Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke · Gentry Lee ·

Rama II

(romaan aastast 1989)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
5
0
0
Keskmine hinne
3.636
Arvustused (11)

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelnevale arvustusele ei arva ma, et raamatu ebaühtlus oleks viga. See tähendab antud raamatus. Kõik need vahepealsed keerutamised ja tähtsusetud seigad aitavad tähtsamaid punkte teravamalt esile tõsta ja on ilmselt inimlikust seisukohast hädavajalikud. Küllalt hästi on kirjeldatud paranoilise maa ja paranoiliste inimeste suhtumist kõike võõrasse. Samuti ei saaks ma öelda, et see "arvutigeenius" oleks seal op-süsteemiga midagi suuremat peale hakanud -- tema tegevus oli rohkem trial & error baasil toimuv vajutan-seda-nuppu-vaatan-mis-juhtub ning seejärel oma tegevuse kirjapanek ning mingil tasemel analüüs. Kui esimene Rama laev oli rohkem mõeldud luureks, siis teine Rama oli ilmselgelt mõeldud leitud tsivilisatsioonist katseindiviidide ekstraheerimiseks ning tagasi toimetamiseks kustiganes see Rama laev tuligi (ning kuna Ramalastel on kombeks teha asju kolmekaupa, siis on oodata kolmandatki laeva). Huvitav on ka esimese laevaga kaasnev ülemaailmne krahh -- inimesed avastasid, et nad pole universumis üksi, hakkasid hägustuma piirid ja majanduslikud mõisted ning lõpptulemuseks oli majanduslik allakäik, millest hakati üle saama just sel hetkel, kui teine Rama Päikesesüsteemi laekus. Saadetakse üles teine ekspeditsioon, kes peab uurima teis laeva ning kuna kõikidel on meeles esimese Ramaga kaasnev majanduslik kaos, siis igaks juhuks paar sõjaväelasest toru saadavad üles ka paar H-bombi. Üldiselt katsed midagi Ramaga ette võtta ebaõnnestuvad suured ajad, põhjuseks lihtsalt inimeste küündimatus ning kui Rama võtab kursi Maa poole, siis otsustatakse ta lihtsalt pilbasteks lasta. Teatav hulk kodanike otsustab laeva jääda ning keerab õhkimiskomando katsed kihva, samuti ebaõnnestub Maalt saadetud raketirünnak. Seejärel võtab Rama kursi ... kuhugi. Ramasse jäänud rahvas elab seal väikest viisi oma igapäevast elu ning proovivad olemasolevat maailma tundma õppida (Rama on väikese kuu suurune silinder) ning avastavad, et peale nende on laevas veel mingi kogu "hääletajaid". Kogu sellesse juttu on ohtralt puistatud Shakespeare ning Sci-Fi müstikat.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumise või randevuu Ramaga järgi võib kõrvutada Asimovi Asumi-triloogia järgedega. Protsesside ja tendentside asemel keskendutakse üksikisikutele, romaanid kubisevad ootamatutest süzheepööretest ja kõrvalepõigetest suhteliselt kõrvalistesse valdkondadesse. Pilt tervikuna seejuures kaob eest ära ja kuidagi ei saa lahti mõttest, et kõiki neid pakse raamatuid on sünnitanud rahaahnus, mitte loomisvajadus. Rama 2 algab nagu keskmine korralik sopakas, jalutab siis ajutiselt kriminaalromaani zhanri, edasi kui Nicole jäetakse kuskile orva kükitama ja planeeti avastama, muutub muinasjutulaadseks, otste kokkutõmbamine toimub Heinleini patriootilisemate teoste vaimus - tõesti ebaühtlane. Kusjuures ma ei usu, et see oleks nüüd kahasse kirjutamisest tingitud, oletatavasti on koostöö näinud välja nii, et Clarke on kirjutanud mingi paarikümnelehelise visiooni ning Lee sellele romaanijagu lehekülgi ümber ja vahele kirjutanud. Lisaks olid kõik romaani tegelased minu jaoks ebasümpaatsed.
Kui 'Kohtumine Ramaga' mõjus karge ja innovatiivsena, siis see siin on lihtsalt mingi suvaline seebivahune ponnistus. Põhimõtteliselt loetav kuid mitte midagi enamat. Kaks korda suurema arvu lehekülgede juures midagi sisuliselt uut peale paari ebamäärase vihje me Rama ja tema missiooni kohta teada ei saa. Romaan ei ole loetav eraldiseisva raamatuna, kõik olulised otsad jäävad loo lõppedes lahtiseks , kuid antud hetkel puudub mul küll igasugune soov antud sarja edasi lugeda. Kuigi kes tulevikku ette teab...
Teksti loeti inglise keeles

Jagan Andri poolt eelmises arvustuses väljendet arvamust, et kõik romaani tegelased on võrdlemisi ebasümpaatsed - ma olenkaugel sellest, et fännata mingeid kuulikindlaid superkangelasi,kuid samas ei jää eriti positiivset elamust ka raamatust, kus enamusväidetavalt inimkonna parimatest esindajatest on kaabakad, puupeadvõi neurootikud - pole lihtsalt kedagi, kelle kohta mõelda, et vaat kus mees, selline võiks isegi olla ;-) Ainsaks erandiks on ehk eelmisteski arvustustes mainitud arvutigeenius Richard, sedagi rohkem oma tehnikaga läbisaamise oskuse poolest.Peamiseks raamatu puuduseks oligi minu silmisliigne tegelemine inimeste, nende pisikeste väiklaste hädade jaomavaheliste suhetega, asi, mis võiks pigem mõnesse muussezhanri jääda. "Rendezvous" peamine hea omadus oli minu silmisjust see hurmav ebainimlikkus, inimesed olid nii tähtsusetul kohalkui võimalik - teises osas on see kadunud, kahju.Õnneks ei varjuta need puudused raamatu voorusisiiski päriselt ära, raamatus on suhteliselt palju häid tehnoloogilisi ja muid ideid. Samuti läheb tegevus lõpupoole, kui enamik tegelasi jalga lasknud või maha koksatud, mõnevõrra huvitavamaks, kui igasugused kõrvalepõiked vahele jätta. Igal juhulvõtsin peale selle raamatu läbisaamist riiulist kohe ka järgmise osa,seega võib vist nelja küll ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes Rama`ga jättis tunduvalt kehvema olemise peale läbilugemist. Võimalik, et tegemist oli osaliselt uudsuse puudumisega, sest tegemist oli samasuguse kosmoselaevaga ning enamvähem samasuguse tsenaariumiga nagu esimeseski. Ainult Rama`le endale oli pööratud vähem tähelepanu ning põhirõhk oli inimestel, nendevahelistel suhetel ja intriigidel. Kokkuvõtlikult, Maale läheneb jälle võõraste kosmoselaev, millega saadetakse kohtuma ning seda uurima teadlastest, kosmonautidest ja pressi esindajast koosnev meeskond. Juba alguses saab asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu surma meekonna juht ning etteotsa saab mees, kes on oma huvide eest väljas ning keda manipuleerib pressi esindaja. Ja kogu edaspidine Rama uurimine läheb stiilis "mida rohkem raha ja populaarsust me saavutame, seda parem". Vahepeal teeb Rama kursimuutuse Maa suunas ning meeskond kutsutakse tagasi, sest parem karta kui kahetseda , ja tehakse laevale tuumarünnak. Ramat ei hävitata vaid see pöördub Maaga kokkupõrkekursilt mujale ning hakkab päikesesüsteemist väljuma, pardal kolm sinnajäänud kosmonauti, kes ei tea, mis neist saab ja kuidas nad edasi elavad.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on ülalpool korduvalt lahti jutustatud, sellega vaeva enam ei näe. Võib-olla on mainimisväärne, et kirjutan arvustust peale kogu sarja läbilugemist, ja järgmiste osade taustal on teos veel talutav - et noh liigne raha ei tee paha, vorbime järje.. (viletsamatki ulmet loetud). Esimese osa võimsa ebamaise särani ei küüni asi kaugeltki. Sisse tuuakse hunnikute kaupa butafoorset pahna. Ei ole ehk hea stiil sõnastada puudujääke "oleksitena", ent - kui teoses oleks antud mingi lahendus, nagu I osas, oleks võinud veel rahule jääda, paraku oli kogu jutt kirjutatud selleks, et oleks võimalikult segane ja edaspidigi materjali järgedeks. Kogu Rama võlu kaob tegelaste jagelemises; ei ole eriti usutavad inimsuhted. ACC inimeste käitumises ei ole suurust, ega huumorit, tegelased on pigem nukud, kes illustreerivad autori enda arvamusi asjadest kui inimmõtte ülimaid tippe, samas kui minuarust käituvad nad sõgedate maniakkidena. Nad oleksid ammu surnud, ainult see ACC sürr maailm käitub samade ebaloogiliste reeglite järgi... Miks ma siiski "4" panin? 1- ACC-l ei ole tehnilisi võimatusi, 2- kui inimesed üheskoos tegutsemise asemel üksteisele ära teevad, on tulemuseks häving (ehk parim sõnum raamatus), 3- kõik läheb untsu, ja lapsed ei loe elektripostil silti "Ära roni, tapab" 4- hullem on tulemas
Teksti loeti inglise keeles

Rama II oli täielik pettumus, võrreldes "Kohtumine Rama"-ga. Pealekauba sisaldab see osa selgeid vastuolusid esimese osaga ja need vastuolud kahes järgmises osas isegi süvenevad.Kuna aga suurema osa raamatust, (kui isegi mitte kõik) on valmis kirjutanud Gentry Lee, siis annan Clarkele selle andeks ja kavatsen edaspidi Gentry Lee peale vimma kanda. Minu meelest oskas ta hea süzhee meisterlikult ära solkida. Samuti kannatab Rama II võrreldes esimese osaga selle poolest, et Gentry Lee ei osanud kujutada tuleviku inimese mentaliteeti. Tema kangelased käituvad 20-nda sajandi inimese kombel....
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole jah ulme - samas on hea lugu.Minul tekkis kaastunne nende metsast välja karanudtõsiusklike kristlaste vastu.. maailm ümberringihõiskab loeb reklaame, tormab massidena ühest poestteise, aga nemad põevad nurgas mingit ammusurnud tüüpi taga..
Teksti loeti inglise keeles

Naine (mees) andmepanka salvestada ja asi vask - suhtled virtuaalreaalsuse abil, millal tahad, kui ei taha, lülitad välja. Paradiis!
Teksti loeti eesti keeles

Jutt vanast teadlasest, keda üks rikkur petabtuumaelektrijaama ehitama. Hiljem selgub, et tuumajaamon lihtsalt pomm, vahend maailma ähvardamiseks. Vana teadlane on küll suremas, aga otsustab maniaki omakorda haneks tõmmata..

Tegelased: paks doktor, haige teadlane, imekaunis naine, võimuhull rikkur. Üsna igav.

Teksti loeti inglise keeles

Mingi aeg tagasi on Maale jõudnud tulnukad - õigemini küll figureerivad vaid nende "projektsioonid", mitte füüsilised kehad.Tulnukad on maalastesse suhtunud ülimalt altruistlikult,andnud neile palju teadmisi, õpetanud ehitama paremaid kosmoselaevu ja relvi..

Jutt algab, kui üks tulnukas kogemata jahimehele kahju teeb. Mees on õnnega koos, kuna sellisel puhul on alati külluslikku hüvitust oodata. Edasi selgub, et tulnukas tahaks koos mehega jahile minna. Tulnukas ei väsi kordamast, et tema rassi ja inimeste vahel on ikka NII palju ühist.

Rohkem ei saa sisust rääkida - jutt on ainult 3 lehekülge ja puänt on väga tähtis :)

Teksti loeti inglise keeles

Kes on näinud filmi "Dark City" (soovitan!),siis vähemalt algust lugedes tekib tunne, et see raamat ongi filmi aluseks.Lõpplahendus on küll erinev, aga seda üllatavam! Väga hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

Iiigav.

Suur võitlus kahe vaimse superrassi vahel, kes siis inimesi ja igal teisel planeedil elavaid muid rasse mängukannidena kasutavad. Lens on "heade" poolt inimestele antud telepaatia-käevõru-universaaltõlk. Ja põhiline sebimine ei ole kogu selle taustaga üldse seotud, vaid on "lensmanide" võitlusest narkosmugeldajate organisatsiooni vastu. Rohkesti kasutatakse käigupealt leiutatud supertehnikat ja muid deus-ex-machina lahendusi. Ei puudu ka kangelanna..

Ostsin raamatu, kuna alternatiiviks oli 6 tundi norra-eesti sõnaraamatut lugeda. Oleks võinud ostmata jätta..

Teksti loeti inglise keeles