Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2061: Odyssey Three

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «2061. Kolmas odüsseia»
Tallinn «Kupar» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
8
5
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (20)

Praegu kiirgab Jupiter neli korda rohkem energiat, kui ta Päikeselt ise saab. Seega on ta taevakeha, millel tähestaatuse saavutamine läks aia taha. Clarke’ arendab mõtet edasi: 21. sajandi algul muutub Jupiter väikeseks täheks ja talle antakse uus nimi- Lucifer. Jupiter oma kuudega moodustab väikese planeedisüsteemi. Luciferi kaaslasele Ganymedesele rajavad inimesed oma koloonia. Ka Europa temperatuur ja muud tingimused võimaldaksid selle pinnal inimtegevust, aga.... Neli miljonit aastat tagasi viibisid Päikesesüsteemis tulnukad, kes andsid tõuke ahvide arenemiseks inimesteks ja jätsid Europa’le oma rajatise ning teate, et see Jupiteri kaaslane ei ole inimeste jaoks. Eelmisest kahest “Odyssey”-ast tuttav Heywood Floyd on ka siin peategelane. Lugesin huviga romaani teaduslik-tehnilised osad, aga kummitama jäi küsimus: milleks on Clarke teosesse toonud rohkesti inimtegelasi? Lehekülgi vahele jättes libistasin end nendest peatükkidest üle. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Paljut selle sarja kohta olen öelnud "2001" ja "3001" juures. Siin vaid, et minu arust on tegemist saja nõrgima raamatuga, mille ingliskeelse versiooniga läksin kunagi diagonaallugemisele, et saada teada, millega see lõpeb. Ja tõlkija oleks võinud natuke rohkem vaeva näha, mõnest lausest sai ikka aru alles peale seda, kui ta mõttes tagasi inglise keelde viia.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Täielik pettumus eelmiste osadega võrreldes. Polnud seal midagi sellist, mida meenutadagi. Jääb vaid eelkirjutaja arvustusel põhinev lootus, et viimane osa parem on.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene! Kas isand Clarke to~esti oskab nii halvasti kirjutada vo~i oli see ko~ik eellugu 3001`le? Sest raamatut ennast nagu ei olnudki leida...To~lkest nii palju, et oli ta mujal kuidas oli, aga olid paar kohta, mis lausa loksusid silma ees kui sinililled tuules. Juttu oli hiirte ja kosmosemeeste parimatest plaanidest, ja seal juures olevast märkusest, et tegemist olevat ilmse vihjega J. Steinbecki romaanile "About mice and men." Kui mu vana mälu mind ei peta, siis oli tegemist veel vanal heal Inglismaal elanud poeediga, kes läinud kord jalutama, lo"o"nud kogemata jalaga segi hiirepesa ja kirjutanud seepeale s22rase luuletuse: *The best laid plans of mice and men...* Ja märkus `der Bundi` juurde, et p2ritoluks saksa keel. Tegemist oli nagu afrikaansiga, kui midagi maailmakorralduses kiiresti muutunud ei ole.Ja mis veel silma hakkas... lipnik Kije fantoomisiku na"itena. Nojah. Meie idanaabri kultuuri teades meenub sealt kohe fantoomisik, kel nimeks Kizhe.... aga ehk oli see vaid arvuti suutmatus Zhelee tähte välja lugeda... Aga et nii palju vääratusi kohe esmapilgul silma hakkas, tegi meele kurvaks. Clarkest hakkas kahju. Ta oleks siiski nagu tsipa parema to~lke ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Sai see raamat olude sunnil lausa poolteist korda järjest läbi loetud, mõtlesin siis et kirjutaks ta kohta ka midagi, aga kui järele mõtlema hakkasin, tuli välja, et polegi nagu millestki kirjutada. Ekspeditsioon Halley komeedi tuumale, kus ei avastata midagi huvitavat, seejärel retk Europale, mille kirjelduse lugemisel ma samuti mõtlesin, et saaks see juba rutem läbi. Raamat algab ei millegagi, lõpeb eimillegagi ja see vahepealne osa on samuti täidetud eimillegagi. Hiiglama suur teemant? No ja mis siis?
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks pisut sapine märkus: nüüd ma siis tean, miks Odüsseia-sari nii suures s^riftis ilmub -- vastasel juhul võtaks üks keskmine peatükk enda alla vaevalt üle ühe lehekülje. Okei, natuke liialdan, aga nagu näete, siis äramainimiseks häirisid need ülilühikesed peatükid piisavalt.

Niisiis, lugesin raamatu läbi, panin kõrvale ja jäin mõtlema -- mis see siis nüüd ikkagi oli. Kuhu on peidetud kogu põnevus? Üksikud paljulubavad teemaarendused on pooleli jäetud, dialoog on mittemidagiütlev ja mis kõige kurvem, raamat ei pannud üldse mõtlema :(

Siinkohal meenub ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". Kavalate masinate töö tulemusena selgus kõigi pettumuseks, et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni. Vaat selline tunne tekkis pärast "2061" lugemist ka mul endal.

Teksti loeti eesti keeles

Veider, ma polegi talle enne kommentaari kirjutanud. Lugesin ta teist korda nüüd läbi ja tegelt sellepärast, et arvasin - see osa on mul lugemata. Ja nii arvasin esimese veerandi raamatust. Siit vihje, esimesel lugemisel ei jätnud ta üldse mingit emotsiooni ega talletunud mälupanka. Teisel lugemisel jäi ka tunne, et point on jutul nagu puudu. Sündmused toimuvad aga millegi eriliseni ei jõua. Küll aga oli vahelduseks päris hea lugeda ulmeromaani kus on oldud võimalikult elutruu nagu mulle tundus :) Ses mõttes, et asi oli hariv. Muidu on ikka põhirõhk ulmel ja põnevusel ja harimismoment on null. Seepärast annan ka nelja. Et viit saada oleks võinud ta olla ka põnev lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpus oli nagu "wtf?". Mu arust jäi lõpp kudagi poolikuks. Mis oli siis raamatu mõte? Et siis näidata vaid kuda siis neil edasi läks. Ja lõppu pooleli jätmine(Lucifer hakkas kustuma)nagu tuleks järg, kuigi seda kirjutada ei kavatsenudki, oli nati nõme. Aga ei usu, et neljas osa oleks tulnud neist parem. Tegelt oli vist isegi kolmas osa liiast. Vast kribas selle vaid selleks,et saaks triloogia valmis? Suva, lugemiseks kõlbab, kuid eelmised osad oli köitvamad. Imho oleks u 100 lehekylge rohkem tegevust selle vast huvitavamaks teinud, aga ei usu, et seegi oleks saand raamatu päästa. Tugev 3 või mis iganes. Põnevust selles oli vaist vaid nii palju, et kas nyyd pääsevad või ei? kuigi oli juba algul teada et pääsevad. Taga kaanel oli kirjas, et kohatakse uuesti HALi ja bouit, kuid nendega oldi vaid 2 peatykki, kus ta ka enda eelmiseid osi järgi tegi. Ja mingit suuremat jõudu Woody mu arust kah ei kohanud, nii et taga aetud lugu oli jama. Kõige naljakam koht oli vast lõpus kirjutatud tekst. :/
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See oli vist Doyle`i raamatute all, kus valdav enamus kommenteerijaid vingus, et ei ole teaduslikult mõeldav ja nii edasi. Siin jälle pirisetakse, et on teaduslik. Ise ka teate, mida te tahate?

Lugesin, meeldis, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles