Kasutajainfo

Andrew Darlington

Teosed

· Juhan Nurme ·

Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte

(antoloogia aastast 1976)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
15
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (18)

Ja ongi retsenseerimata! Uskumatu. Mida selle kogumiku kohta tarka ütelda? Kõva keskmine. Kuid paraku ainult keskmine. Kui nüüd meenutada, siis esimese hooga meenuvad "Meditsiini triumf", õelavõitu lugu siirdamiste-doonorluse teemadel. Tõepoolest, kas seadused lubavad võtta vastutusele skeletti, eriti kui see on ilma vasaku käe sõrmedeta? Järgmine võiks olla "Kosmonaut Valeri Gussevi odüsseia" hea ja omapärane lähenemine kosmoses mässama hakanud kompuutri teemale. Need kaks lugu oleksid vast "viie" väärilised. Siia võiksid kuuluda ka "Pimeduse mere taga" ja "Intelligentsi proov", kui need ei tunduks (mulle) nii stamplikud, tugev "neli". Sama hinde saab ka "Simpson XIII", mis võinuks olla hea ligu, kui ei tunduks nii lamedana. Kogumikus on veel lugusid mis minu silmis kõlguvad kuskil 3-4 vahemikus. Kokkuvõttes tugev "neli"
Teksti loeti eesti keeles

See et too raamat siin nii kaua puudu oli, on uskumatu tõesti. Ma kyll ei mäleta kui mitu korda ma seda lugenud olen aga arvestades seda millises auväärselt kapsastunud seisundis ta mul on, võib arvata et palju.

Mis seal sisalduvatesse headesse lugudesse puutub, siis eelkõneleja poolt mainitutele lisaks veel sellised nagu "Tagasihodlik geenius" ja "Vaeseke". Ja ega "Krabide saarel" ka viga polnud.

Esimene neist on tõsiselt andekas satiir. Nohikust leidur on sunnitud endale ehitama antigravitatsiooniaparaadi, kuna korter on nii väike, et ainus koht kuhu laborit saab paigutada on lagi. Mille peale majavalitsuse ametnikud tal operatiivselt yyri tahavad tõsta. Tema märksa kuulsam kolleeg aga leiutab samal ajal konserviavamistehase - yle kogu linna tulevad inimesed oma purkidega sinna kokku, annavad luugist sisse ja vaatavad siis paar tunnikest poliitiliselt harivaid ringvaateid pika sammuga edasi ryhkivast teaduslik-tehnilisest progressist.

"Vaeseke" on lugu kuskil siberi järves elutsevast kurbade silmadega Loch Nessi koletisest, kellele turistid ja teadurid kuidagi asu ei anna ja keda kohalikud salaja toitmas käivad.

"Krabide saar" on natuke rohkem "actionlik", aga millegipärast kuidagi eriti hästi meelde jäänud. Kokkuvõtteks: yks paremaid nõukogudeaegseid eesti keelde tõlgitud kogumikke.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult jah. Tõesti üks paremaid nõukogude ulme kogumikke. Tunduvalt etem kui oli ''Põgenemiskatse''. Vähemalt isiklikult tundus küll sedasi. Aga mis sellest ikka rääkida. Selline suht lahe kogumik oli. Ei olnud mingisuguseid nõukogude ulmele omaseid nõkse sees (vähemalt silma küll ei torganud). Suurelt osalt küllaltki sügavad lood (kohe mõnus kratsida). Sisaldas nii kosmoseteemalisi, teaduslikke kui ka pseudoajaloolisi ja filosoofilisemaid jutukesi. Tegelikult oleks vist kòige parem neid jutte eraldi hinnata, kuna neist igaühes oli midagi erilist. Selline hea kogumik, kus on esindatud peaaegu kõik ulmekirjanduse võtted. Ja seda heal tasemel. Kogumiku koostajal on hea maitse, seda võib küll öelda (váhemalt isiklikust seisukohast lähtudes). Asjaolu, millepárast varem pole sellele raamatule arvustust kirjutanud, tulenes lihtsalt sellest, et ei olnud meeles. Olin niiiii ammu seda lugenud. Meeldetuletuseks vaatasin uuesti ja imestasin, miks ma sellele kogumile nii pagana vähe tähelepanu olen pööranud. Ta on kuhjaga väärt, et teda lugeda. Paremaid lugusid ei ole vist vaja ka tegelikult hakata välja tooma. Enamus olid head. Nii et lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pruugiksin selle kogumiku kohta epiteeti sädelev, sest seda ta tõesti oli. Peaaegu kõigis lugudes on olemas mingi kaval tera, aga samas ei lähe kogu kompositsioon kunagi liiga tõsiseks, alati on midagi, mille üle muiata.
Teine mulle meeldinud põhijoon antud kogu puhul on see, et ei ole seda paksult punaseks võõpamist, mida muidu iga nõukogude korra ajal üllitatud teose puhul karta võib. Ainsad märgid tollal kehtinud riigikorrast on mõned olustikupildid ja killukesed Lääne ühiskonna pihta sihitud satiiri.
Lugeda tasub kindlasti, eelkõige neil, kes muudki tol ajal kirjapandut tarbinud (kuigi nendel on niikuinii loetud juba).
Teksti loeti eesti keeles

Kaks eriti meeldejäävat lugu olid "Krabide saar" ja see lugu kus teisel pool mingit piiri arvutid nö oma elu alustavad. Sellest tuli välja, et masinad ei tahagi inimesi ära tappa kui neile selline võimalus antakse. Nad on humaansed.
Teksti loeti eesti keeles

Ei viitsi nüüd neid jutukesi kahjuks üks haaval küll arvustama hakata. Täitsa kena kogumik omanäolisi jutte, mõned neist tuletavad intensiivselt meelde meie kunagist suurt kodumaad, mõned oleks võinud sama hästi lääne autorite omad olla. Minu meelest on kogumiku väljapaistvaim lugu Krabisaar. See on ikka niivõrd geniaalse ideega, et lausa nauding oli lugeda. Analoogilisest ideest oleks ehk ainult mõni teine mees terve paksu raamatu kokku kirjutanud. Või ehk keegi on?
Teksti loeti eesti keeles

"Lilled Algernonile" järel teine antoloogia, mida sai loetud, ja mis siin salata, on hiljemgi korduvalt seda tehtud. Jutte on sees igasuguseid ja ei oska öelda, mis tuleks hinnete aritmeetiline keskmine, aga raamatule juba ainuüksi olemasolu eest panen viie.
Teksti loeti eesti keeles

Olin raamatu kohe ilmudes läbi lugenud, aga alalises kiirustamises jäid korduslugemised millegipärast tegemata. Seda meeldivam oli neid jutte nüüd uuesti avastada. Vaid Kolpakovi “Pimeduse mere taha” ja mõned Podolnõi jutud meenusid esmapilgul kohe. Podolnõi lood on suurepärased, aga mitte kuidagi ulme. Siis oleks ju kogu ajalooline belletristika ulme! Suurepäraste juttude seast meeldisid mulle enim “Krabisaar”, “Meditsiini triumf” ja “Tagasihoidlik geenius”. Kuna suurem osa jutte on viite väärt, on ka kogumik seda väärt. Peaaegu võrdne koguga “Lilled Algernonile”.
Teksti loeti eesti keeles

Lummav antoloogia!!! «Lilled Algernonile» puhul on kõik selge - maailmakuulsad autorid ning nende auhinnatud jutud. Vene nõukogude ulmest on valiku tegemine siiski märksa keerulisem... nõukogudemaal oli ulmes (ja ka mujal) suht skisofreeniline olukord. Olid autorid, keda hinnati ametlikult ning olid tegelikud favoriidid. «Diogenesed latern» on sihuke mõnus kirik keset nõukogude küla. On ametlikult tunnustatud autoreid - Andrei Dmitruk, Igor Rossohhovatski ja Anatoli Dneprov. On autoreid, kes polnud just võimu lemmikud... kuid kes siiski olid hästi avaldatud: Kir(ill) Bulõtshov, Dmitri Bilenkin, Ilja Varshavski, Vadim Shefner ja Aleksandr Shalimov. On autoreid, keda küll avaldati, aga mitte eriti hoogsalt: Vladimir Mihhailov ja Juri Nikitin. On kaks mõjukat vene ulmetoimetajat: Sergei Zhemaitis ja Roman Podolnõi, kes samas on jätnud siiski ka jälje omaenda loominguga. On paar ulmejuttu ilmutanud, aga sajad ulmeraamatud kujundanud ja illustreerinud Kiira Soshinskaja, vajalik juhuautor. Ning veel on kaks suht väheviljakat loojat - Vjatsheslav Morotshko ja Aleksandr Kolpakov. Kokku sihuke ilus ülevaade zhanri sellest perioodist, mil esimese sputniku lend ja «Andromeeda udukogu» ilmumine on juba lähiajalugu... ära on hingatud see vabadusesõõm, mis «sulaga» tuli ning juba keeratakse kraane kinni, aga 80ndate marasm on veel kaugel. Nõukogude ulme kogu oma hiilguses ja viletsuses. Ükski jutt pole suisa nõrk ning samas on kogus ikka hulk shedöövreid - «Intelligentsi proov», «Valik», «Valeri Gussevi odüsseia», «Kannike», «Vaeseke», «Tagasihoidlik geenius», «Meditsiini triumf» ning «Pimeduse mere taga». Lummab ka see, et suht keskpärastelt loojatelt (Kolpakov, Rossohhovatski, Dmitruk) on leitud tugevad lood. Ka autoritutvustused on tasemel! Ning kui tahta viriseda, siis heidaks ette vaid Sever Gansovski puudumist valikust. Aga see on siiski ilmne virisemine.
Teksti loeti eesti keeles

Vist esimene ulmeraamat, mida väiksena üldse lugesin ... Üldiselt kõrge tase ja hea valik, ka kolmega hinnatud lood on siiski plussi ära teeninud hinde kõrvale.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene antoloogia, mis kätte sattus ja läbi lugesin. Enamus lugusid väga head, eraldi tõstaks esile "ValGus"-i loo, "pimeduse mere" ja miks mitte ka "pseudoajaloolised pajatused"!
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas see Aimla luuletus oligi: "...et laul teeb rinna rõõmsaks, kuid kiidulaulust koletust jääb hing ja kõhtki õõnsaks." Mis seal nüüd siis nii viieväärilist on? Eelarvustajatest jääb nõustuda vist kõige rohkem just Wõrokaga, kes mainib lugude kohatist stamplikkust ja säratust ja teiseks on äärmiselt kasulik Jürka arvustus, sest paljud nimed kogumikus ei öelnud mulle midagi. Raamat ei jätnud mulle omal ajal mingit muljet ja oleksin sellele "2" pannud, kuid üle lugedes avastasin, et hindan selles peamiselt just huumorit, kerglast elulähedust ja mittetõsiseltvõetavust.

"Proverka na razumnost" - loogikavigadest kubisev venalaste alien`i-lugu. Ajas mind juba poisikesena vihale - materjal hea, aga võiks natuke ikka mõelda ka, kuidas tegevustik kokku klopsida. Järgmiseks "Artakserks", mis lausa lummab oma veniva sisutuse ja igasuguse köitvuse täieliku puudumisega. "Odisseja Valgusa"... idee, et keegi muudkui tuimalt saadab laevu hüperruumi, kust need tagasi ei tule, ei luba siiski üle "2" panna, kuigi muidu pole viga. Ja nii edasi - ma avastasin, et jälle, nende ridade kirjutamise ajal, ei suuda meenutada, mida kurat see Diogenese latern asjasse puutus... Nii võib ka kogu kogu iseloomustada - mitte üht eriti meeldejäävat ja suurepärast juttu. Krabisaar on hea, viikingi jutt on hea. Simson, Pseudoajaloolised pajatused ja too järvekoletis on humoreskid (kuigi pean tunnistama, et viimatimainitu on mulle alati meeldinud), nüüd hindan rohkem ka "Muistset retsepti" (mis ei ole ulme; või täpsemalt jääb vaid kaasa tunda ühiskonnale, mis seda ulmeks peab).

Aga kokkuvõtteks pean ikkagi ära ütlema - see raamat ilmus samal aastal kogumikuga "Lilled Algernonile" ja tõukas mu pikkadeks aastateks vene ulmest eemale - pange nad kõrvuti ja piinlik hakkab. Mina isiklikult otsustasin lugemise järel, et (välja arvatud vennaksed A&B) ma rohkem enam eales oma aega vene ulmega ei raiska. (Nüüd on see tunne muidugi üle läinud ;-) .) Ja tänutäheks sellise suhtumise meenutuseks ma kogule hinde panengi.

Teksti loeti eesti keeles

Siin on tüüpiline nõukogude ulme. Ja minu meelest on raske tüüpilisest nõukogude ulmest paremat kogumikku kokku saada. See jätab rõõmsa, isegi helge mulje, nagu tollal poolkohustuslik oli, aga meele teeb heaks veel tänapäevalgi.

Üksikjuttude keskmine oli mul 4,2, aga kui kogumikule tuli 5, siis see tähendab, et koostaja on teinud tublit tööd ja tekitanud uue kvaliteedi.

Teksti loeti eesti keeles

Kui raamatu alapealkiri on "Valimik nõukogude ulmejutte", siis kahtlemata kangastub kommunistlik propaganda. Ja on täiesti uskumatu, et 1976 ilmunud raamatus on seda vältida osatud. Tõsi, moraliseerimist on nii, et vähe pole ja just seetõttu ei tahaks ka viite ära panna, aga üldiselt olen ikka rahul. Võrreldes "Lilledega Algernonile" kuulub minu eelistus igal juhul "Diogenesele". Meeldejäävamate tekstidena peaks mainima "Vaesekest", "Krabisaart" ja "Valguse Odüsseiat". Samas olid "Pseudoajaloolised pajatused" midagi väga mõttetut. Kokkuvõttes - positiivne üllatus.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik nõukogude ulmejuttudest. Ilmus samal aastal kui anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumik "Lilled Algernonile". Kusjuures ma olen enda elu jooksul ikka natuke lugenud, ulmet kah - aga vaat' Diogenese kogumikust sain teadlikuks alles sel aasta. Nagu tegelikult ka. Olen paadunud ulmefännide pahameele ära teeninud, karistuseks palun mind "Hyperioni" raamatutega loopida (jah, need on ka lugemata).

Lugemise ajal tundus mõni jutt justkui kaugelt, aimatavalt tuttav aga ma olen päris kindel, et vähemalt seda köidet pole ma kindlasti varem käes hoidnud. Äkki on kunagi "Horisondis" või "Nooruses" äkki ilmunud...? Või siis on mingitsorti olemus ja meelsus siit ja sealt oma ajastu pitsriga ning seetõttu tekib kaude äratundmisrõõm.

Teate, väga mõnus ja huvitav oli lugeda. Enamuste juttude olemus on selline leebe ja sujuv, pole teravaid nurki, karme konflikte ning verepulma. Ühtepidi on tore, et tänapäeval saab kirjutada laiemas spektris aga teistpidi kiputakse minu arvates natuke liiga tihti äärmustesse laskuma. Kõnealuses jutukogus on tegelikult ka väga tõsiseid ja karme käänakuid aga vorm on... selline mõistlik, noh.

Kui rääkida üleüldisest kvaliteedist siis see on jälle selline kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annavad. Sama oli siis näiteks Nenoneni jutukoguga "Noitarovio". Algusepoole oli järjest väga häid jutte aga viimased kolm kiskusid igavaks või mu silmis suisa juraks. Eriti just "Pimedus mere taga" (mis pole põmst mitte ulme aga see pole tähtis), kus oli lühivormi pandud jube palju sisu, meeletult tegelasi ja kõigil olid minu silmis täiest suvalised nimed. Laastukogu "Pseudoajaloolised pajatused" nõuab lugejalt väga palju kuna autor on võtnud ajaloolised kuulsused ja näidanud neid natuke teise nurga alt. Idee pole paha aga teostus ajas haigutama, ei olnud mu tassike teed.

Aga las need kehvemad isendid olla, siinsamas kõrval on kasvõi võrratu "Krabisaar", kus tee põrgusse on heade ideedega sillutatud. Või "Tagasihoidlik geenius", mis enda muhedas ja vaikses ühiskonnakriitikas oli lummavalt kaasahaarav. Avalugu, "Intelligentsi proov", mis on väga korralik kosmoseaaria. Võinoh, kohtumine võõral planeedil veel võõrama eluvormiga. Igalpool on sellist ehedat vene kirjandust koos mingi huvitava vimkaga, vägev värk.

Raamatus on tunda ka ajastu tuuleiile, küll mitte punast karva aga moraliseerimist jagub. Ennast see küll ei seganud, ajalugu on ajalugu ning seda ümber ei kirjuta (kuigi viimasel ajal seda ikka üritatakse).

Vajusin poole lugemise peal mõttesse, et äkki ei peaks lugema nö. reaalajas. Sest tegelikult on hea lasta raamatutel settida, teiste lugemiskogemustel koguneda ning siis langetada otsus, et kas lugeda või mitte. Samas muidugi kui ei loe värsket kraami siis algul ei kirjastata ja hiljem ka ei kirjutata enam kuna viide on liiga pikk. Keeruline lugu. Igaljuhul endal kipub lugemisvara olema üsna uus, soojenduseks vast piisab kui lugeda vahepeal ka mõnevõrra vanemaid raamatuid. Igaljuhul hetkel ongi plaan lugeda venelasi edasi, mitte siis hullult vanu aga ka mitte sel sajandil ilmunuid.
Teksti loeti eesti keeles

Olles üksikute juttude kallal vähem või rohkem vigisenud, ei saa ma kogu raamatule alla "viie" panna, sest ta mõjus mulle tol 76. aastal (mõõtmistäpsuse piires) sama kõvasti nagu "Lilled Algernonile".
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mõne pisema venna täielikul jutukogul oleks vähemalt täielikkuse väärtus, siin kaalub selle paar suurusjärku üles sisu väärtus. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm... kas Lem luges selle jutu läbi ning otsustas kaheksa aasta pärast kondikavale ka muskulatuuri kasvatada?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kakssada aastat pärast U.S. Robotsi asutamist tahetakse firma kinni panna. Teadusdirektor võtab selle vastu kõikvõimalikud meetmed, kuid lõpptulemus on ootamatu.
Asimov selgitab siin ka, miks kolme seadusega roboteid ei saa harilike inimeste sekka lahti lasta.
Teksti loeti inglise keeles

Veel üks Susan Calvini jutt. Kuigi mitte ainult, tema on juba pensionil...
Juhtub midagi, mille tõenäosus on imeväike, nullilähedane. Kuid mitte null. Nimelt tabab meteoriit lennukit ja kõik selles viibinud saavad muidugi surma. Piloot. U.S. Robotsi uus ülem-robopsühholoog Madarian. Ja robot JN-5 ehk Jane, esimene funktsioneeriv "intuitiivne" robot, kes on just teinud jube tähtsa avastuse.
Susan Calvin kutsutakse appi ja eks ta jama lahendabki.
Kõrvalmõttena märgitakse, et teist lihtsamat või vähem prestiižset tööd tegeval inimesel on üldiselt rääkides sama hea aju kui teil, mida võiksid tähele panna nii (eriti vasakpoolsed) poliitikud kui igasugu pii-arštšikud.
Teksti loeti inglise keeles

"Little Lost Roboti" ja "Escape-i" vahele kirjutatud jutt Hüperbaasi elust, kus kohtame taas noorhärra Blacki, kes seekord aga on enam-vähem peategelane. Muidugi Susan Calvini kõrval. Ja et siin pole juttu niivõrd robotitest kui nende ja inimeste suhetest, tasub meenutada, et Stephen Byerley ütles kord dr. Calvinile: "Näete, te olete ka inimeste psühholoog".
Teksti loeti inglise keeles

U.S. Robots on kohtusse kaevatud. Selgub, et nad (Lanningu isikus) on ühte ülikooli andnud ühe roboti, kes oskab igasugu musta vaimset tööd -- loeb korrektuuri, joonistab graafikuid jpm., ning teeb seda veatult. Kuni...
Jama likvideerimisel töötavad koos U.S. Robotsi kaitsja ja Susan Calvin.
Ahjah, üks kõrvalmõte on siin, et juhuslike teadmisetükkidega ei maksa väga kõrgele hüppama hakata.
 
Teksti loeti inglise keeles

Ühe LNE-seeria roboti valmistamisel läheb midagi vussi, kuid Susan Calvin leiab sellise masina tundmaõppimise väga huvitava olevat ... ja leiab veel midagi väga tähtsat. Les femmes...
Ka meenutas jutt mulle pisut "Professioni".
Teksti loeti inglise keeles

Variatsioonid Asimovi ühe märksa vanema loo teemadel. Ehk tegelikkusele lähemal, kuid mitte nii haarav.
Teksti loeti inglise keeles

Elijah Bailey poole pöördub vana partner R. Daneel Oliwaw ja palub lahendada ühel tähelaeval lahvatanud vastasseisu. Kaks matemaatikut süüdistavad teineteist idee varastamises ja nende kõneluse ainsateks tunnistajateks on nende robotteenrid.  Bailey muidugi lahendab olukorra, kasutades...
Teksti loeti inglise keeles

Külma sõja aegne lugu, mis veidi meenutab Heinleini juttu "Project Nightmare", ain't ilma telepaatiata ja muu säärase jamata. Kui sul on üksainus pomm, kus tuleks see lahti lasta, et vastasele kõige rohkem kahju teha?
Teksti loeti inglise keeles

Hea Doktor pidi elu jooksul oma rahvuse tõttu tõenäoliselt mitmeid ebameeldivusi läbi elama; igatahes lööb see tema loomingus aeg-ajalt välja. Kuid ei tee seda paremaks.
Teksti loeti inglise keeles