Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.
«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.
Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.
Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!