Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Hobbit, or There and Back Again

(romaan aastast 1937)

eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
61
7
2
0
2
Keskmine hinne
4.736
Arvustused (72)

Üks väheseid fantasy romaane, mis mu käest maksimumhinde saab. Klassikaline lugu ürgsest maailmast, kus tegutsevad kurjad ja head jõud mäekollide, päkapikkude, inimeste, haldjate, lohede jmt. näol. Seda raamatut peaks vist küll kõik teadma! Eesti keeles on raamatu nimi muidugi Kääbik ja ilmus ta vist 1980. aastal koos asjakohaste illustratsioonidega. Raamatu teeb heaks just ta lastepärasus. Tänu siinkohal toimetajale, kes Tolkieni algsel surmtõsisena mõeldud juttu lasteraamatuks kirjutama pani.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin seda lugema paar aastat tagasi sõbra soovitusel ja jättis väga sügava ning tõetruu tunde. Hiljem sirvisin ka eestikeelset versiooni ja kurvastusega nendiks, et kahjuks ei ole suudetud seda sünget õhkkonda piisavalt hästi edastada.Soovitan sügavalt originaali.
Teksti loeti inglise keeles

Klassika.. Esimene kord sai loetud, kui olin 5 aastat vana, siis oli muidugi lihtsalt põnev raamat.. :) Praegu hindan temas peituvad soojust... Toredad tegelaskujud, väiksena jutustasin kõigile seda raamatut ümber. Olin täiesti vaimustatud, ehkki ei lugenud just vähe... Armastan kõiki tegelasi siiamaani. Häbi igale ulmefännile, kes seda lugenud pole!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

''Kääbik'' on raamat, mis mul juba lapsepõlvest saadik seisab riiulis kõrvuti ''Muumitrolli'' ja mõnede teistega, mis vähemalt kord aastas taas näppu on juhtunud ja ikka jälle ja jälle läbi loetud. Hiljuti lugesin ta läbi ka inglise keeles ning see ainult parandas üldist muljet. Vahest ma olen miski hirmus sentimentaalne tegelane, aga mulle tõesti meeldivad sellised südamlikult mõjuvad lood. ''Kääbikus'' ja eriti muidugi LotR-is on aga lisaks toodud tohutult haarav ja mõjuv kirjeldus headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest, mis tegelikult kunagi ei lõpe, vaid ainult muudab oma vorme, luues niiviisi kuidagi üleva ja herolise tunde vahel. Kui leidub keegi, kes veel ei ole seda lugenud, siis lugegu kindlasti - see annab mõttemaailmale ühtteist juurde. Ja kes on lugenud, see lugegu läbi LotR ja see raamat originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Armas klassika. Vaikesena olevat ma kodus ringi jooksnud ja lohet manginud, tulepurskamise asemel kyll ainult hirmsat haalt teinud. Eesti keelne t@lge (Kaabik) on minu arvates hea. Muide, selle t@lke illustratsioonid on yhes Tolkieni kohta ilmunud teoses ara margitud kui erakordsed (Eesti ja Jaapani t@lgete illustratsioonid olid nende arvates parimad). Eriti meeldib mulle Gollum''i t@lge Guglungiks. Pidi ta nimi ju neelamise-haalitsust kujutama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamat, mille suhtes minu arvamus ilmselt enamusega lahku läheb. Tunnistan, et mulle tõesti JRRT ja ka high fantasy eriti ei istu.

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Igati normaalne muinaslugu. Täiesti võrreldav igasuguste muumitrollide ja muu säändse kraamiga. Natuke Vennaskonna nimelist bändi inspireerind ja... muidu ka hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekirjanikud kalduvad pärast sissejuhatavat romaani/novelli/jutustust juurde kirjutama järgi, mis teemat laiendavad ja justkui ühte tervikusse püüavad asetada (klassikaline näide on siinkohal Asimovi luul siduda "Igaviku lõpp" Asumi sarjaga). Mulle meeldib "Kääbik" just selle pärast, et siin pole seda veel püütud teha (nii sarnaneb ta mõnes mõttes "Meremaa võluriga"). Minu arust on "Kääbik" parem kui järjed, mis muutuvad liiga mastaapseks, maailmasõja lugudeks. Väga meeldib, et Tolkien on kasutanud algupäraseid Skandinaavia mütoloogiast pärinevaid nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Kääbikut hea lugeda "soojenduseks" Sõrmuse-triloogiale. Teisest küljest on Kääbiku nimed parema kõlaga kui Sõrmuse-triloogia nimed. Need Ahjotagone,Tobajuss, Katkujuur jt tunduvad imelikud ... vähemalt alguses. Kokkuvõttes siiski hea
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlve eredaim raamat, loen seda siiani aeg-ajalt jälle üle. Ilmselt olen seda kokku sadu kordi lugenud(ilma liialdusteta). Ei tea kas tuleb see soojus raamatust või lapsepõlvest, kuidagi hea on seda jälle kätte võtta. Vana eksemplar oli nii kapsaks kulunud, et pidin oma lapse(te)le tulevikus lugemiseks uue ostma. Ilma mingi kõhkluseta 5.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda meistritööd korduvalt ette oma poegadele, kui nad veel ise ei lugenud. Seejärel oleme kõik selle veel mit-meid kordi läbi lugenud. Hea tõlge ning suurepärane originaal on teinud teosest aegumatu klassika meie muidu nii põuases ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest väga hea raamat. Ise olen seda oma viis korda vähemalt üle lugenud. See on tõeline meistriteos. "Kääbikut" on lihtsalt mõnus aeg-ajalt kätte võtta ja läbi lugeda. Oma väga hea kirjutamisoskusega suudab Tolkien luua tõesti veenva "fantasy" maailma. Kuigi see on rohkem mõeldud lasteraamatuna, peaksid seda lugema ka täiskasvanud, sest oma lapselikkusega võlub ta vahest enamgi. Peale "Kääbiku" lugemist sai Tolkienist vaieldamatult minu üks lemmikkirjanikke. Mulle sümpatiseerib tema juures eriti see, et ta oskab enda välja mõeldud maailma esitada niivõrd realistlikult. Ega midagi, "5" mitme plussiga kirja.
Teksti loeti eesti keeles

No minu arvustus siit jorust veel seni puudus. Lugesin ammu-ammu ja siis veel teist korda, lihtsalt ammu. Hea lasteraamat, ei ole midagi muud öelda. Erinevalt järgnevast kolmeosalisest tellisest mõnusalt paraja pikkusega ja ei veni.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni kohta võiks ju öelda seda, et ta stiil on nagu ta on, kuid see-eest on tal erakordselt hea fantaasia korraliku maailma loomiseks. Ning seda teeb ta tõesti hästi!!! Ütleks koguni nii, et tema maailm on üks värvikamaid, mis iial ilmavalgust näinud. Kuid see on ka kõik. Liiga paatoslik. Aga mida muud ongi oodata ühelt muinasjutult, mis on raamatu vormi valatud? Ka ei taha ma nõustuda ühe eelneva arvustajaga, kes arvas, et oli hea, et toimetaja selle loo lastele ümber kirjutada lasi. Mina nii leia. Usun nimelt, et surmtõsisena oleks ta ehk paremgi.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Raamat on igati hea ja soovitatav luheda kõikidel inimestel kes on huvitatud fantasy´st. Kuid nii mõningadki asjad on raamatus liig lihtsaksd tehtud (Smaugi surm nt.). Lugesin nii inglise kui ka Eesti keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Olen väga nõus K.Sanderiga, et "Kääbik" parem on kui järjed. See on lihtne ja rahulik raamat, ilma liigse fetishismi ja suurustamiseta, millised Sõrmustekammis kogu niigi fantaasiavaesuse piiril rulluvat tegevust raamitsevad. Lugejale jääb nauding ise maailmat avastada, oma kujutlusvõimega sinna ajalugu juurde mõelda jne. Ilmselt on tegu ühe quest-fantasy kanoonilisema teosega. Sedalaadi saagad on vist tegelt kõik Odüsseiast alguse saand, aga olgu ppeale... Paljud fantasy-standardid just "Kääbikus" esimesena paika pandud: üks kangelane, kes tahtmatult kistakse mingisse afääri; reisiselzkond, kes on küllalt kirju ja mõneti vastuoluline; erinevad hädad ja juhtumised teel; kõrvalepõiked esialgsest marsruudist jne, jne. "Kääbik" on õnneks sedalaadi quest, mille episoodid ei kisu liiga novellilaadseteks, st. üks ja oluline tegevusliin on pidevalt jälgitav ja süzheearengule vajalik. Tegu pole üksteise otsa pikitud lõdvalt seotud pildikestega (12 tooli; Huck Finn jne). Sellises võtmes, nagu asi on meile esitatud, raamatul nagu puudusi ei olekski. Iseasi on nüüd isiklik maitse sellist kraami alla neelata.

Võrreldes "Sõrmustega" on "Kääbik" seega asjalikum, rohkem romaanilikum ja ehk ka kirjanduslikum. Mind häiris tugevalt see autori jonnakas soov iga võimalik episood "Kääbikust" hiljem lahti kirjutada ja sajandite peale laiali veniatda. Ta järje põhiliin - Guglunki sõrmus - oli juba piinlikult halenaljakas. Ühesõnaga - ma`i ole tolkinist aga "Kääbik" meeldis oma pretensioonituses ja soojuses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üks parimaid lasteraamatuid ja samas täiesti loetav ka täiskasvanuna. Ei saa tõesti aru nendest, kes seda viletsaks peavad. Juu neil on kehv või siis väga kindlakskujunenud maitse, mille raamist nad kümne küünega kinni hoiavad.
Teksti loeti eesti keeles

Aga minule "Kääbik" meeldib. Eriti kui teda võtta parima XX sajandil kirjutatud muinasjutuna. Meeldib soojus ja sõbralikkus ja lasteraamatu stiilis jutustamisviis ja kõik muu mis ülalpool leiduvates positiivse alatooniga arvustustes juba kirjas. Isiklikult meeldisid mulle eriti just need (kah juba eespool mainitud) vihjed minevikusündmustele - Gondolin, Moria, "aeti Põhjalast välja" jne., mis mõjusid oma salapärasuse ja lahtiseletamata jätmisega. Samas aga LoTR-i lugedes ei pettunud, kui seal osad salapärasused vastused said. Ilmselt oli pikaajaline "Kääbiku"-dieet huvi lihtsalt niivõrd kõrgele ajanud. Isiklikus Top10-s raudne esimene ja seega "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea muinasjutt. Mitu korda loetud. "Sõrmuste isand" on tunduvalt nigelam. Bilbo sümpatiseerib mind rohkem kui Frodo.
Teksti loeti eesti keeles

Oma yllatuseks aastasin, et Tolkien kui selline mul kuidagi teenimatult kahe silma vehele on jäänd. Tegu on aga kirjanikuga, kellest ma kuidagi ei yle ei ümber ei saa. Alustagem siis "The Hobbitist", kuna see ka kronoloogisliselt kõikse esimesena näikse kirjutatud olevat. Huvitaval kombel on kõik, kes on raamatut eesti keeles luugenud, liigitanud ta muinasjutuks ja pannud ta "Muumitrolliga" kõrvuti. Mis pattu salata, olid need lapsepõlves minugi lemmikteosed (sinna juurde veel "Karlsson" ja "Vennad Lõvisydamed" ja need kõik ylejäänud). Mõistan, miks teda lasteraamatuks peetakse. Siis sattus mulle kätte venekeelne tõlge. Kahjuks kyllalt kehvapoolne, kuid see andis tõuke otsida endale originaalkeelne lugu. Kui ma siis lõpuks olin inglise keelse "Hobbit"`iga yhelepoole saand (uskuge, see pold lihtne, sest ma pole kunagi inglise keelt õppind), siis oli mul tunne, et tegu on kahe erineva raamatuga, milles tegelased ja syndmustik sama. Tolkienile tuleb au anda juba kasvõi selle pärast, et nii kenasti läbi mõeldud maailma ei ole mina veel mitte kellelgi näinud-lugenud. Teerajaja kogu fantasy kirjandusele. Mina vatleks "Hobbit"`it eraldi seisva loona, mitte päris LOtR`i osana, olgugi et sellest saab kaudse alguse kogu Frodo quest. Miks? Põhjendus lihtne: minu meelest ei arvandu Tolkien alguses yldse, et ta sellele ka midagi järgmist kirjutab, sest "Hobbit"`is pole mitte yhtegi vihjet Mustale Isandale ja tema jüngritele (tõsi, midagi on mainitud tegelasest nimega Surnumanaja, kuid minu mäletamist mööda suitsetati ta "Hobbit"`i lõpus Sünklaanest kenasti välja ja temaga oli justkui kenasti lõpetatud). Kirjutada oleks veel palju, kuid kuna ma tahan ka midagi LOtR`ile jätta siis lõpetan oma arvustuse lihtsalt kiitusega
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lapsepõlves jäi see raamat minust lugemata ning mõned aastad tagasi sai sõbra pealekäimisel ette võetud ning läbi loetud. Väga seda tegu küll ei kahetse, kuid midagi haaravat seal ka ei olnud. Suhteliselt igav muinasjutt. Ehk oleksin teisel arvamusel, kui raamatu hälli kõrvalt oleksin leidnud. Paraku nii see polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin Kääbikut kohe pärast TLoR-i, kuna sain pärast mõningast uurimist teada, tubli JRRT on paberile kandnud ka mõne teise raamatu ja pealegi veel samas maailmas. Raamatu lapsikus pani mind lihtsalt iiveldama. Tavaliselt, kui keegi nimetab Fantasyt muinasjutuks ma ei vaata sellele just hea pilguga, kuid Kääbiku puhul kasutan isegi sellist väljendust.Uut trükki ma pole veel lugenud, kuid ei maksa sealtki teab mida oodata. Siiski võis minu arvamust mõjutada just TLoR-i eelnev lugemine.Tegelt on raamat ise päris mõnus eellugu ja seal seletab nii mõndagi TLoR-i kohta nt : Guglunki lugu.Tolkien oskab kuidagi köitvalt kirjutada, nii et kui raamatu pooleli jätad, siis jääb südamesse mingi väike kripeldus, et tahaks ikka edasi teada saada, mis juhtub.Et arvustus mitte liiga laitev ei oleks, ütlen, et Tolkien on teinud nii palju eeltööd oma raamatu kallal ja ma tõesti austan seda ning ei saa siiamaani aru, kuidas kellelgi võis nii palju viitsimist olla. Olgu au ja kiitus fantasy guru Tolkienil!
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, aga mitte ainult. Umbes sama mitmekihiline nagu "Karupoeg Puhh" - lapsena loed, meeldib. Täiskasvanuna loed, märkad hoopis muid asju ja meeldib ka. Väga.
Teksti loeti eesti keeles

5 punkti saab raamat juba sellepärast, et ma olen suur fantasy fänn ja Tolkien kuulub minu lemmik autorite hulka. Esimest korda nägin teost 4 või 5 aastaselt, siis sai ainult pilte sirvitud, need tundusd tollal küllaltki õudsad. Hiljem sai "Kääbik" nagu kord ja kohus läbi loetud, siis tundus ta toreda ning lõbusa muinasjutuna, mida oli ülimalt mõnus lugeda. "Kääbik" on lõbus sissejuhatus "Sõrmuste Isanda" triloogiale, temas puudub viimastele omased tõsidus ning suured ülesanded, ta on lihtsalt retk Sinna ja tagasi. Viimases peitubki võibolla tema võlu. "Kääbik" puhul on tegemist hea lugemisega nii lapsele kui ka täiskasvanule. Mis ma ikka siin rohkem kirjutan, tegu on hea raamatuga ja see viimane ongi kõige tähtsam. Kõik kes pole teost lugenud, tehke seda kindlasti, sest vaevalt te sellega midagi kaotate. KÕIK.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin Kääbiku läbi umbes aasta tagasi, päras seda kui lugesil läbi Suur meistri triloogia esimese raamatu kui see ilmus eest keeles. Igatpidi suurepärane, soovitak läbilugeda kindlast ennem "Sõrmuste vennaskonda", sest Kääbik ongi esimene raamat. Pärast Kääbik lugemist said mõningad asjad selgemaks. Kindlasi ei saa seda lihtsalt munasjutuks nimetada, kui oled tõsine fänn on tõsine oht asja päris tõsiselt võtma hakata
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tolkieni teos mida ma lugesin (ja loen kindlasti veelgi). Ühe suurepärase kirjaniku suurepärane teos. Ühe pealtnäha väikese ja väeti olendi (kääbiku) seiklus päkapikkude kulla tagasi võitmiseks. Lohe Smaugi hirmuvalitsusest. Haldjatest ja võluritest. Kõigest mis mulle meeldib. Usun, et ka paljudele teistele ja ma ei eksi. Raamat mida nii kergesti enam järgi ei tehta...
Teksti loeti eesti keeles

See on nii ilus lugu, et 5 panemine oleks siiralt ebaõiglane, see vajaks märksa kõrgemat hinnet. Kääbik (ja selle järjed) on väga inimlik lugu ja viib lugeja just sellesse imelisse müstilisse maailma, kus ta argielust minna igatsebki. Tolkien väärib igati minu austust!
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas raamat.Vägga tõetruu nagu loekskipäriselus juhtunud sündmusi kunagi kaua-kaua aega tagasi.Seda raamatut lugedes saan ma aru kui igav ikka meie maailm on.Ei ole draakoneid,päkapikke,haldjaid,kääbikuid,trol-le,metsakolle,orke ega võlureid.Kohe pisar tuleb silma.hindamatu raamat!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis minu käest kõhkluseta viie saab. Esimene JRRT ja siiani parim. Lugu, mis ei lohise nagu "sõrmused", hea lugeda. Samuti parim Tolkieni tõlge.

Mingitel hämaratel põhjustel puudus see raamat minu vanemate kogust ja seetõttu pidin seda pidevalt laenama. Õnneks on ta nüüd olemas ka minu riiulis ja rahu temaga.
Teksti loeti eesti keeles

kummardus meeste ees, kes sellise maailma väljamõtlemisega hakkama saavad ning oskavad sellest nii ladusalt pajatada!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastele meeldib see kahtlemata ka, aga siiski pole ta minu arvates päris tavaline lasteraamat, eriti kui mõelda, et ta "Sõrmuste isandale" sissejuhatuseks on.
Teksti loeti eesti keeles

This is really sick!

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin et imelikul kombel on isand Bagginsi seiklused mul siiamaani hindamata. Kuna just äsja sai see raamat umbes viiendat korda läbi loetud - suhteliselt väike arv kindlasti võrreldes paljudega - siis parandan selle lünga nüüd ka omalt poolt kanoonilise hindega kanoonilisele teosele. Kuigi tänapäeval ei kuulu Tolkien enam mu lemmikautorite ladvikusse ei saa sellele raamatule kuidagi madalamat hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Sinna ja Tagasi. Lugesin ja Lugesin. Nüüdseks juba 6-7 korda läbi, aga ikkagi -- paneb uuesti lugema. Jutt küll on selline kõrvaltvaataja poolt jutustatud, jätab veidi jutustamise maigu suhu, kuid lugu on nagu TOlkieni puhul ikka -- äärmiselt hea. Iga haritud inimene peaks kordki raamatut kätte võtnud olema.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Oli üks esimesi raamatuid, mis läbi lugesin. Romaanis leidus põnevaid lahingu kohti, kuid samas sõprade häid omavahelisi sooje suhteid. Sobib lugemiseks igale eale.
Teksti loeti eesti keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahjuks lugesin enne selle raamatu kallale asumist läbi Sõrmuste Isanda triloogia. Pärast selle lugemist sain LOTR mitmele asjale paremini pihta. Ma ei saa selle raamatukohta viidata, kui lapsepõlve lemmik, sest pole veel täiskasvanud. Ja ma pole üks neist, kes arvab, et 15 aastane on juba täiskasvanud.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Teksti loeti eesti keeles

Olles ära lugenud esimese peatüki esimesed lehed, tekkis mul mõte raamat kõrvale panna, sest leidsin loo olevat liiga liiga muinasjutulik ja naiivne, mõtlen eelkõige Gandalfi uksele märgi panekut ja see kuidas päkapikud urgu tulid, tülikas, korduv. Kuid sundisin end edasi lugema ja jumal tänatud, et seda tegin.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

"Kääbik" on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi, aga näe, siin arvustanud polegi. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni "Kääbiku" film.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Säherduse silmapiirini ulatuva arvustustejada lõppu otsustasin siia ka oma ääremärkused ritta seada ühe kunagise raamatu kohta. Omal kummalisel moel ei leidunud seda kunagi koduses põnevike ja mirabiliate riiuleis ega hakanud ka silma raamatukogus, ega tädi juures seiklusjutte maalt-merelt sarja raamatute seltskonnas. Hoopis suvalisel suvel teise tädi juures kui keset palavat ja jaanipäeva võinuks hoopis tööd teha, metsas kolada, ujumas käia ja mis kõik veel. Sai seda kõike ka tehtud, aga igal juhul "Kääbiku" lugemine tegi tolle suve erilisemaks küll.

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva. Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks.
Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
2019: üritanud filmi vaadata, leian, et taas kord on leidnud kinnitust väide "film on raamatu vilets ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles

Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
Teksti loeti inglise keeles

Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

„Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

Teksti loeti soome keeles

Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

Hindeks tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
Teksti loeti inglise keeles

Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
Teksti loeti soome keeles

Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
Teksti loeti vene keeles

Romaanid Zero Stone (1968) ja Uncharted Stars moodustavad diloogia, mida peaks käsitlema ühtse tervikuna, mille kangelasteks on noor vääriskivikaupmees Jern Murdock ja tema müstiliste võimetega kassilaadne kompanjon Eet. Viimase sünnitas laevakass, olles eelnevalt alla neelanud Eelkäijate jäetud kivilaadse seemne.

Jern Murdocki isa mõrvati ja põhjuseks oli maagilist võimu omav Eelkäijate kiviga sõrmus. Jern sai sõrmuse endale pärandiks. Mõrvad jätkuvad. Ta oli tööl/õppimas väga kuulsa vääriskivikaupmehe juures, kes samuti mõrvati; Jern sai haavata ja tal õnnestus napilt põgeneda. Nimelt jahib seda sõrmust Varaste Gild. Algab peadpööritav põgenemine planeedilt planeedile ja selle käigus leitakse ka Eelkäijate artefakte.

Venekeelses kogumikus oli diloogia teine osa Uncharted Stars millegipärast eespool ja lugesin seda esimesena. 25-30% mahust oli pühendatud ülevaatele esimesest osast. Seetõttu teadsin laias laastus kogu Zero Stonei sündmustikku. Objektiivselt peaksin romaani hindama neljaga, kuid lugemiselamusest lähtudes ‒ kolm.
Teksti loeti vene keeles

Vanadel esemetel ja raamatutel on oma iseloom, ajalugu. Psühhomeetria on võime tunnetada seda, seda esemete ajalugu. Nortoni Forerunner Foray on romaan psühhomeetriast, aga ka muust üleloomulikust.

Ziantha oli Maa inimeste järglane. Milline kosmosesõja laine oli heitnud ta Dipple urgastesse, seda ei teadnut ta ise ega ka keegi teine. Oma leiba püüdis ta teenida sellega, et rääkis turistidele nende käes olevate esemete ajaloost. Seda märkas üks Varaste Gildi tegijatest, kes võttis Ziantha oma hoole alla: uuris ta võimeid, arendas neid ja andis talle haridust.

Ziantha esimeseks tööülesandeks Varaste Gildis oli öine sissemurdmine ja vargus ühe kõrglordi korterisse. Seal äratab tema tähelepanu mitte millegi poolest silma paistev savikuju, mis teda kummalisel moel ligi tõmbab. Järgmisel päeval kasutab ta oma telekineetilisi võimeid ja varastab selle kuju endale, mitte Gildile. See käivitab meeletu sündmusteahela, mis sisaldab nii ajas rändamist, sisalikutaolise zacathanist õpetlase, Warlock-sarjast tuntud tegelase Shann Lantree järeltulija, kui ka parapsühholoogiliste võimetega wyverneid.

Mulle meeldis see, et kuidagi väga loomulikult oli kokku põimitud „eelkäijad“, Warlock-sari, meelelahutuste planeet Korwar oma Dipple-aguliga, zacathanid jne. Väga hea meelelahutus, eelkõige alla 16-aastastele. Minu maitse jaoks natuke paljuvõitu üleloomulikke võimeid, sellest see hinne kolm.
Teksti loeti vene keeles

Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

Hindes pole kahtlust -- viis.
Teksti loeti eesti keeles