Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The City and the Stars

(romaan aastast 1956)

eesti keeles: «Linn ja tähed»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
46
15
4
0
0
Keskmine hinne
4.646
Arvustused (65)

See mirabilia-sarjas ilmunu oli minu esmatutvus Clarke'ga. Raamatu teeb eriliseks sündmuste globaalsus. Arvutite totaalse kontrolli all hoitav linn, maalähedane telepaatiline elustiil, kosmosereisid teistesse tähesüsteemidesse ja filosoofilise kallakuga küsimused stiilis, kus on mõistuse piirid, segunevad viisil, mis paneb õhku ahmima ja raamatu lehtedest kõvemini kinni krabama. Romaan sisaldab märkimisväärse hulga huvitavaid ideid, mis kirjutamisaastat arvestades sugugi nii iseenesestmõistetavad pole. Hingetuksvõttev raamat, mis sobib ideaalselt esimeseks kogemuseks ulmekirjandusega tutvuda soovivale inimesele. Palju on veel neid eestlastest ulmehuvilisi, kel see raamat lugemata?
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan, kuid otsustan lugemise ajal kogetu järgi. Selle raamatu lugemise ajal tekkis mul raamatu keskel nädalane paus, ei mäleta, miks just. Kuid mäletan kannatamatust, et raamatut uuesti kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal pisikesele poisile, kellele see raamat oli kätte juhtunud, jättis ta ikka võimsa mulje. Mulje, mis mitmekordse ülelugemisega sugugi tuhmunud pole. Ja see on hea. Visioon tõesti võimas ning Diaspar 80ndate Nõukogude Eestit unustama panev koht. Ja Ralf Toming suurepärane tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt võimas teos. Teemakäsitlus stiilis 'inimene ühiskonna ja maailma vastu' on äärmiselt pretensioonikas ja esitab kirjanikule kõrged nõudmised. Antud juhul on Clarke oma ülesandega aga hiilgavalt toime tulnud, soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Jämedalt võiks Arthur C. Clarke`i romaanid kaheks jagada: sihukesed maalähedased insenerilood ja võimsa filosoofilise haardega lood.

«Linn ja tähed» kuulub sinna teise (mulle enam meeldivasse) kategooriasse. Siin on ideid ja situatsioone, millest jätkuks mõnele teisele autorile kogu eluks. Samas tasub veel meeles pidada, et romaani algvariant «Against the Fall of Night» (1948) oli kirjaniku esimene romaan ning see ideeküllus oli juba seal olemas, teostus oli vaid toorem.

Lugesin romaani «Linn ja tähed» mingil vihmasel suvepäeval maal vanaema juures (kusagil Lihula kandis) ning see oli võimas elamus: kanduda mingist üsna agraarsest paigast kuhugi kaugele.

Kui tohib romaanist esile tõsta mingeid eriti võimsaid stseene, siis eelkõige narri ja Alvini vestlused ning kui Alvin leidis selle võõra laeva vraki. Võrratu on ka nimeloome: ühtpidi üsna loomulik, teisalt kõlasid need üsna võõralt ja romantiliselt.

Kui on veel Eestis ulmehuvilisi, kel see romaan lugemata, siis on neil suurepärane võimalus heastada üks tegematajätmine oma elus. Lugege see raamat läbi!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Üks esimesi ulmekaid mida ma lugesin. Ja kuigi praeguseks olen lugenud sadu raamatuid kuulub The City and the Stars minu arvates SFi absoluutsesse tippu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega,s midagi, tuleb ka 5 panna. Kuna olen algaja, siis loen tulevikus veel-kord. Lugesin ka vanaema juures heinakuunis, arvan et see kontrast mojus hasti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatu läbi kuu aega tagasi ja sellest saadud elamus oli fantastiline. Kuna olen ka ise proovinud (ja proovin ka edaspidi) SF jutte kirjutada, siis oma unistustes tahaks ma kunagi saavutada samasuguse taseme, millise Arthur C. Clarke suutis panna raamatusse "The City and the Stars". Üks küsimus? Kas viiest kõrgemat hinnet pole võimalik anda?
Teksti loeti eesti keeles

Ehk on põhjus selles, et eelnevatele arvustustele toetudes ootasin rohkem. Aga siiski hea raamat. Lugesin läbi kahe päevaga st., et ei suutnud raamatut käest ära panna. Miks siis mitte "5"? Minu jaoks oli ehk kogu see tegevus liiga abstraktsioon ja lõpus vajus nagu ära. Asja point jäi tulemata, mingist hetkest oli teada, millega raamat lõppeb.
Teksti loeti eesti keeles

Häirib, et maalaste probleemidele lahendust otsitakse igast Universumi urkast. Teos oma hirmpika questiga muutub ülimalt laialivalguvaks, selle asemel, et keskenduda Linna kui huvitava (ebausutava, aga siiski huvitava) sotsiaalse moodustise kirjeldamisele (umbes "Foundationi" stiilis), kirjeldatakse laia rinnaga kangelast mitmesuguste masinatega ringi sõitmas ja tundmatuid rasse avastamas Universumist lahkunud supertsivilisatsiooni varemetel. Tulemuseks on see, et teos pole ei liha ega kala - see pole kohe päris kindlasti Linna lugu ning Linna liiga suure osatähtsuse pärast ei anna ka lihtsalt miski ruumiooperliku questi mõõtu välja. Põhimõtteliselt on sellise suletud ühiskonna idee hea, kuid autor ei suuda sellele keskenduda, teos muutub mida edasi, seda laialivalguvamaks kompositsiooniliselt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, olin suurest vaimustusest suisa selili. Lugesin romaani hiljuti üle ja muutusin nukraks. Miks mu arvamus on niivõrd muutunud? Kuningas oli äkki alasti. Raamat on täis pseudoigiliikurite kirjeldusi. Miks "pseudo"? ACC päästab end fraasidega a'la: "...seni kuni Universumis eksisteerib veel mõni kvant vaba energiat..." (tegelikult kaval formuleering: puudub võimalus otseselt süüdistada teist liiki perpeetum mobile ehitamises). Niisiis Maa: siin eksisteerivad kaks imetlusväärset ühiskonda, mis on PSÜHHOLOOGILISELT täiesti usutamatud ja ilmvõimatud. Tehnika jätan ma kõrvale. Selles raamatus on viimasel puhtalt butafoorne roll. Jutt on inimesest ja ühiskonnast ning nende konstruktsioonid on suisa vigased. Ka selle, et mõlemad sotsiumid on nii kommunistlikud, kui vähetegi olla saab, annan andeks, see on autori maailmavaate küsimus ja pole minu asi talle seda ette heita. "Surematute" linn Diaspar on asustatud "Barbie" nukkudega. Biomehaaniliselt täiuslike, ilusti läikima klantsitud nukkudega, sest ainult nukud suudaksid leppida nii EBAINIMLIKU eksistentsiga, kui on aastamiljoneid valitsenud Diasparis. Neil inimnukkudel pole ju midagi teha! Nad ei pea enda ja oma järglaste olemasolu eest võitlema, neil puudub igasugune MÕTESTATUD tegevus. Kuna inimene ei saa elada ilma positiivsete ja negatiivsete emotsioonideta, tugevate tunneteta, siis on ainumas võimalus taolises kogukonnas nagu Diaspar, ära hoida enesetapuepideemiaid (mitte tagasipöördumisi "kuumuseta leeki", vaid näiteks kuskilt allahüppamisi jms) ja maniakaalseid sarimõrvu ning "ekstreemseid mänge", hoida nende "inimeste" teadvust lakkamatu kontrolli all. Niisiis on selles maailmas ainult kaht liiki Keskarvuti loodud saagad: need milles objekt "teab", et on saagas ja need, kus objekt seda ei tea ja kujutleb end "elavana". Seega ei saa mingist "ühiskonnast" Diaspari puhul isegi rääkida. Jääb üldse segaseks, millistest motiividest lähtudes Yarlan Zey jt taolise mõtetu kunstkopi lõid? Igavusest? Paisata maailma miljoneid aastaid koletuid entroopiakoguseid lihtsalt niisama?! ACC vihjab sellele, et Diasparis toimus mingi ühiskondliku teadvuse areng, mis oli vajalik, et inimeste ilmaruumikartust kummutada. Kuid tema enda poolt paika pandud mängureeglid muudavad just arengu Diasparis võimatuks. Ainus areng, mis seal juhtuda saab, leiab aset siis, kui Päike lahkub põhijadalt ja heidab ära oma väliskihid, ja see areng on häving. Mis puutub Lys'i, siis siin on asi veel absurdsem. Kui Diaspari stabiilsust hoidis Keskarvuti vaibumatu kontroll (KA sarnaneb pisut Maxwelli deemonile, kuid ärgem norigem), siis mis hoidis arenemast Lys'i? Miljonid aastad ja mitte mingeid muudatusi geenides? Ometi säilis siin suguline paljunemine. Veel, inimesed Lys'is oleksid NAGU uudishimulikud. Mis suudab uudishimulike, ebatavalisi vaimseid võimeid evivaid inimesi pikka aega nii piiratud territooriumil kinni hoida? Külmutab kinni nende ühiskondliku arengu? Miljonid aastad tegelda ainult aed-ja puuviljade uute sortide aretamisega?! Veelkord: mõlemad kogukonnad on eelkõige psühholoogiliselt ebausutavad. ACC paistab Läänes ja selle tehnikas sedavõrd kinni olevat, et peale tehnika ta mitte millestki üleüldse ei kirjuta! (See on muide põhjus, miks minu arvamus "Andromeeda udukogust" ja Vendade varasematest, "punastest", raamatutest on tõusnud. Seal on tegelasteks inimesed, siledaks lakkutud küll, kuid siiski usutavamad) Kirjutan selle "kolme" lahti: Tehniline ja muu butafooria : 5+ (see mind teismelisena ära võluski), filosoofia: 3 (nii paljukest, kui seda va filosoofiat butafooriast üle jäi), psühholoogia 1 (vähem ei saa).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kahju, et Clarke''i teoseid eesti keelde ei ole tõlgitud. "Linn ja tähed" on üks nendest vähestest, mis võivad ebaõnnestunud tõlkega antiikvariaatides uhkeldada. Kahju! Aga raamat on kõigest hoolimata väga haarav, autori fantaaialend on viimase peal, filosoofilised küsimused väga huvipakkuvad. Hea, tõeliselt hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Piisavalt aktuaalne teema tänapäeva maailmas. Olen mõtelnud tihti, milleni küll võib viia teadude-tehnika areng, eeldusel, et mingi globaalne katastroof või sõda seda ei peata. Ning ilminguid, et inimeste elu hakkavad juhtima arvutid, ning inimesed kõige selle keskel vaimselt manduvad, on minu meelest juba praegu olemas. Raamutus on muidugi kirjas äärmine variant. Samas on ka näidatud Linnast väljas olev alternatiivne elukorraldus, mis võiks ka reaalne olla, kui inimene mingisugusele arenguplatoole jõuab. See võib mõistlik eluvorm olla, kui on saanud selgeks, et ajas edasi-tagasi rännata ei saa, teistesse dimensioonidesse hüpata ei saa, valgusest kiiremini (või samakiiresti) reisida ei saa jne. Sellest oleks muidugi kahju, tehniline progress võib siis tunduda mõttetuna. Kuid me ei lase ennast ju sellest heidutada!!!
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Üks minu esimesi loetud ulmekaid. Praeguseks oma 20-30 korda üle loetud. Imestama pani(ja paneb) A.C.C. mõtte laiahaardelisus. Olgugi, et on ka vigu järgnevuses(vt. Wõroka retsi), selligipoolest 5.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalne jutt. Eespool on juba pikalt ära leierdatud, kuivõrd filosoofiline see lugu oli. Seetõttu ei hakka teisi üle kordama. Raamat meeldis mulle, kuigi ta ei olnud tõesti eriti usutav, millele juba vihjasid Wõrokas ja Killu. Raamatu usutavuse kohapealt oli kõige imelikum, et Diaspari ja Lysi elanikud üritasid hakata koos elama, kuigi neil olid väga suured füsioloogilised kui ka psühholoogilised erinevused. Samuti ei usu ma eriti, et inimene võib miljonite aastatega kõige vastu huvi kaotada. Tegelasetki ei olnud mingid eriti meeldejäävad ja huvitavad. Kuid tehniline pool jälle oli väga hästi valmis voolitud (arvuti võimu all olev linn pole loomulikult midagi uut, kuid siiski). Hindeks panen "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

"Linn & Tähed" tõlkimine eesti keelde ja tema ilmumine 81-l, näitavad järjekordselt, kuivõrd oluline on tõlkepoliitika. ACC-ga alustamine just sellest raamatust oli kindlasti õige ja õigustatud ettevõtmine. Oleks ACC esimene eesti keelde ümberpandud asi olnud näituseks "Kohtumine Ramaga", või miski muu margariini-uimerdis, poleks siinmail ACC nimi, peale mõnekümne tõelise pühendunu, kellegile suurt midagi öelnud. Nii sai aga ACC nimi Eestis suureks. Olen öelnud ka CDM-i kohta, et alustanuks Eesti lugeja tema lugude lugemist "Libahundi princiibist" või "Libainimestest", poleks ta siinmail kuulsaks saanud."Linn & Tähed" aga "viit" minu käest ei saa. Ja põhjused selleks juba eelkõnelejail toodud. Raamatul on üks suur miinus. Ta liiga ropult naiivne ja psühholoogiliselt lapselik. See naiivsus ja lihtsustatus käib nii ühiskondade kujutamise, Alvini, kui süzhee kohta. Muidugi, on palju naiivseid raamatuid, mis kuulsaks saanud ja ulmekirjanik ei peagi psühholoog olema. Mitu tegelastüpaazhi Asimovil on? Kolm, neli, mis korduvad raamatust raamatusse. Aga antud juhul on sotsiaalpsühholoogia kogu loo aluseks. Nii et - pole sugugi veenvad need ühiskonnad. See aga ei tähenda, et oleks halb asi. Pole sugugi! "Linn ja Tähed" meeldib mulle väga. Ta on hea ajaviite-hoiatus kirjandus. Kergesti ja naudinguga loetav. Lapsepõlve lemmikraamat.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne lapsepõlve ilus mälestus. Enne seda olin lugenud just Marsi kroonikaid ja Clarki optimism ja kaks utoopiat olid siis kuidagi kosutavad võrreldes Bradbury syngusega. Ytlen kohe välja, minu meelest kirjanikuna kyll Bradbury peale jäi. Minu jaoks on Clark lihtsalt väga elava fantaasiaga teadusemees, kes suudab sõnu grammatiliselt õieti ritta panna (on yx erand: Childhood`s End, mis on tõsiselt võetav meistriteos). Fanttaislaendu on selles loos aga kuhjaga, mille tõttu ongi tegelaskujud ehk pisut lahjaks jäänud, kui minu jaoks vähemalt viimase lugemise ajal polnudki see nii tähtis. See on lugu mõistusest ja sellest mis võib juhtuda. Tegelt oli ju Childhood`s Endi mõte sama, ainult et seal lasid lapsed jalga, Linnas ja tähtedes oli kogu mõistus kurat teab kuhu ajama pannud. Minu meelest pole TCatS kyll sama tasemega, mis CH, kuid klassika ja SF raudvara nime väärib ta kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab et kohaliku ulmefändomi hulgas yks tugevamaid nostalgiat tekitanud romaane. Kymneaastase poisikesena tundus asi tõeliselt vägev ja hiljem sai seda mitmeid aastaid iga suvi vähemasti yks kord yle loetud.

Samas ei saa mitte nõustumata jätte Wõrokaga - erilise usutavusega see teos.. ytleme, et kohati ei hiilanud. Mäletan et juba poisikesena pani see Lysi elanikonna miljonite aastate pikkune stasis mind kulme kergitama.

Sellest hoolimata on ilmselt tegemist Clarke`i yhe parema teosega. Vähemasti olen ma oma hilisematel katsetel Clarke`i lugeda regulaarselt pettumuste osaliseks saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Möönan, poisid vaimustuvad seda lugedes. Lugesin ta hiljuti üle ja üldiselt pean nõustuma Wõrokaga.
Ühiskond, kus ei pea hoolitsema oma järglaste ega vist ka enese ülalpidamise eest, mandub vältimatult hedonistlikku elupõletamisse. ACC seda küll kaudselt mainib. Kusagil polnud juttu arstidest, nagu oleks Diasparis surm ära kaotatud. Surma õnnetusjuhtumite põhjal pole võimalik likvideerida. Kuna mälupankadesse jääb kõik alles, siis surm poleks küll lõplik. See kallutab inimesi veelgi enam eluohtlike harrastuste poole.
Lõpus kosmoseseiklused ka päris ei meeldinud. Inimkond pole miljard aastat Maalt lahkunud, nüüd leiab keegi raketi -- ja padavai kosmost avastama! Ilma mingi treeninguta, isegi teadmata, kuhu ja mida otsima minnakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilse koha pealt n2ib see lugu olevat suhteliselt n6rk, t2is igiliikuri loomise ideid ja termod1naamika teise seadusega kaklemist. Samas n2ib ta mulle olevat parim teos Clarke`lt just filosoofilis-ps1hholoogilisest vaatevinklist (silmapilgutus W6rokale - sa vist peaaegu m6istsid asja, aga peaaegu ei loe, ehhee!!!). Ehk milles siis asi? Asi aga selles, et... ei olnud seal Lysis mingeid muutusi ja see oli yx v2ga hirmunud stagnantide pesa. Diaspar oli otse loomulikult nukulinn, aga tont teda teab, ta oli v2hemasti muutuv nukulinn, see, mis tegelikult t2iesti stagneerunud oli, oli ehk Lys - ja seda Diaspari loojad minu arusaamist m88da p6hiliselt reformida just tahtsidki. Aeg-ajalt tekkisid Diasparis veidrikud. Kuna nukulinnas ei saanud nad midagi 2ra teha, suundusid nad otsemaid ainsasse v6imalikku kohta, seega Lysi, kus nad said midagi 2ra teha, aga ei suutnud. Seal oli omaenda tavasid rangelt hoidev 1hiskond Maa lollimatest peadest, kes j22rap2iselt hoidsid oma ja kartsid igasuguseid muutusi. Sealsed elanikud ei olnud ise v6imelised end muutma, aga nende yhikond oli suhteliselt efektiivne k6ike teistsugust l2mmatama. Ja stagnatsiooni hiilgen2iteks oli otse loomulikult see koloonialine olend, kes ootas Suurte tagasitulekut. Istub sadu aastaid, ei muutu, ei sure v2lja kah. Ei muutu, kuna ei ole v6imeline oma j6ududega muutuma. Nagu Lys ja Diaspargi. Filosoofilises plaanis oli ka muidugi asi l6bus: seda t6lgendasin ma igatahes kui hoiatusromaani selles suhtes, et olge nii kenad, ja tehke mis tahate, aga kehast loobumine, looduslike muutuste alla surumine jne. (od1sseiades ja Childhood`s Endis domineeriv teema) on siin maatasa tehtud - nii Hullu M6istuse, Diaspari kui ka Lysi n2itel. Aga tehnoloogilised lapsused... jah, NII kaugest ajast jutsutavas loos ei ole see tehnika vast ehk mitte k6ige olulisem. See jutt oli ometi ju muust. Esimene pool Linnast. Teine pool t2htedest. Selline oli v2hemalt minu arvamus, mis v6ib k1ll olla ekslik, sest edastan ju vaid enda seisukohti, aga mitte autori omi. Clarke paremikku loeksin selle teose aga k1ll kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigele vaatamata on tegu hea raamatuga. Igasuguste arvamusavalduste puhul tuleb arvestada sellega, et niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Ilmselt sellest ongi tingitud need üsnagi suured erinevused raamatu hinnangutes. Mina hindasin selles teoses seda maailma ja seal peituvaid seoseid, seda arusaama, mis sealt läbi kumas. Mõte, mis ACC puhul paistab rohkem silma, kui nii mõnegi teise kirjaniku puhul. Et inimene polegi ülim rass. Et on paremaid kui meie. Kuid me oleme siiski võimelised oma oskusi kosmoses maksma panema. Optmistlik seisukoht, mis lõpeb katastroofiga... Klassika, ebausutav küll, aga klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi loetuna ja korduvalt loetuna meeldis väga. Mis puutub psühholoogilisse ebausutavusse, millele eelmised arvustajad viitasid, siis esiteks ei ole ma kindel, et raamat oli psühholoogiliselt ebausutav ning teiseks ei saa ma üldse aru, mis nõutakse ulmelt psühholoogilist usutavust. Miks? Ulmes kirjutatakse maailmadest ning olukordadest, kus on midagi teistmoodi. Miks ei võiks olendite psüühika olla kusagil paigas täiesti erinev inimpsüühikast (mida ennastki leidub väga erinevat)? Ning miks ei võiks arvata, et tulevikus ka inimeste psüühika on hoopis teistsugune ning pole meile, kes me elame siin ja praegu, mõistetav. Ja kui arvatakse, et tegelikult ei ole selline muutus võimalik, siis miks ei võiks ulmekirjanik välja mõelda stsenaariumi, kus see on võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks puudub Clarki teostes midagi ja seda igas teoses mida ma siiani lugenud olen. Sära? Hoog? Ükskõik kui head ideed ei suuda seda korvata.
Teksti loeti eesti keeles

Just see raamat äratas mu. Clarke võitis kohe mu südame ja koos temaga ka ulmekirjandus. Keskkooli lõpus kirjutasin Clarke´i kohta uurimistöö, sest tahtsin nii väärt kirjanikku kindlasti kõigile tutvustada. Armastan Clarke´i just tema müstilis-filosoofilise kirjutuslaadi pärast ja Alvinis leidsin ma kohe hingesugulase -ikka leidub mõni uudishimulik, keegi, kes püüab kõiki asju teisiti teha ja teeb selle juures ootamatuid avastusi. Ja kogu see teaduslik taust annab loole tohustult palju juurde Pean Clarke´i suisa geniaalseks kirjanikuks, sest niisugusel moel mõnda raamatut armastama panna õnnestub vaid väga vähestel kirjanikel. Olen igavesti tänulik Clarke´ile selle suurepärase teose eest, mis avas mulle ukse täiesti uude maailma.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu lugemisest on möödunud juba üksjagu aastaid ja üksikasjad on ammugi ununenud, kuid alati, kui teosele mõtlen, meenub, et tegemist oli ühe tõeliselt hea raamatuga, parimaga mida Carke`lt siiani lugenud olen. Kuigi ma ei alahinda sugugi autori rolli ulmekirjanduse üldises ajaloos, ei pea ma teda tegelikult just eriti heaks jutuvestjaks, pigem kehvaks. See arvamus tekkis aga pärast mõningate tema teiste romaanide lugemist, mis leidis aset hoopis lähemas minevikus, ning on selge, et aastate jooksul on hindamiskriteeriumid tublisti muutunud. Loomulikult oleks aus ka "Linn ja tähed" uuesti üle lugeda (ja ilmselt ma seda kunagi ka teen), kuid seniste ilusate mälestuste eest on see raamat "viie" auga ära teeninud ja millegipärast ma isegi usun, et hinne jääb püsima ka pärast korduslugemist.
Teksti loeti eesti keeles

NB! Sellest raamatust on kaks erinevat varianti ning mul on kõva kahtlus et eestikeelne tõlge on tehtud `halvemast` raamatust. Hiljuti ostsin sama raamatu inglise keeles - lõpp oli erinev, raamat pisut pikem ning originaalkeeles oli tekst loomulikult tunduvalt nauditavam.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles.

Fantastiline raamat!

Loomulikult tegemist jälle "esimesega", seekord siis esimese ACC teosega, mis on jätnud endast kustumatu mulje. Seda raamatut olen lugenud juba oma 10 korda, paremad lohad on kindlasti juba pähegi kulunud, kuid nii hea on teinekord seda jälle kätte võtta, lugeda valitud lõike ja lihtsalt mõtiskleda maailma asjade üle.

See on Raamat, mida ma olen soovitanud kõigile, kes on minu käest ulmekate koha pealt nõu küsinud ja võin hea meelega tõdeda, et vastukaja on tõeliselt positiivne.

Ja veel, minu arust on raamatuv lõpetav lõik täiesti fantast! Iga kord toob see mulle külmavärinad ihule...

Lugege kindlasti!

Teksti loeti eesti keeles

Parim sci-fi mida olen üldse lugenud. Romaani puudused on üleval loetletud ja suures osas ka nõustun nendega aga need ei kõiguta mind panemast niivõrd fantastilisele teosele viit. Tõesti, kui järele mõtelda siis need isikunimed olid ikka päris hästi valitud.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et ei olegi kommenteerinud-hinnanud. No tuleb viga parandada. Üks paremaid Clarki teoseid. Aga tavalugejale minu arvates ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Viis jah, mis muud. See on mu lemmikraamat nr2. (Nr. 1 on Gontsarovi Oblomov. Tglt kui täpne olla, siis mitte kogu Oblomov vaid ainult kuni lk 127. Sinnani olen lugenud umbes 50 korda. Edasi ainult see kord, kui esimest korda lugesin)

Ma ei saa kunagi aru, kui inimesed räägivad karakterite psühholoogilisest ebausutavusest. See ei ole objektiivselt ainult teksti omadus. Ma arvan, et see on alati ka lugeja probleem. Tema kujutlusvõime või -võimetuse küsimus

Ääretult nutikalt on ühes eelnevas arvustuses märgitud, et kogu mõistus on Universumist lendu tõmmanud (otseses, mitte literatuurses mõttes) ja maha on jäänud vaid lapsed. Surmani ärahirmutatud lapsed

Eelnevad arvustajad on aga jätnud tähelepanuta selle raamatu õrna ja ilusa homoarmastusliini. Õnnetu armastuse, kui täpne olla. Noor surelik kole poiss armub lootusetult pea surematusse noorde ilusasse poissi. Peaaegu inglisse. Sest seda poissi ei huvita ju eriti maised asjad. Just taevasse kisub teda.

Arvestades, kui ülepingutatult macho on enamus ulmekirjandusest ja kui püüdlikult iga endast lugupidav kirjanikunäss lisab loole romantilise kõrvalliini, siis on Linn ja Tähed seda sümpaatsem. Kasvõi vahelduse mõttes ;-)

Ja kavalalt on ta kirjutatud ka. Ma ei tea kogu maailmakirjanduses kangelast, kes oleks erilisem ja erakordsem, kui unikaal Alvin. Tõesti: miljardeid aastaid pole olnud MITTE KEDAGI temaga võrreldavat. Ja ma arvan, et mida erakordsem tegelane kirjutada, seda sügavam on lugejal rõõm samastumisest. Ma olen nii erakordne! Nii ainulaadne!

Ma loodan, et ma kellelgi selle homojutuga nüüd juhet kokku ei lasknud. Aga samas: Jungi järgi on meis niikuinii mõlemad poolused olemas.

Näeme Nightmanis.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Häbiga pean tunnistama, et esmatutvus Arthur C.Clarkega sai alles nüüd tehtud. Ja võib-olla ongi nii hea.. oskan hinnata/laita nüüd rohkem kui mõned aastad tagasi. Eelnevad arvustajad on ette heitnud Clarke`i suurt hunnikut ideid, mida pole vennike suutnud viimaks enam taltsutada. Kui raamat algas täiesti korraliku sisseelamisega, siis lõpp kui selline oli küll üks paras laialivalgumine. Autorit huvitas ainult peategelase tegemised, tema (Alvini)kaugeleulatuvad ideed/mõttevälgatused (kuigi ise oli alles laps) ja tema Suur sõber Hilvar. Väärtustanud oleks kirjeldusi, kuid ainsad sündmused mida Arthur C.Clarke ette maalis, olid ulmelised. Tundus, et tavapärane(mitte-nii-ulmeline) ümbrustik ei vääri enam kirjeldamist. Igatahes sai lugu alguse sellest, et inimkond jäi alla oma sisemisele tungile, loomulikele iseloomujoontele -- uudishimule ja jultunud ettevõtlikusele. Kunagi olla rahvas rändanud Galaktikasse, kohanud teisi rasse ja tulnud maa peale tagasi. Miks? Selle küsimuse üle murdis ainult peategelane Alvin oma noort peakolukest. Nimelt on peategelane ainus Unikaalne tegelinksi maises ühiskonnas. Kui tema on teiste Diaspari (1-kahest maakera peal säilinud linnadest) kodanikega võrreldes täiesti laps -- lakkamatu uudhishimu, vähene kartus välise maialma vastu ja "välistatud" küsimuste esitamine, siis teised linnaelanikud (diasparlased ikka) on väiksed lapsed teises mõttes -- nad on kasvanud isoleeritud keskkonnas juba miljoneid aastaid (nimelt sünnivad Diaspari elanikud iga 1000 aasta tagant uuesti) ja tahavadki sinna jääda. Diaspar on paljudele ema eest, mitte kodu eest -- igavese ema eest. Ja mälupangad on nende teadmised ja Keskarvuti kui isa.Poole raamatu peal, kui juba kõvasti on räägitud millised on Alvini kurvad mõttemõlgutused ja üksildus, siis toob Clarke mängu teise linna (Lys) ja kus on hoopis teised elutingimused ning inimesed. Lys`i on alles jäänud bioloogid ja vaimse tasandi suhtlejad, rohkem inimesed kui Diaspari elanikud. Nad elavad u. 200 aastasteks ja neid ümbritseb kunagi Maine keskkond -- kaunid järved, kenad metsad, sinine taevas jmt. Peategelane Alvin leiab sealt Suure Sõbra - Hilvari. K.Kender mainis, et nii Alvin kui HIlvar olid kalduvustega. Võib-olla tõesti, aga see on jäänud lugeja enda otsustada, välja mõelda. Need ainsad korrad (u.3 korda) kus Clarke korraks mainib, millised on nende mõtted teise persooni vastu, küll ei ütle, et tegemist oleks "meestearmastajatega". Suured Sõbrad on öeldud -- Unikaalne diasparlane ja lihtne Lysi bioloog võiks öelda. Clarke segas juttu ka usundid, kuigi taunivalt. Nimetas usku haiguseks ja mõttetuks "usumaaniaks". Nimelt bioloogide asulatest veidi edasi minnes, elab järves üks kunagi Meister -- ainus usundi viljeleja, kes veel alles ning usub, et olemas on Suured ja nad kunagi tulevad maa peale. Tal pole ainult kellegile enam midagi kuulutada, võltsid imeteod on jäänd minevikku ja nõnda ta siis raamatulehekülgedel (u. 25 lk.) seal järves konutab ja saadab oma kallihinnalise Robotiga sõnumeid kuhugi universumi. Alvin peilib Meistril ta Roboti välja just õigel ajal -- Meister laguneb tükkideks ja alustab oma ürgvana sünniprotsessi -- uuesti kokkuminekut. Seda, mis Meistrist lõpuks saab, ei tea. Seda, mis Robotist saab ka ei tea. Seda mis Alvini kallimast Alystrast saab, ka ei tea. Ilmselt jättis Clarke tüdruku kuhugi Diaspari linnatänavatele nukrutsema ja vahetas ta poole loomutruuma tegelase (Hilvari) vastu välja. Läbi Alvini jõukatsumiste ja mõttemõlgutuste, ühendatakse kaks linna taas. Algab aeglane ühtlustamine. 1000 aastaseks elavad diasparlased (kelle ülemaks on Keskarvuti ja kõik oleneb Mälupankadest ning kellel puuudub naba, hambad, küüned ja karvad) ja kuni 200 aastasteks elavad proovitakse kokku liita. Teha uuesti korralik ühiskond. kas see neil kunagi õnnestub, Clarke ei ütle. Teada saab vaid, et hirmu väliskeskonna (tähistaeva ja kõrbe vastu) on võimalik ära kaotada -- aga see on aeglane protsess. Aegamisi hakkavad diaspari elanikud Lysi valguma. Kes põhjustas inimkonna allakäigu ja sundis rahvast galaktikast tagasi maa peale tulema, saab ka teada. Mis toimub kunstlikel päikeseratastel (7 tk neid + lisaplaneedid) saab ka teada, sest jutust ei puud kosmosereisid. Mihuke huvitav olend on Vanamonden -- ka seda saab raamatust teada. Kui Sind peaks huvitama, siis aga otsi see 223 lk`ne raamat kuskilt üles. Raamat oli veidi rohkem kui hea. 4 plussiga võib-olla oleks õige. Kuid olgu olgu -- see oli ikkagi esmatutvus Arthur c.Clarkega ja seega -- kes teab milliseid tekste ma veel satun lugema. Ja raamat pani ikka natuke mõtlema ka. PS: kuskil 152-156 lk. vahel (Mirabilia) on üks kirjaviga -- lihtsalt väike täheviperus. Ja kuskil 200 lk. piirimail on kaks lauset kogemata kokku läinud, seal on mõte sassi läinud. Need vead jäid lihtsalt esialgsel hoomamisel silma.
Teksti loeti eesti keeles

Eks ta üks lapsepõlve iidoleid ole. Raamat on naiivne, kuid vahest mitte nii väga kui alustuseks paistab. Reaalsuse suhtelisusest on üldjuhul ikka huvitav lugeda. Võtmeks võib soovi korral võtta Suurte tulemist, mis jäi meelde kui ideaalselt töötava propaganda näide. Kui ikka suudad kiiresti ja usutavalt valetada s.o. reaalsust luua, siis ka valitsed seda reaalsust ja neid, kes seda usuvad. See paneb muidugi nende linnriikide olemuse üle tõsiselt muretsema. Et "ideaalriik" ongi ainult küünilise manipuleerimise tulemus. Ja sellisena mõttetu. Igal juhul kõlbas lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kui omal ajal päris noorena seda loetud sai, siis oli vaimustus ikka suur. Mõelge ise: kosmoselaevad, kadunud tsivilisatsioonid ja puha. Aja möödudes on vaimustus siiski lahtunud. Kuidagi kunstlik ja elutu tundub raamat täna, aga noh, nelja saab ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea teos. Raamatus käsitleti filosoofilisi teemasid, mille üle on arutatud aegade algusest saadik. Minu jaoks omas tähtsust vabatahte küsimus. Kui arvuti juhib Linna, kas on võimalik, et inimestel on vabatahe? Arvuti lõi illusioonid ja piiras nende vabatahet sellega, et ei lubanud inimestel väljuda Linnast (seadis inimeste mällu tõkke, mis keelas neil Linnast lahkuda). Mingil määral saab seda võrrelda Matrixiga.

Igaljuhul on tegemist väga suurepärase teosega. Teos valmis ise 50ndate lõpus. Mind pani aga imestama see, et kuidas oli seda teost võimaluk üldse mõista 50ndatel (kogu see arvuti mälupankade värk jne)??? Minu arvates on seda teost kergem mõista tänapäeval ja seega pole see konseptsioon mitte mingilgi määral vananenud. Igal juhul soovitan ma seda raamatut kõigile.

Teksti loeti eesti keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
 
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
 
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
 
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
 
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
 
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
 
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Roadside Picnic on ulmelugu kerge kriminaalse tooniga. Mingil hetkel on tulnukad külastanud Maad kuues erinevas kohas, mille tulemusena on tekkinud kuus umbes paarikilomeetrise raadiusega Tsooni. Need kohad on nüüd koduks veidrale tulnukatehnoloogiale ja seletamatutele fenomenidele - sisuliselt on need kullaaugud, kuid sealjuures eluohtlikud.
 
Loo tegevus toimub vihjete järgi üsna selgelt Kanadas paikneva Tsooni juures. Peategelane Redrick "Red" Schuhart on "stalker", ebaseaduslikult Tsoonist tulnukatehnoloogiat korjav ja müüv lindprii. Tal on pidevad kokkupõrked teiste mustal turul osalejatega, aga ka politseiga. Kuid kõigist osalistest kõrgemal on Tsoon ise ning selle inimmõistusega haaramatud aarded ja ohud...
 
Olen lugenud seda teost maakeeles kindlasti rohkem kui paaril korral - nii Mirabilia sarja versiooni kui viimati ka kirjastuse Tänapäev uuendatud versiooni. Selles mõttes oli huvitav lugeda Olena Bormashenko uuemat ingliskeelset tõlget, mis lähtub eelkõige teksti mõttest (heaks peetakse ka varasemat Antonina W. Bouis' tõlget, mis on minu teada natuke originaalitruum).
 
Antud juhul on Bormashenko lähenemine tekstile ehk isegi parem - lugedes oli mul tunne, et vennad Strugatskid on teose õhkkonna ja tegelaste jaoks natuke mõtteid laenanud Ameerika klassikaliselt krimikirjanduselt. Nõnda ongi teksti ja tõlke ühtseks tulemuseks selline versioon, mis sobiks hästi ka neile, kes muidu Vene ulme eripärasid ei armasta.
 
Vene mõjusid tekstis, nagu borš, viin ja praetud kala, saab lihtsalt seletada asjaoluga, et Kanada on koduks ühele maailma suurimatest Ukraina kogukondadest. Tsooni ümber toimuv on jällegi võrreldav jacklondonlike kullapalaviku-lugudega - metsiku kapitalismi ja üksiküritajate algus, millele järgneb suurfirmade poolne ülevõtt.
 
Red on tegelasena samuti jacklondonlik - ülim individualist, kes tegutseb väljaspool seadust seetõttu, et ta vihkab igasugust süsteemi ja korda, millele ta muidu alluma peaks. Ta on küll lindprii, aga oma autunde ja kuldse südamega. Viimasele missioonile minnes on muidugi üsna selge, et selliste stalkerite aeg on lõplikult läbi saamas.
 
Ma tahaks natuke kritiseerida raamatu struktuuri. Kolm osa, mis kujutavad Redi kolme eluetappi on praktiliselt täiuslik triptühhon, kuid seda vähem meeldib mulle vahepealne osa, kus jutustajaks on Richard Noonan. Seal on küll väga võimsaid stseene (professor Valentine'i teooriad või stseen Redi isa ja tütrega), aga see rikub lihtsalt tasakaalu ära. Vahest oleks esimese neist stseenidest saanud liita eessõnaga, teise nihutada kolmanda osa algusesse ja ülejäänud osa üldse välja jätta?
 
Siiski on tegemist väga tugeva teosega. Tsoon on natuke kui meie maailma erinevad kaevandused, kust tulevad koobalt, nikkel ja molübdeen, kuid kust imbub ümbruskonda ka mürki. Loomulikult on võimas teose kuulus lõpp, mis kergitab ainult ühe lühikese lõiguga kogu teost vähemalt kraadi võrra. Seega, kuigi mingi osa teose tuntusest saab ehk panna selle lihtsama eksporditavuse arvele, on see oma kuulsuse siiski ausalt ära teeninud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Doomed City on sümbolistlik ulmelugu. Tegevus toimub Linnas, mis asub ilmselgelt kunstlikus keskkonnas - kitsukesel astangul, millest lääne suunas asub mõõtmatusse sinakasrohelisse sügavikku laskuv Tühjus ja ida pool lõputusse kõrgusesse tõusev kollane Sein. Lõunas on metsik ja soine maa, kus töötavad põllumehed ja põhja pool on varemetega kaetud jäätmaa. Kuskil üleval asuv valgusallikas süttib ja kustub igapäevaselt masinliku täpsusega.
 
Linna ja selle ümbruse kogukond, mis on umbes miljoni inimese suurune, pärineb meie maailmast. Samas tulevad nad 20. sajandi erinevatest ajahetkedest ja kohtadest - peategelane Andrei Voronin 50ndate lõpu Leningradist, kuid kaks teist olulisemat tegelast, juut Izya Katzman ja sakslane Fritz Heiger vastavalt 60ndatest ja 40ndatest. Mingil viisil räägivad nad kõik ühte keelt (nagu ka Jaapanist, Hiinast, USAst, Rootsist või Kreekast pärit tegelased).
 
Ma pean ütlema, et teinekord on ikka hea raamatuid üle lugeda. Selle teosega tutvusin näiteks esmakordselt peale seda, kui tõlge maakeeles ilmus (ja kohe Stalkeri auhinna võitis). Hea ja tugev tundus see ka siis, kuid esimese kolme, linnas toimuva osa kõrval jäi neljas, ekspeditsiooniosa siis suhteliselt segaseks. Uue ja värske pilguga vaadates tõusis aga teos minu jaoks hoobilt vendade Strugatskite paremiku tippu.
 
Sest tegelikult on Eksperiment, mis Linnaga toimub, sümbolina sootuks suurem kui lihtne Nõukogude Liidu või isegi laiema totalitaarühiskonna kriitika. Oma olemuselt saaks seda ehk enim võrrelda eksistentsialismi olemusliku absurdiga, näiteks nagu Albert Camus' parimas stiilis. Selle mõõtme annabki eelkõige ekspeditsiooni osa, mis asetab Linna süsteemide ja muutuste osa skaalale, kus Eksperiment on küll suletud (Sein ja Tühjus), aga samas ka lõputu.
 
Huvitav on muidugi ka see, et Strugatskid vaatavad seda mõtet kolme põhitegelase kaudu, kelleks on venelane, juut ja sakslane. Mingis mõttes moodustub sellest triumviraadist nagu sümbol kogu Ida-Euroopa viimase 300 aasta ajaloo kohta. On isegi natuke humoorikas, et sellest kolmikust on Izya Katzman (kohati filosoof, kohati küünik, kohati narr) selgelt kõige positiivsem tegelane ja selgrootu Andrei ise ehk kõige negatiivsem.
 
Kuid asjaolu, et Fritz Heigeri korra- ja progressisüsteem on üürike, on selge ka talle endale. Katzmani kõrgemad ideed on küll ilusad, kuid kõik vihjab sellele, et need on sama illusoorsed kui kristallpalee kõrbes. Andrei on neist lõpuks ainuke, kes mõistab, et ta pole muud kui Sisyphos. Ning käest libisenud kaljurahnule taas järele minnes, nagu kirjutab Camus oma raamatus "Sisyphose müüt", on ta lõpuks õnnelik.
 
See on meistriteos - mitte ulmekirjanduse, vaid kirjanduse üldiselt.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peategelane on Leningradist pärit programmeerija Saša Privalov, kes on parajasti autoga teel puhkusele Karjala aladele, kui ta korjab üles kaks hääletajat. Kui need kuulevad tema erialast, üritavad nad teda kohe veenda, et lähedalasuvas Solovetsi instituudis on kindlasti programmeerijat vaja.
 
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
 
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
 
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
 
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
 
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Andromeda Anthology koondab endas kahte BBC telesarja alusel kirjutatud romaani: "A for Andromeda" (1962) ja "Andromeda Breakthrough" (1964). Telesarjal kandsid samu pealkirju vastavalt esimene ja teine hooaeg ning tegemist oli omal ajal üsna populaarse saatega.
 
"A for Andromeda" algab siis, kui vastvalminud raadioteleskoop Inglismaal püüab kinni veidra sõnumi, mis näib tulevat Andromeda galaktika suunalt. Sõnumiga töötav teadlane John Fleming saab aru, et tegemist on juhistega kujuteldamatult võimsa arvuti ehitamiseks ja programmeerimiseks - kuid ta aimab sellega seoses halba...
 
"Andromeda Breakthrough" võtab tegevuse üle kohe pärast eelmise osa lõppu, kui katastroof on Šotimaal asuva salajase labori hävitanud. John Fleming on põgenema pääsenud, kuid lisaks valitsusele ja sõjaväele jälitavad teda nüüd ka Euroopa kahtlase kaubandusorganisatsiooni agent Kaufmann ja auahne Lähis-Ida väikeriigi Azarani kindral Salim...
 
Ma pean ütlema, et tegemist ei ole väga märkimisväärse lugemisvaraga. Idee poolest meenutas see palju tugevamat Carl Sagani "Kontakti" (mis on muidugi hilisem ja ehk ise sellest inspireeritud) - kuid ideel ei olnudki siinkohal midagi viga. Vastupidi, tegemist on üsna hea teadusliku mõttega sellest, kuidas toimuks kontakt tulnukatega.
 
Lihtsalt väljaspool seda ühte mõtet ei ole enam loos mitte midagi erilist. Nii lugu ise kui ka kõik tegelased on üsna lihtsakoelised ja mitte eriti huvitavad. Ainus asi, mis kergelt muigama pani, oli Saksa-Prantsuse kaubandusorganisatsiooni kasutamine kurja jõu rollis (60ndate Inglismaal võis see idee peale minna küll).
 
Mingi osa lihtsakoelisust tuleb kindlasti algse teleseriaali loogilistest piiridest. Samas on raamatuversioon ikka kõvasti pikemaks kirjutatud, kuid mingil viisil ei arenda see maht ikkagi tegelasi ega loo ka õhkkonda. Mõned üksikud huvitavad pildid, väljendid või mõtted kaovad selle halli massi sisse täitsa ära.
 
Kui seda üldse kellelegi soovitada, siis ehk BBC vanemate SF-seriaalide huvilistele (nagu Doctor Who "esimese doktori" hooajad). Kuid ka siis tundub, et on parem minna ja vaadata lihtsalt algset seriaali. Kui selle esimene hooaeg ei oleks hävinud, siis ei oleks raamatul minu arvates enam mingit erilist väärtust - nüüd võib seda tunnistada vähemalt nagu arhiivimaterjalina.
 
Hinnang: 2/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Connie Willis on kogumik, mis koondab endasse autori neid jutte, mis on võitnud vähemalt ühe kahest kuulsaimast ulmeauhinnast: Hugo (fännide hääletus) ja Nebula (kirjanike hääletus). See, et nõnda auhinnatud jutte on terve kogumiku jagu, on üsna ebatavaline ja tekitab aukartust juba enne lugemist.
 
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
 
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
 
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
 
At the Rialto (1989) 4/10
 
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
 
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
 
Death on the Nile (1993) 7/10
 
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
 
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
 
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
 
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
 
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
 
Fire Watch (1982) 6/10
 
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
 
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
 
Inside Job (2005) 6/10
 
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
 
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
 
Even the Queen (1992) 8/10
 
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
 
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
 
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
 
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
 
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
 
All Seated on the Ground (2007) 6/10
 
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
 
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis). 
 
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
 
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
 
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
 
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
 
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).
Teksti loeti inglise keeles
2.2021

The Best of R. A. Lafferty on jutukogu, mis koondab autori parimaid lugusid nende kahe aastakümne jooksul, kui ta kirjanikuna tegutses. Kuigi nominaalselt ulmežanri kuuluvad, on enamus tema lugusid rohkem vested, vigurijutud, kunstmuinasjutud või muidu teksti ja teemade kasutamisel mängulised lood.
 
Slow Tuesday Night (1965) 6/10
 
Neurobioloogiline läbimurre võimaldab inimestel elada varasemaga võrreldes tuhandekordse kiirusega!
 
Andekas idee ja naljakas tekst, aga sellele lisaks mitte midagi väga erilist - selline tugev keskmine.
 
Narrow Valley (1966) 7/10
 
Pawnee indiaanlane saab 19. sajandil riigilt 160 aakrit maad. Et sellelt mitte makse maksta, nõiub ta selle nii ära, et maatükk tundub kõigile ainult paari jala laiune.
 
Hoogne ja lõbus lugu, siin on näha tugevaid põlisameerika triksteri- või vembumehe-tüüpi juttude mõju. Esimest korda kohtume Kolme Teadlase tüüpidega, kes esinevad mitmes loos.
 
Nor Limestone Islands (1971) 6/10
 
Taevas sõidavad tegelikult ringi Jonathan Swifti lendava Laputa tüüpi kivisaared. Enamus inimesi maa peal aga keeldub seda uskumast.
 
Toredad kirjeldused päästavad selle loo, mis on muidu suhteliselt tavalist tüüpi.
 
Interurban Queen (1970) 7/10
 
Alternatiivajalugu sellest, kuidas autotööstuse asemel võidutseb hoopis kitsarööpmeline raudtee.
 
Põnev on lugeda, kuidas algselt täiesti üle-võlli-utoopiana kujutatud maailmast koorub lõpuks välja üks päris sünge teema.
 
Thus We Frustrate Charlemagne (1967) 9/10
 
Alternatiivajalooline lugu ajaloo muutmisest - grupp teadlasi otsustab pöörata ühe 778. aastal toimunud lahingu saatuse kuningas Karl Suure kasuks. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Väga andekalt kujutatud ühtaegu naljakas ja sünge lugu. Lafferty katoliikliku tausta mõju on siin lõputute korduste puhastustule lõksus ilmselt kõige rohkem nähtaval.
 
In Our Block (1965) 8/10
 
Ühele linnakvartalile, kus peamiselt seisavad erinevad hurtsikud, on sisse kolinud veidrat seltskonda. Keegi ei pane eriti tähele, sest umbes nii on alati olnud.
 
Üks paremaid puhtalt lõbusaid-humoorikaid jutte siin kogus, koos väikese jätkuvalt värske moraaliteraga immigrantide väärtuse kohta. Jutt jõudis ka Nebula auhinna kandidaatide sekka.
 
Ride a Tin Can (1970) 10/10
 
Jutustaja räägib sellest, kuidas tema ja ta kaastöötaja Holly Harkel said ootamatult teadusgrandi ühe kaduva tulnukarassi nimega Shelni (keda intelligentseteks ei peeta) laulude salvestamiseks.
 
On üsna karm, kuidas Lafferty uinutab lugeja valvsust igasuguste lõbus-humoorikate juttudega ja siis virutab sellise õudusega lagipähe. Kogumiku üks kahest parimast loost.
 
Nine Hundred Grandmothers (1966) 7/10
 
Proavituse väikeplaneedile saabub seltskond kaupmehi. Üks neist avastab, et kohaliku rahva väitel on kõik nende esivanemad elus aga nad ei taha lihtsalt enam kodust välja tulla...
 
Üks Lafferty kuulsaimaid lugusid. Ühest küljest nagu lihtne vigurijutt, teisest küljest on see aga lahe näide sellisest meta-naljast, kus lugeja avastab lõppu jõudes, et nalja tehti tema enda üle.
 
Land of the Great Horses (1967) 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Väga tugev lugu, eriti suured plusspunktid mustlasrahva kujutamise eest. On täitsa aru saada, miks see lugu legendaarsesse "Dangerous Visions" jutukogusse valiti.
 
Eurema's Dam (1972) 6/10
 
Inimkond muutub järjest targemaks, loo peategelane Albert on üks viimaseid rumalaid. Et maailmas hakkama saada, leiutab ta endale pidevalt abimasinaid.
 
Siin jällegi on idee üsna kulunud ja teostus on selline Lafferty hea keskmine, aga ei midagi erilist. Ma ei saa hästi aru, miks just see lugu Hugo auhinna võitis.
 
Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (1978) 7/10
 
Aurupungilik lugu geeniusest, kes leiutas televisiooni juba 19. sajandi lõpus ja hakkas oma näitetrupiga saateid tegema. Aga selle kõige taga on veel üks saladus...
 
Plusspunktid teenib lugu ägedast aurupungi kujutamisest enne žanri reaalset tekkimist. Samuti annab saladuse lahtikoorumine loole hea lisadimensiooni.
 
The Primary Education of the Camiroi (1966) 6/10
 
Lastevanemate kogu külastab Camiroi tulnukate planeeti, et vaadata, kas nende koolisüsteemist annaks midagi õppida.
 
Iseenesest tore lugu, aga kõik koolisüsteemi kohta käivad naljad on minu jaoks ikka hirmus kulunud.
 
Continued on Next Rock (1970) 9/10
 
Seltskond arheolooge teeb välitöödel kaevamisi ja nad leiavad asju, mida igasuguse loogika järgi ei tohiks üldse olemas olla...
 
Suurepärane lugu. Kes oleks osanud arvata, et Lafferty stiiliga suudab kirjutada ka sellise melanhoolselt kauni loo vastamata armastusest? Jutt jõudis muuhulgas ka Hugo auhinna kandidaatide sekka.
 
Sky (1971) 7/10
 
Unenäoline lugu seltskonnast, kes käib tegemas langevarjuhüppeid - aga siis proovivad nad saladuslikku narkootilist ainet...
 
Üsna tugev lugu, mis segab kokku natuke kunstmuinasjuttu ja natuke narkotrippi. Saan põhimõtteliselt aru, miks jutt Hugo auhinna kandidaatide sekka arvati.
 
Cliffs That Laughed (1969) 7/10
 
Pooleldi muinasjutt, pooleldi kõrtsijutt vürtsisaarte piraadikaptenist, tema poolt röövitud naisest ja tolle kättemaksust oma tütre kaudu.
 
Erinevate loojutustamise viiside põimumine ja lahknemine on päris muljetavaldav võte - juba ainult teostuse pärast võiks algajad kirjanikud seda lugeda.
 
Seven-Day Terror (1962) 9/10
 
Väikelinna lapsed leiutavad asjade-ära-kaotamise masina. Täiskasvanute jaoks järgneb hirmus segadus. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Kõige parem puhas huumor terve kogumiku peale. Ehedalt rõõmus ja hea.
 
Boomer Flats (1971) 8/10
 
Kolm Teadlast (seekord peaosas) lähevad otsima mõistatuslikke koletisi ja jõuavad väiksesse jõeäärsesse linna Boomer Flats.
 
Väga ilus mütoloogilise maiguga tekst. Natuke nagu H. P. Lovecrafti lugu Innsmouthist - aga helge ja kaunis, mitte sünge ja õudne.
 
Old Foot Forgot (1970) 6/10
 
Lugu arstist, kes on varsti suremas, kuid kes ikka veel oma praksises patsiente vastu võtab. Enamik patsiente on tulnukad, kes temaga nalja teevad.
 
Lool on oma sügavam mõte täitsa olemas, aga minu jaoks see eriti vastu ei kajanud - napilt positiivne üritus.
 
The World as Will and Wallpaper (1973) 10/10
 
Peategelane William Morris elab Maailmalinnas, kus kõik on kõigile tagatud. Keegi ei tunne puudust, igaüks töötab kus tahab ja palju tahab. Ühel päeval läheb ta rändama...
 
Jällegi näide Lafferty sügavusest. Huumori alt tuleb välja õudus ja kergluse alt viited filosoof Schopenhauerile ja metseen Morrisele. Kui autor mõtles lugu kirjutades ilmselt Ameerika ühetaolisusele, siis praegu kehtib see juba tervele maailmale.
 
Funnyfingers (1976) 8/10
 
Lugu tüdrukust, kellel on tavaline ema aga veider isa ja veel veidramad onud. Koolis kohtab ta aga ühte poissi ja noored armuvad...
 
Lihtsalt hea, nukralt südamlik ja ilus lugu. Au kogumiku toimetajale, kes selle pea tundmatu, algselt kuskil salmikus ilmunud loo üles leidis ja siia kaasas.
 
Thieving Bear Planet (1982) 6/10
 
Laevatäis uurijaid saabub planeedile, kus teatakse elavat veidraid väikeloomi, mis kõikvõimalikke ja -võimatuid asju varastavad.
 
Idee on täitsa hea, aga teostus on suhteliselt segane ja laialivalguv - ilmselt seetõttu, et kirjutatud autori loomeperioodi lõpus.
 
Days of Grass, Days of Straw (1973) 6/10
 
Peategelane avastab end korraga teistsugusest maailmast, mis on kuidagi katnud kõik tavalise kui udu või miraaž.
 
Täitsa toredasti kirjutatud Charles de Linti tüüpi linnafantaasia, aga tundelt jäi kuidagi segaseks ja kaugeks.
 
Eraldi võib veel välja tuua selle, et iga loo juhatavad sisse põhjalikud tekstid (kohati pea sama pikad kui lugu ise) ulmekirjanduse erinevatelt suurkujudelt. Säärane panteon, kes kõik end Lafferty fännideks tunnistavad, tekitab täitsa aukartust. Kogu kogumiku koostamist on vedanud Neil Gaiman, kes ise ütleb, et tänu Lafferty lugudele ta hakkas üldse tahtma kirjanikuks saada.
 
Hinnang: 9/10. Lisapunkt tuleb Jonathan Strahani toimetajatöö ja kõigi sissejuhatuste eest.
Teksti loeti inglise keeles

The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fountains of Paradise on tehnilisemat tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on geniaalne insener Vannevar Morgan, kes on just lõpetanud ajaloo seni suurima projekti - Gibraltari väina silla. Nüüd aga plaanib ta midagi veel suuremat.
 
Ta reisib Taprobane saareriiki, mis erinevatel tehnilistel põhjustel on ainus koht maailmas kuhu saaks ehitada kosmoselifti, tohutu kaabli, mis ulatuks kosmosesse ja muudaks kosmosetranspordi tuhandeid kordi odavamaks. Kuid kuigi tehniliselt oleks see teostatav, on selle plaani teel siiski rohkem kui mõned takistused...
 
See lugu on selles mõttes huvitav, et keskne idee on üsna lihtne (kuigi muidugi üks esimesi selletaoliseid). Sinna ümber on Clarke lisanud aga päris paraja hulga väiksemaid teemasid, mis on kosmoseliftiga seotud kas kaudsemalt või peaaegu üldse mitte.
 
Üks selliseid on lugu "paradiisi purskkaevude" ehitamisest tuhat aastat varem kuningas Kalidasa poolt. See omakorda on õrnalt seotud looga iidsest mungakloostrist, mis keeldub kosmoselifti ehitamise kohalt lahkumast. See omakorda seob suurema pildiga lühikese arutluse religioonist üldiselt.
 
Lõpuks on religiooniteemaga haagitud veel lugu Päikesesüsteemi läbivast (sõbralike) tulnukate robotlaevast - kuid selleks hetkeks lähevad need rajad kosmoseliftist juba väga kaugele. Natuke tundub, et Clarke on lihtsalt juurde visanud iga viimase kui idee, mis tal kirjutamise ajal pähe tuli (päris lõpus on isegi kiire vaade kaugesse tulevikku).
 
Mingis mõttes on kõik need killud ju kenad. Eriti on seda näha Taprobane lugudes, mis on nagu armastuskiri Clarke'i teisele kodumaale (Sri Lankale) ja sealt leitud mees-sõbrale, kellele ka kogu teos pühendatud on. Lifti tehnilise poole peal on ka üks hästi koostatud episood "Kuutolmu varingu" stiilis õnnetuse lahendamisest.
 
Siiski on lõppmulje selle kõige tulemusena natuke kaootiline ja seosetu. Mingis mõttes saan ma aru, miks sellele teosele Hugo ja Nebula auhinnad anti, kuid minu arvates on siin tegemist Clarke'i teoste hulgas pigem siiski keskpärasema asjaga.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Door into Summer on ajarännu- ja (praegu vaadates retro-)tuleviku ulmelugu. Tegevus algab aastal 1970, kui Ühendriigid on Külma sõja võitnud ning robootikarevolutsioon on täies hoos. Üks selle revolutsiooni võtmeisikuid on geniaalne insener Daniel Boone Davis, loo jutustaja ja peategelane.
 
Nimelt on Davis koos paari sõbraga käima lükanud idufirma robootika rakendamiseks kodutööde juures. See töö on üle ootuste edukas ja tõotab uskumatuid kasumeid - aga peagi tõmbavad partnerid tal naha üle kõrvade ja üritavad teda kõigest ilma jätta. Erinevate plaanide tulemusena külmutatakse Davis lõpuks kolmekümneks aastaks ja ta ärkab uuesti üles aastal 2000.
 
Seal aga selgub, et vahepeal on Davis ilma jäänud kõigist oma investeeringutest ja rahadest. Puupaljana peab ta hakkama end tundmatus tulevikus uuesti üles töötama. Peagi aga tundub, et nii mõnigi asi pole selline, nagu olema peaks. Juhuslikult kuuleb ta siis ka kunagise geniaalse aga praegu põhja käinud professori Twitchelli katsetest päris ajamasinaga...
 
Ma pakuksin, et seda lugu võiks kõige paremini kirjeldada sõnaga "mahe". Siin ei ole sellist energilist tulevärki, nagu Heinleini paremates seikluslugudes, või hilisemate raamatute ideepõhisust ("Tähesõdalased", "Võõrana võõral maal"). Pigem voolab see üsna rahulikult algusest lõpuni välja.
 
Suhteliselt vaikse tooniga on üles võetud ka tegelased. Peategelase arvamused elust ja asjadest on autorile omaselt enesekindlad ja kergelt humoorikad, kuid midagi erilist temast meelde ei jää. Samuti on tema tõelisele armastatule lõpuks pühendatud vaid paar lehekülge. Kõige värvikam tegelane on hoopis peategelase mehine isakass Petronius, keda oleks tahtnud rohkemgi näha.
 
Välja võib küll tuua, et ajarännu-teema on kirjeldatud meisterlikkusega, mida võibki oodata selle teema klassikaliste juttude nagu "Enese ees ja järel" või "All You Zombies-" autorilt. Asjad, mis võivad tunduda kahtlased ongi nii mõeldud, et need saaks lõpuks selle võtte abil korralikult kokku tõmmatud.
 
Tervet romaani aga see õnnestumine päris kanda ei jaksa. Kahtlemata on tegemist hea sujuva lugemisega nii mõnegi toreda teema (ja kassiga). Heinleini paremad lood aga asetavad lati sellisele kõrgusele, et käesoleva võib selles reas nimetada pigem ausate keskmikute hulka.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Night Lamp on klassikalist tüüpi kosmose-ulmelugu millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Loo peategelaseks on salapärase minevikuga orb Jaro. Planeedil Camberwell välitöödel olevad akadeemikud Hilyer ja Althea Fath leiavad ta kohalike külapoiste poolt vaeseomaks pekstuna ja viivad ta haiglasse.
 
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
 
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
 
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
 
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
 
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
 
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

"Selle loo esimest poolt nägin ma unes", on autor öelnud raamatu kohta, mille tegevus algab koroonapandeemiaga. "Unenäoline" on ka paslik kirjeldus kogu lühiromaani kohta, mis stardib praeguseks kõigile väga tuttavast kohast, kuid mille tee võtab seejärel mõnegi veidra pöörde.
 
Pealkirjas mainitud päevik kuulub üksinda Tallinna külje all Peetri külas elavale noormehele, kes kirjutab seda enam kui kolm aastat pärast maailmalõppu ja peaaegu kümme aastat pärast käesoleva aasta pandeemiat. Tasapisi jõuab ta minevikukirjeldustest ka selleni, mis juhtub pärast.
 
Nõnda liigub lugu koroonaviiruse esimestest lainetest edasi kummaliste ja õõvastavate fenomenideni, mis ennustavad midagi kaugelt hullemat. Lõpuks jõuab kätte maailmalõpupäev – kuid on võimalik, et pärast seda varitseb maailma veel midagi palju hullemat ...
 
Maailmalõpu teema pole muidugi otseselt midagi uut ka Eesti hiljutises kirjanduses. Mari Järve "Esimene aasta" kujutas juba 2011. aastal kohaliku pilguga maailma laastavat ebolapandeemiat ning Armin Kõomägi maagilisem üksi-maailmas lugu "Lui Vutoon" võitis aastal 2015 isegi romaanivõistluse.
 
Tihhonovi unenägu aga lisab neile teose, mis põhineb eelkõige ulmekirjanduse kaanonitel. Näiteks on kirjeldused peategelase varustuse kogumiskäikudest inimtühja Tallinna ümbruskonnas otsekui kantud Richard Mathesoni klassikalise maailmalõpuromaani "I Am Legend" stiilist.
 
Ebardite kahese loomuse kirjeldused meenutavad jälle tähelepanuväärselt mitmekesise loominguga kirjaniku Colson Whiteheadi zombi-apokalüpsise lugu "Zone One". Stseenid põismagunatega aga tulevad tuttavad ette kõigile, kes on lugenud meilgi ilmunud John Wyndhami romaani "Trifiidide päev".
 
Erinevad müstilisemad noodid, eriti teose lõpuosas, langevad küll natuke rohkem ansamblist välja. Isegi mitmekesises loos tundub see kui asi, ilma milleta oleks lõpp tugevam saanud – korraks tuli neid lugedes ette ka mälestus autori varasema perioodi romaanist "Existerion".
 
Ideede rohkus on samaaegselt selle lühiromaani tugevus ja nõrkus. Ühest küljest on selle kulgemine tõepoolest kui unenägu, kus ühe painaja juurest põgenemine viib järgmiseni. Teisest küljest jätab selline kirevus mulje popurriist, mitte selgekujulisest tervikust.
 
Lõpptulemust tõstab kõrgemale Tihhonovi andekus konkreetsete stseenide kujutamisel ja lahendamisel. Kuigi teose stiil on päevikuvormile vastavalt pigem kuiv, siis teatud hetkedel paneb autor lihtsate sõnade sisse nii palju emotsiooni, et tulemus on tõesti kaunis.
 
Nõnda ongi esimene koroonapandeemiast inspireeritud kirjanduslik tulemus üldiselt täiesti lugemist väärt. Tihhonovi unenäolises loos keerlev erinevate maailmalõpu-värvide kaleidoskoop sobib nii ulmehuvilistele kui ka neile, kellele see oleks esimene apokalüptiline raamat.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Revelation Space on korraliku haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Umbes tuhandeaastase kaugusega tulevikus on inimesed koloniseerinud peotäie planeete (kuigi nende vahel reisimine on raske ja aeganõudev, kuna valguse kiiruse ületamine pole võimalik). Teisi intelligentseid liike kosmoses aga väga kohatud pole.
 
Loo tegevus algab kolmes erinevas liinis. Ühes neist korraldab doktor Dan Sylveste planeedil Resurgam väljakaevamisi - tundub, et seal on elanud kunagi võõras tsivilisatsioon, kuid peaaegu miljon aastat tagasi on kogu planeedi pind ootamatult tuhaks põletatud. Keset tööd aga vangistatakse ta poliitilistel põhjustel.
 
Teises liinis hulgub kosmoses ringi iidne laev, mida juhib käputäis vaenutsevaid tegelasi. Nende eesmärk on leida üles doktor Sylveste, kes ainsana suudaks nende kaptenit ravida. Kolmandas palkab salapärane daam Yellowstone planeedil mõrtsuka, kes peab igal juhul sellesama doktor Sylveste kõrvaldama.
 
Palgamõrtsukas meldib end pettuse abil iidse laeva peale, kui too doktor Sylvestet otsides Yellowstonele jõuab. Nii saavad kõik osapooled lõpuks Resurgami juures kokku - kuid seal selgub, et neid kõiki on tagant lükanud jõud, mis on palju vanemad ja õudsemad kui ette kujutadagi suudaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks suhteliselt vastuolulise teosega. Ühest küljest oli tore näha autori tugevat füüsikatausta (ikkagi astronoomiadoktor), mis andis maailmaehitusele palju juurde. Fermi paradoksi teemadel mängimine (miks me pole maavälist intelligentsi kohanud?) ei ole uus teema, aga lahendus oli kahtlemata andekas.
 
Samuti oli teose kondikava hästi kokku pandud ja lahendatud. Kõik mõistatused, alates üksikute tegelaste väikestest teemadest kuni keskse uskumatu mastaabiga saladuseni, olid lugejale korralikult ette mängitud ning kõik otsad lõpuks ka kokku viidud. Paljud tuntumadki kirjanikud kipuvad sellistesse asjadesse lohakamalt suhtuma.
 
Kahjuks aga ägas seesama kondikava tekstikoorma all, mida oli vastandina esimese täpsusele kokku kuhjatud suhteliselt vaba käega. Esimese kahe kolmandiku jooksul ei juhtunud just midagi eriti olulist ning teose mahtu arvestades oli sellist jutuveeretamist kaugelt liiga palju. Autori pigem kuiv stiil süvendas siin probleemi veelgi.
 
See oli veider, sest olen eelnevalt lugenut mitut sama autori lühivormi, mis on kõik pigem meeldinud. Vahest on tegemist juhtumiga, kus lühemate mahtude piirangud ei lase kirjanikul oma muidu häid mõtteid üleliia teksti alla ära matta? Kuna sama universumi järgmised romaanid paistavad aga veel paksemad olevat, siis ei julgusta see teekonda jätkama.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
11.2020

The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Hellstrom's Hive on allegooriline ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui salajane valitsusasutus (mida kutsutakse lihtsalt "Agentuuriks") satub kahtlase saladuse jälgedele. See kannab koodnime "Projekt 40" ja seostub ekstsentrilise putukauurija ja dokumentaalfilmitegija doktor Nils Hellstromiga.
 
Agentuur on muidugi ise hõivatud pidevate sisevõitluste ja tülidega ning ei pane alguses tähelegi, et Oregoni osariigi vaikses maakohas asuvat Hellstromi maavaldust uurima saadetud agendid hakkavad üksteise järel kaduma minema. Tõde ei oska nad aimata ka veel siis, kui on selge, et midagi kahtlast on teoksil.
 
Nimelt näevad lugejad samal ajal kõrvalt ka doktor Hellstromi vaadet, mis on Agentuurist alati sammu võrra ees. Juba põlvkondi kestnud projekt on tema valdustes loonud ühiseluliste putukate põhjal korraldatud ühiskonna mille hiiglaslik pesa ulatub juba kümnete korruste võrra maa alla. Ja varsti peaks pesa välja saatma esimese sülemi...
 
Peab ütlema, et Herberti kuulsaima teose "Düün" kosmoseooperi-mastaapidega võrreldes on siinne lugu kaugelt väiksem ja lihtsam. Siiski võib ka siin näha ideed, mille järgi võib inimeste tõuaretusega jahmatavaid tulemusi saavutada (mulle tundub ka, et osad siinse raamatu mõttearendused jõudsid hilisemasse teosesse "Düüni jumal ja keiser").
 
Andekaks teeb siinse kujutluspildi autori võte kujutada Hellstromi kolooniat sümpaatsemana alternatiivist - Ühendriikides valitseb selles loos paras politseiriik ning lisaks on Agentuuri töötajad kujutatud madalalaubaliste jõhkarditena. Teiselt poolt aga näitab autor ka inimputukate elu õudsemaid külgi, tekitades sellega mõjuva dissonantsi.
 
Kui ainult raamat lõppeks selles staadiumis! Kahjuks aga hakkab autor alates teose keskosast vinti järjest peale keerama ja muudab sellega põhilise põnevuskoha - Hellstromi koloonia kui eksistentsiaalne oht inimkonnale - järjest vähem usutavaks. Lõpplahenduse ajaks on see usk juba nii madal, et viimane "deus ex machina" on peaaegu koomiline.
 
Vahest tuleb probleem sellest, et algselt ajakirja järjejutuna ilmunud lugu ei valminud ühekorraga? Kindlasti on tegemist huvitava ja täiesti loetava näitega, kui eesmärgiks on tutvuda Herberti vähem tuntud loominguga. Väga palju enamat see lugu, mõnedest märkimisväärsetest tugevustest hoolimata, siiski tervikuna kokku ei anna.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles