Romaan kirjeldabki teadlaste ja inimkonna võitlust hukutava päikesetormi vastu viie aasta jooksul. Kõige hirmsam on vast see, et torm pole juhuslik, vaid miskite alienite (Firstborn) genereeritud. Needsamad esmasündinud olid korraldanud ka ajastute segipaiskumise ja saatnud Silmad seda uurima, kuid nagu selgub oli see kõik lihtsalt eksperiment, inimkonna ajaloo erinevate tahkude uurimine. Esmasündinud tahavad Maa hävitatada, kuna inimkond hävitaks end varsti ise niikuinii, raisates sealjuures asjatult suure porstu universaalset energiat. Seepärast saadetigi 2000 aastat tagasi üks Jupiteri-suurune planeet galaktika ühest otsast müraki Päikesesse, mis siis 2042. aastal põhjustab hävitava päikesetormi.
Romaani ideed on niisiis suured ja kosmilised, ehk on siin rohkem Clarke’i kui esimeses osas (mõned ideed on Clarke’i lühijuttude lahtikirjutused). Inimtegelased on rohkem statistid, ehkki autorid ka jõudumööda nende suhestatust lahti üritavad kirjutada. Peamiselt on see aga romaan ikkagi ideedest ja astronoomiast. Inimkond ehitab kosmosesse kaitsekilbi ja Maa suuremate linnade kohale kaitsvad katused, miskit garantiid aga ei ole, üritatakse vaid säilitada niipalju elusloodust, et oleks võimalus kunagi elu jätkata. Noh, füüsikat ja astronoomiat on siin niivõrd palju, et mõned kohad võib vabalt vahele jätta ja piirduda märksõnadega, loost arusaamist see kuigivõrd ei sega. Omapärane on maailma poliitiline korraldus aastal 2037 (Euraasia Liit ja peaaegu kohustuslikud etnilistest vähemusest naispresidendid). Üldiselt on piisavalt huvitav romaan, kompaktne ja ladus, kuigi kohati liiga hüplik ja astronoomiline.