Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Hobbit, or There and Back Again

(romaan aastast 1937)

eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
61
7
2
0
2
Keskmine hinne
4.736
Arvustused (72)

Üks väheseid fantasy romaane, mis mu käest maksimumhinde saab. Klassikaline lugu ürgsest maailmast, kus tegutsevad kurjad ja head jõud mäekollide, päkapikkude, inimeste, haldjate, lohede jmt. näol. Seda raamatut peaks vist küll kõik teadma! Eesti keeles on raamatu nimi muidugi Kääbik ja ilmus ta vist 1980. aastal koos asjakohaste illustratsioonidega. Raamatu teeb heaks just ta lastepärasus. Tänu siinkohal toimetajale, kes Tolkieni algsel surmtõsisena mõeldud juttu lasteraamatuks kirjutama pani.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin seda lugema paar aastat tagasi sõbra soovitusel ja jättis väga sügava ning tõetruu tunde. Hiljem sirvisin ka eestikeelset versiooni ja kurvastusega nendiks, et kahjuks ei ole suudetud seda sünget õhkkonda piisavalt hästi edastada.Soovitan sügavalt originaali.
Teksti loeti inglise keeles

Klassika.. Esimene kord sai loetud, kui olin 5 aastat vana, siis oli muidugi lihtsalt põnev raamat.. :) Praegu hindan temas peituvad soojust... Toredad tegelaskujud, väiksena jutustasin kõigile seda raamatut ümber. Olin täiesti vaimustatud, ehkki ei lugenud just vähe... Armastan kõiki tegelasi siiamaani. Häbi igale ulmefännile, kes seda lugenud pole!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

''Kääbik'' on raamat, mis mul juba lapsepõlvest saadik seisab riiulis kõrvuti ''Muumitrolli'' ja mõnede teistega, mis vähemalt kord aastas taas näppu on juhtunud ja ikka jälle ja jälle läbi loetud. Hiljuti lugesin ta läbi ka inglise keeles ning see ainult parandas üldist muljet. Vahest ma olen miski hirmus sentimentaalne tegelane, aga mulle tõesti meeldivad sellised südamlikult mõjuvad lood. ''Kääbikus'' ja eriti muidugi LotR-is on aga lisaks toodud tohutult haarav ja mõjuv kirjeldus headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest, mis tegelikult kunagi ei lõpe, vaid ainult muudab oma vorme, luues niiviisi kuidagi üleva ja herolise tunde vahel. Kui leidub keegi, kes veel ei ole seda lugenud, siis lugegu kindlasti - see annab mõttemaailmale ühtteist juurde. Ja kes on lugenud, see lugegu läbi LotR ja see raamat originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Armas klassika. Vaikesena olevat ma kodus ringi jooksnud ja lohet manginud, tulepurskamise asemel kyll ainult hirmsat haalt teinud. Eesti keelne t@lge (Kaabik) on minu arvates hea. Muide, selle t@lke illustratsioonid on yhes Tolkieni kohta ilmunud teoses ara margitud kui erakordsed (Eesti ja Jaapani t@lgete illustratsioonid olid nende arvates parimad). Eriti meeldib mulle Gollum''i t@lge Guglungiks. Pidi ta nimi ju neelamise-haalitsust kujutama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamat, mille suhtes minu arvamus ilmselt enamusega lahku läheb. Tunnistan, et mulle tõesti JRRT ja ka high fantasy eriti ei istu.

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Igati normaalne muinaslugu. Täiesti võrreldav igasuguste muumitrollide ja muu säändse kraamiga. Natuke Vennaskonna nimelist bändi inspireerind ja... muidu ka hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekirjanikud kalduvad pärast sissejuhatavat romaani/novelli/jutustust juurde kirjutama järgi, mis teemat laiendavad ja justkui ühte tervikusse püüavad asetada (klassikaline näide on siinkohal Asimovi luul siduda "Igaviku lõpp" Asumi sarjaga). Mulle meeldib "Kääbik" just selle pärast, et siin pole seda veel püütud teha (nii sarnaneb ta mõnes mõttes "Meremaa võluriga"). Minu arust on "Kääbik" parem kui järjed, mis muutuvad liiga mastaapseks, maailmasõja lugudeks. Väga meeldib, et Tolkien on kasutanud algupäraseid Skandinaavia mütoloogiast pärinevaid nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Kääbikut hea lugeda "soojenduseks" Sõrmuse-triloogiale. Teisest küljest on Kääbiku nimed parema kõlaga kui Sõrmuse-triloogia nimed. Need Ahjotagone,Tobajuss, Katkujuur jt tunduvad imelikud ... vähemalt alguses. Kokkuvõttes siiski hea
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlve eredaim raamat, loen seda siiani aeg-ajalt jälle üle. Ilmselt olen seda kokku sadu kordi lugenud(ilma liialdusteta). Ei tea kas tuleb see soojus raamatust või lapsepõlvest, kuidagi hea on seda jälle kätte võtta. Vana eksemplar oli nii kapsaks kulunud, et pidin oma lapse(te)le tulevikus lugemiseks uue ostma. Ilma mingi kõhkluseta 5.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda meistritööd korduvalt ette oma poegadele, kui nad veel ise ei lugenud. Seejärel oleme kõik selle veel mit-meid kordi läbi lugenud. Hea tõlge ning suurepärane originaal on teinud teosest aegumatu klassika meie muidu nii põuases ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest väga hea raamat. Ise olen seda oma viis korda vähemalt üle lugenud. See on tõeline meistriteos. "Kääbikut" on lihtsalt mõnus aeg-ajalt kätte võtta ja läbi lugeda. Oma väga hea kirjutamisoskusega suudab Tolkien luua tõesti veenva "fantasy" maailma. Kuigi see on rohkem mõeldud lasteraamatuna, peaksid seda lugema ka täiskasvanud, sest oma lapselikkusega võlub ta vahest enamgi. Peale "Kääbiku" lugemist sai Tolkienist vaieldamatult minu üks lemmikkirjanikke. Mulle sümpatiseerib tema juures eriti see, et ta oskab enda välja mõeldud maailma esitada niivõrd realistlikult. Ega midagi, "5" mitme plussiga kirja.
Teksti loeti eesti keeles

No minu arvustus siit jorust veel seni puudus. Lugesin ammu-ammu ja siis veel teist korda, lihtsalt ammu. Hea lasteraamat, ei ole midagi muud öelda. Erinevalt järgnevast kolmeosalisest tellisest mõnusalt paraja pikkusega ja ei veni.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni kohta võiks ju öelda seda, et ta stiil on nagu ta on, kuid see-eest on tal erakordselt hea fantaasia korraliku maailma loomiseks. Ning seda teeb ta tõesti hästi!!! Ütleks koguni nii, et tema maailm on üks värvikamaid, mis iial ilmavalgust näinud. Kuid see on ka kõik. Liiga paatoslik. Aga mida muud ongi oodata ühelt muinasjutult, mis on raamatu vormi valatud? Ka ei taha ma nõustuda ühe eelneva arvustajaga, kes arvas, et oli hea, et toimetaja selle loo lastele ümber kirjutada lasi. Mina nii leia. Usun nimelt, et surmtõsisena oleks ta ehk paremgi.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Raamat on igati hea ja soovitatav luheda kõikidel inimestel kes on huvitatud fantasy´st. Kuid nii mõningadki asjad on raamatus liig lihtsaksd tehtud (Smaugi surm nt.). Lugesin nii inglise kui ka Eesti keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Olen väga nõus K.Sanderiga, et "Kääbik" parem on kui järjed. See on lihtne ja rahulik raamat, ilma liigse fetishismi ja suurustamiseta, millised Sõrmustekammis kogu niigi fantaasiavaesuse piiril rulluvat tegevust raamitsevad. Lugejale jääb nauding ise maailmat avastada, oma kujutlusvõimega sinna ajalugu juurde mõelda jne. Ilmselt on tegu ühe quest-fantasy kanoonilisema teosega. Sedalaadi saagad on vist tegelt kõik Odüsseiast alguse saand, aga olgu ppeale... Paljud fantasy-standardid just "Kääbikus" esimesena paika pandud: üks kangelane, kes tahtmatult kistakse mingisse afääri; reisiselzkond, kes on küllalt kirju ja mõneti vastuoluline; erinevad hädad ja juhtumised teel; kõrvalepõiked esialgsest marsruudist jne, jne. "Kääbik" on õnneks sedalaadi quest, mille episoodid ei kisu liiga novellilaadseteks, st. üks ja oluline tegevusliin on pidevalt jälgitav ja süzheearengule vajalik. Tegu pole üksteise otsa pikitud lõdvalt seotud pildikestega (12 tooli; Huck Finn jne). Sellises võtmes, nagu asi on meile esitatud, raamatul nagu puudusi ei olekski. Iseasi on nüüd isiklik maitse sellist kraami alla neelata.

Võrreldes "Sõrmustega" on "Kääbik" seega asjalikum, rohkem romaanilikum ja ehk ka kirjanduslikum. Mind häiris tugevalt see autori jonnakas soov iga võimalik episood "Kääbikust" hiljem lahti kirjutada ja sajandite peale laiali veniatda. Ta järje põhiliin - Guglunki sõrmus - oli juba piinlikult halenaljakas. Ühesõnaga - ma`i ole tolkinist aga "Kääbik" meeldis oma pretensioonituses ja soojuses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üks parimaid lasteraamatuid ja samas täiesti loetav ka täiskasvanuna. Ei saa tõesti aru nendest, kes seda viletsaks peavad. Juu neil on kehv või siis väga kindlakskujunenud maitse, mille raamist nad kümne küünega kinni hoiavad.
Teksti loeti eesti keeles

Aga minule "Kääbik" meeldib. Eriti kui teda võtta parima XX sajandil kirjutatud muinasjutuna. Meeldib soojus ja sõbralikkus ja lasteraamatu stiilis jutustamisviis ja kõik muu mis ülalpool leiduvates positiivse alatooniga arvustustes juba kirjas. Isiklikult meeldisid mulle eriti just need (kah juba eespool mainitud) vihjed minevikusündmustele - Gondolin, Moria, "aeti Põhjalast välja" jne., mis mõjusid oma salapärasuse ja lahtiseletamata jätmisega. Samas aga LoTR-i lugedes ei pettunud, kui seal osad salapärasused vastused said. Ilmselt oli pikaajaline "Kääbiku"-dieet huvi lihtsalt niivõrd kõrgele ajanud. Isiklikus Top10-s raudne esimene ja seega "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea muinasjutt. Mitu korda loetud. "Sõrmuste isand" on tunduvalt nigelam. Bilbo sümpatiseerib mind rohkem kui Frodo.
Teksti loeti eesti keeles

Oma yllatuseks aastasin, et Tolkien kui selline mul kuidagi teenimatult kahe silma vehele on jäänd. Tegu on aga kirjanikuga, kellest ma kuidagi ei yle ei ümber ei saa. Alustagem siis "The Hobbitist", kuna see ka kronoloogisliselt kõikse esimesena näikse kirjutatud olevat. Huvitaval kombel on kõik, kes on raamatut eesti keeles luugenud, liigitanud ta muinasjutuks ja pannud ta "Muumitrolliga" kõrvuti. Mis pattu salata, olid need lapsepõlves minugi lemmikteosed (sinna juurde veel "Karlsson" ja "Vennad Lõvisydamed" ja need kõik ylejäänud). Mõistan, miks teda lasteraamatuks peetakse. Siis sattus mulle kätte venekeelne tõlge. Kahjuks kyllalt kehvapoolne, kuid see andis tõuke otsida endale originaalkeelne lugu. Kui ma siis lõpuks olin inglise keelse "Hobbit"`iga yhelepoole saand (uskuge, see pold lihtne, sest ma pole kunagi inglise keelt õppind), siis oli mul tunne, et tegu on kahe erineva raamatuga, milles tegelased ja syndmustik sama. Tolkienile tuleb au anda juba kasvõi selle pärast, et nii kenasti läbi mõeldud maailma ei ole mina veel mitte kellelgi näinud-lugenud. Teerajaja kogu fantasy kirjandusele. Mina vatleks "Hobbit"`it eraldi seisva loona, mitte päris LOtR`i osana, olgugi et sellest saab kaudse alguse kogu Frodo quest. Miks? Põhjendus lihtne: minu meelest ei arvandu Tolkien alguses yldse, et ta sellele ka midagi järgmist kirjutab, sest "Hobbit"`is pole mitte yhtegi vihjet Mustale Isandale ja tema jüngritele (tõsi, midagi on mainitud tegelasest nimega Surnumanaja, kuid minu mäletamist mööda suitsetati ta "Hobbit"`i lõpus Sünklaanest kenasti välja ja temaga oli justkui kenasti lõpetatud). Kirjutada oleks veel palju, kuid kuna ma tahan ka midagi LOtR`ile jätta siis lõpetan oma arvustuse lihtsalt kiitusega
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lapsepõlves jäi see raamat minust lugemata ning mõned aastad tagasi sai sõbra pealekäimisel ette võetud ning läbi loetud. Väga seda tegu küll ei kahetse, kuid midagi haaravat seal ka ei olnud. Suhteliselt igav muinasjutt. Ehk oleksin teisel arvamusel, kui raamatu hälli kõrvalt oleksin leidnud. Paraku nii see polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin Kääbikut kohe pärast TLoR-i, kuna sain pärast mõningast uurimist teada, tubli JRRT on paberile kandnud ka mõne teise raamatu ja pealegi veel samas maailmas. Raamatu lapsikus pani mind lihtsalt iiveldama. Tavaliselt, kui keegi nimetab Fantasyt muinasjutuks ma ei vaata sellele just hea pilguga, kuid Kääbiku puhul kasutan isegi sellist väljendust.Uut trükki ma pole veel lugenud, kuid ei maksa sealtki teab mida oodata. Siiski võis minu arvamust mõjutada just TLoR-i eelnev lugemine.Tegelt on raamat ise päris mõnus eellugu ja seal seletab nii mõndagi TLoR-i kohta nt : Guglunki lugu.Tolkien oskab kuidagi köitvalt kirjutada, nii et kui raamatu pooleli jätad, siis jääb südamesse mingi väike kripeldus, et tahaks ikka edasi teada saada, mis juhtub.Et arvustus mitte liiga laitev ei oleks, ütlen, et Tolkien on teinud nii palju eeltööd oma raamatu kallal ja ma tõesti austan seda ning ei saa siiamaani aru, kuidas kellelgi võis nii palju viitsimist olla. Olgu au ja kiitus fantasy guru Tolkienil!
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, aga mitte ainult. Umbes sama mitmekihiline nagu "Karupoeg Puhh" - lapsena loed, meeldib. Täiskasvanuna loed, märkad hoopis muid asju ja meeldib ka. Väga.
Teksti loeti eesti keeles

5 punkti saab raamat juba sellepärast, et ma olen suur fantasy fänn ja Tolkien kuulub minu lemmik autorite hulka. Esimest korda nägin teost 4 või 5 aastaselt, siis sai ainult pilte sirvitud, need tundusd tollal küllaltki õudsad. Hiljem sai "Kääbik" nagu kord ja kohus läbi loetud, siis tundus ta toreda ning lõbusa muinasjutuna, mida oli ülimalt mõnus lugeda. "Kääbik" on lõbus sissejuhatus "Sõrmuste Isanda" triloogiale, temas puudub viimastele omased tõsidus ning suured ülesanded, ta on lihtsalt retk Sinna ja tagasi. Viimases peitubki võibolla tema võlu. "Kääbik" puhul on tegemist hea lugemisega nii lapsele kui ka täiskasvanule. Mis ma ikka siin rohkem kirjutan, tegu on hea raamatuga ja see viimane ongi kõige tähtsam. Kõik kes pole teost lugenud, tehke seda kindlasti, sest vaevalt te sellega midagi kaotate. KÕIK.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin Kääbiku läbi umbes aasta tagasi, päras seda kui lugesil läbi Suur meistri triloogia esimese raamatu kui see ilmus eest keeles. Igatpidi suurepärane, soovitak läbilugeda kindlast ennem "Sõrmuste vennaskonda", sest Kääbik ongi esimene raamat. Pärast Kääbik lugemist said mõningad asjad selgemaks. Kindlasi ei saa seda lihtsalt munasjutuks nimetada, kui oled tõsine fänn on tõsine oht asja päris tõsiselt võtma hakata
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tolkieni teos mida ma lugesin (ja loen kindlasti veelgi). Ühe suurepärase kirjaniku suurepärane teos. Ühe pealtnäha väikese ja väeti olendi (kääbiku) seiklus päkapikkude kulla tagasi võitmiseks. Lohe Smaugi hirmuvalitsusest. Haldjatest ja võluritest. Kõigest mis mulle meeldib. Usun, et ka paljudele teistele ja ma ei eksi. Raamat mida nii kergesti enam järgi ei tehta...
Teksti loeti eesti keeles

See on nii ilus lugu, et 5 panemine oleks siiralt ebaõiglane, see vajaks märksa kõrgemat hinnet. Kääbik (ja selle järjed) on väga inimlik lugu ja viib lugeja just sellesse imelisse müstilisse maailma, kus ta argielust minna igatsebki. Tolkien väärib igati minu austust!
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas raamat.Vägga tõetruu nagu loekskipäriselus juhtunud sündmusi kunagi kaua-kaua aega tagasi.Seda raamatut lugedes saan ma aru kui igav ikka meie maailm on.Ei ole draakoneid,päkapikke,haldjaid,kääbikuid,trol-le,metsakolle,orke ega võlureid.Kohe pisar tuleb silma.hindamatu raamat!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis minu käest kõhkluseta viie saab. Esimene JRRT ja siiani parim. Lugu, mis ei lohise nagu "sõrmused", hea lugeda. Samuti parim Tolkieni tõlge.

Mingitel hämaratel põhjustel puudus see raamat minu vanemate kogust ja seetõttu pidin seda pidevalt laenama. Õnneks on ta nüüd olemas ka minu riiulis ja rahu temaga.
Teksti loeti eesti keeles

kummardus meeste ees, kes sellise maailma väljamõtlemisega hakkama saavad ning oskavad sellest nii ladusalt pajatada!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastele meeldib see kahtlemata ka, aga siiski pole ta minu arvates päris tavaline lasteraamat, eriti kui mõelda, et ta "Sõrmuste isandale" sissejuhatuseks on.
Teksti loeti eesti keeles

This is really sick!

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin et imelikul kombel on isand Bagginsi seiklused mul siiamaani hindamata. Kuna just äsja sai see raamat umbes viiendat korda läbi loetud - suhteliselt väike arv kindlasti võrreldes paljudega - siis parandan selle lünga nüüd ka omalt poolt kanoonilise hindega kanoonilisele teosele. Kuigi tänapäeval ei kuulu Tolkien enam mu lemmikautorite ladvikusse ei saa sellele raamatule kuidagi madalamat hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Sinna ja Tagasi. Lugesin ja Lugesin. Nüüdseks juba 6-7 korda läbi, aga ikkagi -- paneb uuesti lugema. Jutt küll on selline kõrvaltvaataja poolt jutustatud, jätab veidi jutustamise maigu suhu, kuid lugu on nagu TOlkieni puhul ikka -- äärmiselt hea. Iga haritud inimene peaks kordki raamatut kätte võtnud olema.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Oli üks esimesi raamatuid, mis läbi lugesin. Romaanis leidus põnevaid lahingu kohti, kuid samas sõprade häid omavahelisi sooje suhteid. Sobib lugemiseks igale eale.
Teksti loeti eesti keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahjuks lugesin enne selle raamatu kallale asumist läbi Sõrmuste Isanda triloogia. Pärast selle lugemist sain LOTR mitmele asjale paremini pihta. Ma ei saa selle raamatukohta viidata, kui lapsepõlve lemmik, sest pole veel täiskasvanud. Ja ma pole üks neist, kes arvab, et 15 aastane on juba täiskasvanud.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Teksti loeti eesti keeles

Olles ära lugenud esimese peatüki esimesed lehed, tekkis mul mõte raamat kõrvale panna, sest leidsin loo olevat liiga liiga muinasjutulik ja naiivne, mõtlen eelkõige Gandalfi uksele märgi panekut ja see kuidas päkapikud urgu tulid, tülikas, korduv. Kuid sundisin end edasi lugema ja jumal tänatud, et seda tegin.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

"Kääbik" on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi, aga näe, siin arvustanud polegi. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni "Kääbiku" film.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Säherduse silmapiirini ulatuva arvustustejada lõppu otsustasin siia ka oma ääremärkused ritta seada ühe kunagise raamatu kohta. Omal kummalisel moel ei leidunud seda kunagi koduses põnevike ja mirabiliate riiuleis ega hakanud ka silma raamatukogus, ega tädi juures seiklusjutte maalt-merelt sarja raamatute seltskonnas. Hoopis suvalisel suvel teise tädi juures kui keset palavat ja jaanipäeva võinuks hoopis tööd teha, metsas kolada, ujumas käia ja mis kõik veel. Sai seda kõike ka tehtud, aga igal juhul "Kääbiku" lugemine tegi tolle suve erilisemaks küll.

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva. Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks.
Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
2019: üritanud filmi vaadata, leian, et taas kord on leidnud kinnitust väide "film on raamatu vilets ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ander Skarp
25.11.2018
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Esiteks - kolm on tugeva plussiga ja seda just tänu sellele, et lugu oma olemuselt oli ladus, kergelt loetav ning kaasakiskuv. Ei tekkinud kordagi tunnet, et ei viitsi edasi lugeda.
 
Aga miks siis kolm ja mitte neli või viis? Sest minu arvates ei ole tegemist ulmejutuga. Eriüksuslased teisel planeedil? Samahästi oleks nad võinud olla suvalise vaenuliku riigi territooriumil kuskil maamajas. Salapärane aine, mis eriüksuslaste veres ringles ja neile tähelepanuväärse kuulikindluse andis? Sama hästi oleks nad võinud kasutada mingit eriti vastupidavat soomuskaitset, mis siis turmtule all ajutise kaitse annab.
 
Ehk siis ulmeliste sugemetega sõdurijutt, mis ulmejuttude võistlusel kuidagi ennast teise vooru nihverdas.
Teksti loeti eesti keeles

Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
 
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Painajalik lugu, mis räägib 90ndate lumehelbekese maailmavalust. Noore mehe depressioon leiab ootamatu lahenduse, ent selle käigus süveneb depressiivne olukord veelgi. Lõpuks mängib terve maailm, ka loodus, mehehakatisele käru.
Seda et... ei olnudki mingi tüüpiline maskuliin, kes läheb vanasse majja, lööb ukse jalaga lahti ning karjub, et nüüd me vaatame, kes siin peremees on! Lugu lugedes jäi mulle küll arusaam, et oligi teine na õbluke, ei olnud temas ei füüsilist jõudu ega ka mitte vaimujõudu. Säärastele tegelastele ei suuda ma tavaliselt jutte lugedes eriti kaasa tunda, sest nende rumalusastme juures on vaid aja küsimus, millal midagi eriti rõlget nendega juhtub.
Aga... selles loos seda tunnet ei tekkinud. Võib-olla oli asi selles, et kogu loo kulgemine oli väga kaasahaaravalt ja loogiliselt esitatud, isegi lollakate tegevuste käigus oli peategelase selgitus oma käitumisele tegelikult igati loogiline ja arusaadav. Ja noh - narratiiviga läks see ilusasti kokku.
Pärast jutu viimase lõigu lugemist ja loole punkti panemist jäi kuhugi alateadvusesse tiksuma painajalik mõte - ma olen seda kuskilt juba varem lugenud, ma olen midagi sarnast juba varem lugenud. Aga kus? Ja millal?
Kodanik Välgule soovitan aga kindlasti rohkem kirjutada. Kirjutada midagi valmis ning seejärel jätta see lugu kuhugi sahtlisse laagerduma, et vajalikul hetkel letti lüüa. On näha, et sääraselt sündivad lood on head ja mõnusad lugemiskogemused. Vähemalt minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
4.2019

Kujuta ette, et sa elad maailmas, kus elu on läbi põimunud maagiast – seda kasutatakse kõigeks – alustades grandioossetest pilvedesse mähkunud lendavate losside loomisest võlukunsti meistrite poolt, lõpetades igapäevamaagiaga lihtsate talupoegade poolt – maagia, mis ravib nohu, maagiline vormel, mis hoiab puusepa peitlit korralikult soones ja ei lase käel väriseda... Maagia on kõikjal ja see on nagu vesi, mida inimorganism vajab elamiseks. Aga kujuta ette ka seda, et iga kord, kui keegi kasutab maagiat, toidab selle vägi väetisena okasvääti – pea hävitamatut umbrohtu, mille kergeimgi puudutus on mürgine ning paneb ohvri aegade lõpuni magama. Nagu okasroosike, ent selles loos ei saabu lõpus võluvat printsi – selles loos teeb loodus oma töö ning magava keha saavad lõppeks enesele Kpala lapsed – kõik mõeldavad ja mõeldamatud putukad-mutukad ja muud lagundajad, kes hoolitsevad loodusliku tasakaalu eest.
 
„Takerdunud maa” koosneb neljast loost, mis pärinevad kahe kirjaniku sulgedest ning nendes lugudes tutvustatakse meile maad, mida on tabanud hirmus saatus. Ei – mitte okasväät, mis on surmav, mis tungib kõikjale ja mida on pea võimatu hävitada. Ei, üldsegi mitte okasväät. See hirmus saatus on hoopis inimene ise koos kõigi oma inimlike pahedega. Vaid inimene saab olla see, kes hävitab kõik oma teel ning mõistab terved sugupõlved hukatusse, et iseenda ambitsioone täide viia. Ja mille nimel? Kelle nimel?
 
Maailmaloomise meistriklass
Maailm, milles meie nelja loo tegelased seiklevad, on põhjalikult läbi mõeldud. Meil on olemas ajalugu, meil on olemas kultuur ja mõttemallid, igal teol on loogiline põhjendus ja tagajärg, meil on olemas lugude seostatus ning iga järgnev kasutab eelmise loo käigus puudutatud aspekte. On meeldiv lugeda, kuidas kaks kirjanikku täiendavad üksteise mõtteid ning loovad ühiselt seda fooni, mille taustal oma kangelased tegutsema panna.
 
„Tema kindale klammerdus hulk kahvatuid väädiniite. Peenike ja kahvatu surm tema sõrmeotstel. Vapustav oli näha oma kindal imepeeneid ussikesi, kes kõik kibelesid talle surmasuudlust andma.” (lk 154)
 
Kui enne püüdsid ette kujutada maagiast täidetud maad, siis nüüd kujuta ette maailma, mille iga osa üritab sind tappa (Austraalia?), pole vahet, kas see on loodus või looduse kroon, kujuta ette meeleheidet, väljapääsmatut ängi, puhast vihkamist ja raevu, kujuta ette maailma, kus inimelu ei maksa mitte midagi ning ka elavad inimesed on kui surnud... ent siiski sooviksid elada selles maailmas. Olla osa selle maailma ajaloost ja müütidest, mida tulevikus paljud sugupõlved üksteisele pajatavad. Selline ongi Takerdunud maa.
 
„Ja nad võivad ju küsida, kust ma tulen. Ma ei räägiks neile, et tulen sinisest linnast. Räägiksin, et tulen vere linnast, ja ütleksin, et nad sellest eemale hoiaksid.” (lk 290)
 
Mida ma oskan lõpetuseks öelda? Mida üldse arvustajalt arvustuse lõpetuseks oodatakse? Soovitusi edasiseks käitumiseks? Mine ostma! Ära mine ostma! Millisele maitsele see raamat on mõeldud ja millisele mitte? Aga kust mina seda tean, kas sinu maitse on nii- või naasugune. Ma oskan öelda vaid seda, et mulle „Takerdunud maa” meeldis. Meeldib. Ja ootan pikkisilmi järjelugusid, sest nii Bacigalupi kui ka Buckell on lubanud oma kangelaste teekondi edasi kirjeldada. Seniks aga nautigem seda maailma, mida nad on senimaani jõudnud luua ja lugegem lihtsalt head fantaasiakirjandust.
 
Täismahus arvustus koos eraldi lugude tutvustusega ilmus ulmeajakirjas Reaktor nr. 80 (märts, 2019)
Teksti loeti eesti keeles

Khaimi armetud lapsed. Tunnistan ausalt, et see lugu üksikuna lugedes ei meeldiks mulle üldse. Võib-olla kolm miinusega. Aga kuna lugesin seda Takerdunud maa kogumikus, siis asetus lugu konteksti, või õigemini ta lõi konteksti ja laiendas okasväätidest haaratud maailma.
 
Kogumiku kolmas lugu „Khaimi lapsed” tundub esmalugemisel ülejäänute seas justkui võõras element – niivõrd teistsugune on selle loo ülesehitus, õhustik ja tonaalsus. Hiljem aga tervet kogumikku tervikuna analüüsides saad aru, kuivõrd oluline see jutt tegelikult on.
 
„Khaimi lapsed” räägib loo sellest, milline on okasväätidest laastatud maailm laste silmade läbi. Me näeme noore poisi võitlust iseenda ja kõigi teistega, et päästa oma väike õde, kes pärast okasväädi suudlust sügavasse surmaunne vajus. Me näeme Alam-Khaimi – linnaosa, mida asustavad põgenikud ja ühiskonna põhjakiht, kus inimeste elu koosneb hommikust õhtuni okasväädiga võitlemisest, et võita tagasi maad rikastele hertsogitele. Me näeme inimeksistentsi kõige masendavamat ja lootusetumat olelemist, tühja töö tegemist ja seda kõike mille nimel? Nendel inimestel pole tulevikku, nad lihtsalt on – nad teevad seda, mida teevad, et hoida enesel eluvaimu sees. Ja see, mida nad teevad, on suhteliselt mõttetu.
 
Meie loo kangelane ei soovi ja ei suuda teha oma õele halastuslõiget, kuigi ta teab, et sellest surmaunest ei ärgata ilma maagiata. Ent lootus jääb ja just tänu sellele lootusele kaotab ta oma õe keha. Teda haarab hirm, sest ta teab, et tema õde on muudetud nukuks „pehmete silmadega meeste” pruukida.
 
“Mop põrnitses kokkukuhjatud kehasid. Ta oli nende arvukusest rabatud. Ta nägi ühte tüdrukut okasvääditöölise nahkrõivastes, must juuksepuhmas kapuutsi alt väljas. Ta jooksis karjatades tüdruku juurde, aga kui ta maha põlvitas ja teda otsavaatamiseks pööras, vaatas vastu võõras nägu. (Takerunud maa - lk 179 - OR2019)
 
Tubade rägastik muudkui jätkus. Igaüks oli täis okasväädiunes kehasid ja pehmete silmadega mehi, kes püüdsid nendega oma isu rahuldada.” (Takerdunud maa - lk 180 - OR2019)
 
Ma lugesin loo lõppu kaks korda üle, et aru saada, millega see kõik lõpeb. Ma saan aru, et kirjanik üritas jätta otsi lahtiseks – justkui oleks positiivne, ent samas ka negatiivse varjundiga lõpp. Pahad said karistada, peategelane leidis üles oma õe ning õe keha muudeti kultusobjektiks, mida edaspidi valvatakse ning millele ei lasta halba sündida. Tundub justkui parim võimalik väljund ühiskonna põhjakihist läbi veetutele. Aga... me ei tohi unustada, et Kpala lapsed jõuavad kõikjale. Ja kui sa loo lõppedes sellele veel ei mõtle, siis järgmine lugu paneb i-le täpi peale (Buckelli Sepa tütar)
Teksti loeti eesti keeles

Buckellile meeldivad naiskangelased. Kui „Hukkajannas” oli peategelaseks hukkaja tütar, siis nüüd näeme sepa tütart. Kogenud meistrit, kes peab kuidagimoodi ellu jääma ja oma vanemad päästma Alam-Khaimi kõntsakihis, kus inimelu ei maksa tuhkagi, kus omad sugulased sind hõbeseeklite eest reedavad ning ülikud käituvad alamrahvaga nagu pudulojustega.
 
Kas ma kartsin, et vanemad võiksid mind okasväädi ogaga torgata ja leebete silmadega mehe juurde saata? Ma ei teadnud seda. Ja see hirmutas mind. Sest ma ei olnud kindel.” (Takerdunud maa - lk 226 - OR2019)
 
Kui „Alkeemikut” lugedes õppisime vihkama majistrit, kes tundus justkui õeluse ja kurjuse kehastusena, siis siin loos õpime põlgama, südamepõhjast põlgama, kohalikku hertsogi ja tema poega. Kirjanik manab ilmselge mõnuga meie silme ette inimkujud, mis igas teises olukorras tunduksid karikatuursete farssidena, ent Alam-Khaimi kontekstis tunduvad täiesti usutavana. Hertsog, kes raha ja mõjuvõimu nimel annab maagia kasutamise eest üles kogu oma suguvõsa ja ka naise ning on valmis silmagi pilgutamata ohverdama oma poja, on ideaalne näide hirmuäratavast pahalasest. See on pahalane, kelle motiive me ei suuda ette aimata, kes tegutseb lihtsalt kurjuse kehastusena, temaga ei ole võimalik jõuda mingisugusegi kokkuleppe või vaherahuni.
 
„Sepa tütar” on lugu ühe noore naise meeleheitest, võitlusest välise kurjuse ja sisemiste deemonitega, enesekindluse ja otsustusvõime tuleproov. 
Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on olemas kõik, et olla suurepärane jutustus – seiklus, draama, huvitavad karakterid, lahingud ja törtsuke elutervet feminismi. Naine, kes saatuse tahtel oma haige isa asemel hukkaja kirve kätte haarab ning linnaväljakul vaese maagiakasutaja peajagu lühemaks teeb, avastab ühtäkki, et tema kodu on rüüstatud, isa poolsurnud ning kaks poega rüüstajate poolt kaasa viidud. Raske hukkaja-kirves käes, asub kartmatu naine rüüstajaid jälitama ning esimese kokkupõrke tagajärel leiab ennast rännakult, mis muudab nii tema, kui ka terve selle piirkonna inimeste elu igaveseks. Või vähemalt ajutiselt igaveseks.
See on huvitav, kuidas kirjanik suudab panna meid uskuma täiesti jaburaid seoseid, mis loo kangelast saadavad, samas aga demonstreerides suurepäraselt sõna jõudu ja väge, eriti, kui seda kannustab lootus. Inimeste vajadus uskuda ja loota.
„Jutud ei vasta kunagi tõele. Jutud on kuulajatele, Tana. Ja tegelikult loeb vaid see, mida kuulajad neist juttudest arvavad.” (Takerdunud maa - lk97 - OR2019)
Tänu levivatele juttudele, mis telefonimängu sarnaselt üle maa levides lumepallina üha hoogu juurde saavad, näeme, kuidas loo kangelane algul vastumeelselt, ent hiljem üha enam ja enam oma uue tiitliga harjudes teeb läbi rännaku, mille käigus saab meeleheitest kannustatud emast julge ja inspireeriv vabadusvõitleja. Tema seesmine areng ei ole tavapärane enese leidmise tee. Lõpptulemusena ei saa tema soovid täidetud, ent temas võtab maad seesama usk ja lootus, mis kannustas lihtrahvast levitama müütilisi jutte Hukkajannast.
Teksti loeti eesti keeles

Kui üks lugu saab üheaegselt olla surmigav ja ülipõnev, siis just siinne jutt võiks tollele iseloomustusele pretendeerida. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis mind sundis lõpuni lugema - võibolla ootus, et kuidas see kõik lõpeb, võibolla mõnusalt kokku sobituvad puzzletükid, võibolla aga hoopis mitte-nii-väga-kuiv jutustamisstiil, mis suurest jaost koosnes vanas baltisaksa keeles kirja pandud mälestustetekstidest.
 
Aga noh - mis siin ikka pikalt heietada - mulle meeldivad mittelineaarsed jutud, mille erinevatel aegadel aset leidvad tükikesed teistes tükikestes aset leidvaid sündmusi mõjutavad. See annab loole juurde dünaamilisust ja muudab loo laiahaardelisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Simulatsioon on ikka täiesti mõttetu asi. Selline väga väga madala lati alt jooksmine. Ma arvan, et Algernonis avaldati isegi mitte esimene mustand, vaid google hääletuvastajale dikteeritud mõtted pärast kuue õlle joomist.
 
Äkki peaks mul kahju olema noortest ulmesõpradest, kes tahavad oma mõtteid avaldada ning leiavad mingi kunagise lumma mõjul enda väljundiks Algernoni. Miks kahju? Antud loo puhul on näha suurepäraselt, mida toob enesega kaasa sellise ajakirja pidamine, kus puudub täielikult igasugune toimetajakäsi.
 
Jah - tõepoolest on toimetamata tekste ka varem erinevates kohtades pinnale ujunud, ent nendes on olnud vähemalt mingisugunegi sisu. Antud loo puhul ei ole sedagi vabandust.
 
Vältida igal võimalusel!
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.
Vahel on mul tunne, et kvaliteetsisuga uhkustav kvaliteetajakiri Algernon üritab teha mingit kahtlast sarkasmist nõretavat nalja ning avaldab oma veergudel lugusid, mis peaks justkui teisi ulmeajakirju sarjama. Või ma ei tea. See ei tule eriti hästi välja.
Veskimehel ju ideed jooksevad, aga need edastatakse lugejale täiesti arusaamatul jõmmilikul meetodil. Kõnekeelsed dialoogid, lohakad ja segaselt konstrueeritud lausesüntaksid... ma loen neid lugusid ja ei saa aru, milles peitub tema Algernonis eksisteerimise saladus.
Reaktori autorite lugudes on vähemalt mingisugunegi professionaalsus, isegi kui autor on täiesti algaja ja täiesti esimese looga välja tuleb... Veskimees - mine Reaktorisse üle, hakkad kah ilusat kirjakeelt kirjutama!
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta kõõlubki seal kuskil ulme, kogemusliku trippimise ja aju pettekujutelmade vahepealsetel hallidel piiridel. Ainus ulmeline asi antud loo juures oli tüüpilise uusajastulase rituaalkäitumise vürtsitamine sõnaga "paralleeluniversum". Esoteerikas selliseid sõnu ei kasutata. Ulmes jällegi ei kirjeldata esoteerilisi kogemuslikke kondamisi (Aleksander Heintalu arhailine sõnaus).
Minu isiklik arvamus on, et jäägu need kaks maailma teineteisest lahku, vastasel juhul kaotab kumbki osapool midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sisaldab peaaegu krahvi. Parun on krahvist vaid ühe seisuse võrra madalamal tasemel, aga... babysteps.
 
Hinne kolm, sest lugu oli huvitav ja igav üheaegselt. Seda oli piin lugeda, ent lõpetada kah ei saanud, sest miski sundis edasi piinlema. Uudishimu?
 
Ma saan aru, et on olemas sõnadega mängivaid kirjanikke, kelle jaoks ulme on pigem vürts, mida põhiroale juurde saputada, ent siin oli põhiroa asemel lihtsalt hunnik eneseimetlejaslikku sõnavahtu, mis nii mõneski kohas sundis lauseid korduvalt üle lugema, et neist normaalselt aru saada. Vähe sellest - loos eneses kordusid samuti paljud laused, seega ma pidin mõnda lauset suisa neli korda üle lugema. Aga nagu ma varasemalt juba mainisin - ei suutnud enne lõppu lõpetada. Masohhistlik lugemiskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Publikatsioon koos disklaimeriga, et vaadake matsid, mida aju suudab 20 minutiga genereerida.
 
Loo karikatuursus ajas mind naerma, küborgi saunas istumine tundus sama tobe, kui telesarja "The Orville" tegelase Bortuse erinevad katsed end kurssi viia maalaste olemusega - vuntside kasvatamine, sigarettide suitsetamine...
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin terve päeva, kuidas antud loole reageerida. Jutus oleks justkui kaks täiesti erinevat külge, millest teine lööb suure ja märja läraka kogu eelnevale pitseriks.
 
Ühest küljest on meil lugu, mis on väga tehnotiine ja tihkelt kirja pandud, ulmet pritsib akendest ja ustest, kogu tegevustik peategelase silmade läbi on loogiliselt üles ehitatud ja peategelase kogemuste ja mälestuste abil saame tervikliku pildi kogu olemasolevast. Terve tulevikuühiskond on üles ehitatud väga "hiinalikult", kus laste saamine on rangelt kontrollitud protsess ning inimesed selles ühiskonnas ei ole olulised ega väärtuslikud. Oluline ja väärtuslik on vaid ühiskond ja inimkond laiemana, samas üksikisik selles kompotis jääb vaid statistiliseks numbriks. Ning 400 aasta jooksul, mis on eelnenud peategelase kirjeldatud ajale, on inimkond minetanud emotsionaalsete sidemete loomise võimalikkuse üksikisikute vahel.
 
Teisest küljest aga lülitub aja möödudes ning Maa üha enam ja enam kaugenemisel Päikesest sisse mingi sõnuseletamatu emotsionaalsuse virr-varr, mis kulmineerub eksistentsiaalse hirmu formuleerimisega ülestõusu näol. Nii viibki peategelane meid sündmuste keskele, kus kirjeldab inimkonna "tänu" nendele, kes terve oma elu pühendasid inimkonna päästmisele - häbistamine ja avalik hukkamine öö pimeduse all.
 
5000 inimkonna päästjat, kosmose külmusesse hukkama viidud, vaatlemas igaveses unes meie Päikese viimast hingetõmmet. Ja sellise mälestusega ja sellise väärtusega eksisteerib inimkond edasi.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat algab lausega "Oh see neetud konformistlik maailm" ning mingis osas lõpupoole jõutakse mõtteavalduseni, mis minu meelest iseloomustab antud teose olemust kõige paremini:
 
"Nende [partisanid] kavatsused jäid talumeestele arusaamatuks. Alguses kutsusid nad külaelanikke astuma üles uue võimu vastu, kuid selle vajalikkust selgitasid nad väga segaselt - rääkisid kultuuri hävingust, väljasuremisest ja muudest raamatutarkustest, mis külarahvale kaugeks jäid."
 
Masendav lugemine. Masendav mitte seetõttu, et oleks halvasti kirjutatud - oh ei, kirjutatud oli humoorikalt, sisekaemuslikult - masendust tekitas pigem see tõdemus, et ehk sellised me olemegi. Konformistlikud. Läheme asjadega kaasa, kui see meid ei sega ja oleme nõus oma heaolu eest maha müüma oma ideaalid, väärtused, selle millegi, mis teeb inimloomast inimese ning eemaldab meie olemusest looma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda Kvesti vahetult pärast Bergi "Kombinatsioon kolme kaardiga" lõpetamist. Kaks questi, kaks täiesti erinevat lähenemist asjale ja mis siin pattu tunnistada - Veskimehe Kvest meeldis mulle ikka jupi maad rohkem kui Bergi quest...
 
Kusagil tsivilisatsioonis asub Tsoon, mille keskmeks usutakse olevat soovide kivi (miski alla kukkunud taevakivi), mille juurde teatud segastel põhjustel arvutimängulikke rännakuid sooritatakse. Kvesti (kuesti?) käigus selguvad ka Tsooni tegelikud tagamaad ja selle olemus.
 
Mis ma oskan öelda? Lugu on silmnähtavalt kiirustades kirja pandud, sõnakorduseid oli amatöörlikult palju ning kirjastiil ei olnud eriti Veskimehelik. Samas loo lahtirullumine ja teatud karakterite käitumismallid olid siiski autorile omased. Müsteerium oli olemas, ulme oli olemas, piisav kogus vastuseid koorus samuti loo käigus välja... Hea lugemiselamus, mis keelelise külje tegelikult tagaplaanile lükkas.
 
Nüüd aga punktidest:
Ma oleksin loole tegelikult pannud maksimumpunktid, kui autor oleks
a) suutnud enda "kiiksudest" hoiduda ning lahendada loo kulminatsiooni kuidagi muud moodi. Praegusel juhul aga tundub vägisi, et "Veskimehe Porno"(tm) toodi loo sisse lihtsalt vesimärgina või (tm) märgistusena nagu paljad naised tema romaanide kaantel.
b) suutnud mõelda välja midagi originaalset. Antud juhul on Kvest konkreetselt sama lugu nagu oli Svjatoslav Loginovi "Kvest", lisaks on tegevusse süstitud tubli annus Westworldi, Dark Towerit ning Annihilationit. Kogu tsoon on aga nii algupärases Kvestis, kui ka Veskimehe Kvestis Stalkeri pärusmaa...
Niimoodi tagantjärgi mõeldes oligi originaalne osa antud loos vaid Veskimehe TM.
Aga kuna ma ise pole originaal Kvesti lugenud ja nägin vaid sisututvustust, siis võtan Veskimehe Kvesti eraldi lugemiselamusena. Sellest kõigest eelnevast koorubki kokku neli suure miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

See, mis antud loos oli hea, on loo kulgemises jäänud kahjuks teisejärguliseks ning see, mis võiks ühe ulmeloo puhul olla kõrvaline, võtab enese alla üle kolmveerandi kogu jutust.
 
Kombinatsioon kolme kaardiga on justkui kolm lugu üheks kompotiks väänatult - on suhtedraama, kus lahatakse suhteid peategelaste ja nende naiste vahel, peategelaste ja pahalase vahel ning peategelaste endi vahel. See osa loost hõlmab julgelt pool kogu jutustusest. Järgneb indianajones'lik aardejaht koos kohustuslike salauste ja peidetud lõksudega. Ning alles päris loo lõpus saame väikese annuse ulmet, kui peategelastel tuleb episoodiliselt tegemist teha amorfsete eluvormidega, kes tulevad ei-tea-kust, teevad ei-tea-mida ning valdavad ei-tea-kui-võimsaid relvi.
 
Halb lugemine just polnud, ent samas polnud ka midagi erilist. Lugege Kuningas Saalomoni kaevandust või vaadake mõnda Indiana Jonesi filmi ning kujutage ette, et tegevus toimub kuskil võõral planeedil. 
Teksti loeti eesti keeles

Hargla: "Kuule Veskimees, kirjuta mulle üks vahva Kreutzwaldi teemaline ulmejutt..."
Veskimees: "Oh, vägev! Mul on juba üks idee olemas! Kirjutaks nii, et on mingi kohalik pohlatohlakas, kes siis näeb pealt, kuidas tulnukad kepivad ja siis see pohlatohlakas tahaks kah vähe keppi saada ja..."
Hargla: "Oot-oot, Veskimees. Mis seos sellel kõigel Kreutzwaldiga on?"
Veskimees: "Ega ei olegi, aga see pole kellegi veskimees, kui keppi ja keeksi ei saa. No ütleme siis, et see kosmosesond, millega maa peale laskutakse on Põhja konn"
Hargla: "Eee..."
Veskimees, juba kaugemale joostes: "Homseks on valmis!"
Teksti loeti eesti keeles

See pole ulme, vaid kõige ehedam meelsuskirjandus. Inimene väljendab oma nägemust sotsiaalselt päevakajalisest teemast, esitades seda poole valinuna. Nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Vinguv jalaluu" avalugu - lööb kohe jutu jooksma ja ulmet pritsib nii aknast kui uksest. Loost kumab välja kaks tõika - autorile meeldib digitaalne inimmõistuslik sotsiaalia ning autoril on olemas ilmselge kokkupuude Kreutzwaldi algupäraste lugudega. Minu teada peaks see vist olema ainus jutt jalaluu-antoloogias, kus on kasutatud erinevaid Kreutzwaldi tegelaskujusid ühes liinis.
 
Peategelane on taaskord autorile omaselt egoistlik idioot, kes on omal alal nii suur proff, et vilistab taustasüsteemi ja reeglite peale. Oma ala professionaalsus lubab ka nii mõnestki hullust olukorrast läbi hammustada pettuste ja häkkimiste abil ja isegi olukorras, kus tavakangelane tunnistaks oma lüüasaamist ja vaataks, mis saatus nüüd teeb, on Joel Jansi kangelasel veel üks nipp varrukast tõmmata, tõdedes hiljem, et jube jama küll aga nii pidigi minema ja nii oligi planeeritud.
Teksti loeti eesti keeles
12.2018

Järgnev arvustus sisaldab ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!

Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates. Kahjuks tundub, et siin kehtib vana, tuntud tõdemus – kvantiteet ei võrdu kvaliteediga. Seda tõdemust kinnitab ka Veskimehe värske ja ahjusoe romaan „Kolmas tähevärav”.

Iseenesest ei ole ju 240-leheküljelise  jutu põhiidee halb – raamatu tagakaane teksti kohaselt peaks see lahkama inimkonna dilemmat tulnukatega sümbioosis elamise üle: kas alistuda orjusesse või tõusta uuele eksisteerimise tasandile? Kahjuks ei jõua me seda raamatut lugedes kunagi vastusteni. Küsimused visatakse küll õhku, ent vastuseid lihtsalt ei saabu.

"Miks sa mind kepid?”
„Väga mitmel põhjusel.” Heež ajas end patjadel poolistukile ja sirutas käe öökapil seisva kohvitassi poole. (lk 115)

Tõepoolest, raamat, miks sa mind kepid? Ah, et väga mitmel põhjusel? Aga täpsemat vastust ei tulegi...

Kolmas tähevärav algab kui tüüpiline fanfiction – me tutvume inimestega, kes vägisi meenutavad menusarja Stargate SG-1 tegelasi, nad kasutavad sarnaseid relvi, räägivad sarnastest asjadest. Ent õige pea märkame, et lisaks muudetud nimekujudele on meile kõigile nii tuttavaks saanud tegelased pandud tegutsema Veskimehe maailma, mis on justkui kõver ja väärastunud peegelpilt populaarsest telesarjast. Kindral Hammond on muutunud kindral Hammeriks, Sam Saraks, Daniel Jackson on siinses loos David Johnson, jaffa Teal’c aga hoopis daha Tellek. Mis sest, et Tellek näeb välja ja käitub täpselt samamoodi nagu tema telelina prototüüp. Saame teada, et kusagil Ühendriikides on mäe sees Tähevärava staap, kus aktiveeritud tähevärav, läbi mille meie kangelased erinevaid lordkõulide mõjusfääri kuuluvaid maailmu on külastanud.

15 aastat pärast ühiste seikluste algust langevad „Es’šii’uan” (SG-1) meeskonna liikmed Sara ja David kullsoomust kandva ajaloolase kätte vangi ning läbi „uskumatuna näivate seikluste” (neid zapitakse ja David laseb püksid täis), leiavad ennast ühtäkki oma vangistaja dušširuumist. Alasti.

Naine mühatas. Ta uuris meest sekundi. „Ega sinulgi viga pole. See lause lõppes ilmselt, et viieteist aastaga oleme teineteist igat moodi näinud ja ainus asi, mida me teinud pole, on keppimine.”
Leidis aja! „Sul sõjaväelasena on see vist keelatud?”
„Tsiviilisikuid võib keppida, Johni ei tohi.” (lk 13)

Võiks ju eeldada, et 15 aastat on päris pikk aeg ning kindlasti polnud see zappimine esimene kord Davidi jaoks, et kohe põiekontroll kaoks. Aga kui autor soovib lugeja jaoks tuttavad tegelased alasti kiskuda, et nad saaks teineteise keha imetledes kohe keppimisest rääkida, siis peab autoril ju ometi mingi moodus selleks olema.

Vangistaja, Heež Targelaar Kii, avaldab soovi kohtuda Ööfi (Earth, Maa) liidritega ning nii korjataksegi tulnuk kaasa. Need sündmused panevad alguse sündmusteahelale, mis kulmineerub sellega, et Eestisse - jah, just nimelt Eestisse, täpsemalt Tallinna vanalinna - püstitatakse kolmas tähevärav, mida pannakse haldama presidendi nõunik Ivar.

Raamatu esimest kolmandikku võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. SG-1 tegelased, keda kõik teavad ja tunnevad, osutuvad jutu edenedes mingiks pahupidiseks versiooniks. Neid kirjeldatakse täiesti rumala kambana, neil pole viieteist aasta jooksul tekkinud reaalset arusaama galaktika jõustruktuuride vahekordadest. Vägisi jääb mulje, et Veskimees otsustas - see kultussari talle ei meeldi ning kogu tegevustik oleks tarvis ringi kirjutada. Täheväravad? Päh – milline rumal kontseptsioon. Raamatus kirjeldab autor näiteks seda, miks tema Inimkonna Föderatsiooni Maailma üldalused on märksa paremad ja miks täheväravad on pahad:

Ilma tähelaevadeta on iga inimasustus pikemas perspektiivis hävinemisele määratud kimäär (lk 231)

„Kolmas tähevärav” kuulub oma olemuselt Veskimehe loodud Inimkonna Föderatsiooni Maailma universumisse. Selles maailmas toimuvat kajastavad ka tema varasemalt ilmunud raamatud „Operatsioon „Ogaline päike”” (2001); „Keskpäevapimedus” (2007); „Taevatagune suurem ilm: Zätereiti lood: Tau sõrmuse operatsioon” (2008) ning jutustus „Ajakapsel avanes” (2013).

Esimesed seitsekümmend lehekülge oli täitsa hea ja ladus lugemine. Kolmkümmend lehekülge hiljem tahaks kedagi põlema panna. Ja kas teate miks? Sest fanfiction sai läbi ning nüüd askeldavad näotud ja mõttetult tuimalt mõjuvad eestlased kusagil fanfictioni maailmaga külgnevas, eraldiseisvas universumis. Tutvume kümnete ja kümnete uute tegelastega, planeetide, jõustruktuuride ja asukohtadega. Paari peatüki jooksul suudab autor tekitada nimede ja mõistete rohkusega täieliku segapudru. Mis aga kõige hullem – originaalsed nimed segunevad maavillaseks keeratud foneetiliste üllitistega, sekka võõrapäraseid ja omakeelseid kohanimesid. Terve see raamat on üks korralik keele vägistamine nii mõistete kui nimede osas. Ämukussu sadam, Vanalinna tähevärav kaugel planeedil, sädetagune, Bäfrak, Laniesteste, immk Luudü jne jne.

„Kolmanda tähevärava” originaaltegelased vormuvad loo edenedes küll välja, ent reaalset selgust nende motiividest ja isikuomadustest me ei saa. Ainus vähegi moraalset, eetilist ja mingitki moodi sügavust omav tegelaskuju, 45. aastane kolme lapse ema Margo, on taandatud kolmanda järgu kõrvaltegelaseks, kelle tipphetkeks kujuneb kullsoomuse selga ajamine, võõral planeedil kõva hääle tegemine ning lõppeks tõdemine, et tema turvamees, temast kümme aastat noorem Tarvi, liiga palju tema tisse vahib.

Need ülejäänud vähesed naiskarakterid, kes Veskimehe loos tegutsevad, on taandatud mõttetuks biomassiks - nende eksistentsi põhiolemuseks on meeskangelastele kepikaaslasteks olemine. Üldse kumab „Kolmanda tähevärava” loost läbi mingi labasus ja mõttetuna näiva seksuaalsuse ekspluatatsiooni – tundub justkui oleks Veskimehe loodud maailmas keppimine omamoodi akude laadimine – inimesed tarbivad ohtralt kohvi ning pidevalt kepivad, söömise asemel. Esmapilgul mõjub see kummastavalt, seejärel tobedalt ning lõpuks muutub lihtsalt labasuseks, mille juurest tahaks silmi pööritades kõrvale vaadata.

„Kuulge, mehed, meil on sekretäri vaja. Kedagi, kes lihtsamaid asju ajaks. Keegi selline, keda keppida ka saaks.” (lk 53)

„Noh, tüdrukute õhtu! Kuigi ma millegipärast arvan, et suuremat vitulakkumist ei tule?” Kajja vaatas vasakule ja paremale ja ohkas demonstratiivselt. „Olgu, tüdrukud, see oli puhtalt retooriline. Mitte et mul midagi selliste meelelahutuste vastu oleks, aga üks korraliku mehe küljes olev pikk jäme türa on alati parem.” (lk 117)

Huvitavalt ja kaasakiskuvalt alanud tegevustik muutub teise osa jooksul igavaks näitemänguks, mis koosneb suuremas osas vaid olustikupiltidest – tegelased saavad kokku, joovad kohvi ning jutustavad. Ei, nad ei jutusta – nad räägivad täiesti ebainimlikult, nii nagu inimesed omavahel suheldes ei tee. Ja meie oleme lugejana sunnitud nende mõttearendustega kaasa minema. Vägisi jääb mulje nagu oleks raamatu tegelased lihtsalt vajalikud selleks, et autori esseekogumikku dialoogivormis esitleda.

Näiteks saab üks raamatu tegelastest teada, et tema isa on elus. Järgneb dialoog:

„Ent ikkagi loodad sa jutuajamisega midagi saavutada? Kuidas sa teed vahet tõel ja valel? Mis see sulle tegelikult annab, kui sa saad minult järjekordse loo?”

„Mänguteooriast lähtudes on mitmeid võimalusi. Kõigepealt ammendav ristküsitlus. Ma ei arva, et sul võiks olla auke valmismõeldud loos, kuid ma tean mõningaid asju ja olen teinud järeldusi. Kui saan aru, et sa jätkuvalt valetad, on see juba negatiivne vastus, mille puhul rakendub üks või teine tumedatest stsenaariumitest.” (lk 197)

Selles suures sõnademulinas ei ole ime, et peategelased jäävad näotuteks statistideks, kes kõik mängivad vähemal või enamal määral topeltmängu. Selles maailmas ei saa usaldada mitte keegi mitte kedagi, otseseid vastuseid ei anta, keerutamine aitab sündmuste arenedes hiljem öelda, et tegelikult niimoodi oligi plaanis. Kas see on lihtne plotdevice või autori oskamatus oma ideid laiendada selgituste läbi, jääb vähemalt mulle selgusetuks. Üks huvitav tõik, mis veel läbi kumab antud jutustuse tegelastest – kõik näivad tegutsevat mingi ebamäärase tulevikuperspektiivi suhtes, isikutel puuduvad isiklikud ambitsioonid, neil puudub personaalne mõõde.

Ent sajandite ja aastatuhandete perspektiivis on meil lootust, kui oskame leida õiged liitlased ja mitte iial jätta kogu jõust mõtlemast, õppimast ja mõista püüdmast.” (lk 232)

Veskimehel on selles raamatus päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja ideid, ent kahjuks jäävad nad kõik lähemalt puudutamata, sest kogu kirjutamise võhm läheb poliitiliste mahhinatsioonide kirjeldamisele. Vägisi jääb mulje nagu need ideed oleks autori jaoks teisejärgulised või üldisesse juttu sisse toodud loo edendamiseks. Oleksin oodanud kasvõi väikestki selgitust selle kohta, mismoodi allruumi kasutamine mõjutab negatiivselt füüsilist maailma, mismoodi toimivad tähesära ajamid, mismoodi kohaldati kullsoomust erinevatele inimestele. Selliste uudsete ideede ja mõtete nimel ma ulmet loengi, nende nägemuste nimel raamatutesse sukeldun. Aga ei. Mida ei tule, seda ei tule. Selle asemel saame möödaminnes vihjeid selgituste liigse keerukuse kohta või muudetakse ulmeliste aspektide kirjeldamine lihtlabaseks Maaja-tasemel eneserahulduslikuks verbaalseks pasaks.

„Värava kasutamine nõuab tohutult energiat ja kuhugi peab see energia minema. Lisaks ei tohi unustada, et värav ühendab kaht maailma. Õige ruttu hakkab see tekitama mõõdetavaid efekte planeedi kliimas, orbiidis ja pöörlemises, Ja see pole kahjuks kõik, see võib teatud asjaoludel rikkuda näiteks Oorti vöö tasakaalu ja mõne jääkamaka siseplaneetide tsooni hulkuma saata” (lk 111)

„Kui midagi teha, siis korralikult. Sa tead, millist tehnikat siin liigub – pole mingi probleem homme sinust paari meetri kauguselt möödudes kindlaks teha, kas me päriselt keppisime. On võimalik, kuid pole üldse nii lihtne võltsida seda lõhna, mis sinust päeva erinevatel aegadel hõngub, kui meie kehavedelikud on segunenud ja ma oma spermaportsu sulle vastu emakat läkitanud." (lk 115)

Kui nüüd otsi kuidagimoodi oma mõtteid kokku tõmbama hakata, siis pean tagasihoidlikult mainima, et ma ootasin raamatust midagi enamat. Ma ootasin aastate jooksul lihvitud keeleoskust, kirjutamisosavust, hard SF omast põhjalikkust ning uudseid ideid, mille peale minusugune kosmosefänn suurest rõõmust võiks lakke hüpata, ent kahjuks midagi sellist ma ei leidnud. Lugedes BAAS-ist Veskimehe teiste teoste arvustusi, kumab sealt läbi soovitus – täispikkade romaanide vorpimise ajast pool oleks võinud kulutada olemasolevate teoste viimistlemisele ning usutavasti oleks sel juhul meil ka korralikust ulmest tihkelt tiine „Kolmas tähevärav”, mis oleks nauditav lugeda ja omaks mingit reaalset väärtust ulmekirjanduses. Kulkalt saadud 2000 eurose autoritasu eest võiks seda ju ometigi oodata?

Lugege „Kolmandat täheväravat” ainult omal isiklikul vastutusel. Kõik ülejäänud halva jätan teil endil välja uurida nende õudustest pakatavate tundide jooksul, mille loodetavasti selle raamatuga koos veedate. Siis tuletage meelde, et ka raamat võib olla nagu pilvelõhkuja katuselt alasti alla hüppamine, mida üldjuhul keegi uuesti ette ei soovi võtta.

Ta lasi end nukralt tooliseljatoele. „Oh vitt... Siis on sul vanajumala türa moodi kõrge motivatsioon... Oh vitt, siis ma saan aru... Olgu...” Ta vangutas pead. (lk 236)

 

Arvustus ilmus 2018 aasta novembrikuu Reaktoris

Teksti loeti eesti keeles

Üliarenenud tsivilisatsiooni esindaja saadetakse maale uurima, miks nende masinad ei tööta. Selgub, et kunagi suvaliselt laiali pillutatud masinavärk on rakendatud hoopis kohaliku võimuihara teadmamehe ambitsioonide täide viimiseks ning seeläbi on orjastatud terve planeedi rahvastik.
 
Mõned väga värvikad tegelaskujud, mõned kähmlus-stseenid, veidi interdimensionaalset müstikat ja tehnoloogilist kirjeldust ning üks osaliselt töötav deus-ex-machina, mis loo peategelase kindlast surmast päästab. Mida sa ühest ulmelisest lühiloost muud ikka oskad tahta?
 
Hea ja ladus lugemine
Teksti loeti eesti keeles

Ma hakkasin ennast tundma koerana. Ma lugesin selle lühijutu läbi ja mulle meeldis. Ajas hamba verele, nagu öeldakse. Kloonimised, teadvuse digitaliseerimine, digimaterjali autoriõigused jne.   Ja see, et ma hakkasin ennast koerana tundma, annab märku sellest, kui ilmekas ja vahetu oli autori oskus mina-tegelast lugejale ette valada.
Teksti loeti inglise keeles