Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Hobbit, or There and Back Again

(romaan aastast 1937)

eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
62
7
2
0
2
Keskmine hinne
4.74
Arvustused (73)

Üks väheseid fantasy romaane, mis mu käest maksimumhinde saab. Klassikaline lugu ürgsest maailmast, kus tegutsevad kurjad ja head jõud mäekollide, päkapikkude, inimeste, haldjate, lohede jmt. näol. Seda raamatut peaks vist küll kõik teadma! Eesti keeles on raamatu nimi muidugi Kääbik ja ilmus ta vist 1980. aastal koos asjakohaste illustratsioonidega. Raamatu teeb heaks just ta lastepärasus. Tänu siinkohal toimetajale, kes Tolkieni algsel surmtõsisena mõeldud juttu lasteraamatuks kirjutama pani.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin seda lugema paar aastat tagasi sõbra soovitusel ja jättis väga sügava ning tõetruu tunde. Hiljem sirvisin ka eestikeelset versiooni ja kurvastusega nendiks, et kahjuks ei ole suudetud seda sünget õhkkonda piisavalt hästi edastada.Soovitan sügavalt originaali.
Teksti loeti inglise keeles

Klassika.. Esimene kord sai loetud, kui olin 5 aastat vana, siis oli muidugi lihtsalt põnev raamat.. :) Praegu hindan temas peituvad soojust... Toredad tegelaskujud, väiksena jutustasin kõigile seda raamatut ümber. Olin täiesti vaimustatud, ehkki ei lugenud just vähe... Armastan kõiki tegelasi siiamaani. Häbi igale ulmefännile, kes seda lugenud pole!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

''Kääbik'' on raamat, mis mul juba lapsepõlvest saadik seisab riiulis kõrvuti ''Muumitrolli'' ja mõnede teistega, mis vähemalt kord aastas taas näppu on juhtunud ja ikka jälle ja jälle läbi loetud. Hiljuti lugesin ta läbi ka inglise keeles ning see ainult parandas üldist muljet. Vahest ma olen miski hirmus sentimentaalne tegelane, aga mulle tõesti meeldivad sellised südamlikult mõjuvad lood. ''Kääbikus'' ja eriti muidugi LotR-is on aga lisaks toodud tohutult haarav ja mõjuv kirjeldus headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest, mis tegelikult kunagi ei lõpe, vaid ainult muudab oma vorme, luues niiviisi kuidagi üleva ja herolise tunde vahel. Kui leidub keegi, kes veel ei ole seda lugenud, siis lugegu kindlasti - see annab mõttemaailmale ühtteist juurde. Ja kes on lugenud, see lugegu läbi LotR ja see raamat originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Armas klassika. Vaikesena olevat ma kodus ringi jooksnud ja lohet manginud, tulepurskamise asemel kyll ainult hirmsat haalt teinud. Eesti keelne t@lge (Kaabik) on minu arvates hea. Muide, selle t@lke illustratsioonid on yhes Tolkieni kohta ilmunud teoses ara margitud kui erakordsed (Eesti ja Jaapani t@lgete illustratsioonid olid nende arvates parimad). Eriti meeldib mulle Gollum''i t@lge Guglungiks. Pidi ta nimi ju neelamise-haalitsust kujutama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamat, mille suhtes minu arvamus ilmselt enamusega lahku läheb. Tunnistan, et mulle tõesti JRRT ja ka high fantasy eriti ei istu.

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Igati normaalne muinaslugu. Täiesti võrreldav igasuguste muumitrollide ja muu säändse kraamiga. Natuke Vennaskonna nimelist bändi inspireerind ja... muidu ka hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekirjanikud kalduvad pärast sissejuhatavat romaani/novelli/jutustust juurde kirjutama järgi, mis teemat laiendavad ja justkui ühte tervikusse püüavad asetada (klassikaline näide on siinkohal Asimovi luul siduda "Igaviku lõpp" Asumi sarjaga). Mulle meeldib "Kääbik" just selle pärast, et siin pole seda veel püütud teha (nii sarnaneb ta mõnes mõttes "Meremaa võluriga"). Minu arust on "Kääbik" parem kui järjed, mis muutuvad liiga mastaapseks, maailmasõja lugudeks. Väga meeldib, et Tolkien on kasutanud algupäraseid Skandinaavia mütoloogiast pärinevaid nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Kääbikut hea lugeda "soojenduseks" Sõrmuse-triloogiale. Teisest küljest on Kääbiku nimed parema kõlaga kui Sõrmuse-triloogia nimed. Need Ahjotagone,Tobajuss, Katkujuur jt tunduvad imelikud ... vähemalt alguses. Kokkuvõttes siiski hea
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlve eredaim raamat, loen seda siiani aeg-ajalt jälle üle. Ilmselt olen seda kokku sadu kordi lugenud(ilma liialdusteta). Ei tea kas tuleb see soojus raamatust või lapsepõlvest, kuidagi hea on seda jälle kätte võtta. Vana eksemplar oli nii kapsaks kulunud, et pidin oma lapse(te)le tulevikus lugemiseks uue ostma. Ilma mingi kõhkluseta 5.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda meistritööd korduvalt ette oma poegadele, kui nad veel ise ei lugenud. Seejärel oleme kõik selle veel mit-meid kordi läbi lugenud. Hea tõlge ning suurepärane originaal on teinud teosest aegumatu klassika meie muidu nii põuases ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest väga hea raamat. Ise olen seda oma viis korda vähemalt üle lugenud. See on tõeline meistriteos. "Kääbikut" on lihtsalt mõnus aeg-ajalt kätte võtta ja läbi lugeda. Oma väga hea kirjutamisoskusega suudab Tolkien luua tõesti veenva "fantasy" maailma. Kuigi see on rohkem mõeldud lasteraamatuna, peaksid seda lugema ka täiskasvanud, sest oma lapselikkusega võlub ta vahest enamgi. Peale "Kääbiku" lugemist sai Tolkienist vaieldamatult minu üks lemmikkirjanikke. Mulle sümpatiseerib tema juures eriti see, et ta oskab enda välja mõeldud maailma esitada niivõrd realistlikult. Ega midagi, "5" mitme plussiga kirja.
Teksti loeti eesti keeles

No minu arvustus siit jorust veel seni puudus. Lugesin ammu-ammu ja siis veel teist korda, lihtsalt ammu. Hea lasteraamat, ei ole midagi muud öelda. Erinevalt järgnevast kolmeosalisest tellisest mõnusalt paraja pikkusega ja ei veni.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni kohta võiks ju öelda seda, et ta stiil on nagu ta on, kuid see-eest on tal erakordselt hea fantaasia korraliku maailma loomiseks. Ning seda teeb ta tõesti hästi!!! Ütleks koguni nii, et tema maailm on üks värvikamaid, mis iial ilmavalgust näinud. Kuid see on ka kõik. Liiga paatoslik. Aga mida muud ongi oodata ühelt muinasjutult, mis on raamatu vormi valatud? Ka ei taha ma nõustuda ühe eelneva arvustajaga, kes arvas, et oli hea, et toimetaja selle loo lastele ümber kirjutada lasi. Mina nii leia. Usun nimelt, et surmtõsisena oleks ta ehk paremgi.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Raamat on igati hea ja soovitatav luheda kõikidel inimestel kes on huvitatud fantasy´st. Kuid nii mõningadki asjad on raamatus liig lihtsaksd tehtud (Smaugi surm nt.). Lugesin nii inglise kui ka Eesti keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Olen väga nõus K.Sanderiga, et "Kääbik" parem on kui järjed. See on lihtne ja rahulik raamat, ilma liigse fetishismi ja suurustamiseta, millised Sõrmustekammis kogu niigi fantaasiavaesuse piiril rulluvat tegevust raamitsevad. Lugejale jääb nauding ise maailmat avastada, oma kujutlusvõimega sinna ajalugu juurde mõelda jne. Ilmselt on tegu ühe quest-fantasy kanoonilisema teosega. Sedalaadi saagad on vist tegelt kõik Odüsseiast alguse saand, aga olgu ppeale... Paljud fantasy-standardid just "Kääbikus" esimesena paika pandud: üks kangelane, kes tahtmatult kistakse mingisse afääri; reisiselzkond, kes on küllalt kirju ja mõneti vastuoluline; erinevad hädad ja juhtumised teel; kõrvalepõiked esialgsest marsruudist jne, jne. "Kääbik" on õnneks sedalaadi quest, mille episoodid ei kisu liiga novellilaadseteks, st. üks ja oluline tegevusliin on pidevalt jälgitav ja süzheearengule vajalik. Tegu pole üksteise otsa pikitud lõdvalt seotud pildikestega (12 tooli; Huck Finn jne). Sellises võtmes, nagu asi on meile esitatud, raamatul nagu puudusi ei olekski. Iseasi on nüüd isiklik maitse sellist kraami alla neelata.

Võrreldes "Sõrmustega" on "Kääbik" seega asjalikum, rohkem romaanilikum ja ehk ka kirjanduslikum. Mind häiris tugevalt see autori jonnakas soov iga võimalik episood "Kääbikust" hiljem lahti kirjutada ja sajandite peale laiali veniatda. Ta järje põhiliin - Guglunki sõrmus - oli juba piinlikult halenaljakas. Ühesõnaga - ma`i ole tolkinist aga "Kääbik" meeldis oma pretensioonituses ja soojuses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üks parimaid lasteraamatuid ja samas täiesti loetav ka täiskasvanuna. Ei saa tõesti aru nendest, kes seda viletsaks peavad. Juu neil on kehv või siis väga kindlakskujunenud maitse, mille raamist nad kümne küünega kinni hoiavad.
Teksti loeti eesti keeles

Aga minule "Kääbik" meeldib. Eriti kui teda võtta parima XX sajandil kirjutatud muinasjutuna. Meeldib soojus ja sõbralikkus ja lasteraamatu stiilis jutustamisviis ja kõik muu mis ülalpool leiduvates positiivse alatooniga arvustustes juba kirjas. Isiklikult meeldisid mulle eriti just need (kah juba eespool mainitud) vihjed minevikusündmustele - Gondolin, Moria, "aeti Põhjalast välja" jne., mis mõjusid oma salapärasuse ja lahtiseletamata jätmisega. Samas aga LoTR-i lugedes ei pettunud, kui seal osad salapärasused vastused said. Ilmselt oli pikaajaline "Kääbiku"-dieet huvi lihtsalt niivõrd kõrgele ajanud. Isiklikus Top10-s raudne esimene ja seega "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea muinasjutt. Mitu korda loetud. "Sõrmuste isand" on tunduvalt nigelam. Bilbo sümpatiseerib mind rohkem kui Frodo.
Teksti loeti eesti keeles

Oma yllatuseks aastasin, et Tolkien kui selline mul kuidagi teenimatult kahe silma vehele on jäänd. Tegu on aga kirjanikuga, kellest ma kuidagi ei yle ei ümber ei saa. Alustagem siis "The Hobbitist", kuna see ka kronoloogisliselt kõikse esimesena näikse kirjutatud olevat. Huvitaval kombel on kõik, kes on raamatut eesti keeles luugenud, liigitanud ta muinasjutuks ja pannud ta "Muumitrolliga" kõrvuti. Mis pattu salata, olid need lapsepõlves minugi lemmikteosed (sinna juurde veel "Karlsson" ja "Vennad Lõvisydamed" ja need kõik ylejäänud). Mõistan, miks teda lasteraamatuks peetakse. Siis sattus mulle kätte venekeelne tõlge. Kahjuks kyllalt kehvapoolne, kuid see andis tõuke otsida endale originaalkeelne lugu. Kui ma siis lõpuks olin inglise keelse "Hobbit"`iga yhelepoole saand (uskuge, see pold lihtne, sest ma pole kunagi inglise keelt õppind), siis oli mul tunne, et tegu on kahe erineva raamatuga, milles tegelased ja syndmustik sama. Tolkienile tuleb au anda juba kasvõi selle pärast, et nii kenasti läbi mõeldud maailma ei ole mina veel mitte kellelgi näinud-lugenud. Teerajaja kogu fantasy kirjandusele. Mina vatleks "Hobbit"`it eraldi seisva loona, mitte päris LOtR`i osana, olgugi et sellest saab kaudse alguse kogu Frodo quest. Miks? Põhjendus lihtne: minu meelest ei arvandu Tolkien alguses yldse, et ta sellele ka midagi järgmist kirjutab, sest "Hobbit"`is pole mitte yhtegi vihjet Mustale Isandale ja tema jüngritele (tõsi, midagi on mainitud tegelasest nimega Surnumanaja, kuid minu mäletamist mööda suitsetati ta "Hobbit"`i lõpus Sünklaanest kenasti välja ja temaga oli justkui kenasti lõpetatud). Kirjutada oleks veel palju, kuid kuna ma tahan ka midagi LOtR`ile jätta siis lõpetan oma arvustuse lihtsalt kiitusega
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lapsepõlves jäi see raamat minust lugemata ning mõned aastad tagasi sai sõbra pealekäimisel ette võetud ning läbi loetud. Väga seda tegu küll ei kahetse, kuid midagi haaravat seal ka ei olnud. Suhteliselt igav muinasjutt. Ehk oleksin teisel arvamusel, kui raamatu hälli kõrvalt oleksin leidnud. Paraku nii see polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin Kääbikut kohe pärast TLoR-i, kuna sain pärast mõningast uurimist teada, tubli JRRT on paberile kandnud ka mõne teise raamatu ja pealegi veel samas maailmas. Raamatu lapsikus pani mind lihtsalt iiveldama. Tavaliselt, kui keegi nimetab Fantasyt muinasjutuks ma ei vaata sellele just hea pilguga, kuid Kääbiku puhul kasutan isegi sellist väljendust.Uut trükki ma pole veel lugenud, kuid ei maksa sealtki teab mida oodata. Siiski võis minu arvamust mõjutada just TLoR-i eelnev lugemine.Tegelt on raamat ise päris mõnus eellugu ja seal seletab nii mõndagi TLoR-i kohta nt : Guglunki lugu.Tolkien oskab kuidagi köitvalt kirjutada, nii et kui raamatu pooleli jätad, siis jääb südamesse mingi väike kripeldus, et tahaks ikka edasi teada saada, mis juhtub.Et arvustus mitte liiga laitev ei oleks, ütlen, et Tolkien on teinud nii palju eeltööd oma raamatu kallal ja ma tõesti austan seda ning ei saa siiamaani aru, kuidas kellelgi võis nii palju viitsimist olla. Olgu au ja kiitus fantasy guru Tolkienil!
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, aga mitte ainult. Umbes sama mitmekihiline nagu "Karupoeg Puhh" - lapsena loed, meeldib. Täiskasvanuna loed, märkad hoopis muid asju ja meeldib ka. Väga.
Teksti loeti eesti keeles

5 punkti saab raamat juba sellepärast, et ma olen suur fantasy fänn ja Tolkien kuulub minu lemmik autorite hulka. Esimest korda nägin teost 4 või 5 aastaselt, siis sai ainult pilte sirvitud, need tundusd tollal küllaltki õudsad. Hiljem sai "Kääbik" nagu kord ja kohus läbi loetud, siis tundus ta toreda ning lõbusa muinasjutuna, mida oli ülimalt mõnus lugeda. "Kääbik" on lõbus sissejuhatus "Sõrmuste Isanda" triloogiale, temas puudub viimastele omased tõsidus ning suured ülesanded, ta on lihtsalt retk Sinna ja tagasi. Viimases peitubki võibolla tema võlu. "Kääbik" puhul on tegemist hea lugemisega nii lapsele kui ka täiskasvanule. Mis ma ikka siin rohkem kirjutan, tegu on hea raamatuga ja see viimane ongi kõige tähtsam. Kõik kes pole teost lugenud, tehke seda kindlasti, sest vaevalt te sellega midagi kaotate. KÕIK.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin Kääbiku läbi umbes aasta tagasi, päras seda kui lugesil läbi Suur meistri triloogia esimese raamatu kui see ilmus eest keeles. Igatpidi suurepärane, soovitak läbilugeda kindlast ennem "Sõrmuste vennaskonda", sest Kääbik ongi esimene raamat. Pärast Kääbik lugemist said mõningad asjad selgemaks. Kindlasi ei saa seda lihtsalt munasjutuks nimetada, kui oled tõsine fänn on tõsine oht asja päris tõsiselt võtma hakata
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tolkieni teos mida ma lugesin (ja loen kindlasti veelgi). Ühe suurepärase kirjaniku suurepärane teos. Ühe pealtnäha väikese ja väeti olendi (kääbiku) seiklus päkapikkude kulla tagasi võitmiseks. Lohe Smaugi hirmuvalitsusest. Haldjatest ja võluritest. Kõigest mis mulle meeldib. Usun, et ka paljudele teistele ja ma ei eksi. Raamat mida nii kergesti enam järgi ei tehta...
Teksti loeti eesti keeles

See on nii ilus lugu, et 5 panemine oleks siiralt ebaõiglane, see vajaks märksa kõrgemat hinnet. Kääbik (ja selle järjed) on väga inimlik lugu ja viib lugeja just sellesse imelisse müstilisse maailma, kus ta argielust minna igatsebki. Tolkien väärib igati minu austust!
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas raamat.Vägga tõetruu nagu loekskipäriselus juhtunud sündmusi kunagi kaua-kaua aega tagasi.Seda raamatut lugedes saan ma aru kui igav ikka meie maailm on.Ei ole draakoneid,päkapikke,haldjaid,kääbikuid,trol-le,metsakolle,orke ega võlureid.Kohe pisar tuleb silma.hindamatu raamat!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis minu käest kõhkluseta viie saab. Esimene JRRT ja siiani parim. Lugu, mis ei lohise nagu "sõrmused", hea lugeda. Samuti parim Tolkieni tõlge.

Mingitel hämaratel põhjustel puudus see raamat minu vanemate kogust ja seetõttu pidin seda pidevalt laenama. Õnneks on ta nüüd olemas ka minu riiulis ja rahu temaga.
Teksti loeti eesti keeles

kummardus meeste ees, kes sellise maailma väljamõtlemisega hakkama saavad ning oskavad sellest nii ladusalt pajatada!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastele meeldib see kahtlemata ka, aga siiski pole ta minu arvates päris tavaline lasteraamat, eriti kui mõelda, et ta "Sõrmuste isandale" sissejuhatuseks on.
Teksti loeti eesti keeles

This is really sick!

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin et imelikul kombel on isand Bagginsi seiklused mul siiamaani hindamata. Kuna just äsja sai see raamat umbes viiendat korda läbi loetud - suhteliselt väike arv kindlasti võrreldes paljudega - siis parandan selle lünga nüüd ka omalt poolt kanoonilise hindega kanoonilisele teosele. Kuigi tänapäeval ei kuulu Tolkien enam mu lemmikautorite ladvikusse ei saa sellele raamatule kuidagi madalamat hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Sinna ja Tagasi. Lugesin ja Lugesin. Nüüdseks juba 6-7 korda läbi, aga ikkagi -- paneb uuesti lugema. Jutt küll on selline kõrvaltvaataja poolt jutustatud, jätab veidi jutustamise maigu suhu, kuid lugu on nagu TOlkieni puhul ikka -- äärmiselt hea. Iga haritud inimene peaks kordki raamatut kätte võtnud olema.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Oli üks esimesi raamatuid, mis läbi lugesin. Romaanis leidus põnevaid lahingu kohti, kuid samas sõprade häid omavahelisi sooje suhteid. Sobib lugemiseks igale eale.
Teksti loeti eesti keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahjuks lugesin enne selle raamatu kallale asumist läbi Sõrmuste Isanda triloogia. Pärast selle lugemist sain LOTR mitmele asjale paremini pihta. Ma ei saa selle raamatukohta viidata, kui lapsepõlve lemmik, sest pole veel täiskasvanud. Ja ma pole üks neist, kes arvab, et 15 aastane on juba täiskasvanud.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Teksti loeti eesti keeles

Olles ära lugenud esimese peatüki esimesed lehed, tekkis mul mõte raamat kõrvale panna, sest leidsin loo olevat liiga liiga muinasjutulik ja naiivne, mõtlen eelkõige Gandalfi uksele märgi panekut ja see kuidas päkapikud urgu tulid, tülikas, korduv. Kuid sundisin end edasi lugema ja jumal tänatud, et seda tegin.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

"Kääbik" on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi, aga näe, siin arvustanud polegi. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni "Kääbiku" film.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Säherduse silmapiirini ulatuva arvustustejada lõppu otsustasin siia ka oma ääremärkused ritta seada ühe kunagise raamatu kohta. Omal kummalisel moel ei leidunud seda kunagi koduses põnevike ja mirabiliate riiuleis ega hakanud ka silma raamatukogus, ega tädi juures seiklusjutte maalt-merelt sarja raamatute seltskonnas. Hoopis suvalisel suvel teise tädi juures kui keset palavat ja jaanipäeva võinuks hoopis tööd teha, metsas kolada, ujumas käia ja mis kõik veel. Sai seda kõike ka tehtud, aga igal juhul "Kääbiku" lugemine tegi tolle suve erilisemaks küll.

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva. Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks.
Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
2019: üritanud filmi vaadata, leian, et taas kord on leidnud kinnitust väide "film on raamatu vilets ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen “Kääbikut” varasemalt lugenud ilmselt ühe korra elus - ja polegi kindel, kas see oli eesti või inglise keeles. Lugesin esmakordselt üsna hilja, ilmselt ca kolmekümne-aastaselt. Lapsepõlves kuidagi libises endast mööda.
 

Vaat’ see on tõesti raamat, kus sisust väga ei tahakski rääkida. Tõepoolest, jutustatakse ju allegooriline muinasjutt (stiililiselt on tegu fantasy’ga lastele) sellest, kuidas üks tavaline tegelinski, kääbik sikutatakse natuke vastu ta tahtmist erinevate seikluste keskele ning kuidas tark võlur Gandalf näeb Bilbos märksa rohkem, kui ta ise seda arvab ja usub. Selles mõttes meenub kohe musketäridest Athos, kes oskas D’Artagnanis näha seda, mida teised ei märganud, kes oskas panna noore mehe alateadvusesse idanema seemne nii, et omanik ise ei saanud millestki aru.
 

Äärmiselt nauditav on lugeda igasuguse muu uuema kirjanduse vahele sellist natuke vanemat (ilmus esmakordselt 1937), leebemat ja kujundlikumat raamatut. Sest tõesti, lugu ise on üsna lihtne aga sinna ümber on punutud märksa rohkem. Jah, on erinevad huvitavad tegelased aga just kogu see maailm, õhustik on äärmiselt nutikalt kivi kivi haaval paika laotud.
 

Antud versioon (Pegasuse 2019 aasta oma) on igatepidi hästi kaunis, oma osa lisavad siin autori illustratsioonid. Muide, edasi annab Keskmaa raamatuid välja Rahva Raamatu kirjastus ning hetkel on lubatud, et stiil jääb samaks. Ootan huviga kuna enda riiulis Tolkieni enne polnud, nüüd üks raamat on.

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles