Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2061: Odyssey Three

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «2061. Kolmas odüsseia»
Tallinn «Kupar» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
8
5
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (21)

Praegu kiirgab Jupiter neli korda rohkem energiat, kui ta Päikeselt ise saab. Seega on ta taevakeha, millel tähestaatuse saavutamine läks aia taha. Clarke’ arendab mõtet edasi: 21. sajandi algul muutub Jupiter väikeseks täheks ja talle antakse uus nimi- Lucifer. Jupiter oma kuudega moodustab väikese planeedisüsteemi. Luciferi kaaslasele Ganymedesele rajavad inimesed oma koloonia. Ka Europa temperatuur ja muud tingimused võimaldaksid selle pinnal inimtegevust, aga.... Neli miljonit aastat tagasi viibisid Päikesesüsteemis tulnukad, kes andsid tõuke ahvide arenemiseks inimesteks ja jätsid Europa’le oma rajatise ning teate, et see Jupiteri kaaslane ei ole inimeste jaoks. Eelmisest kahest “Odyssey”-ast tuttav Heywood Floyd on ka siin peategelane. Lugesin huviga romaani teaduslik-tehnilised osad, aga kummitama jäi küsimus: milleks on Clarke teosesse toonud rohkesti inimtegelasi? Lehekülgi vahele jättes libistasin end nendest peatükkidest üle. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Paljut selle sarja kohta olen öelnud "2001" ja "3001" juures. Siin vaid, et minu arust on tegemist saja nõrgima raamatuga, mille ingliskeelse versiooniga läksin kunagi diagonaallugemisele, et saada teada, millega see lõpeb. Ja tõlkija oleks võinud natuke rohkem vaeva näha, mõnest lausest sai ikka aru alles peale seda, kui ta mõttes tagasi inglise keelde viia.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Täielik pettumus eelmiste osadega võrreldes. Polnud seal midagi sellist, mida meenutadagi. Jääb vaid eelkirjutaja arvustusel põhinev lootus, et viimane osa parem on.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene! Kas isand Clarke to~esti oskab nii halvasti kirjutada vo~i oli see ko~ik eellugu 3001`le? Sest raamatut ennast nagu ei olnudki leida...To~lkest nii palju, et oli ta mujal kuidas oli, aga olid paar kohta, mis lausa loksusid silma ees kui sinililled tuules. Juttu oli hiirte ja kosmosemeeste parimatest plaanidest, ja seal juures olevast märkusest, et tegemist olevat ilmse vihjega J. Steinbecki romaanile "About mice and men." Kui mu vana mälu mind ei peta, siis oli tegemist veel vanal heal Inglismaal elanud poeediga, kes läinud kord jalutama, lo"o"nud kogemata jalaga segi hiirepesa ja kirjutanud seepeale s22rase luuletuse: *The best laid plans of mice and men...* Ja märkus `der Bundi` juurde, et p2ritoluks saksa keel. Tegemist oli nagu afrikaansiga, kui midagi maailmakorralduses kiiresti muutunud ei ole.Ja mis veel silma hakkas... lipnik Kije fantoomisiku na"itena. Nojah. Meie idanaabri kultuuri teades meenub sealt kohe fantoomisik, kel nimeks Kizhe.... aga ehk oli see vaid arvuti suutmatus Zhelee tähte välja lugeda... Aga et nii palju vääratusi kohe esmapilgul silma hakkas, tegi meele kurvaks. Clarkest hakkas kahju. Ta oleks siiski nagu tsipa parema to~lke ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Sai see raamat olude sunnil lausa poolteist korda järjest läbi loetud, mõtlesin siis et kirjutaks ta kohta ka midagi, aga kui järele mõtlema hakkasin, tuli välja, et polegi nagu millestki kirjutada. Ekspeditsioon Halley komeedi tuumale, kus ei avastata midagi huvitavat, seejärel retk Europale, mille kirjelduse lugemisel ma samuti mõtlesin, et saaks see juba rutem läbi. Raamat algab ei millegagi, lõpeb eimillegagi ja see vahepealne osa on samuti täidetud eimillegagi. Hiiglama suur teemant? No ja mis siis?
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks pisut sapine märkus: nüüd ma siis tean, miks Odüsseia-sari nii suures s^riftis ilmub -- vastasel juhul võtaks üks keskmine peatükk enda alla vaevalt üle ühe lehekülje. Okei, natuke liialdan, aga nagu näete, siis äramainimiseks häirisid need ülilühikesed peatükid piisavalt.

Niisiis, lugesin raamatu läbi, panin kõrvale ja jäin mõtlema -- mis see siis nüüd ikkagi oli. Kuhu on peidetud kogu põnevus? Üksikud paljulubavad teemaarendused on pooleli jäetud, dialoog on mittemidagiütlev ja mis kõige kurvem, raamat ei pannud üldse mõtlema :(

Siinkohal meenub ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". Kavalate masinate töö tulemusena selgus kõigi pettumuseks, et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni. Vaat selline tunne tekkis pärast "2061" lugemist ka mul endal.

Teksti loeti eesti keeles

Veider, ma polegi talle enne kommentaari kirjutanud. Lugesin ta teist korda nüüd läbi ja tegelt sellepärast, et arvasin - see osa on mul lugemata. Ja nii arvasin esimese veerandi raamatust. Siit vihje, esimesel lugemisel ei jätnud ta üldse mingit emotsiooni ega talletunud mälupanka. Teisel lugemisel jäi ka tunne, et point on jutul nagu puudu. Sündmused toimuvad aga millegi eriliseni ei jõua. Küll aga oli vahelduseks päris hea lugeda ulmeromaani kus on oldud võimalikult elutruu nagu mulle tundus :) Ses mõttes, et asi oli hariv. Muidu on ikka põhirõhk ulmel ja põnevusel ja harimismoment on null. Seepärast annan ka nelja. Et viit saada oleks võinud ta olla ka põnev lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpus oli nagu "wtf?". Mu arust jäi lõpp kudagi poolikuks. Mis oli siis raamatu mõte? Et siis näidata vaid kuda siis neil edasi läks. Ja lõppu pooleli jätmine(Lucifer hakkas kustuma)nagu tuleks järg, kuigi seda kirjutada ei kavatsenudki, oli nati nõme. Aga ei usu, et neljas osa oleks tulnud neist parem. Tegelt oli vist isegi kolmas osa liiast. Vast kribas selle vaid selleks,et saaks triloogia valmis? Suva, lugemiseks kõlbab, kuid eelmised osad oli köitvamad. Imho oleks u 100 lehekylge rohkem tegevust selle vast huvitavamaks teinud, aga ei usu, et seegi oleks saand raamatu päästa. Tugev 3 või mis iganes. Põnevust selles oli vaist vaid nii palju, et kas nyyd pääsevad või ei? kuigi oli juba algul teada et pääsevad. Taga kaanel oli kirjas, et kohatakse uuesti HALi ja bouit, kuid nendega oldi vaid 2 peatykki, kus ta ka enda eelmiseid osi järgi tegi. Ja mingit suuremat jõudu Woody mu arust kah ei kohanud, nii et taga aetud lugu oli jama. Kõige naljakam koht oli vast lõpus kirjutatud tekst. :/
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See oli vist Doyle`i raamatute all, kus valdav enamus kommenteerijaid vingus, et ei ole teaduslikult mõeldav ja nii edasi. Siin jälle pirisetakse, et on teaduslik. Ise ka teate, mida te tahate?

Lugesin, meeldis, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

 Tuli äkki tahtmine kõiki nelja osa tihedalt järjest lugeda, ja mulle jäi sellest kompotist hea mulje. Olen eelvirisejatega nõus, et Clarke võis "2061" suuresti raha pärast kirjutada. Ja mis siis? Dumas kirjutas musketärilood ainult raha pärast...
Kui, jah, segaseid inimsuhteid ja ebareaalset põnevust otsida, siis ei tasu seda raamatut muidugi lugema hakata. Kuid ühe võimaliku tuleviku kirjeldusena on ta minu arvates piisavalt põnev. Juba idee Jupiteri tuuma imepisikesest Europale langenud killust on päris kaval.
Ahjah, eelarvustaja Märt Laur on aastakümnete eest jutustanud: " ammuloetud Hawke`i "Patrian Transgression", kus pärast mingit konverentsi hakati ühe olulise kõneleja juttu "pulkadeks lammutama". ... selgus ..., et kolm päeva kestnud ilus ja pealtnäha sisukas jutt sisaldas tegelikult nullinformatsiooni".
Ma arvan, et 94. aasta jutu asemel võinuks siin ikkagi näiteks tuua USA vähetuntud fantastikakirjaniku I. Asimovi 51. aastast pärineva vähetuntud jutu "Asum", kus ühes kohas lord Dorwini kõnesid analüüsiti.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Et misasi see nüüd oligi? Paistab, et "Diraci mere" mustand. Või lühendatud versioon. Igatahes sama jälgilt punane ja saab sama hinde.
Ärge lugege.
Teksti loeti vene keeles

Ega fantastikas pole palju lugusid, kus hea ja paha kokkulaskmine sedapidi lõpeb. Selle eest "viis", kuigi üldiselt kisuks "nelja" poole.
Teksti loeti vene keeles

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke huvitav jutt: tegevuskäik on juba mõne lehekülje järel üsna täpselt ennustatav, kuid lugeda on siiski igavesti mõnus. 
Vene korra(tuse) teemalistest naljadest ei pruugi nooremad inimesed küll aru saada. A' on teisigi piisavalt.
 
Teksti loeti vene keeles

Venelaste jutud on allapoole arvestust, vaid Lemi "137 sekundit" tasub lugeda ning annab koondhindele palli juurde.
Raamat lõpeb kod. Parnovi parteiliste heietustega fantastika ja eriti ajasrännu teemal, mis on veel hullem kui jutud 1 kuni 5.
 
Teksti loeti vene keeles

Seda juttu soovitan lugeda kõigil, kes vinguvad, et fantastikakirjanikud pole praegust (ausalt öeldes üsna mittevajalikku) arvutiplahvatust ette näinud. Lem nägi -- kui mitte seda, et igal jalanumbri-IQ-ga tegelasel on pöialde all hõõrumiseks võrreldamatult suurem arvutusvõimsus kui kogu Apollo-programmil, siis igatahes olulist -- et arvutivõrk on midagi palju enamat sellesse ühendatud arvutite summast.
"Neli" tuleb jutu pisukese lohisevuse eest.
Teksti loeti vene keeles

Oli venelastel kogumik pealkirjaga "Fantastitšeskoje izobretenie". Sellegi jutu peaks sinna sokutama. Peategelane on imetablett, mis inimesel unevajaduse ära võtab ja -- mis veel imelisem -- inimesele täielikud multitaskingu võimed annab. Kõrvaltegelasteks on tableti katsetaja ning tolle naine ja sõber.
Lühiduse eest andsin palli juurde.
 
Teksti loeti vene keeles

Nimi "Roman Podolnõi" kutsub minu sees välkkiirelt esile assotsiatsiooni "Pseudoajaloolised pajatused". Ega ma suut rohkem sellelt autorilt lugenud ka pole, mistõttu võtsin selle jutu pahaaimamatult käsile.
Ega leidnud ülalmainitud pajatustega mitte midagi ühist... õige pea hakkasin üle nelja lehekülje lugema. Tegu on pika, kuid see-eest surmigava heietusega sotsialismiaegse vene olmest, segatud mõninga hulga miski humanitaarülikooli elu ja elukate kirjeldusega. Kuid selleks, et asi fantastika mõõdu välja annaks, räägitakse (maali-)kunsti formaliseerimisest, mis andekatel nõukogude teadlastel muidugi õnnestub. 
Ei soovita lugeda. Nii tühi, et isegi und ei aja peale.  
Teksti loeti vene keeles

Vorm: jutustaja juurde ilmub võhivõõras ja hakkab kogu oma lugu suure põhjalikkusega ette kandma. Sisu? Ehk soov müstikat vene režiimi all avaldada, varjates seda küberneetika viigilehega.
Ei jätnud muljet.
Teksti loeti vene keeles

Vaata, siga lendab! ... Ja ongi jutu sisu enam-vähem ära räägitud, lisada tuleks vaid hajameelne füüsikageenius ja paras ports nõukogude olmet. Õnnelikust lõpust rääkimata.
Ei olnud hea.
Teksti loeti vene keeles

Algab lugu miski kriminaalasja kirjeldusega, mis mulle jubedusega meenutas "Diraci merd". Kuid õnneks nii kaugele asi ei läinud. Lihtsalt üks tüüp -- fantastikakirjanik -- kadus.
Ja ülejäänud osa lühiromaanist kirjeldabki seda, kuhu kadus ja mida ta seal tegi. Ei hakka ma seda ümber jutustama, märgin vaid nii vihje korras, et lugemise käigus meenusid mulle "Tulnukad eikusagilt", "Have space suit, will travel" jmt. Astrodiplomaatia...
Omajagu teosest on pühendatud tolleks ajaks juba vaibunud füüsikute-lüürikute vastasseisule. Kui seda poleks olnud, andnuks ma hindeks "kolme", sest lugeda lugu enam-vähem kannatas.
Kuid ainult ühe korra.
Teksti loeti vene keeles

Lõpp valgub kuidagi laiali, muidu võiks "viie" panna. Heinleinil esineb seda mujalgi ("Friday" näiteks) -- kangelase kätte koguneb nii palju ressursse, et too vaeseke ei oska neid enam ära kasutada.
Sinnamaani oli aga kena lugeda, mis sest, et mõned teised Heinleini noorsooromaanid ka meenusid.
Kuid põhjalikult pani mind imestama eelarvustaja mainitud seos "Pärijaga Kalkutast". Olles viimast tellist hiljuti üle lehitsenud, ei osanud ma midagi sääsrast märgata. Pigem vastupidi :)
Teksti loeti inglise keeles

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Famagusta meenutas, et Mirabilias esines ka säärane teos.

Asjata meenutas, kurivaim. Eestikeelset tõlget mulle seekord näppu ei juhtunud, lugesin siis originaali läbi. No on ikka.... Kõigepealt kirjeldatakse mingi saksa dissidendi üleelamisi (kuigi olen üsna kindel, et SS ja muud organisatsioonid on OGPU ja Gulagi pealt maha kirjutatud).

Siis kandub tegevus tollasesse tänapäeva, lavale ilmuvad hea noorteadlane, halb (lõnguslik) noorteadlane, entusiastlik miilits-uurija („с усталыми, но добрыми глазами“, mäletate „Ponedelnikut“?), pisut vanajumala vurhvi akadeemik-instituudi juhataja, andetu, kuid intrigeeriv asjapulk samast instituudist... ja veel mitmesuguseid kujusid. Vaat' kui "Ponedelnik" irvitas tolleaegse teadus- ja muu olme üle, siis tovarištši Jemtsev & Parnov üritavad lugejat kasvatada, et see oleks õigete poolt ja mõistaks halvad hukka. Ja nii läheb lehekülg lehekülje järel.

Muidugi ilmub ka raamatu kandev idee – vaakumist osakesepaaride õngitsemise abil töötav ... noh, midagi tehisintellekti taolist. Edasine hakkab suuresti selle masinavärgi tegutsemise ümber keerlema. Mitte et huvitav oleks, välja arvatud üks väiksem osa, kus kuvaldaga vastu pead saanud kunstmõistus hakkab ümberolijatele igas't jama sisendama. See on üks põhjus, miks raamat saab "nullist" kõrgema hinde.

Ja siis läheb jutt jällegi saksa fašistidele & nende hirmutegudele. Mille käigus selgub, et masina ehitasid lätlased. See on ka teine põhjus lisapunkti anda.

P.S. Kunagi ammu, kui olin romaani eesti keeles ära lugenud, sattus ette miski venekeelne väljaanne. Selle kaanel oli pealkiri kirjutatud suurtähtedega ja kaunis lugemisvaenuliku šriftiga, mistõttu lugesin esimese hooga sealt "МОРЕ ДУРАКА".

Eks ta ole.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Eks omal ajal "Mirabilias" ilmununa jättis see teos pisut vägevama mulje kui nüüd -- võrdlusmaterjali vähesuse tõttu. Kuid lugesin nüüd üle ega kahetsegi väga.
Kõige suurem pluss on kõiksugu idamaise religiooni- ja müstikakraami kirjeldamine,mis vähemalt minusugusele täielikule võhikule oli suhteliselt huvitav lugeda. Kuid -- nagu ka üks eelarvustaja 22 aasta eest juba ütles -- mulle see idamaa värk üldse ei imponeeri ja seega on tegu ka kerge miinusega.
Kuid raamatu esimene pool on igatahes kergelt loetav, kuigi seal ulmega väga palju pistmist ei ole. Seda rohkem läheb asi ulmeks kätte tagumises pooles. Ja see mu hinde "kolme" peale langetaski. Mingi virtuaalreaalsus võis 80. aastatel ju kobe tükk kirjeldada olla, kuid sellest ei õnnestunud midagi peale paljude kordamiste välja kirjutada. Ega Ats Milleri märgatud "teatud punane fikseeritus" ka asja paremaks ei teinud.
"Kahest" päästis asjaolu, et ma teose nüüd ikka korralikult, mitte diagonaalis läbi lugesin.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanik märgib teose valmimisajaks vahemiku 1964-1971, ja eks selle ajaga jõua päris palju kokku kirjutada küll.

Lugu algab nagu klassikaline „tähelaev-poiss helesinises-tüdruk roosas-anabioos“ (vt. Strugatskite „Ponedelniku“ kolmandat osa, kus Privalov Sedlovoi masinaga sõitma läheb) ja ma natuke aega imestasin, kuidas sellest üle neljasaja lehekülje annab välja võtta. Ega asi nii lihtne polnudki. Kaval tütarlaps otsustas teise tähelaeva meeskonda pääseda, et mõlemad noored siis ühtmoodi (vähe) vananeksid ja uuesti õnnelikult kokku saaksid.

Aga siis hakkas pihta kõiksugu fantastikaklišeede eklektiline segu. Võeti uuesti läbi kogu Dänikeni repertuaar (inimesi elama õpetanud tulnukad sealhulgas ja eriti), hea sõnaga meenutati jäämuuli, mängu tulid lendavad taldrikud jne. jpm. Täiesti võimalik, et mõne idee autor oli Kazantsev ise, kuid ma ei osanud neid kuidagi eristada.

Ma peaaegu oleksin selle ära seedinud ja kahega hinnanud. Isegi „kaks plussiga“. Aga kogu see ühepajatoit ujus nii punases kastmes, et minu kõht seda välja ei kannatanud. Pealegi ei osanud autor juttu ka mingi mõistliku lõpuni viia. Osa peategelasi lendas järjekordse tähelaevaga minema, üht raamatu tegevuse jooksul avastatud Maa-tüüpi planeeti asustama. Ja kui nad ära pole surnud, siis asustavad praegugi.

Teksti loeti vene keeles

See suurromaan (teksti pikkuse mõttes) üllatas mind positiivselt. Sisu on kaasarvustaja Jüri Kallas veerandsajandi eest piisavalt lahti seletanud, mul jääb üle ainult üksikuid muljeid kirja panna.

Kõige rohkem häiris mind kogu teksti endasse mähkiv pateetilisus. Sõltumata sellest, kas tegu oli jutustaja monoloogiga või rääkisid kõik vaheldumisi.

Kuid kõige ootamatum minu jaoks oli see, et raamatus leidus üpris palju äkšenit ning Kazantsev seda ka täitsa kaasakiskuvalt kirjeldas. (“Vnuki Marsa” oleks ses mõttes nagu teise autori sulest pärit). Nii et kui ma alguses vaatasin, et luger teatas mulle viimase lehekülje numbriks 447 ning otsustasin diagonaallugemise kasuks, siis natukese aja pärast hakkasin sündmustikku suurema hoolega jälgima.

Ja vahepeal tekkis mulje, nagu loeksin Erich von Dänikeni parimaid pseudoarheoloogilisi saavutusi. Kuid eks selline kosmosekülaliste otsimine oli kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel üsna moes.

Pisut koomilisena mõjus Kazantsevi ja Niels Bohri vestluse raamatusse pistmine (Kazantsev olla Bohrilt küsinud, kas piisavalt juraka termotuumapommiga saaks põhimõtteliselt kogu Maakeral leiduva vee plahvatama panna, ja Bohr — kardetavasti fantastist lahtisaamiseks — vastanud, et jah, täitsa võimalik).

Ning ei saanud autor ka maleteemata läbi, kuigi sellel siin raamatus ka midagi teha polnud.

Ja siis … olin ligi sada lehekülge juba ära lugenud ning kõigil oli selge, et faeetide abielupaar jääb Maale ja hakkab järglasi kasvatama — ja alles siis märkasin, missugused nimed punakirjanik Aleksandr Petrovitš neile oli pannud. Mada ja Ave! A’ ehk käitus autor nagu see ateist, kes käis järjekindlalt kirikus selle arvestusega, et kui jumalat ei ole, siis pole vahet, aga kui ikkagi peaks olema, siis ei maksa šansse äravalitute hulka pääsemiseks ka lihtsalt niisama kõrvale heita.

Ja hiljem ilmus veeuputus… ja ühel hetkel lasti laevalt lendu lind, kes maa suuna kätte näitas. Mis sellest, et see polnud tuvi, vaid papagoi.

Võib-olla ma kõiki selliseid teaduslikust ateismist hälbimisi ei märganudki, aga need on põhjuseks, miks teos saab minult „kolme“ asemel „nelja“.

Ahjah, rohepöördest oli kah juttu. S.t., kliima soojenemisest (Kazantsev kirjutas romaani aastail 1968-1971), sellega kaasnevast polaarjääde sulamisest ja merepinna ähvardavast tõusust. Probleemi lahendus aga oli ülimalt elegantne ja võiks tänapäevaste roheliste tähelepanu äratada. Nimelt tuli Antarktise jääkilp kähku rakettidega Marsile saata, kus vett teatavasti peaaegu polegi. Kasu mõlemapoolne ning ... pole jääd – pole probleemi.

Selline teemakäsitlus ei jätnud „neljas“ enam mingit kahtlust.

Teksti loeti vene keeles

Sihukesed suleharjutused Impeeriumi ja positronrobotite teemadel. Vaikselt läheb Asimov rohkem Asimovi nägu, aga tükk teed on veel käia.
Teksti loeti inglise keeles

Tuletan taas vana asja meelde lootes, et silmad alles jäävad.

Minu arvates on see raamat „Polaarunistusest“ kehvem. Miks? Räägin lühidalt sisust.

Veenusele lendab kolmest kosmoselaevast koosnev ekspeditsioon – kaks neist vene (sry, N. Liidu) ja üks USA laev. Nad on juba sihtkohale üsna lähedal, kui meteoriit hävitab venelaste „Metšta“. Mispeale selgub, et kahe laevaga polegi võimalik ekspeditsiooni ülesandeid täita. Edasi võtavad ellujäänud vastu terve hulga ad hoc otsuseid ja laskuvad peaaegu kõik Veenusele, sealhulgas ka ameeriklaste robot Raudne John (keda Kazantsev on vist tahtnud koomilises võtmes kujutada). Kusjuures laskumine toimub vene laevaga „Znanie“ ja ameeriklaste plaaneriga (!). USA laev „Prosperity“ jääb Veenuse orbiidile, meeskonnaks ekspeditsiooni ainus naisliige Mary.

Millega saab huvitavam osa läbi. Edasi hakkab Kazantsev propageerima mitmesuguseid tolleaegseid, aga ka tolleks ajaks juba vananenud hüpoteese Päikesesüsteemi tekkimisest, aga samuti elu tekkimisest (ja sellega seoses teatud tüüpi panspermiast) ning lõpuks ka Tihhovi „soe-punane, külm-sinine“-tüüpi taimestikest.

Pärast mitmesuguseid suhteliselt ebausutavaid seiklusi pääsevad Veenusele laskunud kosmo- ja astronaudid loomulikult eluga orbiidile tagasi, Raudne John välja arvatud.

Et autor kavatses romaanile järge kirjutada, on selgelt näha ühe tegelase, noore Aljoša üleelamistest, kellele pidevalt viirastus mingi kena naisterahvas. Kazantsevi arvates lähtus mõistuslik elu Marsilt ja oli levinud nii Maale kui Veenusele. Mis tähendas, et me kõik pidime olema „Marsi lapsed“.

No „Polaarunistuses“ oli tegelastel vähemalt selge siht silmade ees ja selle poole nemad ka püüdlesid. Siin juhtus kõik kuidagi juhuslikult.

Ei anna teosele (vähemalt minu silmis) tuhkagi juurde ka vene kosmonautide nimevalik, mis selgelt on innustust saanud kolmest vene vägilasest. Bogatõrjov. Dobrov (ma algul arvasin, et see on seesama tüüp, kes „Polaarunistuses“ Galja Volkova roomikautot juhtis, aga oli pigem Dobrõnja Nikititš). Aljoša Popov aga on üsna ilmselt Aljoša Popovitš.

Ei soovita lugeda, kuigi ei keela.

P.S. Tundub, nagu oleks see teos vähemalt osaliselt kuskil 65. aasta paiku ilmunud „Pioneeris“ või „Sädemes“ või muus säärases väljaandes.

Teksti loeti vene keeles

See jutt ei pärine mitte 64., vaid 43. aastast (mida näitab kas või tema esinemine kogumikus "The Early Asimov").
Peategelane on edukas krimikirjanik, kes tegelikult tahaks aga hoopis Suurt Kirjandust looma hakata. Ümbruskond muidugi sõdib sellele ideele vastu, sest kirjaniku loodud detektiiv De Meister toob mõnusalt raha sisse. Kirjanik aga sipleb edasi, kuni...
Kaks plussiga on täpsem hinne.
P.S. Palun segaduse tekitamise pärast vabandust. Olles allmainitud veerand sajandit Baasi kasutaja olnud, pole mul kunagi pähe tulnud Baasi imekergesti kättesaadavat kasutusjuhendit lugeda. Samuti palun vabandust telepaatiliste võimete puudumise pärast.
P.P.S. Kui võhiklik lugeja (nagu mina) märkab selle jutu juures aastaarvu 64, siis võib tal Asimovist kaunis koomiline mulje jääda.  
Teksti loeti inglise keeles

Noortekas on ju. Pealegi ilmunud kõigest kaks aastat pärast II maailmasõja lõppu ning A-pommi. Pealegi oli RAH hirmsasti häiritud, et teda tervise pärast sakslastega sõdima ei lastud (midagi Nero Wolfe'i stiilis). Pealegi pole tolle aja kohta kosmoselennu kirjeldus sugugi nii paha. Pealegi propageerib Heinlein siingi teadmiste ja oskuste hädavajalikkust eriti noorte seas.
A' noh, ega üle "kolme" ei venita nende mööndustegagi välja.
Teksti loeti inglise keeles