Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Lion of Comarre

(lühiromaan aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Thrilling Wonder Stories» 1949; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Comarre`i lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Orpheuse Raamatukogu 4/2011)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
3
0
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

Kergelt kummaline, et see kohalikes raamatukogudeski kättesaadav teos veel arvustamata. Kas tõesti pole see kellelegi mingit muljet jätnud? Minule jättis.

See pea lühiromaani mõõtu 50-leheküljeline jutustus on ilmunud ühtede kaante vahel koos «Linna ja tähtede» algversiooniks oleva lühiromaaniga ja eks neil neid kokkupuutepunkte on kah parasjagu, nagu Clarke eessõnaski märgib. Meheks sirguv peategelane, kes pole rahul teda ümbritseva sootsiumiga ja tehnoloogiline superlinn.

«Komorra lõvi» (tegelikult pole ma sugugi kindel, kas seda üldse nii saaks eesti keelde panna, ometi Jürka oma Clarke`i artiklis seda teeb, nii et olgu siis nii) tegevus toimub neljanda aastatuhande alguses Maal (siin on igatahes Pan Booksi väljaande tagakaanel annotatsioonis kala, nad pole vist teksti mõttega lugenud ja pakuvad tegevusajaks 26. sajandit). Inimühiskond on jõudnud täieliku heaolu ja külluse ajajärku. Samas pole teaduse viimase viiesaja aasta arenguga (õigemini küll seisakuga) rahul nooruk nimega Richard Peyton III, kes loo algul just sel teaduse paigaltammumise teemal oma isaga tuliseid vaidlusi peab. Kolmanda Peytoni vanaisa ja teise isa on miski Maailmanõukogu esimees, kel vanust kergelt 150 kanti.

Enivei pageb Peyton III nende käest ära ning saab oma sõpradelt teaduslinnakust Scientia ülesande minna salapärasesse linna nimega Komorra. Linna on rajanud Rolf Thordarsen, kes elas 26. sajandil ja on Peytoni kauge esivanem, millist fakti tema eest on varjatud. Nüüd saab ta selle teada ning selgub ka, et ta on geneetiliselt üsna tolle suure teadlase ja inseneri reinkarnatsioon.

Komorra-laadseid veidraid linnu on rajatud lisaks Maale ka meie tähesüsteemi siseplaneetidele, rajajaiks ammune poliitiline liikumine - Dekadendid. Peyton saadetaksegi linna, eesmärgiga saada vastuseid niipaljudele küsimustele kui võimalik ning leida sealt võti teaduse arengule uue hoo sisseandmiseks.

Enamik küsimusi loo lõpuks ka vastuse saavad, linnaväravate ees kohtab Peyton veel jutu nimitegelast, laulvat ja naervat intelligentset lõvi, kelle abiga ta sellest inseneritehnoloogilisest imest lõpuks ka terve nahaga tulema saab.

Tekst on natuke algajalik ja kohati rabe ja pole suurt ja dramaatilist konflikti ja eks ta jääb Alvinile ja Diasparile üksjagu alla, kuid kõigest sellest hoolimata on see Clarke`i loomingust üks mu suurimaid lemmikuid. Siin on seda noore Clarke`i hoogu, mis hiljem tuimusega asendus, on filosoofilist haaret ja mis peamine, lugu lausa nõretab sensawunda`st. No pole midagi parata:), selline hiliskuldaja ulme lihtsalt läheb mulle peale.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelpoolkõnelejaga. "Linn ja tähed" on ja jääb vaieldamatult üheks mu lemmikuiks, kasvõi juba sellepärast, et olen leidnud Alvinis omale hingesugulase - kellegi, kes pisut isemoodi on ja otsib teed "välja" ning raputab sellega teistele teadaolevat reaalsust vahest päris põhjalikult. Samuti teeb ka Richard Peyton III antud loos. Ka siin ei lakka Clarke`i tehnoloogiline geniaalsus mind hämmastamast, eriti arvestades aega, mil lugu kirjutatud on.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisust on Raul Sulbi eespool ammendava ülevaate juba andnud.

Ka mind meelitati raamatut ostma ja lugema viitega Clarke’i romaanile “Linn ja tähed”. Kuid olgem ausad, oleks piisanud lihtsalt Arthur C. Clarke’i nimest, sest mina mingeid olulisi sarnasusi ei leidnud. Õigemini, sarnasusi võib leida, kuid minu arvates on need pigem otsitud — “Comarre’i lõvi” on ikkagi täiesti iseseisev tekst.

Ulmejutus hindan ma eelkõige ideed. Erinevalt romaanist “Linn ja tähed”, mis on väärtuslik juba ainuüksi kirjaniku pillatud mõttetera (tsiteerin mälu järgi) “ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa” pärast, ei pakkunud “Comarre’i lõvi” suurt midagi uut. Tõsi, pildike oma fantaasiamaailmas vegeteerivatest inimolenditest on päris hea, kujutlemaks inimtsivilisatsiooni üht võimalikku arenguteed, kuid midagi taolist oleks nagu juba kuulnud, näinud, lugenud… Hoiatusena see igatahes ei mõjunud, päris mõistlik valik minu arust.

Kui tahta sellele tekstile veel midagi ette heita, siis võiks viriseda kirjaniku kirjeldatud releede plõksumise üle ning küsitavusi tekitas ka see, kuidas oma fantaasiamaailmas viibivad unenägijad aastaid elus püsisid. Kuid mul pole kombeks sedasorti tehniliste pisiasjade järgi juttu hinnata. Kokkuvõtteks oli ju tegemist täiesti kobeda tekstiga. Mitte küll tippteosega, kuid täiesti “nelja” väärt oli see lugu küll.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).
Teksti loeti eesti keeles

Richard Peyton III ei istu üleüldises heaolus paigal seisev maailm. Ta vajab midagi enamat ning seda läheb ta otsima kummalisse Comarre`i linna.Minu arust on ka seosed selle "Comarre`i lõvi" ja "Linna ja tähtede" vahel otsitud, piirdudes kehtiva korra suhtes rahulolematu noore peategelasega. Ülejäänud sarnasused on pigem meelevaldsed. Algaja tekst, mis on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Sisuliselt poolik ning stiililt viimistlemata. Lugeda ju kõlbas, kuid vaimustust ei tekitanud. Pigem pani õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Lõvist oli kahju - mis inimesed küll loomade kuningaga teinud olid! Peategelase otsiv vaim mulle meeldis. Aga need mäkkaiverlikud tööriistakastid on vist ka mingi ajastu märk, minu jaoks siiski natuke naljakas lisavürts, mis lugu tervikuna nõrgemaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kindlustab selleteemalise kogumiku tegemine iseenesest neli palli, millele kogumikku kuuluvad jutud liidavad mingi arvu, mis halvemal juhul muidugi võib negatiivne olla. Vaatame.
Hinde "5" said minult kaks juttu,
"4" -- neli,
"3" -- viis ja
"2" -- üks.
Millest nähtub, et 1) hinnete jaotus sarnaneb gaussiaaniga niivõrd nagu ta sellise praktiliselt olematu valimi korral üldse sarnaneda saab ja 2) kõver on nihutatud arvtelje kasvava haru poole (keskväärtus on 3,58). Seetõttu on lähtekohaks olnud neljale pallile ühe lisamine igati põhjendatud.
(Ja tegelikult oleksin "viie" ka eelneva lobisemiseta ära pannud).
Vigisemise mõttes märgin siiski, et värdkeelend "positrooniline aju" tulnuks välja toimetada. Eestikeelne termin on olemas 1965. aastast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kirjeldab MvM-i tegemist väljaspool Igavikku ja mõnesid selle käigus esilekerkivaid jamasid. Õige hinne oleks 4,5 ning seekord otsustas sõja  võitnud masin "nelja" kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Häbi tunnistada, aga ma tõesti pole kõiki Asumi osasid lugenud, ja hinne tuleb sellelt lähtekohalt. Kui olen haigutavad lüngad oma teadmistes likvideerinud, hindan uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu käis edenedes vaikselt maha ... ja eelmistes arvustustes tehtud märkus tegelaskujude kohta on kah õige.
Teksti loeti eesti keeles