Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Hobbit, or There and Back Again

(romaan aastast 1937)

eesti keeles: «Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1977
Tallinn «Kupar» 1995
Tallinn «Tiritamm» 2002

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
61
7
2
0
2
Keskmine hinne
4.736
Arvustused (72)

Üks väheseid fantasy romaane, mis mu käest maksimumhinde saab. Klassikaline lugu ürgsest maailmast, kus tegutsevad kurjad ja head jõud mäekollide, päkapikkude, inimeste, haldjate, lohede jmt. näol. Seda raamatut peaks vist küll kõik teadma! Eesti keeles on raamatu nimi muidugi Kääbik ja ilmus ta vist 1980. aastal koos asjakohaste illustratsioonidega. Raamatu teeb heaks just ta lastepärasus. Tänu siinkohal toimetajale, kes Tolkieni algsel surmtõsisena mõeldud juttu lasteraamatuks kirjutama pani.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin seda lugema paar aastat tagasi sõbra soovitusel ja jättis väga sügava ning tõetruu tunde. Hiljem sirvisin ka eestikeelset versiooni ja kurvastusega nendiks, et kahjuks ei ole suudetud seda sünget õhkkonda piisavalt hästi edastada.Soovitan sügavalt originaali.
Teksti loeti inglise keeles

Klassika.. Esimene kord sai loetud, kui olin 5 aastat vana, siis oli muidugi lihtsalt põnev raamat.. :) Praegu hindan temas peituvad soojust... Toredad tegelaskujud, väiksena jutustasin kõigile seda raamatut ümber. Olin täiesti vaimustatud, ehkki ei lugenud just vähe... Armastan kõiki tegelasi siiamaani. Häbi igale ulmefännile, kes seda lugenud pole!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

''Kääbik'' on raamat, mis mul juba lapsepõlvest saadik seisab riiulis kõrvuti ''Muumitrolli'' ja mõnede teistega, mis vähemalt kord aastas taas näppu on juhtunud ja ikka jälle ja jälle läbi loetud. Hiljuti lugesin ta läbi ka inglise keeles ning see ainult parandas üldist muljet. Vahest ma olen miski hirmus sentimentaalne tegelane, aga mulle tõesti meeldivad sellised südamlikult mõjuvad lood. ''Kääbikus'' ja eriti muidugi LotR-is on aga lisaks toodud tohutult haarav ja mõjuv kirjeldus headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest, mis tegelikult kunagi ei lõpe, vaid ainult muudab oma vorme, luues niiviisi kuidagi üleva ja herolise tunde vahel. Kui leidub keegi, kes veel ei ole seda lugenud, siis lugegu kindlasti - see annab mõttemaailmale ühtteist juurde. Ja kes on lugenud, see lugegu läbi LotR ja see raamat originaalis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Armas klassika. Vaikesena olevat ma kodus ringi jooksnud ja lohet manginud, tulepurskamise asemel kyll ainult hirmsat haalt teinud. Eesti keelne t@lge (Kaabik) on minu arvates hea. Muide, selle t@lke illustratsioonid on yhes Tolkieni kohta ilmunud teoses ara margitud kui erakordsed (Eesti ja Jaapani t@lgete illustratsioonid olid nende arvates parimad). Eriti meeldib mulle Gollum''i t@lge Guglungiks. Pidi ta nimi ju neelamise-haalitsust kujutama.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamat, mille suhtes minu arvamus ilmselt enamusega lahku läheb. Tunnistan, et mulle tõesti JRRT ja ka high fantasy eriti ei istu.

Kunagi, kui ma õrnas nolgieas olin, ilmus eesti keeles lasteromaan «Kääbik». Mäletan, et iga nägu luges ja oigas. Ise lugesin selle raamatu alles läbi, siis kui olin 20ne aastane.

Noh, polnud ju paha muinasjutt (loe: fantasy). Aga iiveldama ajas see paatos ning veel rohkem on mind kogu aeg iiveldama ajanud need kilava silmavaatega JRRT fännid.

Tunnistan ausalt, et kolme saab see romaan vaid seetõttu, et püüan raamatute hindamisel lähtuda mingist objektiivsusest: stiilis meeldib/ei meeldi oleks hinne raudne kaks. Aga asjal on vist tõesti tohutu väärtus: olen ostnud seda raamatut kolm korda, aga omal pole ühtegi eksemplari: kõik on «ära laenatud». Lugesin seda ka vene keeles ja originaalis ning mulje on ikka igerik.

Kokkuvõttes on ajast kahju: mitu paremat teksti oleks võinud selle ajaga läbi lugeda. Raamat ise on ka pisut puine. Kuid pildid ja tõlge on tõesti toredad.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Igati normaalne muinaslugu. Täiesti võrreldav igasuguste muumitrollide ja muu säändse kraamiga. Natuke Vennaskonna nimelist bändi inspireerind ja... muidu ka hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekirjanikud kalduvad pärast sissejuhatavat romaani/novelli/jutustust juurde kirjutama järgi, mis teemat laiendavad ja justkui ühte tervikusse püüavad asetada (klassikaline näide on siinkohal Asimovi luul siduda "Igaviku lõpp" Asumi sarjaga). Mulle meeldib "Kääbik" just selle pärast, et siin pole seda veel püütud teha (nii sarnaneb ta mõnes mõttes "Meremaa võluriga"). Minu arust on "Kääbik" parem kui järjed, mis muutuvad liiga mastaapseks, maailmasõja lugudeks. Väga meeldib, et Tolkien on kasutanud algupäraseid Skandinaavia mütoloogiast pärinevaid nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Kääbikut hea lugeda "soojenduseks" Sõrmuse-triloogiale. Teisest küljest on Kääbiku nimed parema kõlaga kui Sõrmuse-triloogia nimed. Need Ahjotagone,Tobajuss, Katkujuur jt tunduvad imelikud ... vähemalt alguses. Kokkuvõttes siiski hea
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlve eredaim raamat, loen seda siiani aeg-ajalt jälle üle. Ilmselt olen seda kokku sadu kordi lugenud(ilma liialdusteta). Ei tea kas tuleb see soojus raamatust või lapsepõlvest, kuidagi hea on seda jälle kätte võtta. Vana eksemplar oli nii kapsaks kulunud, et pidin oma lapse(te)le tulevikus lugemiseks uue ostma. Ilma mingi kõhkluseta 5.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda meistritööd korduvalt ette oma poegadele, kui nad veel ise ei lugenud. Seejärel oleme kõik selle veel mit-meid kordi läbi lugenud. Hea tõlge ning suurepärane originaal on teinud teosest aegumatu klassika meie muidu nii põuases ulmekirjanduses.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Lapsepõlve lemmikraamat nr. 1, mis ka korduvatel hilisematel ülelugemistesl midagi kaotanud ei ole. Meeldiva erandina võib seekord ka tõlget soovitada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu meelest väga hea raamat. Ise olen seda oma viis korda vähemalt üle lugenud. See on tõeline meistriteos. "Kääbikut" on lihtsalt mõnus aeg-ajalt kätte võtta ja läbi lugeda. Oma väga hea kirjutamisoskusega suudab Tolkien luua tõesti veenva "fantasy" maailma. Kuigi see on rohkem mõeldud lasteraamatuna, peaksid seda lugema ka täiskasvanud, sest oma lapselikkusega võlub ta vahest enamgi. Peale "Kääbiku" lugemist sai Tolkienist vaieldamatult minu üks lemmikkirjanikke. Mulle sümpatiseerib tema juures eriti see, et ta oskab enda välja mõeldud maailma esitada niivõrd realistlikult. Ega midagi, "5" mitme plussiga kirja.
Teksti loeti eesti keeles

No minu arvustus siit jorust veel seni puudus. Lugesin ammu-ammu ja siis veel teist korda, lihtsalt ammu. Hea lasteraamat, ei ole midagi muud öelda. Erinevalt järgnevast kolmeosalisest tellisest mõnusalt paraja pikkusega ja ei veni.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni kohta võiks ju öelda seda, et ta stiil on nagu ta on, kuid see-eest on tal erakordselt hea fantaasia korraliku maailma loomiseks. Ning seda teeb ta tõesti hästi!!! Ütleks koguni nii, et tema maailm on üks värvikamaid, mis iial ilmavalgust näinud. Kuid see on ka kõik. Liiga paatoslik. Aga mida muud ongi oodata ühelt muinasjutult, mis on raamatu vormi valatud? Ka ei taha ma nõustuda ühe eelneva arvustajaga, kes arvas, et oli hea, et toimetaja selle loo lastele ümber kirjutada lasi. Mina nii leia. Usun nimelt, et surmtõsisena oleks ta ehk paremgi.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Raamat on igati hea ja soovitatav luheda kõikidel inimestel kes on huvitatud fantasy´st. Kuid nii mõningadki asjad on raamatus liig lihtsaksd tehtud (Smaugi surm nt.). Lugesin nii inglise kui ka Eesti keeles.
Teksti loeti inglise keeles

Olen väga nõus K.Sanderiga, et "Kääbik" parem on kui järjed. See on lihtne ja rahulik raamat, ilma liigse fetishismi ja suurustamiseta, millised Sõrmustekammis kogu niigi fantaasiavaesuse piiril rulluvat tegevust raamitsevad. Lugejale jääb nauding ise maailmat avastada, oma kujutlusvõimega sinna ajalugu juurde mõelda jne. Ilmselt on tegu ühe quest-fantasy kanoonilisema teosega. Sedalaadi saagad on vist tegelt kõik Odüsseiast alguse saand, aga olgu ppeale... Paljud fantasy-standardid just "Kääbikus" esimesena paika pandud: üks kangelane, kes tahtmatult kistakse mingisse afääri; reisiselzkond, kes on küllalt kirju ja mõneti vastuoluline; erinevad hädad ja juhtumised teel; kõrvalepõiked esialgsest marsruudist jne, jne. "Kääbik" on õnneks sedalaadi quest, mille episoodid ei kisu liiga novellilaadseteks, st. üks ja oluline tegevusliin on pidevalt jälgitav ja süzheearengule vajalik. Tegu pole üksteise otsa pikitud lõdvalt seotud pildikestega (12 tooli; Huck Finn jne). Sellises võtmes, nagu asi on meile esitatud, raamatul nagu puudusi ei olekski. Iseasi on nüüd isiklik maitse sellist kraami alla neelata.

Võrreldes "Sõrmustega" on "Kääbik" seega asjalikum, rohkem romaanilikum ja ehk ka kirjanduslikum. Mind häiris tugevalt see autori jonnakas soov iga võimalik episood "Kääbikust" hiljem lahti kirjutada ja sajandite peale laiali veniatda. Ta järje põhiliin - Guglunki sõrmus - oli juba piinlikult halenaljakas. Ühesõnaga - ma`i ole tolkinist aga "Kääbik" meeldis oma pretensioonituses ja soojuses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üks parimaid lasteraamatuid ja samas täiesti loetav ka täiskasvanuna. Ei saa tõesti aru nendest, kes seda viletsaks peavad. Juu neil on kehv või siis väga kindlakskujunenud maitse, mille raamist nad kümne küünega kinni hoiavad.
Teksti loeti eesti keeles

Aga minule "Kääbik" meeldib. Eriti kui teda võtta parima XX sajandil kirjutatud muinasjutuna. Meeldib soojus ja sõbralikkus ja lasteraamatu stiilis jutustamisviis ja kõik muu mis ülalpool leiduvates positiivse alatooniga arvustustes juba kirjas. Isiklikult meeldisid mulle eriti just need (kah juba eespool mainitud) vihjed minevikusündmustele - Gondolin, Moria, "aeti Põhjalast välja" jne., mis mõjusid oma salapärasuse ja lahtiseletamata jätmisega. Samas aga LoTR-i lugedes ei pettunud, kui seal osad salapärasused vastused said. Ilmselt oli pikaajaline "Kääbiku"-dieet huvi lihtsalt niivõrd kõrgele ajanud. Isiklikus Top10-s raudne esimene ja seega "viis".
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea muinasjutt. Mitu korda loetud. "Sõrmuste isand" on tunduvalt nigelam. Bilbo sümpatiseerib mind rohkem kui Frodo.
Teksti loeti eesti keeles

Oma yllatuseks aastasin, et Tolkien kui selline mul kuidagi teenimatult kahe silma vehele on jäänd. Tegu on aga kirjanikuga, kellest ma kuidagi ei yle ei ümber ei saa. Alustagem siis "The Hobbitist", kuna see ka kronoloogisliselt kõikse esimesena näikse kirjutatud olevat. Huvitaval kombel on kõik, kes on raamatut eesti keeles luugenud, liigitanud ta muinasjutuks ja pannud ta "Muumitrolliga" kõrvuti. Mis pattu salata, olid need lapsepõlves minugi lemmikteosed (sinna juurde veel "Karlsson" ja "Vennad Lõvisydamed" ja need kõik ylejäänud). Mõistan, miks teda lasteraamatuks peetakse. Siis sattus mulle kätte venekeelne tõlge. Kahjuks kyllalt kehvapoolne, kuid see andis tõuke otsida endale originaalkeelne lugu. Kui ma siis lõpuks olin inglise keelse "Hobbit"`iga yhelepoole saand (uskuge, see pold lihtne, sest ma pole kunagi inglise keelt õppind), siis oli mul tunne, et tegu on kahe erineva raamatuga, milles tegelased ja syndmustik sama. Tolkienile tuleb au anda juba kasvõi selle pärast, et nii kenasti läbi mõeldud maailma ei ole mina veel mitte kellelgi näinud-lugenud. Teerajaja kogu fantasy kirjandusele. Mina vatleks "Hobbit"`it eraldi seisva loona, mitte päris LOtR`i osana, olgugi et sellest saab kaudse alguse kogu Frodo quest. Miks? Põhjendus lihtne: minu meelest ei arvandu Tolkien alguses yldse, et ta sellele ka midagi järgmist kirjutab, sest "Hobbit"`is pole mitte yhtegi vihjet Mustale Isandale ja tema jüngritele (tõsi, midagi on mainitud tegelasest nimega Surnumanaja, kuid minu mäletamist mööda suitsetati ta "Hobbit"`i lõpus Sünklaanest kenasti välja ja temaga oli justkui kenasti lõpetatud). Kirjutada oleks veel palju, kuid kuna ma tahan ka midagi LOtR`ile jätta siis lõpetan oma arvustuse lihtsalt kiitusega
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lapsepõlves jäi see raamat minust lugemata ning mõned aastad tagasi sai sõbra pealekäimisel ette võetud ning läbi loetud. Väga seda tegu küll ei kahetse, kuid midagi haaravat seal ka ei olnud. Suhteliselt igav muinasjutt. Ehk oleksin teisel arvamusel, kui raamatu hälli kõrvalt oleksin leidnud. Paraku nii see polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin Kääbikut kohe pärast TLoR-i, kuna sain pärast mõningast uurimist teada, tubli JRRT on paberile kandnud ka mõne teise raamatu ja pealegi veel samas maailmas. Raamatu lapsikus pani mind lihtsalt iiveldama. Tavaliselt, kui keegi nimetab Fantasyt muinasjutuks ma ei vaata sellele just hea pilguga, kuid Kääbiku puhul kasutan isegi sellist väljendust.Uut trükki ma pole veel lugenud, kuid ei maksa sealtki teab mida oodata. Siiski võis minu arvamust mõjutada just TLoR-i eelnev lugemine.Tegelt on raamat ise päris mõnus eellugu ja seal seletab nii mõndagi TLoR-i kohta nt : Guglunki lugu.Tolkien oskab kuidagi köitvalt kirjutada, nii et kui raamatu pooleli jätad, siis jääb südamesse mingi väike kripeldus, et tahaks ikka edasi teada saada, mis juhtub.Et arvustus mitte liiga laitev ei oleks, ütlen, et Tolkien on teinud nii palju eeltööd oma raamatu kallal ja ma tõesti austan seda ning ei saa siiamaani aru, kuidas kellelgi võis nii palju viitsimist olla. Olgu au ja kiitus fantasy guru Tolkienil!
Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt, aga mitte ainult. Umbes sama mitmekihiline nagu "Karupoeg Puhh" - lapsena loed, meeldib. Täiskasvanuna loed, märkad hoopis muid asju ja meeldib ka. Väga.
Teksti loeti eesti keeles

5 punkti saab raamat juba sellepärast, et ma olen suur fantasy fänn ja Tolkien kuulub minu lemmik autorite hulka. Esimest korda nägin teost 4 või 5 aastaselt, siis sai ainult pilte sirvitud, need tundusd tollal küllaltki õudsad. Hiljem sai "Kääbik" nagu kord ja kohus läbi loetud, siis tundus ta toreda ning lõbusa muinasjutuna, mida oli ülimalt mõnus lugeda. "Kääbik" on lõbus sissejuhatus "Sõrmuste Isanda" triloogiale, temas puudub viimastele omased tõsidus ning suured ülesanded, ta on lihtsalt retk Sinna ja tagasi. Viimases peitubki võibolla tema võlu. "Kääbik" puhul on tegemist hea lugemisega nii lapsele kui ka täiskasvanule. Mis ma ikka siin rohkem kirjutan, tegu on hea raamatuga ja see viimane ongi kõige tähtsam. Kõik kes pole teost lugenud, tehke seda kindlasti, sest vaevalt te sellega midagi kaotate. KÕIK.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin Kääbiku läbi umbes aasta tagasi, päras seda kui lugesil läbi Suur meistri triloogia esimese raamatu kui see ilmus eest keeles. Igatpidi suurepärane, soovitak läbilugeda kindlast ennem "Sõrmuste vennaskonda", sest Kääbik ongi esimene raamat. Pärast Kääbik lugemist said mõningad asjad selgemaks. Kindlasi ei saa seda lihtsalt munasjutuks nimetada, kui oled tõsine fänn on tõsine oht asja päris tõsiselt võtma hakata
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Tolkieni teos mida ma lugesin (ja loen kindlasti veelgi). Ühe suurepärase kirjaniku suurepärane teos. Ühe pealtnäha väikese ja väeti olendi (kääbiku) seiklus päkapikkude kulla tagasi võitmiseks. Lohe Smaugi hirmuvalitsusest. Haldjatest ja võluritest. Kõigest mis mulle meeldib. Usun, et ka paljudele teistele ja ma ei eksi. Raamat mida nii kergesti enam järgi ei tehta...
Teksti loeti eesti keeles

See on nii ilus lugu, et 5 panemine oleks siiralt ebaõiglane, see vajaks märksa kõrgemat hinnet. Kääbik (ja selle järjed) on väga inimlik lugu ja viib lugeja just sellesse imelisse müstilisse maailma, kus ta argielust minna igatsebki. Tolkien väärib igati minu austust!
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas raamat.Vägga tõetruu nagu loekskipäriselus juhtunud sündmusi kunagi kaua-kaua aega tagasi.Seda raamatut lugedes saan ma aru kui igav ikka meie maailm on.Ei ole draakoneid,päkapikke,haldjaid,kääbikuid,trol-le,metsakolle,orke ega võlureid.Kohe pisar tuleb silma.hindamatu raamat!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis minu käest kõhkluseta viie saab. Esimene JRRT ja siiani parim. Lugu, mis ei lohise nagu "sõrmused", hea lugeda. Samuti parim Tolkieni tõlge.

Mingitel hämaratel põhjustel puudus see raamat minu vanemate kogust ja seetõttu pidin seda pidevalt laenama. Õnneks on ta nüüd olemas ka minu riiulis ja rahu temaga.
Teksti loeti eesti keeles

kummardus meeste ees, kes sellise maailma väljamõtlemisega hakkama saavad ning oskavad sellest nii ladusalt pajatada!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastele meeldib see kahtlemata ka, aga siiski pole ta minu arvates päris tavaline lasteraamat, eriti kui mõelda, et ta "Sõrmuste isandale" sissejuhatuseks on.
Teksti loeti eesti keeles

This is really sick!

Olen kindel, et asja poleks päästnud ka see, kui lugenuks ma romaani n.ö. õigel ajal, kümneaastasena näiteks. Eelpool on "Kääbiku" iseloomustamiseks kasutet terminit "inimlik". Muidugi võib inimsusest või inimlikkusest väga erinevalt aru saada, aga... midagi inimloomust rohkem eiravat ei tulegi nagu meelde. Võiks teost mõnel psühholoogil või psühhoanalüütikul lasta uurida - kindlasti tuleks üht-teist piinlikku välja ka autori kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Leidsin et imelikul kombel on isand Bagginsi seiklused mul siiamaani hindamata. Kuna just äsja sai see raamat umbes viiendat korda läbi loetud - suhteliselt väike arv kindlasti võrreldes paljudega - siis parandan selle lünga nüüd ka omalt poolt kanoonilise hindega kanoonilisele teosele. Kuigi tänapäeval ei kuulu Tolkien enam mu lemmikautorite ladvikusse ei saa sellele raamatule kuidagi madalamat hinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Sinna ja Tagasi. Lugesin ja Lugesin. Nüüdseks juba 6-7 korda läbi, aga ikkagi -- paneb uuesti lugema. Jutt küll on selline kõrvaltvaataja poolt jutustatud, jätab veidi jutustamise maigu suhu, kuid lugu on nagu TOlkieni puhul ikka -- äärmiselt hea. Iga haritud inimene peaks kordki raamatut kätte võtnud olema.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Oli üks esimesi raamatuid, mis läbi lugesin. Romaanis leidus põnevaid lahingu kohti, kuid samas sõprade häid omavahelisi sooje suhteid. Sobib lugemiseks igale eale.
Teksti loeti eesti keeles

nunnu. oma lapsele annax igal juhul lugeda. kohustuslik igayhele kes tahab Tolkieni lugemist millestki m6nusast alustada.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahjuks lugesin enne selle raamatu kallale asumist läbi Sõrmuste Isanda triloogia. Pärast selle lugemist sain LOTR mitmele asjale paremini pihta. Ma ei saa selle raamatukohta viidata, kui lapsepõlve lemmik, sest pole veel täiskasvanud. Ja ma pole üks neist, kes arvab, et 15 aastane on juba täiskasvanud.

Nüüd midagi ka raamatu kohta. Bilbo oli tasemel ja naljakas. Hea oli see, et olid õiged nimed, mitte nagu LOTR-is. Minu arust oli see väga hästi kirjutatud ja ka täiskasvanud võivad leida sellest meeldiva vahelduse.

Teksti loeti eesti keeles

Olles ära lugenud esimese peatüki esimesed lehed, tekkis mul mõte raamat kõrvale panna, sest leidsin loo olevat liiga liiga muinasjutulik ja naiivne, mõtlen eelkõige Gandalfi uksele märgi panekut ja see kuidas päkapikud urgu tulid, tülikas, korduv. Kuid sundisin end edasi lugema ja jumal tänatud, et seda tegin.

Lugedes aina edasi "Kääbikut" tõusis mu entusiasm ja raamat oli nipsu pealt läbi. Tõsiselt kaasakiskuv lugu Bilbo Bagginsist ja tema retkest Üksildasele mäele, koos tema semudega.

Raamatus esines ka äratundmis rõõme, nt kui Bilbo ja Guglunk oma mõistatusi lasid teineteisele, läksid mu mõtted koheselt Stephen Kingi Tumeda Torni "Võlur ja Klaas" peale, sest ka seal pidid Roland ja tema kaader esitama Blainile mõistatusi, et ELUGA välja pääseda.

Nats lihtsaks jäi lõpp, kõik olid siiralt õnnelikud ja nii edasi, ei mingit kadedust, viha...

Hindeks 5, sest sellised on lood, mis viivad inimesed kirjutama ja lugema fantasy´it! Ja kindlasti võtan ette LOTR!

Meeldivaid õhtuid raamatute seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

"Kääbik" on raamat, mida ma olen lugenud loendamatu arv kordi, aga näe, siin arvustanud polegi. Nüüd võtsin selle raamatu taaskord kätte ja lugesin läbi, katalüsaatoriks Peter Jacksoni "Kääbiku" film.

Lugu peaks kaasa haarama kõiki, nii suuri kui ka väikeseid; nii neid, kellele meeldib fantasy, kui ka neid, kes sest ei hooli. Ja nagu eelkirjeldanud mainivad, võib-olla ei saagi seda ulmeks liigitada, ka mina lugesin ja loen seda pigem kui toredat muinasjuttu. Sest ega ta päris "tõsine" ikka pole, eriti "Sõrmuste isanda" triloogiaga võrreldes.

Kuid paratamatult just selle teosega "Kääbikut" võrrelda tuleb, on ju tegelased ja sündmuspaik paljuski kattuvad. Üks mõte, mis mulle "Kääbikut" lugedes alati pähe tuleb, on see, kas Tolkienil oli seda kirjutades ikka "Sõrmuste isand" mõttes mõlkumas või pigem sidus alles ta alles hiljem romaani edust tiivustatuna "Kääbiku" sündmused kunstlikult "Sõrmuste isanda" looga. Kaldun ise viimast uskuma, sest traagelniidid on paraku liiga nähtavad. Näiteks ei viita "Kääbikus" pea miski sellele, et Bilbo leitud nähtamatuks tegev sõrmus oleks midagi suuremat; Udumägedes ei ela mitte orkid (orcs), vaid mäekollid (goblins); Bilbo saab päkapikkudelt kingituseks terasest, mitte mithrilist rõngassärgi; ning annetab selle rõngassärgi loo lõpus muuseumile, seega ei saa seda kuidagi Frodole pärandada jne., jne.

Ka on "Kääbik" oluliselt lapsikum, kui "Sõrmuste isand": näiteks on kõik laulud ja luultetused sellised väga lihtsakoelised ... jah, sõna otseses mõttes lapsikud. Eriti paistab see silma just haldjate laulude juures, mis järgnevas triloogias on hoopiski teisest puust. Kui see kõik on toimetaja "süü", kes palus Tolkienil tema surmtõsine teos lasteraamatuks ümber kirjutada, siis tjah, mulle oleks toimetamata variant rohkem istunud.

Kuid positiivse poole pealt vaadatuna on "Kääbik" hoopiski kompaktsem, kui tema mammutjärg — lugu kulgeb sujuvalt ja kõrvalepõigeta ning romaan on piltlikult öeldes ühe hingetõmbega läbi loetav. Igav ei hakka kordagi. Nii et jah, kahtlemata on tegemist väga ja väga hea raamatuga, mida ma võin ilmselt lõputu arv kordi lugeda, ilma et küll saaks. Ja olgu öeldud, et mulle ei meeldi fantasy kui kirjandusžanr. J.R.R. Tolkien ongi ainus seda žanrit viljelev kirjanik, kelle looming mulle täielikult istub.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Säherduse silmapiirini ulatuva arvustustejada lõppu otsustasin siia ka oma ääremärkused ritta seada ühe kunagise raamatu kohta. Omal kummalisel moel ei leidunud seda kunagi koduses põnevike ja mirabiliate riiuleis ega hakanud ka silma raamatukogus, ega tädi juures seiklusjutte maalt-merelt sarja raamatute seltskonnas. Hoopis suvalisel suvel teise tädi juures kui keset palavat ja jaanipäeva võinuks hoopis tööd teha, metsas kolada, ujumas käia ja mis kõik veel. Sai seda kõike ka tehtud, aga igal juhul "Kääbiku" lugemine tegi tolle suve erilisemaks küll.

Sisu sisuks. See on ilmselt paljudele unepealt teada ja fännid võimelised pikki tsitaate esitama ja nüüd siis ka raamatut filmiga võrdlema jne. Mis põhiline, mulle kui fantasyga mitte just kõige paremas sinasuhtes olevale lugejale, troonib "Kääbik" koos kolme järgneva jutuga (mis küll 5 ei saa) kindlalt žanri tipus. See selleks.

Alguses suhtusingi sellesse kui muinasjuttu. Ei sidunudki seda ulmekirjandusega laiemalt. Mis aga seda lastejutust eristas oli mingi iseomane süngus. Teadjate meelest olla Tolkien seda sealt kõvasti maha lihvinud, kuid minu meelest jäi alles ka piisavalt. Ei väida, et see on täiuslik raamat. Lihtsalt mulle meeldis. Piisavalt.

Mis puutud "Sõrmuste Isandasse", siis selle saateks ütleb autor isegi, et mõnigi kord tuli tal punnitada. Noh oligi kuiv. Jällegi: öeldagu, mis tahes, see on minu jaoks üks kord, kui raamatu ekraniseering kukkus välja parem. (Sõrmuste loost räägin; kääbiku-film jättis ikka suht-koht külmaks juba.)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu peaks tõesti kõigile tuttav olema. Ja kui ei ole, lugege. Eesti keeles palun esimest tõlget, kus Paunasteid veel ringi ei jooksnud.
Mis raamatu väärtusse puutub, siis -- mulle ulme non-science-fiction-osa üldiselt ei maitse. Kuidagi igav on. Eriti õudukad, aga ka igasugu müstilised lood, ja ega ma lohedest ja nende tapjatest ka liiga palju ei arva. Mistõttu on märkimisväärne, et a) omal ajal lugesin "Kääbiku" ühe jutiga läbi ja b) aeg-ajalt võtan ta ikka kätte ülelugemiseks.
Taustsüsteemi tajumiseks olgu veel öeldud, et sõrmuste-triloogia taha jäin umbes kolm korda magama, misjärel loobusin selle läbilugemisest.
Inimlik raamat on, nagu mitmed eelarvustajad juba märkinud.
2019: üritanud filmi vaadata, leian, et taas kord on leidnud kinnitust väide "film on raamatu vilets ümberjutustus fantaasiapuudega inimestele".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma lihtsalt tunnen, et pean pikale arvustustejadale ka omapoolse panuse lisama.
 
Raamat, mida on tõesti läbi loetud lugematu arv kordi. Ja tunne on sees, et peaks uuesti lugema. Miks? Selles loos on see miski, mis paelub ja huvi tekitab. Kuigi tean unepealt kõiki sündmuseid, kõiki laule ja dialooge, on seal endiselt palju asju, mida avastad alles pärast mõne muu asja teada saamist. Fantasy maailmaga hästi kokku sobituv achievements-süsteem. Pärast Kääbiku filmi vaatamist ja imestamist selle üle, et kust paganast võttis Jackson Gandalfi kõrvalliini, sai uuesti läbi loetud Kääbik ning avastatud, et tõepoolest väitis Gandalf reisiseltskonnale, et tal tähtsaid asjatoimetusi lõuna pool, isegi Surnumanaja nime mainiti.
 
Natuke kahju on muidugi sellest, et Keskmaa laienemisega tekkisid ka erinevad probleemid, mille üle tänase päevani vaieldakse. Näiteks - kes olid mäekollid? Kas nad olid Sõrmuste Isandast tuttavad orkid või nendest järgedest mitte tuntud goblinid? Aga goblinid olid ju mäekollide ja haldjate järeltulijad?
Parem lugege Kääbikut sellisena nagu ta on ja ärge vaevake oma pead mõistetega, mis maailmaloomise käigus ümber sõnastati.
Teksti loeti eesti keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustust:

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles

Küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Kuhugi minnakse, midagi tehakse, peab midagi saavutama. Pärast on tagantjärgi isegi keeruline meenutada, mille nimel kogu see jant käis... Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Siis, kui nad tulid..." on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.
Teksti loeti eesti keeles

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles

"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Polity ja Pradorite kuningriigi sõda. Mulle täitsa meeldis ja ilmselt selliseks lihtsamaks sissejuhatuseks oma teistele Polity-sarja romaanidele Asher selle ongi kirjutanud. Sellisena täitsa töötas - mul on nii varasemad kui hilisemad vastavad teosed lugemata, nii et nüüd tekkis täitsa isu nendega tutvust teha. Ei tea - võibolla on igasugune filmindus mind kangesti ära rikkunud, kuid ma ei nõustuks väitega, et siin raamatus oli palju nn übervägivalda (kuidas need uudisterminid rupskiooper, rapper ja rümbarebu jt olidki?) - nõus, kui see oleks kinolinale manatud, siis saanuks ilmselt võigas küll, aga miskipärast loob juba esimene konfliktistseen, millega romaan sisse juhatatakse teatava eelduse, et inimlikul loogika ja hinnanguga sellele, mis on võigas ja mis normaalne pole siin midagi peale hakata.
 
Lühike romaan koosneb peaasjalikult mõnest liinist, mille ümber ehitatakse üles peotäis stseene: Jebel "U-Cap" Krongi nimeline sõdur, kes võitleb eesliinil pradoritega; keegi neiu Moria, kes töötab portaali juures ja kellele on äsja ajusse siirdatud illegaalne, ülivõimekas kompuuter, mille vastu ilmutavad huvi inimeste maailma valitsevad tehismõistused, sest tundub, et seda oleks võimalik kasutada portaalidest ka millegi suurema kui nt inimese läbi suunamiseks. Siis on seal veel üks separatist ja pradoritega koostööd tegev Conlan, kellel on täita väike roll. Ja loomulikult siis pradorist laevakomandör kapten Immanence, kes on inimeste vastase sõja juht. 
 
Inimestega on vaja sõdida siis peamiselt selleks, et saada 1) süüa - inimliha maitseb ootamatult hästi; 2) saada "toorainet" oma biorobotite valmistamiseks - pradorid nimelt kasutavad palju elusorganismide baasil loodud "droone" - eemaldatakse vastavalt vajadusele jäsemeid, kestasid, närvisüsteemi ja aju osasid; asendatakse need elektrooniliste ja mehhaanilise komponentidega;  3) saada enda valdusesse portaali-tehnoloogia, mida pradoritel pole; 4) lihtsalt selle pärast, et pidev sõdimine ja vägivaldne konkurents on osa nende liigiks olemisest 
 
Üldine etteheide teosele on tõesti see, et eespool nimetatud liinid on kõik väga pinnapealsed. Kohati vaat' et visandlikud. Teisalt muidugi on see, et lugedes jääb hinge kripeldama tunne, et tahtnuks kõige kohta rohkem teada saada, et autor võinuks põhjalikumalt ette võtta, see on tundemärk, et lugu läks korda, oli piisavalt huvitav kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis hindeks neli. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.

Teksti loeti eesti keeles

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti võimalik, et ma ei peaks üldse seda lugu arvustama, sest ilmselgelt ma ei ole niisuguste lugude sihtgrupp – st minu parima arusaamise kohaselt õrnas eas olev nooruk (ja pigem ilmselt varateismeline tütarlaps ja võibolla ka mõtlemise tasemelt sinna samasse vanusesse kinni jäänud varakeskealine isik). Autor tundubki eeskätt olevat edukas noortekate ja miskit sorti „seebikate“ kirjutamises. Iseasi jah, kas just rohkem kui 10 raamatu avaldamine ilmtingimata edukuse kriteerium on...

Minu jaoks ei toimi viimase piirini ülekasutatud skeemid: jou, olen teismeline tüdruk/poiss, mul on mingid salajased võimed, tead ja ma siis autori suvast johtuvalt olen neist teadlik või mitte ning mul on nüüd missioon, olgu selleks kättemaks, tõe avastamine või lihtsalt mingi seikluse läbi tegemine, lahe värk, tead… No vabandage väga – ei ole lahe. Tüütu on.

Seesinane jutt on kokku võetav umbes selliselt: olen koolis tiinekas, olen libahunt, mingid vastikud tüübid on mu klassis, kiusavad mind, sest ma ise olen selline eemaletõukav friik, ma tahan neile kätte maksta, see siin on mu päevik... Mingis mõttes kvalifitseeruks see „koolitulistaja sisekaemuseks“ ainult, et tulirelva ja tulistamise asemele on siis kirjutatud ’libahunt’. Kusjuures – juttu lugedes (NB! Autorit teadmata!) tuli mulle loo lõpus suht suure üllatusena, et peategelane on hoopiski poiss. Kuidagi oli esimestest lõikudest nii ilmselge, et see on tüdruk. Tagantjärgi targana ei oska seda muud moodi kommenteeridagi, kui et ilmselt on tegemist „naisterahva käekirja“ efektiga. Ja ärge palun küsige, mismoodi seda peaks tunda olema. Mõnikord kuidagi lihtsalt on.

Minu lugemise aegsed kommentaarid olid sellised:

Peategelane on libahundineiu koolis.

Koolikiusamise episood on omamoodi õõvastav – klišeelik, aga siiski mõjus – kummalisel kombel leevendab minu negatiivset esmamuljet tekstist.

Kahju ainult et suhteliselt algusest saab selgeks, et tüdruk plaanib mingit verist arveteõiendamist. Kah klišee ju.

Hea üllatus oli muidugi lõpetuseks see, et peategelane on hoopis poiss! Ei tea, kuidas see mul algusest peale on kahe silma vahele jäänud... Miski kirjatüki juures ütleb mulle, et autor on tüdruk. 

Kokkuvõttes ei ole ma selle looga siiski rahul – liiga keskpärane. Liiga ebausutav on see lõpu rappimise stseen

Tundub, et Reaktorisse on läinud minimaalsete korrektsioonidega versioon – seega jäävad mu varasemad kommentaarid kehtima. Ka aeg pole armuline olnud, tugev negatiivne reaktsioon on selle jutu suhtes jätkuv.

Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles

Tüüp kuskil koridoriderägas - uksed, mida blokeerida ja mingid tulnukad, kes inimesi ründavad ja kes suudavad kuju muuta (mingis kohas nimetatakse neid ka zombideks).

Jutu algus on OK – keelekasutus selline, et ei pane ohkama ja suudab esimesed paar lehekülge kenasti huvi üleval hoida. Selgeks saab, et siin on ikka mingi "päris ulme".

Siis läheb vahepeal suur hulk "auru" kellade erinevuste seletamisele, mis ei tundu lugu edasi viivat.

Kuskil 7 lk kandis, pärast Anita kadumise kirjeldusi tuleb selline "Labürindijooksja" vaib peale – et on mingi "elus" labürint, mis muudab oma kuju, uksed kaovad, paiknevad ringi, inimesi sattub sinna juurde, mingi katastroof, aga tegelikult ei anta lugejale teada, mis värk ikkagi on. Olgu – varun kannatlikkust, kirjutatud on selliselt, et ei peleta eemale. Uudishimu, et mis värk on, veel kestab

Kui 10 lk kandis läheb reinkarnatsiooni-alaseks mõtiskeluks ja kerkib õhkõrn võimalus, et "kõik on üksnes uni", siis tekkib minu väike kartus, et jutt keeratakse pekki…

Lõpp kukkus tõesti mu jaoks kuidagi ära – noh, jah – kõik oligi miski purgatooriumi/reinkarnatsiooni ooteruumi sigri-migri, mitte mingi salakaval futu-tehno-düstoopiline eksperiment näiteks. Aga OK - see võttis ehk ühe punkti maha – siiski suht-koht korralik jutt

Reaktori versioon erineb väga minimaalselt võistlustööst. Mulle meeldib selle jutu sees asjaolu, et võibolla kõige ligilähedasemalt jõuab siin kohale õuduse moment. Et noh, natuke hirmus oli vahepeal küll.

Teksti loeti eesti keeles

On tegelane Kirjatark, kes talitleb otsekui uurija/kohtuarst ja läheb mingisse baasi, mis asub gaasihiiu kuul. Seal on üks „märatsev“ tehismõistus ja keegi inimene. Kirjatark kogub infot, toimub aktsioon ja ta lahkub. 

Eks ta natuke kohmakas on siit-sealt; selline püüdlik episood crime procedural'ist, iseseisva jutuna ei mõju. Ilmselt minu suurim etteheide on, et jutt on lõpetamata - tegemist on pigem stseeniga, mitte tervikliku looga; eriti mannetult mõjub lõpp. Samas kui mõelda kõigi võistlustööde kontekstis, siis pigem üle keskmise. Reaktorisse on jutt läinud üles minu parima arusaamise kohaselt samasugusena nagu tuli võistlusele. 

Teksti loeti eesti keeles

See oli minu jaoks üks neetult raske lugemine. Kui nüüd küsida, et mis siis konkreetselt on kehvasti, ei oskakski midagi väga tarka ütelda… On selline militaar SF-seting. On võõras planeet, millel müttavad sõdurid oma väljaõpperutiine teha, on lahedat bio-bula-mula-tehnikat, on dialoogi, on kirjeldust ja veel ühte-koma-teist. Minu põhiline mure on see, et veel umbes poole teksti peal (mis on oma pikkuselt lühiromaani mõõdus – 20+ tuh sõna) ei juhtu õigupoolest midagi „kandvat“. Kõik see sehkendamine lihtsalt on kuidagi, üks episood järgneb teisele, tehakse tegevusi, vahetatakse repliike, aga mis on loo point? Kuhu see lugu peaks minema? Mis toimub? Miks toimub? Peale selle noh, et sõdurid ikka teevad väljaõpet…

Sisult on see sihuke suht lobe kaitseliidu üksuse „nädalavahetus metsas“ (või minu poolest 2 nädalat Siilil) kirjeldus. Aga suures ulatuses ilma seikluse, ilma huumori, ilma õpetusliku või olemusliku momendita.

Mingite nüansside kallal nuriseks samuti. Lugemist ei muuda kergemaks asjaolu, et loosisene ajaarvestus käib kilo- ja megasekundites. Mulle on täiesti mõistetamatu, mis lisaväärtust peaks see andma? Muutma õhustikku kuidagi futuristlikumaks? Ma arvan, et selleks on suht head põhjused, et inimestel on igapäevaselt kasutusel ajalised mõõdud, mis ei lähe tüüpiliselt minutist väiksemaks. Sekundite olulisus on tajutav sündmuste juures, mis ongi lühiajalised, kui kirjeldatakse kiireid protsesse. Misjaoks ma peaksin 1 h asemel mõtlema 3,6 kilosekundist? Ööpäeva asemel 86,4 kilosekundist ja mida ütleb mulle ajaühik 15,034 megasekundit? Peale selle, et eeee… vist on päris pikk…?

Samavõrra on „toores“ arv kolmteist-sada (1300) – inglise keeles räägitakse niimoodi, nõus, kuid eesti keeles saame värdtermini. Google’i tõlkerobot on siinkohal küündimatu… Kahtlen sügavuti, et keel selles suunas areneks. Inglisekeelse one thousand (and) three hundred mugandusena thirteen hundred on täiesti mõistatav, kuid eesti keeles oleme asja juba ära mugandanud – me ei räägi üks tuhat ja kolmsada, vaid ütleme lihtsalt tuhat kolmsada.

Lõpp jätab kuidagi pooliku mulje – et noh, missioon on hoopis üks teine salajane missioon ja üks mingi saladuslik tegelane on selle taga ja et on veel mitu huvitavat saladust – aga vot lugeja imegu käppa, nendest asjadest autor ei räägi. Väidetavalt sai jutt otsa, kuid selline „järgneb…“ tunne jääb õhku. Romaani esimene osa? Et tuleb edasi üks suurem asi kunagi? Samas pole lõpp sihuke hinge kinni hoidma jättev põnevuslõpp (huvitekitaja e cliffhanger; kunagi Sirbi artiklis välja pakutud ’ripplõpp’ pole minu meelest vist laia kasutust leidnud), et tahaks küüsi närida, jalgu trampides autori juurde põrutada ja järgmist osa nõuda.

No-jah… Suur hulk tööd ja vaeva on nähtud. Natuke sihuke nõutu tunne on ja kui üldse mingit emotsiooni tekitab, siis on kahju, et ei meeldinud…

Teksti loeti eesti keeles

Hoogne militaarne märul miskil X planeedil lõksus olevast eriüksusest. Lühike jutt, ei mingit liigset ballasti, edasi on antud erinevate tegelaste vaatepunktist, lõpetuseks isegi väike puändike. Mulle meeldis – mõnus meelelahutus. Kui jällegi midagi enamat tahta, siis ehk veidi rohkem tausta maailmast.

Reaktori jaoks on juttu ümber kirjutatud (toimetatud) – lisandunud on ca 500 sõna jagu mahtu, millest päris suur osa läheb selle peale, kes mida tunneb ja mõtleb. Seda jutuvõistluse aegset tunnet, et tahaks natuke rohkem „suurt pilti“ see lisandunud maht ei rahulda. Pigem jääb hinge kahtluse uss närima, et ehk need momendid, mis on lisandunud, võtavad natuke algset, ehedat, toorest tempot maha. Kokkuvõttes on see jätkuvalt üks minu lemmikuid. 

PS. Oponeerides eelarvustajatele - kogu ulmelise butafooria üliküllus ning lahedate ideede tulevärk ei suudaks kompenseerida loo kui niisuguse ja selle jutustamisoskuse puudulikkust :)

Teksti loeti eesti keeles

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas frau Loide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.

Kogumik koondab endasse kaks juttu „Sulavesi ja vereside“ ning „Nagu nuga vööl“, mis on siis varem ilmunud vastavalt Täheaeg nr 12 ja Reaktor nr 10 (juuli 2012), pluss paberil kogumikus Tuumahiid. Lisaks on kaalukam osa (ca 150 lk) lühikese romaani „kuigi sa proovid olla hea“ päralt. Justnimelt niimoodi väikese algustähega on pealkiri raamatus esitletud.

Kõikide lugude tegevustik leiab aset väljamõeldud maailmas, milles asub Kuuevalla kuningriik. Lisaks saab lugeja natukene teada ka vähemalt ühest selle riigi naabrist – Harjuvirde – ja siit-sealt näpuotsaga ka kohalikku ajalugu. Tagakaane tutvustustekst ütleb julgelt, et kogumikus on kolm ulmejuttu. Jah, eksole – kes mida selle sõna ’ulme’ alla tahab lahterdada. Möönan, et kui autor ise ütleb, et see või teine teos on või pole ulme, siis võibolla enamasti nii tulekski sellesse suhtuda. Samas olgu siis tujurikkumise mõttes öeldud, et lisaks sellele väljamõeldud tegevusmaailmale puudub teoses absoluutselt igasugune ulme. Mul on raskusi isegi selle liigitamisega fantasyks, sest puuduvad kõik alamžanrile omased jooned – maagia, maagilised olendid jmt. Aga eks see žanripiiridel balansseerimine on ajastu tunnusjoon ja kui ikka kirjastaja sinult küsib midagi avaldamiseks ja tahab seda ulmena serveerida, siis olgu pealegi.

Maailm on keskaegne; nõustun teise väitega tagakaanelt, et keelekasutus on vanamoodne ja karm põhjamaine romantika on ka enam-vähem läbivalt olemas. Triinu ise kirjutab Goodreadsis, et püüdis neid jutte kirjutada nagu luuletusi – leida täpselt õiged sõnad ja et midagi poleks ülearust. 

Tervet arvustust kogumikule saab lugeda Reaktoris nr 93 juuni 2019 - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-triinu-meres-kuigi-sa-proovid-olla-hea--isiklikust-uldiseks

Olgu siis üldistades öeldud, et mulle väga meeldis jutt "Sulavesi ja vereside", mis minu meelest esindab Meresi loomingut selle parimal kujul. "Nagu nuga vööl" on niivõrd lühike (õnneks!), et ei jõudnudki erilist emotsiooni tekitada. Rahuldav. Kogumiku suurema osa täidab kolmas lugu - lühike romaan "kuigi sa proovid olla hea", mis osutus kahjuks mitterahuldavaks. Kontrast esimese ja kahe järgneva vahel on ületamatu. Kogumiku tervikhinne on seega selline mõtteline tehe keskmise leidmiseks.

Teksti loeti eesti keeles
6.2019

Lühike romaan „kuigi sa proovid olla hea“ võtab jutujärje üle vaid üsna väikese katkestusega pärast „Nagu nuga vööl“ lõppu. Kuuevalla kuningatütar Anno juurde on tulnud kosja eelmise loo noorisand Valdar. Lisaks Valdarile ja Annole on siin loos olulisemaks kõrvaltegelaseks Valdari vanem vend Leitar. Läbi nende kolme tegelase vaatepunktide on see lugu edastatud.

Mis me teada saame, tegelikult on see küll tähelepanelikule lugejale selge juba varasemast, et Kuuevallas toimub pärilus emaliini pidi. Mehed lähevad naisele, mitte ei võta endale naist. Poegade osaks on seega kodust lahkumine, tütred pärivad maad ja kindlused jne. Minu ajalooalased teadmised pole piisavalt põhjalikud diskuteerimaks matriarhaadi teemadel, kuid vähemasti jääb loost mulje, et päriselt nö naiste võimuga selles ühiskonnas tegemist siiski pole. On rohkem nagu matrilineaalne (ingl.k matrlilineal) korraldus ehk siis pärilus ja peresuhted käivad naisliini pidi. Midagi analoogset toimis vanasti väidetavalt näiteks Spartas ja samamoodi peaks idee kohaselt olema olukord traditsioonilises judaismis ning paljudes Ameerika, Aafrika ja Aasia pärisrahvaste kultuurides, Euroopas baskidel ja minevikus keldid (vt nt Wikipediast Matrilineality). Üldise õhustiku baasilt võiks ju teha oletuse, et Meresil on oma maailma üles ehitamisel olnud silma ees keldi ja Põhjala kultuurid.

Seega jah – ei ole siin küll mingit võitleva feminismi manifesti. On pigem armastuse ja eneseotsingute teema. Selline klassikaline „seisus kohustab“ abielu versus aga mina ju armastan hoopis teist ja tegelikult oled sa selles ise süüdi, sest oled kogu aeg kodust ära (loe: sul on muid tähtsamaid asju kui mina, nuuks…) ja pealegi ega sa ise kah parem pole, võtad nii vasemalt kui paremalt (Urr!). Asjaolu, et naine võtab endale armukeseks mehe venna, ei lisa teosele kröömigi värskust. Tõdemus, et lõppeks lahendatakse konflikt kuidagi ära ja autor justkui püüab meile maalida võimalikke stsenaariumeid, et kui mehed saaks otsustada, siis käik asi nii, aga kui naised otsustaks, siis naa, ei jäta küll rahuldava lahenduse tunnet. Pigem selline „lugu vajab lõpetust“ asi serveeritakse.

Täiesti omaette nähtus on romaani muu teksti vahele kiilutud „ajalookroonika väljavõtted“. Esimese selliseni jõudes jäin korraks juurdlema, et kas see peaks olema autori nö käsitööline märkus – jäänuk tööprotsessist, kus on enda jaoks visandatud mingit olulisena näivat tausta, et see aitaks kuidagi mõtteid õigel rajal hoida või selgitada midagi, mis eespool ja järgnevalt jutuna lahti kirjutatakse. Ausalt öeldes jäängi nõutuks, et millist lisaväärtust need tekstikatked peaksid romaanile andma? Mahtu…? Natuke kindlasti. Tausta teadmisi? Sedagi saab. Aga mis ma nende teadmistega peale hakkan?

Siin on see dilemma – ma olen olnud tõsiselt „tige“, lugedes Triinu varasemaid teoseid, kus on olnud nii „Lihtsate valikute“ kui „Kuningate tagasituleku“ puhul see maailma läbi lukuaugu piilumise tunne. Ma olen tõsiselt piinelnud kange tahtmise käes nendest maailmadest veel-ja-veel teada saada. Tagantjärele tarkus – see tunne iseloomustabki elamust heade tekstide juures. See tunne valdab mind tegelikult ka „Sulavesi ja vereside“ lehekülgedel.

Ei – Meres ei võta mul käest (või natist) kinni ja ei vii mind avastusretkele sellesse põnevasse maailma, mil nimeks Kuuevalla ja naabrid. Ta sulgeb mu kuhugi sinna natuke ebameeldivasse kindlusesse (mõnda keldrikongi näiteks) koos oma veidi ebameeldivate tegelastega ja paneb seinale justkui grafoprojektori ja lüümiku, millel on tuim tekst, mis peab mulle andma infot. Võimaliku huvitava, inimliku loo hakkimine täiesti teises stiilis, modernse keelekasutusega faktide jadaga on selle lühikese romaanikese kallal ränk ja andestamatu füüsiline ja vaimne vägivald. Nii ei ole ilus teha. Nõus – ma ei tea luuletuste kirjutamisest just palju, kuid minu arvates ei vasta ka kuidagi kriteeriumile „kirjutasin nagu luuletust“.

Tahes-tahtmata jääb mulje, et autor on kogumiku moodustamiseks ponnistanud mingi teksti kokku. See on kare ja viimistlemata toorik, mis kordab tegelikult sarnaseid ideid nagu esimeses loos, kuid puudub sellele omane elegants. Kui „Sulavesi ja vereside“ on kaunilt viimistletud, nüansirikas puidust skulptuur, siis „kuigi sa proovid olla hea“ mõjub justkui selle skulptuuri valmistamisel järgi jäänud laastudest, tükkidest ja tolmust kokku pressitud briketina. Toormaterjal on sama, tulemus… Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp on autor, kelle tekstides on mingi omapärane nihestatud reaalsus. Mõnes tekstis on rohkem nagu sürrealismi kui ulmet, aga see on puhtalt subjektiivne tunnetus. Käesolev jutt on siis sellest, kuidas külapoiss Joona meisterdab vanaisa talu laudas jõemudast golemi ja kuidas ta selle kogemata ellu äratab ja mis siis edasi saab. Ladus ja lihtsalt loetav jutuke. Minu meelest ilma ülearuse heietamiseta.
 
Kriitika pool...
 
1) Mind kohutavalt häirib õigekirja poole pealt selline lähenemine otsekõnele, kus ei kasutata lause alguses suurt algustähte.
 
Näiteks: Joona kehitas õlgu: „mängus oli vaja joonistada maha suur pentagramm ning igasse pentagrammi tippu lisada üks peotäis muda. Siis ma lugesin võlusõnad ja...” 
 
„Ah võlusõnad, jah?” muigas vanaisa: „need on ühed huvitavad mängud sul, mida sa mängid. Minu vanaisa rääkis alati, et krati tegemiseks tuleb kratile loovutada kolm tilka verd ja siis ärkab põrguline üles."
 
Lause algab ikka suure tähega. Isegi kui see on lause, millest üks osa on otsekõne. Joona kehitas õlgu: "Mängus oli..." Aga olgu - see on toimetaja tegemata töö. Kuid kirjutaja võiks ise ka selle lihtsa asja meelde jätta ning toimetajat mitte päriselt kirjavigadega üle ujutada...
 
2) Mis võrdlus??? "...et oleks silmad ette teinud ka kõige atleetlikumale neegerjooksjale."
 
Justkui valged inimesed või kollased ei saaks olla atleetlikud ja jooksjad? Kuidagi on selle lausejupi juures tunne, et ma olen sattunud lugema mingit 1950.aastatel kirjutatud asja. Ning ei – ma ei kavatse siinkohal laskuda diskussiooni sõna 'neeger' sobilikkusest või sobimatuses, rassistlikust olemusest või eesti keeles neutraalsusest. See teema on ikka igaühe isiklikus peakujus (või -sisus) kinni. Minu jaoks on see lausejupp lihtsalt anakronistlik, arhailine. See ei ole enam 21.saj eesti keel. Kui see oligi autori taotlus - siis palju õnne, tehtud! Aga mis võiks olla selle taotluse kandev, oluline roll loo seisukohast?
 
Nii – kriitikat on nüüd kõvasti saanud. Samas mulle päris meeldib selle loo lõpplahendus, kuidas korraga muutub laudanurgas valmis meisterdatud golemi-jurakas globaalsete mõõtmetega probleemiks. Kahju natuke, et lugu sellel kohal otsa lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...

On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.

Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.

Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.    

Teksti loeti eesti keeles