Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

3.01.1892-2.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Silmarillion

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Silmarillion»
Tallinn «Tiritamm» 1999

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
23
7
5
0
1
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (36)

Raamat, mille kohta on raske midagi ütelda. Seda peab lihtsalt ise lugema. Lihtsalt mõõgakeerutamist ja võlukunsti ootavale lugejale ei soovita. Soovitaksin enne "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" läbi lugeda, muidu võib jutt liig abstraktne näida. Kui epiteete jagama hakata, siis võib öelda, et saaga on suurejooneline ja monotoonne, võimas ja masendav ... nagu elu. Teos, mis filosoofiast peamiselt koosnebki. Hoiatan veelkord: lihtsalt meelelahutuse otsijale EI SOOVITA. Hindeks annan viie, sest rohkem anda ei saa.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav raamat. Kirjeldatakse kogu Tolkieni maailma algusaegu ja edasiarengut. Jääb mulje, nagu loeksid mõnda ajaloolist arhiiviteost (ehkki tegelikult päris selline mulje ka ei jää). See on täiesti kindlasti üks parimaid raamatuid üldse!
Teksti loeti inglise keeles

Gigantne teos. Absoluutselt igas mõttes. Tolkien särab jälle igatpidi: tema fantaasia on ületamatu, keelekasutus midagi tõeliset head jne. Raamat on suht keeruline nii keelelises mõttes kui ka struktuuri mõttes, seepärast seda algajatele ei soovitaks. Newbied, kes te Tolkieni maailma alles avastamas olete, soovitan soojalt läbi lugeda kõigepealt sellised raamatud nagu The Hobbit ja The Lord Of The Rings, enne kui Silmarillioni kallale asute. Muideks, The Silmarillion eeldab ka väga head inglise keelt. Ei usu, et seda kunagi eesti keelde tõlgitakse. Kokkuvõtlikult võib öelda, et The Silmarillion on parim fantaasiaraamat, mis eales kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldi mulle see raamat. Selle rämeduse kõrval näivad "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" suisa maailmakirjanduse verstapostidena. Kuigi Keskmaa mõistmiseks vajalik sekundaarne materjal. Peaks vist lõpetama, muidu võtavad kivid ning kukuvad pilduma...
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles

Huvitav, kas myydid käivad kategooria "fantasy" alla? Nagu näiteks "Kalevipoeg" või Homerose "Odysseia"? "Silmarillion" läheb just nimelt pigem sinnapoole. Mäletan mismoodi seda omal ajal loetud sai - keel oli suhteliselt raske. Hästi ei kujuta ette, mismoodi seda tõlkida oleks võimalik. Aga võimas on see raamat kyll. Kellele "Sõrmuste Isand" meeldis ja kes ennast inglise keeles koduselt tunnevad, neile ilmselt kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles

Nii, haaraku Tolkieni fännid nüüd kivid, kaikad ja mädamunad tugevasti pihku :-)
Hea küll, ma olen nõus, et see raamat on suurejooneline ja ülev ja võimas jne. Ma ei hakka neid eelmiste arvustajatekiidusõnu üle kordama, selle asemel on mulüks loll küsimus - milleks see kõik hea on?Jah, see oli Tolkieni jaoks mingis mõttes elutöö,jah, ta töötas selle kallal hirmus kaua ja nägipalju-palju vaeva, aga ma küsin ikkagi, kas talselle ajaga midagi targemat tõesti teha polnud?Võtnud parem kätte ja kirjutanud mõnele tundmatulesuguharule rahvuseepos, asjast oleks paljurohkem kasu olnud. Sest mingis mõttes eepos"Silmarillion" ju on, aga ta on eepos ilma omaeneseajaloota, ilma rahvata, kes sellest lugu peaks.Mulle meeldib "Kalevala" näiteks, meeldib"Nibelungide laul", meeldib "Ilias", need kõik suurel määral sellepärast, et seal on suhteliseltreaalsed (elusad) tegelased, ma suudan neile kaasa elada ja nendega kaasa mõelda. Aga "Silmarillion"oma abstraktsuses ei meeldi.Kellele seda sellisel kujul vaja on õige? TrobikonnaleLotR-i fännidele? Kahtlen, kas nad seda aega ja vaeva väärt on. Ühesõnaga - kahju, et hea kirjanik sellise idee peale nii palju ennast kulutanud on.
PS BAASi infolehekülg näitas, et see on arvustus number 4000 BAASis. Sada aastat veel ja Amazon on löödud.
Teksti loeti inglise keeles

Suudan aru saada argumentitest, miks seda nii heaks peetakse. Suur ja fantaasiaküllane töö on tehtud, loodud oma ja uus maailm. Tehismütoloogia jne. Kõik see on tore. Selles, millele see raamat pretendeerib, oleks kõik nõudmised nagu täidetud. Lugesin seda siis, kui isegi JRRT vaimustust põdesin, kuid ei löönud see asi. Jäi pisut imalaks ja liigtehislikuks. Kogu oma mastaapsuse ja haarde juures, jäi tal siiski midagi puudu - elulähedust vast. Või siis inimlikkust sügavusest. Pole ma nõus ka ühe ülaltoodud väitega, et Silmarillioni maailm mõjub reaalselt ja käegakatsutavalt. Mulle ei mõjunud! ta on vajalik "Sõrmuste isanda" mõistmiseks, seda küll, kuid kas mitte sellise krestomaatilise funktsiooniga ta ka ei piirdugi? Positiivse poole pealt - kohati on üpriski nauditavat legendikoomise oskust, mitte kõik "tegelased" pole kriipskujud. Aga põhimulje, mis mul temast meelde jäi oli see, et lugeda tuli tahtejõuga ja läbi sain rohkem jõumeetodil. Lugemisaega raisatuks aga ka ei pea ja kui keegi juhtub ta ära tõlkima, loeks vast uuestigi.
Teksti loeti inglise keeles

Suurejoonelisus suurejoonelisuse pärast. Viga, mis on Tolkienile vist eriomane. Nagu "The Lord of the Rings". Ma ei tea, kuid mulle see teos ei sobinud. Hingetu ja sisutühi. Luues suurt maailma, tuleks luua ka tegelased, kes seal usutavalt mõjuksid. Tolkien seda ei teinud. Mitukümmend aastat tööd ja vaeva ning tulemus? Sõnademulin, mis üritab kujutada mingitmoodi kellegi eepost. Tehke mida iganes, aga Tolkienist ei saa enam kunagi kirjanikku, kes vääriks minu tähelepanu. Vähemalt sellest olen ma üle saanud. Liiga eluvõõraks jääb kogu see suursugune maailm, liiga võltsiks jäävad need tegelased ning liiga kahvatuks need sündmused...
Teksti loeti inglise keeles

Oojaa, `Silmarillion` on suur igas mõttes. Tolkien on suutnud luua väga keeruka nimede süsteemi, millest ma ausalt öeldes raamatu lõpuni täielikult aru ei saanud... vanjarid, noldorid, eldarid, loendamatud suguvõsad jne jne, kipub juba Piibli mastaapsuse poole. Eelkirjutajad on kurtnud, et raamat igavaks kippus minema, mina seda ei märganud - - kogu aeg oli huvitav lugeda. Tõsi küll, tegu polnud seda laadi teosega, mis sunniks söögipauside ja uneaja arvelt lugemiseks aega juurde näpistama. Sõrmuste triloogiaga ei ole Silmarillion võrreldav, selleks on nad liiga erinevas stiilis kirjutatud. Meeldis see, et polnud tobedat isikunimede tõlkimist nagu eestikeelses LoTR`is, no võib-olla ei andnud Silmarillion selleks võimalustki, aga igatahes nimed silma ei häirinud. Ometigi pidi iga teise uue haldjanime puhul mõtlema, et kuidas vastav nimi suupärasemalt hääldub.. ohjah, ma pole kunagi haldjakeeles tugev olnud ;-)Niisiis, igati tore ja mõnus raamat, täiesti 5 vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ja pühalik. Tolkien on tõesti loonud eepose ja terve mütoloogia. Ja mis selles nii halba on? Targo pidas seda mõttetuseks, ajaraiskamiseks. Sama hästi võiks arvatavasti 90% kirjandust, eriti ulmet ajaraiskamiseks pidada. Keegi märkis veel, et teos pole elulähedane. Kuidas ta saaksi olla? Ta ei peagi olema.
Teksti loeti inglise keeles

1999. aastal 9. juuli pealelõunal asetasin oma eluteele järjekordse verstaposti ja lõpetasin ingliskeelse "Silmarillioni" lugemise. Ja jumala eest, ei soovita sellist tegu kellelegi, kes pole inglise keele filoloog, soovitavalt spetsialiseerumisega arhailisustele (jeesus kristus, "hearken"="listen", no milleks?) :)Sisust kõneldes on Silmarillion aga väärikas algus (või lõpp, kuidas keegi soovib) Keskmaa lugudele ja paneb ka ametlikult asjadele alguse ja otsa. Ma ei tea, kuidas suhtusid kirikuringkonnad Tolkieni tegemistesse kuid seda oleks päris huvitav teada, arvestades seda, et uue Piibli kirjutamine ei tohiks nende silmis eriti jumalakartlik tegu olla. Jätmata siinkohal arvestamata ka Tolkieni sõnu intervjuus BBC-le, et LotR-is paar korda mainitud ja Silmarillionis kesksema tegelasena ringi madistav Eru ongi ikka seesama Üks ja Ainus, kes meiegi tegemistel oma silma peal hoiab.Olles inglise keelega vaevlemisega poole peal, sain pisut sirvida ka eestikeelset tõlget. Kuna tegu oli tõesti sirvimisega, ei pruugi ma päris täpne olla, kui ütlen, et kogu teksti meeleolu või alatoon tundus olevat hoopis teisest puust (mis omakorda ei tähenda, et see mingit moodi halvem või parem oleks). Küll aga võis siin taas oma osa mängida minu vilets arhailise inglise keele tase. :)Negatiivse poole pealt: mis lõpuks häirima hakkas, oli see täiusliku ja tervikliku maailma taotlemise tagajärjel tahes-tahtmata tekkinud venitatuse tunne, et nii mõnigi sündmus oli teksti sisse surutud vaid sellepärast, et kunagi sai "Kääbikusse" või LotR-i noorusrumalusest paar üleliigset lauset kirja pandud ja nüüd on vaja neile tausta taha saada.Kõike kokku võttes ja kahjuks mitte liiga objektiivne olles - "neli miinus". Kipun ju ikka tolkinistide leeri, aga lihtsalt ei pakkunud enam pinget.
Teksti loeti inglise keeles

Au neile, kes suudavad Tolkieni inglise keeles lugeda. Piinlikkusega pean tunistama, et isegi eestikeelne tõlge jäi kohati raskeks - mitte et mul sõnadest arusaamisega raskusi oleks, aga nimesid, kohti ja sündmusi oli ikka kole palju küll. Alla viie ka nagu panna ei sünni - liiga suur teos vähema hinde jaoks. Tjah, aga ajaviiteks see raamat hea ei ole. Diagonaalis lugedes on ausalt öeldes igav ja süvenemiseks... Siis peab olema palju aega ja kannatust. Siiski on ilus kujutleda, et ka selline võiks üks maailm ja tema tekkimise lugu olla.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmaa ajalugu. Numenor, Valor, Iluvatar, Morgoth, selle maailma tekkimine ja palju muud. Iidsed lahingud ja sõjad, vanad ammuunustatud tarkused ja legendid. Raamat, mis peaks vist olema suurim omasuguste seas. Kui mitte ei ole, sest kui palju veel selliseid maailmas leidub?
Teksti loeti eesti keeles

Kui maailm alguse sai...

Minu arust on see isegi parem kui "sõrmuste" triloogia. See haldjate saagade raamat annab hästi edasi kõik selle, mis viib "sõrmustes" suure sõjani. Intrigeeriv on ka see, et kolm tellist "isandast" on seal kirjutatud kokku... Oli see viiele lehele? Igatahes hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele meeldib lugeda ajalugu, (mitte ajaloolisi raamatuid, vaid kroonikaid jms.)sellele meeldib. Kellele mitte, sellele ei meeldi. See pole säärane raamat, mille tegevusel peaks olema mingi tohutu mõte taga. See on nagu ajalooõpik. Kõik seal kirjutatut tuleb võtta nagu ajalugu, kõik lihtsalt on nii juhtunud. paratamatu. Ilma mingi mõtteta, vaid inimeste askeldamiste tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

aus olla ma seda lõpuni ei lugenud, kuidi olen Tolkieni paadun fänn, eks ma võtan selle kord uuseti kätte ja naudin ja ma loodan et südamest. Ma arvan et see raamat pole lihtsalt ilukirjandus vaid teatmeteao...
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda raamatut muide rootsi keeles :-0 Head vaid niipalju, et terminid-nimed jätsid rootslased lihtsalt tõlkimata ja muud teksti ei ole meelega arhailiseks aetud. Kuna ingliskeelset olen ainult sirvinud, mitte lugenud, ei oska võrdlevalt eestikeelse kohta midagi öelda.

"Tõelisele fännile"... Mõned osad on väga head, kannavad näiteks ka iseseisva jutustuse mõõdu välja, ent küllalt palju on täitematerjali, mis JRRT muid teoseid mittetundja paneks vaid õlgi kehitama, nii et selles mõttes ebaühtlane raamat. Suur töö ära tehtud, aga iseseisva teosena... keskmine.

Kuidagi kokkuvõtteks - kui "Hobbit" on meistriteos, siis Sõrmuste saaga on "selle järgi tehtud seriaal" ja "Silmarillion" "ülejäänud lõigud", mida koos plakatite ja kummist kangelastega fännile pähe määritakse.

Teksti loeti eesti, rootsi ja inglise keeles

huvitav, tundub, et sattusin kunagi lugema mingit muud samanimelist raamatut kui enamik eelkirjutajaid. minu jaoks oli see niisama ammendavalt kõikehaarav, ent paraku ka niisama köitev lugemismaterjal kui telefoniraamat. ma saan aru, et autoril oli vaja eeltööd, miskeid märkmeid, et LoR kirjutamisel loogikavigu ei tekiks jne, aga miks oli vaja need märkmed ära trükkida? mis on muidugi retooriline küsimus, sest näib, et päris mitu inimest on selle raamatu seltsis päris mitu mõnusat tundi veetnud...
Teksti loeti inglise keeles

Mul jäi küll mitu korda raamat pooleli, aga Tolkien iseenesest... ei saa viit jätmata panna. Mees mõtles ikka igavesti laheda maailma, tõi silme ette. Kronoloogiline teos kui selline ei peagi tooma silme ette midagi, fännidele lisainf pigem. Iga Tolkiini fänni kohustus, mis sest et ulmelist põnevust jääb puudu. hinne -- lihtsalt eeskujulik.
Teksti loeti eesti keeles

Super! Mina küll seda mingiks `lisainfoks` või `kronoloogiaks` ei nimeta. Seda ta muidugi põhimõtteliselt on, aga siiski...Ma ei oskagi tegelikult väga hästi seletada, miks ma seda raamatut armastan. Noh, sellepärast et seal on Luthien ja Gurthang ja Nirnaeth Arnoediad ja Silmarilid. Mis siin ikka rääkida. Tolkien oli geenius.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, kuid jääb ilmselt siiski sõrmuste isanda varju. Lihtsaks lugemiseks ei saa seda kindlalt nimetada, sest paljude tegelaste ja ohtrate sündmuste jälgimiseks kulub palju energjat
Teksti loeti eesti keeles

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ähh, et huvitavaim ja haaravaim ajaloo käsitlus? Oh, olge ometi inimesed, isegi peale paari päeva pikkust suht intensiivset, kuid samas modereeritud napsutamist jääb kogu yllitis ysna kaugele sellst, mida yldiselt loetakse "huvitavaks", "haaravaks", "p6nevaks" (noh, kallid kaasarvustajad, aidake veel tegevust kirjeldavate ja samas suurte ja yllaste omaduss6ndaega) jne. Ometigi väärib seesinane teos suurt ja eriti rasvast "viite". Et siis miks? Eks ikka töötab sama efekt, mis ka piibli juures - siinkirjutaja ei näe kyll mitte ainsamatki p6hjust, miks ei oleks "Silmarillion" olla mingi ainult ysna pisut teistsuguse rahvaste rändamise tulemusena saanud raamatuks, mida meie nimetame "Piibel". Eks sisaldab ju temagi loomislugu, seda kuis yks k6iksetargema teenritest tema vastu t6usis, kuis meisterdati suurim teos ja sinna peale pandi mutukad elulema. Ja siis nemad tegid sugu ja neid sai palju ja n6nda saigi Iluvatari loomaaed suur ja lai...
Ja nii edasi ja t6esti. Mis hinde paneksin ma raamatule, mis p6hineb yhe rahvakillu muistenditel ja on kestnud läbi m6ne tuhande maa pöörde? Järgneb kysimus: aga mis hinne panna teosele, mis sisaldab k6ike sedasama, kuid on suures osas ainult yhe inimese temp? Jah, 6ige, selline teos vääribki suurimat tunnustust ja seda ma nyyd siin jaotangi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Ermelin Hunt
17.11.1981
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kogumiku "Leht ja puu" nõrgim lugu, kuid Tolkienile ei saa panna viiest madalamat hinnet - kõik tema teised kirjutised, mida ma lugenud olen, vääriksid viiepallisüsteemis kuut, antud lugu tugevat viit. Siiski pole Tolkieni puhul miski nii, nagu esmapilgul paistab ja päris kindlasti pole ka antud lühiromaan lastele mõeldud muinasjutt, vaid täiskasvanuid mõtlema sundiv lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ja teekond jõuab lõpule... Tolkieni jutustamisviis on niivõrd haarav, et minu jaoks kõige igavam asi maailmas - lahingukirjeldused - muutusid võimatult huvitavaiks: ma ei suutnud ära oodata, kes võidab ja lugesin kiiremini kui ma end suuteliseks pidasin... Kui Viimases Lahingus saabusid lootuse madalseisu hetkel, mil ühendatud väed olid juba kaotamas Maailmade Sõda hea ja kurja vahel kuninglikult graatsilised Kotkad, nutsin ma südamest (minu puhul üliharuldane!). Vääriline lõpp maailmakirjanduse suurtriloogiale, kuid samas nii kurb...
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles