Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917–19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Earthlight

(romaan aastast 1955)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
1
5
7
0
0
Keskmine hinne
3.538
Arvustused (13)

«Maavalgus» on selline keskmine Clarke. Clarke kirjutanud peamiselt kosmilisi reisikirju ja antud teose puhul vastab see tõele. Loo tegevus hargneb paarisaja aasta taguses tulevikus, mil tekib konflikt Maa-Kuu ja Föderatsiooni asukate vahel ning puhkebki sõda. Lugu on kirjutatud ühe agendi silme läbi nähtuna. Ning sellist huvitavat teemat on Clarke suutnud talle omase igavusega käsitleda. Kellele sellised tehnilised reisikirjad meeldivad, lugege aga. Samas on selles tüütus reisikirjas sees ka Clarke`ile omane filosoofiline poeetilisus ning eksteose reisikirjelduse osagi ole põnev, kuivõrd reis toimub ju Kuul. Tegu pole halva raamatuga. Eriti neile, kes on harjunud sellega, et Clarke romaanekeskmiselt igavalt kirjutab. Linn ja tähed pole ometi tüüpiline Clarke.

Kipu, Sinu point spioonikast tulevikus on igati asjalik, ainult et... Crichtoni spioonikaid pole ette sattunud (mõtled näit. «Tõsuvat päikest» või?), Forsythiga on Clarke tõesti võrreldav, Ludlumiga paraku mitte. Clarke`i kuiv stiil laseb teda mingil määral Forsythi dokumentalistlikus laadis põnevuslugudega võrrelda, aga sellel alal on Frederick Arthur Charlesist ikka üksjagu üle. Ludlumi, kes on mu ulmeväliste lemmikute pikas nimekirjas, kõrval suudab Clarke paraku vaid kahvatuda. Ludlumil on ikka teatraalsust, kirge, emotsiooni, paranoiat, märulit, maailma saatust määravad vandenõud, salaühingud ja mida kõike veel. Clarke`il on (antud juhul) vaid keskpäraselt hall vojaazh Kuumaastikel.

Spioonikana «Maavalgus» ikka väga nõrk. Samas ootan ma juba pikemat aega, kuna`s õnnestub ulmest leida Ludlumi kirjatehnika ja stiiliga mees. On nõrk lootus, et Peter F. Hamiltoni 1000-leheküljeliste kosmoseooperite triloogia midagi selles laadis ehk pakub.

Teksti loeti inglise keeles

Igav jah. Sõda ei pakkunud pinget, kuuelu ei olnud huvitavja üleüldse oli tegemist ühe suhteliselt mõttetu raamatuga
Teksti loeti inglise keeles

Neist Clarke`i raamatuist, mida lugenud olen, on "Earthlight" kõige väiksema fantaasialennuga, kõige realistlikum. Umbes niisugune võikski tulevik kunagi (lähiaastasadadel?) välja näha - väikesearvulised kolooniad päikesesüsteemi planeetidel inimasustuse piire edasi nihutamas, põhiasustus siiski veel emakesel Maal. See tulevikurealism on ühest küljest igav, ent teisalt - kõik toimuv on hästi põhjendatud, pole ohtu, et lugeja peaks koos autoriga äkki mingi järsu loogikahüppe sooritama.Raamatu peakangelase, vastuluureagent Sadleriga, on üsna raske samastumises kaasa minna, sest puudub selgus ta tegevuse õigsuse suhtes - kummal siis ikkagi õigus on, Maal või Föderatsioonil? Ka Sadler ise kahtleb. (Siin väike faktiline parandus Raul Sulbi arvutuse suhtes: ei sõdinud mitte Maa ja Kuu, vaid Maa ja Kuu vs. Föderatsioon, mille moodustasid muud päikesesüsteemi planeedid).Hetkest, kui Föderatsiooni laev peale lahingust tagasipöördumist on sunnitud Maa reisilaeva abi paluma, selgub ka raamatut läbiv moraal, mis võiks kõlada umbes: üheskoos on ikka parem pikki progressi teed sammuda. Mis on ka ilmselt õige.
Teksti loeti inglise keeles

Nigela- ja igavavõitu on see teos. Ainus, mis veidi huvi pakub, on reisikirjelduste osa, aga nii sõda, tuleviku elu kui ka muud näivad sõna otseses mõttes kosmose arengu programmidest maha kirjutatud olevat. Seda aga ei taha!!!
Teksti loeti inglise keeles

Eelmistes kirjutistes heidetakse raamatule ette liigset igavust ja väikest fantaasialendu. Kulla inimesed, tegemist on ju püüuga kujutada võimalikult realistlikult paarisaja asta pärast tekkida võivat olukorda! Siis ei ole ju tegelikult väga reaalne, et inimesel kolm silma või kõrgeltarenenud telepaatiavõime oleks... See ei käi nii kähku. Seetõttu asetage end vaid kakssada aastat ajas edasi ning lugu on nagu suvaline Forsythi, Crichtoni või Ludlumi kirjutatud spioonikas.

Iseenesest on aga tegemist päris hästi kirjeldatud olukorraga, kus "hea" ja "halva" vahel on väga raske vahet teha. Selles ei ole oma selgust tegelikult kellelgi, kes raamatus figureerib. Minu arust on täiesti normaalselt edasi antud tekkinud õhustikku, seda närvilisust ja teadmatust.

Aga, milleks see, parem lugege ise ja arvustage!

P.S. Aitäh, Raul, tähelepanu juhtimise eest. Crichton ei kirjuta tõesti spioonijutte. Viga oli minu halvas sõnastuses. Ise mõtlesin "spioonikaid või põnevusromaane". Aga eks kõigil juhtub :) Ja minu silmis on ka Ludlum väga kõval tasemel kirjutaja, kuid Clarke oma "kuiva" stiiliga ei meeldi mulle sugugi mitte vähem.

Hinne siiski ei muutu - väga heaks jääb ta sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldi mulle see noore Clarke`i sebimine lähikosmoses, pikad kirjeldavad lõigud pealekauba. Eks aastal 1955 võis Maa ja Föderatsiooni (Marss+Veenus+hiidplaneetide kuud) võitlus võimu pärast Päikesesüsteemis, mis tipneb kosmoselahinguga Kuu pärast, lugejale kõva sõnana tunduda ja Homer Eon Flinti omaaegsetest (pool sajandit varasematest) oopustest on see kirjanduslikult kahtlemata mäekõrguselt üle. Mastaabid aga on paraku samad... ja päikesesüsteemi raamidesse surutud hard-SF on minus maast-madalast vastumeelsust äratanud.

Clarke`i kirjanikuoskused ei tekita loomulikult sellegi raamatu puhul mingit kahtlust ja endale oma subjektiivsetest maitse-eelistustest aru andes ei taha ma lugupeetud klassikut nõrga hindega mitte solvata. Aga üle kolme andma käsi ka kuidagi ei tõuse.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis loo lõpp, aga lugu ise (kosmoses sõdimise idee) on liiga traditsiooniline, et seda ennastunustavalt nautida.
Teksti loeti inglise keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles

Earthlight on Kuul toimuv spioonilugu. Peategelaseks on audiitor Bertram Sadler, kes suundub parajasti Kuul asuva observatooriumi tegevusi ja kulusid üle vaatama. Tegelikult aga on ta värvatud Maa salateenistuse agendiks ning ta peab välja selgitama, kas observatooriumi töötajate hulgas tegutseb informaator.
 
Viimased 200 aastat on Päikesesüsteemis valitsenud rahu ja see on ka põhjuseks, miks sellise ülesande täitmiseks on leitud ainult keegi amatöör. Kuid nüüd on Maa ühendvalitsuse ning ülejäänud Päikesesüsteemi koloniaalvalitsuste vahel tekkinud vastuolud, mis ähvardavad paisuda sõjaks - ja Kuu on mõlema poole jaoks ülioluline...
 
Sellel lool on kindlasti ka väga positiivseid külgi. Clarke on loojutustajana enesele omaselt väga rahulik ja viisakas - ja sellist teksti on lugeda lihtsalt meeldiv. Samuti on tore, kuidas ta lisab tegevuse kõrvale sujuvaid arutlusi sellest, mismoodi üks või teine asi võiks tehniliselt Kuul toimida.
 
Raamatusse on sisse kirjutatud ka tolleaegseid unistusi sellest, kuidas Marss ja Veenus on enam-vähem inimestele talutavad ja nende koloniseerimine on lihtsalt kättevõtmise asi. Sellest pole muidugi midagi, kõik need mõtted pigem isegi toetavad kogu seda vaikse optimismi õhkkonda, mis kogu loost läbi kajab.
 
Pigem on probleem selles, et kogu lugu on suhteliselt mittemidagiütlev. Mingis mõttes on Clarke siin asjale lähenenud väga realistlikult, sest ma kujutan ette, et enamus luurajate tegevust ongi selline aeglane, vaikne ja igav arveametniku-töö. Lihtsalt... lugemisvarana ei ole see miski, mis vaimustust tekitaks.
 
Huvitav mõelda, et see väike romaan ilmus selliste tähelepanuväärsete teoste nagu "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed" vahel. Samuti pöördub Clarke tagasi Kuul toimuva juurde juba mõned aastad hiljem ja palju paremal viisil esitatud seikluses "Kuutolmu varing".
 
Kuid kriitikast hoolimata ei ole tegemist siiski kehva teosega. Selle päästab autori usk ja optimism sellesse, et inimkond on võimeline õppima ja arenema. Kogu konflikt, kuni päris heade lahingustseenide ja lõpplahenduseni, on siin esitatud justkui küpsuseksam, mille järel saabub juba lõplikult parem maailm.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Kuutolmu varingut" asusin sarnase temaatikaga ja ka umbes samast ajast pärinevat (kuus aastat varem ilmunud) "Maavalgust" lugema väga madalate ootustega. Kokkuvõttes väga hull ei olnudki ja paljude poolt kiidetud "Kuutolmu varingust" paremgi - autorile kohati iseloomulikule kuivusele lisandus poeetilisi ja fantastilisi kirjeldusi Kuust sellisena, nagu seda enne kosmoselendude ajastut kujutleda võis. Sündmustiku põhiteljena mõeldud spioonijaht mõjus küll üsna igavalt, ent lõpupoole läks sündmustik ka natuke põnevamaks.
Hindeks siis kokkuvõttes "3+". Minu jaoks jääb Clarke vist alati peamiselt "Linna ja tähtede" autoriks, sest midagi ligilähedaseltki nii vaimustavat tema loomingus pole mulle kordagi hiljem kätte sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "Kuutolmu varing", seega on viie igati ära teeninud. Üsna vähese tekstiga sai küllaltki palju ära öeldud, mõni teine autor oleks sellest paraja tellise valmis vorpinud. Eriti meeldejääv oli lahingukirjeldus ja sellele järgnenud päästeoperatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on viimase osaga triloogiast "The Final Architecture".
Ma hakkasin lugema seda triloogiat selle pärast, et varasem kokkupuude autoriga ("Elder Race") jättis mulle väga hea mulje. Tagantjärele aga selgus, et võrdlus "The Expanse" sarjaga oli asjakohane ja ma oleksin pidanud seda hoiatust tõsisemalt võtma.
Sarjal oli palju vigu, kuid kaks kõige enam häirivamat olid:
1) Autor kulutas ebareaalselt kaua aega, et võimalikult igavalt ebareaalsust kirjeldada.
2) D&D mängudes pole mitte kunagi sisse toodud tegelast, kelle roll on "jurist". Millegipärast autor aga arvas, et hästi toimivas väikeses kosmoselaevas PEAB olema üks viiest meeskonnaliikmest jurist, kellel mitte ühtki sekundaarset rolli kosmosereisidel ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles