Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Sentinel

(jutt aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Ten Story Fantasy» 1951; kevad [pealkirjaga «Sentinel of Eternity»]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

Jällegi päästab üsna abitult kirja pandud lookese ära tugev idee - miks peaks tulnukate poolt kunagi hallis minevikus kuule maha jäetud agregaat olema kosmoselaev, superrelv või teleportatsioonimasin? Miks ei võiks viimane olla lihtsalt inimsoo arengutaseme mõõtmise andur?
Teksti loeti inglise keeles

Seda juttu peetakse üldiselt romaani «2001: A Space Odyssey» alusmaterjaliks. Noh, see monoliidi-värk on küll siit pärit...

Kahjuks lugesin ma romaani ennem ning pärast romaani mõjub jutt ikka ilgelt higise tekstina. Einoh, Kuu ja tema kõrged mäed... ja see sajanditetagune lummav mõistatus.

Kuid viis kuidas see lugu kirja on pandud? Masendav!

Nelja saab jutt vaid ajaloolist perspektiivi arvestades... ning see neli on miinusega!

Ahjaaa! Selle jutuga (õigemini esmatrükiga) on seotud üks lahe lugu. Vähemasti igasugune sekundaarkirjandus kirjutab pidevalt sellest: et ajakirja «Ten Story Fantasy» jõudis ilmuda vaid üks number... ning see ainus number väärib mäletamist vaid Clarke`i jutu esmatrüki paigana ja kehva matemaatika pärast kah... sest hoolimata nimest oli selles ajakirjanumbris 11 juttu.

Teksti loeti inglise keeles

Kõrge hinde vääriline on idee pärast, nagu eelarvustajadki on märkinud. Kui aga ideele endale sugulasi otsida, meenub kõigepealt Valtoni geniaalsusele pretendeeriv "Silmus", mis ulme muidugi ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

"Ajalooliselt huvist" sai läbi loetud - on jah "Space: x0xx"-saaga algidee. Ja mingis nendest raamatutest vist ka mingil kujul läbi jooksnud, igatahes tuli lugedes väga tuttav ette. Natuke pingutatud, ja veider lugeda, kui vabalt me ACC arvates peaksime täna Kuul ringi jalutama :-)
Teksti loeti inglise keeles

Lugemispõhjus: muidugi ajalooline:)Hinnang: idee on tõesti geniaalne, sest kui ta on kord välja öeldud, paneb vaid õlgu kehitama: loomulikult on nii. Ehkki see on küll väga kindlat tüüpi tsivilisatsioonile jäetud päästik. Näiteks ookeani põhja paigutatud või kuhugi teise mõõtmessevõi mentaalsfääri jäetud "sööt" oleks tähendanud ka teistsugust "saaki". Millest võiks järeldada, et äkki neid ongi jäetud ja näiteks delfiinid juba ongi signaali ära saatnud... etc. etc. Lõpp sai küll juba K.Trouti ainetel:)
Teksti loeti inglise keeles

Jutt algab kuidagi vaevaliselt igavalt, ent kulmineerub pikkamisi ja lõpp on muljetavaldav. Võib arvata, et see on üks neist tekstidest, mis aastateks meelde jääb; üldjuhul ei saa ma temaatilise mäluga küll hiilata. Aplaus Clarke`ile.
Teksti loeti inglise keeles

Vana hea Clarke... Olen muidugi lugenud läbi 3 esimest Kosmoseodüsseiat, aga kuidagi kodune tunne tuleb peale sellist esimest katsetust lugedes. See on justkui visand millestki suurest, mis loodud peab saama...
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles