Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Lion of Comarre

(lühiromaan aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Thrilling Wonder Stories» 1949; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Comarre`i lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Orpheuse Raamatukogu 4/2011)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
3
0
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

Kergelt kummaline, et see kohalikes raamatukogudeski kättesaadav teos veel arvustamata. Kas tõesti pole see kellelegi mingit muljet jätnud? Minule jättis.

See pea lühiromaani mõõtu 50-leheküljeline jutustus on ilmunud ühtede kaante vahel koos «Linna ja tähtede» algversiooniks oleva lühiromaaniga ja eks neil neid kokkupuutepunkte on kah parasjagu, nagu Clarke eessõnaski märgib. Meheks sirguv peategelane, kes pole rahul teda ümbritseva sootsiumiga ja tehnoloogiline superlinn.

«Komorra lõvi» (tegelikult pole ma sugugi kindel, kas seda üldse nii saaks eesti keelde panna, ometi Jürka oma Clarke`i artiklis seda teeb, nii et olgu siis nii) tegevus toimub neljanda aastatuhande alguses Maal (siin on igatahes Pan Booksi väljaande tagakaanel annotatsioonis kala, nad pole vist teksti mõttega lugenud ja pakuvad tegevusajaks 26. sajandit). Inimühiskond on jõudnud täieliku heaolu ja külluse ajajärku. Samas pole teaduse viimase viiesaja aasta arenguga (õigemini küll seisakuga) rahul nooruk nimega Richard Peyton III, kes loo algul just sel teaduse paigaltammumise teemal oma isaga tuliseid vaidlusi peab. Kolmanda Peytoni vanaisa ja teise isa on miski Maailmanõukogu esimees, kel vanust kergelt 150 kanti.

Enivei pageb Peyton III nende käest ära ning saab oma sõpradelt teaduslinnakust Scientia ülesande minna salapärasesse linna nimega Komorra. Linna on rajanud Rolf Thordarsen, kes elas 26. sajandil ja on Peytoni kauge esivanem, millist fakti tema eest on varjatud. Nüüd saab ta selle teada ning selgub ka, et ta on geneetiliselt üsna tolle suure teadlase ja inseneri reinkarnatsioon.

Komorra-laadseid veidraid linnu on rajatud lisaks Maale ka meie tähesüsteemi siseplaneetidele, rajajaiks ammune poliitiline liikumine - Dekadendid. Peyton saadetaksegi linna, eesmärgiga saada vastuseid niipaljudele küsimustele kui võimalik ning leida sealt võti teaduse arengule uue hoo sisseandmiseks.

Enamik küsimusi loo lõpuks ka vastuse saavad, linnaväravate ees kohtab Peyton veel jutu nimitegelast, laulvat ja naervat intelligentset lõvi, kelle abiga ta sellest inseneritehnoloogilisest imest lõpuks ka terve nahaga tulema saab.

Tekst on natuke algajalik ja kohati rabe ja pole suurt ja dramaatilist konflikti ja eks ta jääb Alvinile ja Diasparile üksjagu alla, kuid kõigest sellest hoolimata on see Clarke`i loomingust üks mu suurimaid lemmikuid. Siin on seda noore Clarke`i hoogu, mis hiljem tuimusega asendus, on filosoofilist haaret ja mis peamine, lugu lausa nõretab sensawunda`st. No pole midagi parata:), selline hiliskuldaja ulme lihtsalt läheb mulle peale.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelpoolkõnelejaga. "Linn ja tähed" on ja jääb vaieldamatult üheks mu lemmikuiks, kasvõi juba sellepärast, et olen leidnud Alvinis omale hingesugulase - kellegi, kes pisut isemoodi on ja otsib teed "välja" ning raputab sellega teistele teadaolevat reaalsust vahest päris põhjalikult. Samuti teeb ka Richard Peyton III antud loos. Ka siin ei lakka Clarke`i tehnoloogiline geniaalsus mind hämmastamast, eriti arvestades aega, mil lugu kirjutatud on.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu sisust on Raul Sulbi eespool ammendava ülevaate juba andnud.

Ka mind meelitati raamatut ostma ja lugema viitega Clarke’i romaanile “Linn ja tähed”. Kuid olgem ausad, oleks piisanud lihtsalt Arthur C. Clarke’i nimest, sest mina mingeid olulisi sarnasusi ei leidnud. Õigemini, sarnasusi võib leida, kuid minu arvates on need pigem otsitud — “Comarre’i lõvi” on ikkagi täiesti iseseisev tekst.

Ulmejutus hindan ma eelkõige ideed. Erinevalt romaanist “Linn ja tähed”, mis on väärtuslik juba ainuüksi kirjaniku pillatud mõttetera (tsiteerin mälu järgi) “ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa” pärast, ei pakkunud “Comarre’i lõvi” suurt midagi uut. Tõsi, pildike oma fantaasiamaailmas vegeteerivatest inimolenditest on päris hea, kujutlemaks inimtsivilisatsiooni üht võimalikku arenguteed, kuid midagi taolist oleks nagu juba kuulnud, näinud, lugenud… Hoiatusena see igatahes ei mõjunud, päris mõistlik valik minu arust.

Kui tahta sellele tekstile veel midagi ette heita, siis võiks viriseda kirjaniku kirjeldatud releede plõksumise üle ning küsitavusi tekitas ka see, kuidas oma fantaasiamaailmas viibivad unenägijad aastaid elus püsisid. Kuid mul pole kombeks sedasorti tehniliste pisiasjade järgi juttu hinnata. Kokkuvõtteks oli ju tegemist täiesti kobeda tekstiga. Mitte küll tippteosega, kuid täiesti “nelja” väärt oli see lugu küll.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).
Teksti loeti eesti keeles

Richard Peyton III ei istu üleüldises heaolus paigal seisev maailm. Ta vajab midagi enamat ning seda läheb ta otsima kummalisse Comarre`i linna.Minu arust on ka seosed selle "Comarre`i lõvi" ja "Linna ja tähtede" vahel otsitud, piirdudes kehtiva korra suhtes rahulolematu noore peategelasega. Ülejäänud sarnasused on pigem meelevaldsed. Algaja tekst, mis on ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Sisuliselt poolik ning stiililt viimistlemata. Lugeda ju kõlbas, kuid vaimustust ei tekitanud. Pigem pani õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Lõvist oli kahju - mis inimesed küll loomade kuningaga teinud olid! Peategelase otsiv vaim mulle meeldis. Aga need mäkkaiverlikud tööriistakastid on vist ka mingi ajastu märk, minu jaoks siiski natuke naljakas lisavürts, mis lugu tervikuna nõrgemaks ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles