Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke · Gentry Lee ·

Rama II

(romaan aastast 1989)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
5
0
0
Keskmine hinne
3.636
Arvustused (11)

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelnevale arvustusele ei arva ma, et raamatu ebaühtlus oleks viga. See tähendab antud raamatus. Kõik need vahepealsed keerutamised ja tähtsusetud seigad aitavad tähtsamaid punkte teravamalt esile tõsta ja on ilmselt inimlikust seisukohast hädavajalikud. Küllalt hästi on kirjeldatud paranoilise maa ja paranoiliste inimeste suhtumist kõike võõrasse. Samuti ei saaks ma öelda, et see "arvutigeenius" oleks seal op-süsteemiga midagi suuremat peale hakanud -- tema tegevus oli rohkem trial & error baasil toimuv vajutan-seda-nuppu-vaatan-mis-juhtub ning seejärel oma tegevuse kirjapanek ning mingil tasemel analüüs. Kui esimene Rama laev oli rohkem mõeldud luureks, siis teine Rama oli ilmselgelt mõeldud leitud tsivilisatsioonist katseindiviidide ekstraheerimiseks ning tagasi toimetamiseks kustiganes see Rama laev tuligi (ning kuna Ramalastel on kombeks teha asju kolmekaupa, siis on oodata kolmandatki laeva). Huvitav on ka esimese laevaga kaasnev ülemaailmne krahh -- inimesed avastasid, et nad pole universumis üksi, hakkasid hägustuma piirid ja majanduslikud mõisted ning lõpptulemuseks oli majanduslik allakäik, millest hakati üle saama just sel hetkel, kui teine Rama Päikesesüsteemi laekus. Saadetakse üles teine ekspeditsioon, kes peab uurima teis laeva ning kuna kõikidel on meeles esimese Ramaga kaasnev majanduslik kaos, siis igaks juhuks paar sõjaväelasest toru saadavad üles ka paar H-bombi. Üldiselt katsed midagi Ramaga ette võtta ebaõnnestuvad suured ajad, põhjuseks lihtsalt inimeste küündimatus ning kui Rama võtab kursi Maa poole, siis otsustatakse ta lihtsalt pilbasteks lasta. Teatav hulk kodanike otsustab laeva jääda ning keerab õhkimiskomando katsed kihva, samuti ebaõnnestub Maalt saadetud raketirünnak. Seejärel võtab Rama kursi ... kuhugi. Ramasse jäänud rahvas elab seal väikest viisi oma igapäevast elu ning proovivad olemasolevat maailma tundma õppida (Rama on väikese kuu suurune silinder) ning avastavad, et peale nende on laevas veel mingi kogu "hääletajaid". Kogu sellesse juttu on ohtralt puistatud Shakespeare ning Sci-Fi müstikat.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumise või randevuu Ramaga järgi võib kõrvutada Asimovi Asumi-triloogia järgedega. Protsesside ja tendentside asemel keskendutakse üksikisikutele, romaanid kubisevad ootamatutest süzheepööretest ja kõrvalepõigetest suhteliselt kõrvalistesse valdkondadesse. Pilt tervikuna seejuures kaob eest ära ja kuidagi ei saa lahti mõttest, et kõiki neid pakse raamatuid on sünnitanud rahaahnus, mitte loomisvajadus. Rama 2 algab nagu keskmine korralik sopakas, jalutab siis ajutiselt kriminaalromaani zhanri, edasi kui Nicole jäetakse kuskile orva kükitama ja planeeti avastama, muutub muinasjutulaadseks, otste kokkutõmbamine toimub Heinleini patriootilisemate teoste vaimus - tõesti ebaühtlane. Kusjuures ma ei usu, et see oleks nüüd kahasse kirjutamisest tingitud, oletatavasti on koostöö näinud välja nii, et Clarke on kirjutanud mingi paarikümnelehelise visiooni ning Lee sellele romaanijagu lehekülgi ümber ja vahele kirjutanud. Lisaks olid kõik romaani tegelased minu jaoks ebasümpaatsed.
Kui 'Kohtumine Ramaga' mõjus karge ja innovatiivsena, siis see siin on lihtsalt mingi suvaline seebivahune ponnistus. Põhimõtteliselt loetav kuid mitte midagi enamat. Kaks korda suurema arvu lehekülgede juures midagi sisuliselt uut peale paari ebamäärase vihje me Rama ja tema missiooni kohta teada ei saa. Romaan ei ole loetav eraldiseisva raamatuna, kõik olulised otsad jäävad loo lõppedes lahtiseks , kuid antud hetkel puudub mul küll igasugune soov antud sarja edasi lugeda. Kuigi kes tulevikku ette teab...
Teksti loeti inglise keeles

Jagan Andri poolt eelmises arvustuses väljendet arvamust, et kõik romaani tegelased on võrdlemisi ebasümpaatsed - ma olenkaugel sellest, et fännata mingeid kuulikindlaid superkangelasi,kuid samas ei jää eriti positiivset elamust ka raamatust, kus enamusväidetavalt inimkonna parimatest esindajatest on kaabakad, puupeadvõi neurootikud - pole lihtsalt kedagi, kelle kohta mõelda, et vaat kus mees, selline võiks isegi olla ;-) Ainsaks erandiks on ehk eelmisteski arvustustes mainitud arvutigeenius Richard, sedagi rohkem oma tehnikaga läbisaamise oskuse poolest.Peamiseks raamatu puuduseks oligi minu silmisliigne tegelemine inimeste, nende pisikeste väiklaste hädade jaomavaheliste suhetega, asi, mis võiks pigem mõnesse muussezhanri jääda. "Rendezvous" peamine hea omadus oli minu silmisjust see hurmav ebainimlikkus, inimesed olid nii tähtsusetul kohalkui võimalik - teises osas on see kadunud, kahju.Õnneks ei varjuta need puudused raamatu voorusisiiski päriselt ära, raamatus on suhteliselt palju häid tehnoloogilisi ja muid ideid. Samuti läheb tegevus lõpupoole, kui enamik tegelasi jalga lasknud või maha koksatud, mõnevõrra huvitavamaks, kui igasugused kõrvalepõiked vahele jätta. Igal juhulvõtsin peale selle raamatu läbisaamist riiulist kohe ka järgmise osa,seega võib vist nelja küll ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes Rama`ga jättis tunduvalt kehvema olemise peale läbilugemist. Võimalik, et tegemist oli osaliselt uudsuse puudumisega, sest tegemist oli samasuguse kosmoselaevaga ning enamvähem samasuguse tsenaariumiga nagu esimeseski. Ainult Rama`le endale oli pööratud vähem tähelepanu ning põhirõhk oli inimestel, nendevahelistel suhetel ja intriigidel. Kokkuvõtlikult, Maale läheneb jälle võõraste kosmoselaev, millega saadetakse kohtuma ning seda uurima teadlastest, kosmonautidest ja pressi esindajast koosnev meeskond. Juba alguses saab asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu surma meekonna juht ning etteotsa saab mees, kes on oma huvide eest väljas ning keda manipuleerib pressi esindaja. Ja kogu edaspidine Rama uurimine läheb stiilis "mida rohkem raha ja populaarsust me saavutame, seda parem". Vahepeal teeb Rama kursimuutuse Maa suunas ning meeskond kutsutakse tagasi, sest parem karta kui kahetseda , ja tehakse laevale tuumarünnak. Ramat ei hävitata vaid see pöördub Maaga kokkupõrkekursilt mujale ning hakkab päikesesüsteemist väljuma, pardal kolm sinnajäänud kosmonauti, kes ei tea, mis neist saab ja kuidas nad edasi elavad.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on ülalpool korduvalt lahti jutustatud, sellega vaeva enam ei näe. Võib-olla on mainimisväärne, et kirjutan arvustust peale kogu sarja läbilugemist, ja järgmiste osade taustal on teos veel talutav - et noh liigne raha ei tee paha, vorbime järje.. (viletsamatki ulmet loetud). Esimese osa võimsa ebamaise särani ei küüni asi kaugeltki. Sisse tuuakse hunnikute kaupa butafoorset pahna. Ei ole ehk hea stiil sõnastada puudujääke "oleksitena", ent - kui teoses oleks antud mingi lahendus, nagu I osas, oleks võinud veel rahule jääda, paraku oli kogu jutt kirjutatud selleks, et oleks võimalikult segane ja edaspidigi materjali järgedeks. Kogu Rama võlu kaob tegelaste jagelemises; ei ole eriti usutavad inimsuhted. ACC inimeste käitumises ei ole suurust, ega huumorit, tegelased on pigem nukud, kes illustreerivad autori enda arvamusi asjadest kui inimmõtte ülimaid tippe, samas kui minuarust käituvad nad sõgedate maniakkidena. Nad oleksid ammu surnud, ainult see ACC sürr maailm käitub samade ebaloogiliste reeglite järgi... Miks ma siiski "4" panin? 1- ACC-l ei ole tehnilisi võimatusi, 2- kui inimesed üheskoos tegutsemise asemel üksteisele ära teevad, on tulemuseks häving (ehk parim sõnum raamatus), 3- kõik läheb untsu, ja lapsed ei loe elektripostil silti "Ära roni, tapab" 4- hullem on tulemas
Teksti loeti inglise keeles

Rama II oli täielik pettumus, võrreldes "Kohtumine Rama"-ga. Pealekauba sisaldab see osa selgeid vastuolusid esimese osaga ja need vastuolud kahes järgmises osas isegi süvenevad.Kuna aga suurema osa raamatust, (kui isegi mitte kõik) on valmis kirjutanud Gentry Lee, siis annan Clarkele selle andeks ja kavatsen edaspidi Gentry Lee peale vimma kanda. Minu meelest oskas ta hea süzhee meisterlikult ära solkida. Samuti kannatab Rama II võrreldes esimese osaga selle poolest, et Gentry Lee ei osanud kujutada tuleviku inimese mentaliteeti. Tema kangelased käituvad 20-nda sajandi inimese kombel....
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: