Arthur C. Clarke

Lühidalt algab lugu sellest, et generatsioon tulevikus (2035) tahab üks meediamagnaat saada kaamerat, millega ta saaks olla alati kohal, kui midagi juhtub, edastades nii konkurente. Ta on palganud grupi allakäivatest fundamentaaluuringutest vabastatud teadlasi ja suudabki lõpuks stabiliseerida ussiaugud. Esialgu saab ta sealtkaudu vaid infot saada, edasi aga juba kujutist. Ta ei anna endale õieti arugi, mis ta teinud on – kõik seinad muutuvad läbipaistvaks! Muidugi ei seisa leiutis tema käes, kõigepealt tuleb mängu FBI, kes hakkab Ameerikamaa vaenlasi ja kurjategijaid jälitama, siis aga võivad juba kõik kõiki jälgida. Varsti avastatakse, et sellega seadme kasutusfunktsioonid ei piirdu – vaadata saab ka minevikku! Kuigi see osa raamatust on aimatav, on tõeliselt tähelepanuväärne, et keegi on viitsinud korrektselt ja usutavalt kirja panna, mis siis juhtuma hakkab. Kujutlege – igaüks saab vaadelda iga hetke teie eelmises elus!!! Aitab hüüumärkidest, aga muutus on, nagu arvatagi võib, määratu ja drastiline. Ent seegi on vaid algus... Lisaks on Maa suunas tulemas hiidasteroid, mis peaks 500 aasta pärast elu väga põhjalikult ära hävitama ja muidugi on tegelaste vahel hästi keerukad ja teravad suhted; viimased siiski mitte üle selle piiri ebaloogilised, et talumatuks muutuksid.

Raamatu parim osa ongi minu arust kõikvõimalikud (tegelikult) populaarteaduslikud lõigud, kus pikalt ja nauditavalt usutavalt lahatakse ühiskonnas toimuvaid muutusi, uuritakse minevikku (vaadeldakse inimkonna ajalugu ja erinevaid geoloogilisi ajastuid) ja, kuna seadme tegevusraadiuski suureneb kogu aeg, ka kosmost. Üldiselt tundub, et Baxter on tõesti hüpanud Clarke`i paati – ideed on mastaapsed ja briljantsed, kirjeldused filigraansed ja maailm elegantselt loogiline. Pisuke etteheide vastu selles osas, et kõige selle suure vahele pressitud tegelased käituvad kohati, nagu käepärastest materjalidest kostüümides põhikooli näitering... Aga võib-olla on see kontrastist ideedega? (st mäesuuruste ideede kõrvale ootaks sama säravaid tegelasi... krt, kõike head korraga ei saa...)
Igal juhul „5”.

Minu jaoks oli see raamat üks õudsamaid, mida olen lugenud.

Ei, see oli nauditav essee, mõtisklus kuhu inimloom võib areneda.

Ei, see oli jutt inimkonna hällist.

Või räägitakse hoopis sellest, milliseid veidraid vorme võib võtta vanema armastust lapse suhtes?

Või siis populaarteadus, kus autorile tutvustatakse ühiskonna arengut, tagasipõigetega ajalukku vürtsitatuna ohtrate näidetega, mis võis TEGELIKULT toimuda oluliste sündmuste puhul?

Veel eriti lühidalt - tegu on hea ulmega, mis räägib ulmekuues inimese pärismaailma pärismuredest. Tahaks lausa ütelda, et kohustuslik lugemine kõigile, kes hoolivad sellest, kuidas elu siin maamunal areneb.

Raamat algab peale justkui tavalisest kapitalismist ja võimuahnusest aastal 2035 - meediaärimees Hiram Patterson tahab olla konkurentidest sammu ees, luua kaamera, millega jõuda tegevuspaigale võimalikult ruttu. Ideest jõuatakse ka praktikasse ning tulemuseks on ussiurkekaamera ("wormhole" on siis see, millel kõik baseerub), millega näebki igale poole üle maakera. Raamatu jooksul tehnoloogia täieneb ning hakatakse nägema ka minevikku, mida edasi seda kaugemale.

Samal ajal läheneb maale asteroid Koirohi ("Wormwood"), mis ähvardab hävitada elu maal ca 500 aasta pärast. Seega on raamatul ajalooliselt mitu mõõdet - mis toimub hetkel, milline tulevik terendab ees, mida me näeme mineviku kohta.

Ussiurkekaamera kaotab muuhulgas ära igasuguse privaatsuse maakeral, peale kasvab täiesti uus põlvkond inimesi, kellel on igalpool kaasas kergekraanid, kes saavad vaadta igale pooel maailmas, nii praegu kui siis mineviku suunas. Täiesti muutub ajalugu - kuna raamatutes kirjutatu ja koolis õpetatu... on tihtipeale erinev sellest, mis TEGELIKULT toimus. Muutuvad inimsuhted - iga minevikuvale tuleb välja. Politseiuuringud - enam pole probleemi sellega, et kas tunnistaja valetab või räägib tõttu - vaatame järgi!

Kusjuures ma ei spoilerdanud praegu suurt midagi ära sest raamatu väärtus asub hoopistükkis filosoofilises pooles, kuidas me suudame hakkama saada eluga ilma saladusteta. Paigutan ise teose ulme kuldajastusse, kus oluline oli idee, mitte selle ümber vahutamine ja iga peategelase lellepoja naabri käekäik. Kui vbolla natuke nurgast kritiseerida siis väärt ideede ja mõttemõlgutuste puhul kipuvad peategelased varju ning kahemõõmeliseks jääma. See kindlasti ei sega kuna pole (minu arvates) tegelikult ka oluline. Karakterid on muule osale toeks.

Kirjutatud see kõik aastal 2000 ning täitsa hämmastav, kuidas väga palju sellest kõigest on meil praegu juba olemas. Meil on taskus mobla, millega näeme reaalajas, kuidas Prantsusmaal kirik põleb või Tšiilis lennuk alla kukub. Juba praegu on meie lastel hoopis teine nägemus privaatsusest kui meil on - ja see nihe on toimunud loetud aastatega. Minevikkus me küll nii detailselt veel ei näe... tahaks ütelda, et õnneks.

Ise tahaks anda sellele raamatule viiepalliskaalal kuus punkti. Mõni kohe oskab hingekeeli õige nurga alt paitada.
Kaanel on kahe väärt autori nimed, Arthur C. Clarke ning Stephen Baxter. Täpsemalt siis on ideede autor Clarke, Baxter pani need kirja. Ma pole ise küll vist Baxterit lugenud aga Clarke kõrvad on raamatu tagant kaugele tunda, tema (ulme)raamatud on just täpselt niimoodi filisofeerivad, et ka hardcore science fictioni fänn noogutab kaasa.