8.
1
4.0
18.
1
4.0
20.
6
4.667
21.
1
4.0
23.
2
3.5
24.
2
4.5
32.
1
4.0
34.
6
4.167
35.
5
4.8
36.
1
5.0
37.
4
5.0
49.
1
4.0
51.
1
5.0
3.
1
5.0
4.
3
4.333
1.
1
4.0
2.
1
4.0
4.
2
4.0
5.
1
4.0
32.
1
3.0
33.
2
3.5
34.
1
5.0
45.
2
4.5
46.
3
4.333
47.
1
5.0
48.
4
4.25
49.
2
4.0
50.
2
5.0
51.
1
4.0
52.
1
5.0
66.
6
3.833
67.
2
5.0
68.
1
3.0
73.
2
4.0
74.
2
4.5
80.
1
4.0
81.
1
5.0
83.
4
3.5
84.
2
3.0
85.
1
4.0
86.
1
3.0
87.
2
4.5
93.
2
4.5
95.
2
4.0
96.
1
3.0
103.
5
3.6
104.
2
3.5
119.
2
3.0
136.
1
5.0
144.
2
4.0
147.
1
5.0
148.
5
4.0
154.
1
3.0
163.
4
3.5
167.
2
4.5
171.
1
3.0
181.
1
3.0
184.
1
4.0
186.
1
4.0
198.
1
2.0
200.
1
4.0
201.
1
5.0
202.
1
5.0
203.
1
5.0
7.
2
4.5
14.
2
5.0
9.
2
4.5
Suhteliselt mõnus ja lõbus jutuke, mis tuletab meesterahvastele meelde, et naistele regulaarselt komplimente tuleb teha. Noh, selle kohta kui armsad ja ilusad ja targad nad kõik on. Sobilik lugemiseks näiteks 7. märtsi õhtul.
Algselt oli see lugu mõeldud mingisse Asimovi loomingu tie-in’e sisaldavasse antoloogiasse. Jutu yheks peategelaseks ei ole keegi muu kui vana hea Susan Calvin ;)
Elegantne härrasmees August Geller mõtiskleb ettekande ajal just Suure Looduse õelast riukalikkusest. Näidetena silme ees Susan Calvin ja siis üks silmipimestava välimusega puruloll blondiin, kes ei suuda absoluutselt hoomata ettekande teksti, kuid vägagi kindlalt kinnistab endale kõigi meeste pilgud.
Jutu põhiline väärtus ongi August Gelleri ja Susan Calvini sisemonoloogid, mis kokku miski kummalise dialoogi moodustavad.
Ja siis tuleb lõpp, ehk stseen Susan Calvini kodus. See lõpp on õige karm kraam.
Mingitpidi on tegu üsna jampsliku jutuga. Ja hinne on selline lahjem neli. Samas ei oska ma seda küll naljajutuks pidada – minuarust on tegu võika ja traagilise looga.
