!!! Ütleks koguni nii, et tema maailm on üks värvikamaid, mis iial ilmavalgust näinud. Kuid see on ka kõik. Liiga paatoslik. Aga mida muud ongi oodata ühelt muinasjutult, mis on raamatu vormi valatud? Ka ei taha ma nõustuda ühe eelneva arvustajaga, kes arvas, et oli hea, et toimetaja selle loo lastele ümber kirjutada lasi. Mina nii leia. Usun nimelt, et surmtõsisena oleks ta ehk paremgi.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Raamat on igati hea ja soovitatav luheda kõikidel inimestel kes on huvitatud fantasy´st. Kuid nii mõningadki asjad on raamatus liig lihtsaksd tehtud (Smaugi surm nt.). Lugesin nii inglise kui ka Eesti keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Olen väga nõus K.Sanderiga, et "Kääbik" parem on kui järjed. See on lihtne ja rahulik raamat, ilma liigse fetishismi ja suurustamiseta, millised Sõrmustekammis kogu niigi fantaasiavaesuse piiril rulluvat tegevust raamitsevad. Lugejale jääb nauding ise maailmat avastada, oma kujutlusvõimega sinna ajalugu juurde mõelda jne. Ilmselt on tegu ühe quest-fantasy kanoonilisema teosega. Sedalaadi saagad on vist tegelt kõik Odüsseiast alguse saand, aga olgu ppeale... Paljud fantasy-standardid just "Kääbikus" esimesena paika pandud: üks kangelane, kes tahtmatult kistakse mingisse afääri; reisiselzkond, kes on küllalt kirju ja mõneti vastuoluline; erinevad hädad ja juhtumised teel; kõrvalepõiked esialgsest marsruudist jne, jne. "Kääbik" on õnneks sedalaadi quest, mille episoodid ei kisu liiga novellilaadseteks, st. üks ja oluline tegevusliin on pidevalt jälgitav ja süzheearengule vajalik. Tegu pole üksteise otsa pikitud lõdvalt seotud pildikestega (12 tooli; Huck Finn jne). Sellises võtmes, nagu asi on meile esitatud, raamatul nagu puudusi ei olekski. Iseasi on nüüd isiklik maitse sellist kraami alla neelata.

Võrreldes "Sõrmustega" on "Kääbik" seega asjalikum, rohkem romaanilikum ja ehk ka kirjanduslikum. Mind häiris tugevalt see autori jonnakas soov iga võimalik episood "Kääbikust" hiljem lahti kirjutada ja sajandite peale laiali veniatda. Ta järje põhiliin - Guglunki sõrmus - oli juba piinlikult halenaljakas. Ühesõnaga - ma`i ole tolkinist aga "Kääbik" meeldis oma pretensioonituses ja soojuses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üks parimaid lasteraamatuid ja samas täiesti loetav ka täiskasvanuna. Ei saa tõesti aru nendest, kes seda viletsaks peavad. Juu neil on kehv või siis väga kindlakskujunenud maitse, mille raamist nad kümne küünega kinni hoiavad.
Teksti loeti eesti keeles

Aga minule "Kääbik" meeldib. Eriti kui teda võtta parima XX sajandil kirjutatud muinasjutuna. Meeldib soojus ja sõbralikkus ja lasteraamatu stiilis jutustamisviis ja kõik muu mis ülalpool leiduvates positiivse alatooniga arvustustes juba kirjas. Isiklikult meeldisid mulle eriti just need (kah juba eespool mainitud) vihjed minevikusündmustele - Gondolin, Moria, "aeti Põhjalast välja" jne., mis mõjusid oma salapärasuse ja lahtiseletamata jätmisega. Samas aga LoTR-i lugedes ei pettunud, kui seal osad salapärasused vastused said. Ilmselt oli pikaajaline "Kääbiku"-dieet huvi lihtsalt niivõrd kõrgele ajanud. Isiklikus Top10-s raudne esimene ja seega "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea muinasjutt. Mitu korda loetud. "Sõrmuste isand" on tunduvalt nigelam. Bilbo sümpatiseerib mind rohkem kui Frodo.
Teksti loeti eesti keeles

Oma yllatuseks aastasin, et Tolkien kui selline mul kuidagi teenimatult kahe silma vehele on jäänd. Tegu on aga kirjanikuga, kellest ma kuidagi ei yle ei ümber ei saa. Alustagem siis "The Hobbitist", kuna see ka kronoloogisliselt kõikse esimesena näikse kirjutatud olevat. Huvitaval kombel on kõik, kes on raamatut eesti keeles luugenud, liigitanud ta muinasjutuks ja pannud ta "Muumitrolliga" kõrvuti. Mis pattu salata, olid need lapsepõlves minugi lemmikteosed (sinna juurde veel "Karlsson" ja "Vennad Lõvisydamed" ja need kõik ylejäänud). Mõistan, miks teda lasteraamatuks peetakse. Siis sattus mulle kätte venekeelne tõlge. Kahjuks kyllalt kehvapoolne, kuid see andis tõuke otsida endale originaalkeelne lugu. Kui ma siis lõpuks olin inglise keelse "Hobbit"`iga yhelepoole saand (uskuge, see pold lihtne, sest ma pole kunagi inglise keelt õppind), siis oli mul tunne, et tegu on kahe erineva raamatuga, milles tegelased ja syndmustik sama. Tolkienile tuleb au anda juba kasvõi selle pärast, et nii kenasti läbi mõeldud maailma ei ole mina veel mitte kellelgi näinud-lugenud. Teerajaja kogu fantasy kirjandusele. Mina vatleks "Hobbit"`it eraldi seisva loona, mitte päris LOtR`i osana, olgugi et sellest saab kaudse alguse kogu Frodo quest. Miks? Põhjendus lihtne: minu meelest ei arvandu Tolkien alguses yldse, et ta sellele ka midagi järgmist kirjutab, sest "Hobbit"`is pole mitte yhtegi vihjet Mustale Isandale ja tema jüngritele (tõsi, midagi on mainitud tegelasest nimega Surnumanaja, kuid minu mäletamist mööda suitsetati ta "Hobbit"`i lõpus Sünklaanest kenasti välja ja temaga oli justkui kenasti lõpetatud). Kirjutada oleks veel palju, kuid kuna ma tahan ka midagi LOtR`ile jätta siis lõpetan oma arvustuse lihtsalt kiitusega
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lapsepõlves jäi see raamat minust lugemata ning mõned aastad tagasi sai sõbra pealekäimisel ette võetud ning läbi loetud. Väga seda tegu küll ei kahetse, kuid midagi haaravat seal ka ei olnud. Suhteliselt igav muinasjutt. Ehk oleksin teisel arvamusel, kui raamatu hälli kõrvalt oleksin leidnud. Paraku nii see polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin Kääbikut kohe pärast TLoR-i, kuna sain pärast mõningast uurimist teada, tubli JRRT on paberile kandnud ka mõne teise raamatu ja pealegi veel samas maailmas. Raamatu lapsikus pani mind lihtsalt iiveldama. Tavaliselt, kui keegi nimetab Fantasyt muinasjutuks ma ei vaata sellele just hea pilguga, kuid Kääbiku puhul kasutan isegi sellist väljendust.Uut trükki ma pole veel lugenud, kuid ei maksa sealtki teab mida oodata. Siiski võis minu arvamust mõjutada just TLoR-i eelnev lugemine.Tegelt on raamat ise päris mõnus eellugu ja seal seletab nii mõndagi TLoR-i kohta nt : Guglunki lugu.Tolkien oskab kuidagi köitvalt kirjutada, nii et kui raamatu pooleli jätad, siis jääb südamesse mingi väike kripeldus, et tahaks ikka edasi teada saada, mis juhtub.Et arvustus mitte liiga laitev ei oleks, ütlen, et Tolkien on teinud nii palju eeltööd oma raamatu kallal ja ma tõesti austan seda ning ei saa siiamaani aru, kuidas kellelgi võis nii palju viitsimist olla. Olgu au ja kiitus fantasy guru Tolkienil!
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, aga mitte ainult. Umbes sama mitmekihiline nagu "Karupoeg Puhh" - lapsena loed, meeldib. Täiskasvanuna loed, märkad hoopis muid asju ja meeldib ka. Väga.
Teksti loeti eesti keeles

5 punkti saab raamat juba sellepärast, et ma olen suur fantasy fänn ja Tolkien kuulub minu lemmik autorite hulka. Esimest korda nägin teost 4 või 5 aastaselt, siis sai ainult pilte sirvitud, need tundusd tollal küllaltki õudsad. Hiljem sai "Kääbik" nagu kord ja kohus läbi loetud, siis tundus ta toreda ning lõbusa muinasjutuna, mida oli ülimalt mõnus lugeda. "Kääbik" on lõbus sissejuhatus "Sõrmuste Isanda" triloogiale, temas puudub viimastele omased tõsidus ning suured ülesanded, ta on lihtsalt retk Sinna ja tagasi. Viimases peitubki võibolla tema võlu. "Kääbik" puhul on tegemist hea lugemisega nii lapsele kui ka täiskasvanule. Mis ma ikka siin rohkem kirjutan, tegu on hea raamatuga ja see viimane ongi kõige tähtsam. Kõik kes pole teost lugenud, tehke seda kindlasti, sest vaevalt te sellega midagi kaotate. KÕIK.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin Kääbiku läbi umbes aasta tagasi, päras seda kui lugesil läbi Suur meistri triloogia esimese raamatu kui see ilmus eest keeles. Igatpidi suurepärane, soovitak läbilugeda kindlast ennem "Sõrmuste vennaskonda", sest Kääbik ongi esimene raamat. Pärast Kääbik lugemist said mõningad asjad selgemaks. Kindlasi ei saa seda lihtsalt munasjutuks nimetada, kui oled tõsine fänn on tõsine oht asja päris tõsiselt võtma hakata
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tolkieni teos mida ma lugesin (ja loen kindlasti veelgi). Ühe suurepärase kirjaniku suurepärane teos. Ühe pealtnäha väikese ja väeti olendi (kääbiku) seiklus päkapikkude kulla tagasi võitmiseks. Lohe Smaugi hirmuvalitsusest. Haldjatest ja võluritest. Kõigest mis mulle meeldib. Usun, et ka paljudele teistele ja ma ei eksi. Raamat mida nii kergesti enam järgi ei tehta...
Teksti loeti eesti keeles

See on nii ilus lugu, et 5 panemine oleks siiralt ebaõiglane, see vajaks märksa kõrgemat hinnet. Kääbik (ja selle järjed) on väga inimlik lugu ja viib lugeja just sellesse imelisse müstilisse maailma, kus ta argielust minna igatsebki. Tolkien väärib igati minu austust!
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas raamat.Vägga tõetruu nagu loekskipäriselus juhtunud sündmusi kunagi kaua-kaua aega tagasi.Seda raamatut lugedes saan ma aru kui igav ikka meie maailm on.Ei ole draakoneid,päkapikke,haldjaid,kääbikuid,trol-le,metsakolle,orke ega võlureid.Kohe pisar tuleb silma.hindamatu raamat!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis minu käest kõhkluseta viie saab. Esimene JRRT ja siiani parim. Lugu, mis ei lohise nagu "sõrmused", hea lugeda. Samuti parim Tolkieni tõlge.

Mingitel hämaratel põhjustel puudus see raamat minu vanemate kogust ja seetõttu pidin seda pidevalt laenama. Õnneks on ta nüüd olemas ka minu riiulis ja rahu temaga.
Teksti loeti eesti keeles

kummardus meeste ees, kes sellise maailma väljamõtlemisega hakkama saavad ning oskavad sellest nii ladusalt pajatada!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastele meeldib see kahtlemata ka, aga siiski pole ta minu arvates päris tavaline lasteraamat, eriti kui mõelda, et ta "Sõrmuste isandale" sissejuhatuseks on.
Teksti loeti eesti keeles

This is really sick!

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin et imelikul kombel on isand Bagginsi seiklused mul siiamaani hindamata. Kuna just äsja sai see raamat umbes viiendat korda läbi loetud - suhteliselt väike arv kindlasti võrreldes paljudega - siis parandan selle lünga nüüd ka omalt poolt kanoonilise hindega kanoonilisele teosele. Kuigi tänapäeval ei kuulu Tolkien enam mu lemmikautorite ladvikusse ei saa sellele raamatule kuidagi madalamat hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Sinna ja Tagasi. Lugesin ja Lugesin. Nüüdseks juba 6-7 korda läbi, aga ikkagi -- paneb uuesti lugema. Jutt küll on selline kõrvaltvaataja poolt jutustatud, jätab veidi jutustamise maigu suhu, kuid lugu on nagu TOlkieni puhul ikka -- äärmiselt hea. Iga haritud inimene peaks kordki raamatut kätte võtnud olema.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Oli üks esimesi raamatuid, mis läbi lugesin. Romaanis leidus põnevaid lahingu kohti, kuid samas sõprade häid omavahelisi sooje suhteid. Sobib lugemiseks igale eale.
Teksti loeti eesti keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahjuks lugesin enne selle raamatu kallale asumist läbi Sõrmuste Isanda triloogia. Pärast selle lugemist sain LOTR mitmele asjale paremini pihta. Ma ei saa selle raamatukohta viidata, kui lapsepõlve lemmik, sest pole veel täiskasvanud. Ja ma pole üks neist, kes arvab, et 15 aastane on juba täiskasvanud.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Teksti loeti eesti keeles

Olles ära lugenud esimese peatüki esimesed lehed, tekkis mul mõte raamat kõrvale panna, sest leidsin loo olevat liiga liiga muinasjutulik ja naiivne, mõtlen eelkõige Gandalfi uksele märgi panekut ja see kuidas päkapikud urgu tulid, tülikas, korduv. Kuid sundisin end edasi lugema ja jumal tänatud, et seda tegin.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

"Kääbik" on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi, aga näe, siin arvustanud polegi. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni "Kääbiku" film.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Säherduse silmapiirini ulatuva arvustustejada lõppu otsustasin siia ka oma ääremärkused ritta seada ühe kunagise raamatu kohta. Omal kummalisel moel ei leidunud seda kunagi koduses põnevike ja mirabiliate riiuleis ega hakanud ka silma raamatukogus, ega tädi juures seiklusjutte maalt-merelt sarja raamatute seltskonnas. Hoopis suvalisel suvel teise tädi juures kui keset palavat ja jaanipäeva võinuks hoopis tööd teha, metsas kolada, ujumas käia ja mis kõik veel. Sai seda kõike ka tehtud, aga igal juhul "Kääbiku" lugemine tegi tolle suve erilisemaks küll.

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva. Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks.
Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
2019: üritanud filmi vaadata, leian, et taas kord on leidnud kinnitust väide "film on raamatu vilets ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.

Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kui Holmes sai pärast dramaatilist heitlust Reichenbachi kose ääres ellu jääda, siis miks ei võinud seda Moriarty? Võis küll. Sellest mõttest ongi tuld võtnud Christian Klaver, kirjutades ühe järjekordse Sherlocki-jutu. Moriarty "ellujäämine" on siiski suhteline, sest ta tuleb tagasi vampiirina. Esimese märgi, et Londonis on tegutsemas vampiiride kuritegelik rühmitus, saab Holmes siis, kui Lestrade toob talle näha läbiotsimisel leitud äralõigatud naisesõrme. Holmes teeb sellega katseid ja märkab, et sõrm reageerib hõbedale - hõbe hävitab selle. Järelikult... Varsti saabub Holmesi juurde aga autoriteetne klient, Dracula, kelle naine on Vampiir-Moriarty poolt röövitud ja käib väljapressimine.
 
Taoline fantaasialend ei ole ju laita, ent miskipärast see ei taha see lugu köita. Puudu jääb see tavapärane võte, mille kohaselt peaks Holmes seletama, kuidas ta millise järelduseni jõudis (ükskõik kui ebausutav see ka poleks). Lõpp paneb ka õlgu kehitama - Moriarty põgeneb laevaga kuhugi kaugele merele ja jääb seal ootama Holmesi surma, misjärel naastes ta õnneks võetakse.
 
Lugu on ilmunud William Jonesi koostatud kogumikus "The Anthology of Dark Wisdom" (Elder Signs Press), mis sisaldab valdavalt ajakirjas Book of Dark Wisdom (hilisem Dark Wisdom) ilmunud jutte. "Solitary Grave" ei ole ses ajakirjas ilmunud, ent nagu koostaja eessõnas selgitab, on sisse võetud ka muid tekste, mille iseloomustavaks sõnaks on dark (sünge, tume). Ei teagi, mida see antud loo puhul tähendama peaks. Võib-olla seda, et positiivsetel tegelastel eriti hästi ei lähe - Holmes sureb (loomulikku surma), Watsoni abikaasa tehakse vampiiriks ja Watson ise ka, kuigi paranemislootusega.
Teksti loeti inglise keeles

Evald on staažikas mustkunstnik ja Mustkunstnike Liidu liige. Ta on andekas tüüp - oskab oma leivanumbrina veest veini teha (küll kõiki füüsikaseadusi järgides). Nüüd on ta aga enda arust langenud intriigi ohvriks: Mustkunstnike Liidu lähetusega oli broneeritud üks koht sümpoosionile Lõuna-Ameerikasse, ent selle napsas endale hoopis tema hea sõbranna, liidu juhatuse liige. Evald tahab kätte maksta, aga ei tea kuidas. Ta siseneb siiski Ameerikasse ära sõitnud naiskolleegi korterisse,. kasutades seekord oma võimet siseneda ruumidesse läbi seinte, surudes lihtsalt õlaga (ja eirates kõiki füüsikaseadusi). Nüüd on ta seal korteris ja juhtunud on see, mida ta on varem kartnud - võime läbi seina tungida lihtsalt kaob. Ja välja enam ei saa.
 
Kerges huumori võtmes lugu, mis paneb korraks muigama, aga tõenäoliselt on paari kuu pärast siiski meelest haihtunud, jätmata ei magusat ega valusat mälestust.
Teksti loeti eesti keeles

Stanley C. Sargent on kirjutanud 2 väga sarnast juttu, kus figureerivad kaks sõnakehva Innsmouthi vanameest: Jeb ja Martin. Üks jutt on "Trust Me" ja teine "Just a Tad Beyond Innsmouth". Mõlemas loos ilmub Innsmouthi - sellesse ulmekirjanduse kuulsaimasse rannikulinnakesse - võõras, kes on ülbe ja üleolev ning loomulikult ei meeldi kohalikele. Saatuse tahtel satub see võõras mõlemas loos kokku tänaval midagi nikerdavate (whittling) vanameestega, kellega võõrad sugugi hästi jutule ei saa. Käesolevas jutus on saabuja kinnisvarahaldaja, kes küsib teed Falcon Pointi (aga Falcon Point asub ju ainult õige pisut Innsmouthist edasi, nagu me teame August Derlethi jutust "The Fisherman at Falcon Point"). Seal on riigi valdusesse läinud suur kinnistu ja plaan on kuivendada piirkonna tiigid ja sood, et kinnistut müügikõlbulikumaks teha. Aga kohalike jaoks ei saa see olla hea plaan, sest sealsetes tiikides elab olevusi...
 
Mõlemas jutus leiab võõras otsa just nimelt vesises keskkonnas ja ega seda raske ära arvata ei ole, kui kutsumata külalist on kujutatud nii ebameeldiva tüübina, nagu seda on tehtud. Väga originaalne see lugu küll ei ole, aga kaks napisõnalist vanameest annavad jutule humoorika varjundi ja alati on ju tore kui vastik tüüp saab õiglaselt kutuks tehtud. Miinusega neli, üks viletsamaid lugusid antoloogiast "Tales out of Innsmouth".
Teksti loeti inglise keeles

Müstiline lugu, mille võiks ulmesõrade seas levinud terminites märksõnastada sõnaga "ajaränd".
 
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
 
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecrafti lühiromaanist "The Shadow over Innsmouth" on säilinud märkmeid ja lõike loo esialgse versiooni kohta. Need on ilmunud kogumikus "Something About Cats and Other Pices" (1949). Nende põhjal kirjutas Glasby loost sellise variandi, milline ta oleks võinud esialgse plaani põhjal olla. Ma pole neid märkmeid lugenud ja Lovecrafti loo lugemisest on samuti palju aastaid möödas, mistõttu võrdlema ei hakka. Mälu järgi võin siiski öelda, et Glasby loos rõhk ühel sõrmusel, mille peategelane saab minajutustaja käest ja mis oli kunagi kuulunud kapten Obed Marshile. Sõrmuse müstiliste omaduste tõttu realiseerub ettekuulutus, et Obed Marsh saabub veel kunagi Innsmouthi tagasi ja seetõttu on loo viimane neljandik minu meelest täiest erinev kanoonilisest Lovecrafti versioonist. Samuti puudub Esoteerilise Dagoni Ordu hoone külastuse episood. Keskpärase nelja vääriline lugu. See on ilmunud sümpaatses antoloogias "Tales Out of Innsmouth: New Stories of the Children of Dagon" (Chaosium, 1999).
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugu Trisha Telepi koostatud mõjukast antoloogiast "Mammoth Book of Vampire Romance". Sajanditevanune, ent noorusliku välimusega mees (vampiir) märkab, et ülikoolis loeb külalislektor intrigeeriva teemaga loengu: "Hold onto yout haemoglobin: new anthropology prof. is expert on vampires". Laia silmaringiga teadmishimuline vampiir osaleb kuulajana sel loengul ja üllatub, et professor on kena välimusega noor naine. Serveerides end huvilise üliõpilasena kutsub ta lektori loengu järel kohvile. Üks asi viib teiseni ja varsti ollakse naise juures korteris. Seksimängu osana kuulub asja juurde ka käeraudadega aheldamine voodipeatsi külge. Olgugi üliinmlike võimetega, ei ole vampiirmees siiski kõikvõimas ja kui naine käeraudu avada ei taha, ei jätku ka tema füüsilisest jõust. Hooletusest oli mees päikeselisel tänaval välja näidanud, et tal pole varju, ja naine taipas kellega tegu. Algab väljapressimine - naine tahab, et ka tema vampiiriks muudetaks, muidu...
 
Vaimukas, huvitav lugu. Keskmiselt õnneliku lõpuga.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja plussi vääriline lugu meile, ulmefännidele, hästi tuntud antoloogiast "The Mammoth Book of Vampire Romance" (2008).
 
Noor seksikas naine on palgamõrvar, peale selle ka vampiir. Järjekordne klient on kohmetu noormees, kes soovib oma "kasuisa" surma. Väidetavalt ujus mees ligi tema emale, kes põdes vähki, abiellus enne tolle surma ja mürgitas siis naise, saades pärijaks. Ohvriga esimest korda kohtudes tunneb muidu väga enesekindel vampiiritar nõutust - surmale määratud mees on noor ja kena, küll paras sitapea, ent paistab päris võrdväärne partner vereimejale, kes muidu on oma võimetelt igas mõttes tavalistest inimestest üle. Teisel kohtumisel asi selgineb - ta on sattunud paraja portsu otsa, sest mõrva objekt on samuti vampiir ja mõrvarist veelgi võimekam ning intelligentsem...
 
Tugev ja huvitav jutt psühholoogilisest vaatevinklist. Justkui "madalast" ja läbinämmutatud teemast hoolimata võib tajuda teravat ja intelligentset vaatlejapilku ning ka dialoog on vaimukas ja intensiivne. Pealkiri on ka muhe.
Teksti loeti inglise keeles

"Saatana sigitis" liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, ent sel on ka fantasy varjund, sest maagia on just sellele suunale eriomane tunnus. Teisalt liigitub see lühike romaan ka pornosse, mis otsingumootorite statistika järgi on üks populaarsemaid alamžanre igas valdkonnas. Seega annab taoline kombinatsioon lugejale juba ette positiivse eelhoiaku. Märksõnad: must rituaalmaagia, satanism ja energeline, vabameelne seks.
 
Esimese peatüki tegevus toimub Inglismaal 1969. Öisele metsalagendikule on kogunenud 13 kuradikummardajat või nõida, kes teevad seal oma tempe ja lõpetavad intensiivse grupiseksiga. Asjaaramastajad küll, aga neid jälgib eemalt ka üks päris nõid - Maureen. Inkvisiitorite haarangus võetakse kõik nad kinni ja ka Maureen põletatakse koos abikaasaga tuleriidal. Vahetult enne surma suudab naine kohale tellida ühe põrgusigidiku, kellelt saab endale ja abikaasale uuestisünni. Järgnev lugu on juba aastas 1969 - romaani ilmumise ajas, 300 aastat hiljem.
Maureen ja ta abikaasa sünnivad Londonisse kaksikutena, nad on 21-aastased - ilusad ja targad ja enesekesksed ning hoolimatud teiste inimeste suhtes. Maureenil on tugevaid telepaatilisi ja hüpnootilisi võimeid. Peale selle harrastavad nad omavahel kõike ihulikku - seks on neil omamaoodi kinnisidee. Maureen tutvub rikka naisega, kes juhib Londonis väikest okultistlikku gruppi Golden Dawn Society. Nad otsustavad koos vennaga, et Maureenist saab selle grupi juht ja abikaasa rikka naise mehele. Eelmisest juhist saadakse lahti vana hea "inimesekujuline nukk/nõelad sisse" rituaaliga. Jamaks läheb siis, kui naudinguhimulise julma paari vastu hakkab tegutsema üks teine nõid, nn valge maagia spetsialist.
 
Süžee episoodid vahelduvad hardcore-pornoga, kus proovitakse läbi kõik inimkeha võimalused. Naised on heas vormis, suurte rindadega, ajastule (1960-ndad) omaselt on nad sealt raseerimata. Meeste varustus on võimas - kindlasti jäme, enamasti ka piik ja tihtipeale tukslev (throbbing, pulsating). Pornostseenid võtavad siiski vähem kui poole loo mahust.
 
Raamatu on välja andnud üks Taani pornokirjastus Svea Booki kaubamärgi alt. Soetasin selle teose umbes aastal 1996 ühest Taani antikvariaadist, kui otsisin pilguga oma tolleaegseid kiiksu-märksõnu (devil, satan, occult, magick, ritual jne). Mäletan, et raamat oli riiulis kõrvuti teiste sama sarja raamatutega, kõik ühesuguse kujundusega, või õigem oleks öelda - ilma kujunduseta.(Märkan, et ISFDB-s on registreeritud samalt väljaandjalt ka Wernher von Grau "Sex Odyssey" (1969)...
 
Guugeldades leiame ühe pikema blogipostituse, mille okultistlikust kirjandusest huvituv autor on püüdnud uurida "Spawn of the Devili" autorit ja muidu tausta. Ta jõuab järeldusele, et sama raamat on välja antud ka Joel Harrise autorinime ja pealkirja "Inpenetrable" (jah, sellise kirjaveaga pealkirjas) all. Ta arvab veel, et romaan on ülisuur haruldus, sest eksemplari hankimisega oli tal suuri raskusi ja Harrise raamatut ta ei saanudki. Hinnasilt minu koopial tõendab, et maksin selle eest 10 taani krooni.
 
Niisiis - raamat vabameelsele lugejale, kes ei tunne üksikasjalikke nussikirjeldusi lugedes seletamatut ebamugavust.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmevorm küll ka, aga domineerivam on porno. Hardcore, verine pornosplätter. Eestisse on ei-tea-kust saabunud Kettad, on toimunud Sündmus ja kõigis inimestes on intensiivistunud täiesti pidurdamatu sugutung. Peale selle näib olevat ärganud soov võimalikult palju ja jõhkralt teisi inimesi tappa. Need kihud esinevad ka pidevalt koos. "Surnuks keppima" ei ole selle jutu kontekstis mingi sõnakõlks. Stiilinäidet:
 
"Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema."
 
Mahlaka ja verise tegevuse kõrval on lugu siiski nõrgavõitu süžeega, väga palju taolisi jutte lugeda ei jäksaks. Lõpp jääb kuidagi lahjaks või poolikuks. Keelekasutuse põhjal arvan, et tegu pole autori esimese trükiprooviga. Von Avi näib tundvat hästi Tartu linna ja olevat praktilise meelega, võib-olla tehnika valla inimene või kaitseliitlane vms. Jäin mõtlema, kes ta selline võiks olla ja kas tunnen teda isiklikult, aga pakkuda ei julge. Olen varem lugenud vist ainult ühte ulmekat, mis samal ajal on ka pornokas (Aristotle Levi "The Spawn of the Devil"), ent see oli oma pehmuses käesoleva jutu kõrval täielik poisike.
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme pole ainuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud ulmet. Mart Raudsaarel on BAASis registreeritud koguni 26 teost, millest kümmekond on küll ilmselt järjejutu osad.
 
Helme pole ka ianuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud seksist. Mart Kadastiku romaani "Eluaegne" tagakaanelt loeme: "Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks." Romaani "Suvi sulab talvel" annotatsioonist: "Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma." Nii et hea tahtmise korral saanuks Reaktori seksi-erinumbris teha olulisema päevalehe peatoimetajate võistluse. Nüüd aga ei tea, mitmenda koha "Roosa tähe sära" oleks sellel minikonkursil saavutanud.
 
Tegevus toimub aastal 2070, kus muude ühiskondlike muututse kõrval on toimunud eriti suured pöörded suhtumises seksuaalsusesse. Tavalist paarisuhet naturaalse seksiga peetakse perverssuseks. Normaalsuse hulka loetakse grupiseksi eri vormid, suuremad vanusevahed, homovärk jms. Naturaalne heteroseksuaalne paariseks on karistatav ja sõna "naturaalne" on nn n-sõna (seda pean vaimukaks leiuks). Normaalsus on tagatud spetsiifilise keemilise preparaadiga - fronesiiniga, mis tagab üldjuhul inimestele "normaalsele" seksuaalse sättumuse. Tegevus toimub kriminaalpolitseis, kus uuritakse kaebust väidetavalt ühe endavanuse naisega seksinud mehe kohta. Ülekuulamise käigus ühendutakse kahtlusaluse teadvusega, elades läbi kõik need emotsionaalsed ja füsioloogilised protsessid, mida pervert on seksi ajal kogenud. Uurija ei taipa paraku, et niimoodi võivad avalduda ka tema enda varjatud ihad ja politsei sisekontroll ei maga...
 
Jutt tundub korraliku käsitööna, kus puudub liigne originaalsus ja see ahaa-efekt, mis tekitaks mulje, et autoril oli mingi eriti leidlik või vaimukas idee. Nii et hindamisel olen jälle BAASi igavese dilemma ees - kolm pluss või neli miinus?
Teksti loeti eesti keeles

Aastal 2000 ilmunud loo tegevus toimub aastal 2017. Kirjutamise ajast vaadatuna oleks see alternatiivtulevik, hetkel mõjub alternatiivajaloona.
 
Moskva suure ajalehe korrespondent saadetakse Primorskisse, et kajastada suure sõjalaeva/lennukikandja kavandatavat müüki Lõuna-Ameerikasse. Laev on pooleldi valmis, aga raha lõpuni ehitamiseks ei ole ja see seisab juba aastaid dokis jõude. Väheste märkide järgi saame aru, et Venemaa ajalugu on läinud teisiti, kui päris elus. Riigivõim tundub olevat nõrk, suund on tagasi nõukogude korra poole, ent selles asjas on jäädud poolele teele. Välismaa kaupu eriti müügil ei ole, peaministri on Nekozõrev.
 
Primorskis, kus - nagu igal pool - valmistutakse Suure Sotsialistliku Oktoobirevolutsiooni 100. aastapäeva tähistamiseks, on jõudu kogumas varjatud mäss, mis meenutab väga 1917. aastat. Ülestõusu süda näib olevat kohalikus sõjakoolis, mida juhivad kommunismimeelsed. Värk peaks pihta hakkama dokis seisva laeva kahuripaugust. Vastaspoolel on aga kohaliku jahu- või leivatehase tööliskond - see tehas on linna ainuke suurem eraettevõte. Moskvast saabunud ajakirjanik satub sündmuste keskele.
 
Mu meelest ei ole see lugu väga tõsine, liiga püalju on totrusi, aga samas pole ka žanrihuumor. Erilise varjundi kogu loole annab asjaolu, et märkimisväärne osa Primorski juhtivtegelastest kannab Ladina-Ameerika eesnimesid (Julio, Ibanes jms), mis on seotud tõigaga, et Venemaa elu on oluliselt mõjutanud Lõuna-Ameerika seriaalide vaatamine... Eelviimasel leheküljel saame ootamatult teada, et kõik loetu oli ehk hoopis unenägu, aga viimasel leheküljel tuleb veel teine pööre - ei olnud ikkagi unenägu.
 
Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas raamat sarjast, kus vojevoodi detektiiv (või jaoskonnamiilits - utšastkovoi) Ivašev lahendab kusagil Vana-Vene (Russ) umbes vakka suuruses tsaaririigis ette tulevaid juhtumisi. Komödiantlik jant, kus ca pooled naljad lähevad miilitsa kolgekasvu, ent olematu mõistusega abilise Mitja arvele. Seekord lahendatakse tsaar Gorohi toast näpatud lendava laeva jooniseid ja sellega seotud tunnistajate tapmisi. Baba Jagaa abiga püütakse kinni kohalik kuritegelik autoriteet Surematu Kaštšei. Halba maitset suhu ei jäänud, aga väga rõõmustada pole ka nagu millegi üle. Rohkem lõbusa kaanepildi ja odava hinna pärast sai ostetud. Huumori ja krimižanri ühendamisest räägib raamatu lõppu lisatud essees filosoofiadoktor I. Tšornõi. Sarjas "Tainõi sõsk tsarja Goroha" peaks kokku olema 10 raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Kosmoselaev (jutu terminoloogias "tähelaev") on maandumas võõrale planeedile. Kapten tutvustab meeskonnale missiooni (nagu nad ei teaks... aga lugeja ilmselt ei tea), tsiteerin: "Paarisaja aasta eest saadeti Maalt teele Inimkonna Esimene Tähelaev /---/ mille ülesandeks oli leida inimkonnale uus elupaik. Viimase Maale saabunud teate kohaselt see missioon ka õnnestus. Nad leidsidki täiusliku elupaiga. Maaga sarnase planeedi, millel asutasid omainimeste koloonia. Nüüd aga peame meie selle info õigsust kinnitama ja ühtlasi Uue Maa, või kui soovite, Teise Maa, asunikele kaasaegset tehnoloogiat ja varustust tooma. Ühtlasi vaatame üle, kuidas inimesed on uues elukohas kanda kinnitanud."

Ülesanne jääb täitmata mingitel segastel põhjustel, kui üks meeskonnaliige hullub ja pöördub teiste vastu. Ilmselt on kuidagi asjaga seotud laeva androidist arst.

 

Mõned asjad, mis silma jäävad. Kui aeg on nii kaugel, et inimkond on leidnud kusagil sobiva koha ja sinna kohalegi jõudnud, siis eeldaks, et tehnika areng ja elukorraldus on eriti kõrgelt arenenud. Jutust sellist muljet ei jää. Olgu, plasmarelvad, hibernatsioon jmt. Aga kuidas on nii, et sinna planeedile sõidab ainult 4-5 meest? Laevast minnakse edasi soomukiga. Nagu Teine maailmasõda, nagu "Neli tankisti ja koer" (ühe tüübi nimi on veel Janek...). Kuidagi väga lihtne ja labane on see. Ma pole mingi tehnikapede ja ega ei tahagi kuulda igasugu füüsika- ja kosmosetehnika võõrsõnadest kubisevaid nimetusi, aga ikkagi.

 

Esialgu pole päris selge, kas inimesed üldse sellel planeedil on. Siis aga mainitakse nagu muuseas kilomeetri täpsusega asunduse asukohta ("viie kilomeetri kaugusel").

 

Kirjavigu panin tähele, samuti sõna "oma" liigne kasutamine. Nt "seadsin oma sammud sinnapoole". No kelle sammud siis veel? See "oma" liigkasutus võib olla anglitsism, sest inglise keeles käib his, her ja its orgaaniliselt nimisõna ette, eesti keeles siiski mitte.

 

Lühikesel jutul on siiski arvestatav puänt. Neli pika miinusega.

 

 

 

Teksti loeti eesti keeles

"Kimäär" on täiendatud ja oluliselt ümber töötatud versioon 1964. aastal ilmunud ja Issai Lukodjanoviga kahasse kirjutatud jutustusest "Proštšanie na beregu". Pikkust 180 lk, ehk siis pigem romaan, kuigi vene keeles kasutatakse sõna "povest", mis viitaks lühemale vormile.  
 
Keskne figuur on bioloog/keemik Kruglov. Loo alguses on aasta 1988 ja Kruglov on 71-aastane. Sellest hoolimata näeb ta välja selline, kelle kohta öeldakse "üle 45 ei pakuks". Mees on end instituudist päeva pealt vabaks võtnud ja sõitnud kaugele sugulaste juurde, kellega tal pole erilisi sidemeid olnudki. Midagi on tema elus juhtunud, aga esialgu me seda teada ei saa. Kruglov mõtiskleb oma elu üle: kõrgkool, abiellumine, töö laboris. Seal laboris on ta 50-ndate lõpus kõrvaltööna uurinud võimalust säilitada aine "nooruslikud" omadused kogu selle aine elukäigu või tarbimisotstarve jooksul. Kujundiks on võrdlus kingatalla ja elektripirniga. Üks kulub tasapisi ja muutused on nähtavad ning ühel hetkel ongi ära kulunud. Aga elektripirn põleb ühel hetkel läbi ja enne seda pole tema kulumisest erilisi märke. Idee on välja töötada materjal (või orgaaniline aine), kingatald otseses või kaudses mõttes, mis peaks tervena vastu lõpuni, ilma et "vananemise" tunnuseid näha oleks. Katseid tehakse muuhulgas ahvidega.
 
Teadlaste uurimistöö vormub teaduslikuks artikliks, mida ometi avaldada ei lasta, olgu siis isikutevaheliste suhete või teooria ebakindluse tõttu. 1960-ndal aastal satub Kruglov labori juhatajaga ja konflikti ja on sunnitud lahkuma. Aga vahetult enne seda manustavad tema ja ta kolleegist teadlane endale välja töötatud preparaati, pääsedes napilt eluga. See ei ole küll igavese nooruse eliksiir, ent peaks idee järgi säilitama inimese tervisliku seisundis ja välimuses ajani, kui n-ö aeg minna tuleb. Autor ei avalda kõike seda nii konkreetselt, vaid tasapisi. Aastal 1988 on Kruglov taas teadustööl ja tehnika areng võimaldab sisestada kunagise katse tulemused arvutisse, mis annab ootamatult välja kahe teadlase surmapäevad. Mees on masenduses, sest surmapäeva teadmine - eriti kui on vähe aega - ei rõõmusta kedagi. Endine kolleeg lähebki määratud kuupäeval manalateed.
 
Rahulikult kulgev lugu on väga hästi tunnetatava nukra atmosfääriga, sugestiivne, hõllanduslik. Isegi võõrkeeles loetuna tueb see küllalt reljeefselt esile. Võib-olla ei ole loo põhiidee nüüd teab mis, aga mõjus miljöö... mõjub. Loos on ka moraalilugemist looduse loomuliku käigu vastu astumise kohta, aga miskipärast see mind ei liigutanud. Mina tahaksin küll elada oma eluea terve ja nooruslikuna (eeldusel, et surmakuupäeva ei tea).
Teksti loeti vene keeles

Staažikal psühhiiatril on viimane tööpäev. Mees mõlgutab mõtteid oma töö ja mineviku üle. Meenuvad patsiendid, kes on pidanud end Jumalaks, Napoleoniks jne. Viimane patsient on kummaline noormeapoolne mees, keda arst ei oska õieti kuidagi liigitada ja keda näivad vaevavat pigem süümepiinad kui psüühikahäired. Habemik mees on justkui boheemlase moodi, aga midagi on temas ebamaist. Visiidi käigus tormab ootamatult sisse veel üks ammune patsient, kes on kuulnud psühhiiatri viimasest tööpäevast ja tahab talle veel edu soovida. Arstile meenub, et too sissetormaja pidas end Peetruseks. "Peetrus" märkab habemikku ja tal jääb hing kinni - näib, et nad on tuttavad...
 
Vaimukas lugu, mida rohkem edasi rääkida ei tahaks, et mitte kõike paljastada.
Teksti loeti eesti keeles

Tallinnas Narva mnt-l Uus-Sadama bussipeatuses, metodisti kiriku vastas kasvas üks suur jäme pappel. Kadrioru ja Lasnamäe inimesed, kes ühistransporti kasutavad, teadsid ehk seda võimsat puud. Mingi aeg tagasi (mu meelest viimase 10 aasta sees) saeti see maha. Jutu peategelane jõuab sinna peatusesse mõni aeg pärast puu maha võtmist. Kännu juures kössitab mingi väikest kasvu papi, kes osutub papli sees elanud puuvaimuks. Tekib väike vestlus, misjärel peategelane läheb bussi peale. Mingil moel haagib puuvaim aga end naisele ligi ja on varsti tema juures kodus, sest tal pole kuhugi minna. Alguses on puuvaim üksi, aga siis hakkab sinna korterisse talle kaaslasi juurde siginema - nad kõik on pärit puudest, mis Tallinnas maha saetud. Lõouks olukord siiski laheneb.
 
Raske seda juttu ulme kontekstis liigitada. "Õudus" oleks vist liiast öelda sellise nunnu teksti kohta, kus toimetavad õnnetud päkapikulaadsed ja midagi koledat ei juhtu. Ma ise väga haakuda selle looga ei suutnud, ehkki ka mul on sellest suurest puust kahju. Lugu on ilmunud Hellerma kogumikus "Koidula käsi".
Teksti loeti eesti keeles

Jutu sisuks on töövestlus - vastamisi on Markus ja Päästeameti personaliosakonna juhataja. On tulevik ja näib, et palju on muutunud. Planeet on elanud läbi põlengute kümnendid, igal pool valvavad "botid", kes hoiavad ära õnnetusi, intensiivne ennetus. Paralleelselt eksisterivad reaalsus ja virtuaalreaalsus - esimesi küsimusi kandidaadidle on, kas ta on enda teada hetkel reaalsuses või virtuaalis... Markus on läbinud ka mingid katsed, mille puhul pole selge, kas need olid virtuaalis või mitte. Töövestlus on huvitav, psühholoogilist laadi, vestlejad eriti ei salli teineteist, ent tunnevad üksteise vastu teatavat austust. Üldiselt nagu eeldaks, et jutuajamine viib kuhugi välja, aga ei vii. Tegelikult püüdsin paar korda veenduda, et tegu pole trükitehnilise apsakaga ja jutt lõpeb tõesti seal, kus see lõpeb. Piltlikult öeldes poole lause pealt. Eeldatav puänt (et uus töötaja saab ülesande hakata välja tooma seenelisi padrikutest nende endi peades) sobib huvitava ideena jutu sisse küll, aga sellega kogu lugu lõppenuks lugeda tundub veidi lahjavõitu. Kolm pluss.
 
Jutt on ilmunud Päästeameti ajakirjas Pääste Elu.
Teksti loeti eesti keeles

Autor pakub eesõnas "Hurda graali" žanrimääratluseks etnograafilist sürrealism. Sürrealism vist siiski täpne hinnang pole, sest ega ega iga jabur lugu pole veel sürrealism. Üldiselt ei ole seda lühikest romaani (või jutustust) lihtne liigitada. Üks võimalus oleks noorteromaan. Peategelane Sofia on 16-aastane Tartu tüdruk, kes kannatab koolikiusamise käes. Juba ainuüksi nende näitajate olemasolu annab teosele sellise young adult varjundi.
 
Sofia saab Tartu bussijaamas mustlannalt tänutäheks hea sõna eest erilise uuri. Naine räägib juurde loo, et kell olla kuulunud kunagi Jakob Hurdale ja sellega pääseb kuhugi teise maailma, kus inimesed elavad koos müütiliste olenditega. Selleks tuleb minna teatud kellaajal koos uuriga Raekoja platsile vanale kaevukohale ja... Sofia räägib selle loo edasi äsja kooli saabunud noorele boheemlikule ajalooõpetajale Andresele. Hakkaja mees teeb kohe ettepaneku minna ja proovida. Koos astutakse kaevukohale ja - aidaa!
 
Saabutakse samasse kohta Jakob Hurda aegses Tartus, kus laia profiiliga intellektuaal ja rahvaluulekoguja Hurt parajasti oma kadunud uuri otsib. Hurt on "ajasilmusest" hästi teadlik ja ta on ka varem tulevikuinimestega kokku puutunud. Ta selgitab ajaränduritele, et nüüd peavad nad 2 nädalat selles teises ajas elama, siis avaneb võimalus naasta. Üldiselt olevat see ajanihe kuidagi seotud Julianuse ja Gregoriuse kalendri vahetumisega.
 
Hurda-aegne Tartu pole siiski päris see, mis ta kunagi oli. Hurdal on tätoveeringud ja kõrvarõngas, etma kodus elab tilluke ahjualune, kes paja ühe hooga tühjaks sööb, ringi liiguvad kuritegelikud koerakoonlased ja kusagil järves varitseb ohtlik näkk. Sofia ja tema ajalooõpetaja võtavad kõike väga rahulikult, sisuliselt ei üllatu nad karvavõrdki. Õpetajal õnnestub kohe armuda ühte baltisaksa daami põhiliselt ta jääbki selle maja ümber tiirlema, tüdruk seikleb Hurdaga mujal ringi.
 
Küllalt palju on totrat koomikat, süžee on aga igavavõitu, ilma saba ja sarvedeta - see ei jõua õieti kuhugi välja. Teisisõnu - lõpp on kuidagi leigevõitu ja rändurite seiklus iseenesest põnevust ei tekitanud. Võib-olla lihtsalt maitseasi.
 
Raamat on vist omakirjastuslik, ent korralikult kujundatud (ja kõvakaaneline ja korralikult toimetatud. Sisekaanelt saame teada, et see on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna toel. Lühikeses eessõnas räägib autor mälusy, kujutlusest, reaalsusest ja fantaasiamaailmast ning ütleb muuhulgas, et "tegu on vanade müütode uustöötlusega tänapäevases võtmes". Olgu siis nii, aga kerge koomsuki maitse on sel ka juures.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Sünge ja sugestiivne lugu, üks parimaid, mida olen viimasel 10 aastal lugenud. Siin on ühendatud maalilised loodusvaated mahajäetuse ja nukrustundega, mida tavaliselt tekitavad hüljatud ja veidi lagunevad majad.
 
Abielupaar automatkal. Teeots, kuhu pööratakse, osutub ummikteeks, mis viib välja järsule merekaldale. Seal üleval asub mahajäetud maja moodi hoone. Mees ja naine otsustavad ka sisse vaadata, sest näha, et seal pole juba ammu peremeest. Muidu maja nagu maja ikka, aga kõik uksed ja mööbel oleks justkui määratud oluliselt väiksemat kasvu inimestele, näiteks lastele või... üldse mitte inimestele. Paarike peab maja terrassil pikniku, jalutavad ringi, ent siis otsustavad eraldi ringi vaadata. Rohkem nad teineteist ei näe. Mees märkab maja teiselt korruselt alla tulles, et leitud majavõti on laualt kadunud, uks lukku keeratud - kas omanik või keegi on kohale saabunud? Mees ei leia oma naist, ent pikapeale saab pankrannikust alla mere äärde, kus kaldale läheneb kummaline paat - selles on keegi... miski.
 
Vinge, vinge lugu, mis lauasa karjub eesti keelde tõlkimise järele.
Teksti loeti inglise keeles

Lühiromaani inimestest peategelaste kõrval võiks siin tegelaseks pidada ka jazz-muusikat, millel siin oluline koht on. Keskse tegelaskuju (Hat) prototüübiks üeaks olema saksofonimängija Lester Young, kes autorile sügava mulje jättis.
 
See on selline lugu-loo-sees tüüpi tekst. Noor mees näeb džässiklubis mängimas ühte muusikut, kelle esitus teda ääretult lummab. Kuna mehe kohta ei ole pealju biograafilist materjali, otsustab ta tüübiga pikema intervjuu teha, mis tal ka õnnestub. Lisaks hiljem avaldatud intervjuule/artiklile rääkis Hat talle ka ühe loo oma lapsepõlvest, millele on raske anda selgitust puhtalt materialistlikus võtmes. Juhtus see Halloweeni ajal, kui Hat, kes elas väikelinnas, otsustas koos sõbraga minna vaatama linnast veidi eemal asuvat halvamainelist kohta nimega The Backs - kümmekond hütti vaeseid ja kuritegelikke elemente. Minnakse sinna Halloweeni kostüümides ja kottpimedas. See pimedus annab jutule suuresti selle ebamugavus tekitava, kõheda varjundi - ka lugeja ei saa täpselt aru, mis siis ikkagi juhtus. Isegi kommertslik-lapsik halloweeni-temaatika ei suuda leevendada loetu mõjusust. Tol ööl juhtunu vajutas raske pitseri Hati edasisele elule ja lõpuks seotakse sisemine ja väline lugu teataval määral kokku.
 
Väga sugestiivne lugu, tõsine lugu. autori ilme džässmuusika huvi annab tekstile ka tunnet, et "teab, millest räägib".
Teksti loeti inglise keeles

Mary E. Penn oli suure tõenäosusega pseudonüüm, mille taha peitunud isikut ei ole täie kindlusega tuvastataud. Ajavahemikus 1879-1897 ilmus selle nime alt umbes 30 juttu, millest 8 sisaldasid üleloomulikku elementi. Valdavalt ilmusid Penni lood ajakirjas Argosy ja on suur tõenäosus, et nende autoriks oli kirjandusmaailmas tuntud Helen Wood (1814-1887), kelle kontol on samuti hulk üleloomuliku elemendiga teoseid. Wood oli Argosy toimetaja.
 
Penni lood on küllalt tavalised tolle aja kummituslood, kus enamasti nähakse surnud isikut ühel või teisel kujul oma surmapaigale ilmuvat. Küllalt tavapärased lood, mis tugevat muljet ei jäta. "Desmond's Modelis" ilmutab kuriteo ohvriks langenud (ent mitte veel surnud) inglasest kunstnik end kuidagi telepaatiliselt oma sõbrale, et too talle appi tuleks. Tegvuspaigaks on Itaalia, Toscana, kus kaks sõpra rändavad ühest linnast teise ja ühel hetkel, kui nende teed lahku lähevad, jõuab ilusat naismodelli otsiv tüüp valesse külasse. Öömaja omanikul on küll modelliks sobiv kaunitar, ent abikaasa on äärmiselt armukade, mis ei tõota pahaaimamatule inglasele midagi head.
 
Parema hinde kasuks kallutavad maalilised maastiku- ja külakirjeldused, samuti oodatavast normist kõrvale kalduv lõpp, kus ei saabu päris trafaretset idülli, vaid lisandub tugev annus nukrust. Neid vanu lugusi on on mõnus lugeda ka keelis-stilistilisest aspektis, ehkki ma ei oska seletada, miks peaks vanamoodne keel mulle meeldima rohkem kui see, mida tihtipeale kasutatakse moodsas psühholoogilises õudusjutus.
 
Penni üleloomulikud lood on koondatud 1999. aastal ilmunud väiksetiraažilisse (250) kogumikku "In the Dark and Other Ghost Stories", mille teksti leiab mõningase otsimise järel ka võrgust.
Teksti loeti inglise keeles

Instituut on üks salajane asutus Maine'i osariigi metsades. Arstid, järelevaatajad ja muu personal tegeleb seal eriliste psüühiliste võimetega lastega - telepaatide ja telekineetikutega. Lapsed röövitakse kodudest, nende vanemad üldjuhul tapetakse. Instituudis allutatakse nad katsetele ja süstidele, mille eesmärk on suurendada nende erivõimeid ja panna lapsed tekitama ühisenergiat, mille abil surmatakse n-ö kaugjuhtimise teel erinevaid poliitikuid ja muid isikuid maailma eri otstes. Tapmiste eesmärk on kõrvaldada inimesed, kellel on prognooside kohaselt tulevikus roll tuumasõja vallapäästmisel - põhimõtteliselt teegeletakse maailma päästmisega, vähemalt arvab salajase asutuse juhtkond niimoodi. Lapsed sunnitakse veidral moel oma võimet kuritarvitama, mille tulemusena nende mõistus pikkamisi kuhtub ja järele jääb vaid inimvare. Tühjaks tõmmatud lapsi ootab krematoorium.
 
Peategelane on üliandekas poiss Luke, kellel õnnestub rangelt turvatud Instituudist põgeneda ja algab ajujaht. Poisi päästmisel on keskne roll endisel politseinikul Tim Jamiesonil, kes on mahuka romaan (560 lk) teine peategelane. Põnevust ja ängistust jätkub kuhjaga, paralleele saab tõmmata vist mõne Kingi varasema romaaniga - "Tulesüütaja" ja "Carriega". Kes Kingi varem lugenud, leiab eest kõik vanad tuttavad nipid ja lähenemisviisid. Umbes aprillis peaks see raamat ka eesti keeles ilmuma.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on sisuliselt ühe noore mehe ängistus- ja hirmuagoonias tehtud ülestunnistus. Ebamäärasele adressaadile (ilmselt siis lugejale) tunnistab ta üles oma sõbra mõrva. Tapmise põhjus - kadedus andekama poeedi loominguliste saavutuste üle. Surnukeha peidetud ja paistab, et riigivõimu sai ka ära petta, aga. Tüüpi hoiab mingi jõud kinni kuriteopaiga läheduses - lahkuda ei saa. Ja öösiti tajub ta, et teda ründavad samad tõugud, kes närivad ta tapetud sõbra laipa. Et nood on kuidagi sisse söönud tema sõbra ajust mingeid "mälukemikaalide" ja RNAd ja nüüd edastavad seda temasse. See kõik võib muidugi olla südametunnistusepiina ja vaimuhaiguse kombinatsioon, mitte üleloomulik tõelisus.
 
Lühike (2 ja pool lk) väheütlev jutt, täis liigset paatost ja vajaka originaalsusest. Loo leiame ajakirjast The Dark Brotherhood Journal, mille kohast ulmemaailmas pole vaja tõelisele õudusesõbrale selgitusi jagama hakata.
Teksti loeti inglise keeles