Alex Benedicti seeria 9. raamat. Seerias on mõned mu vaieldamatud lemmikud (nt A Talent for War, Seeker, Devil's Eye, Firebird) ja mõned pigem sellised mehh-raamatud (nt Polaris, Octavia Gone). Siiski olen järjepanu siiani jõudnud, mis võib ju olla lihtsalt tunnistus põikpäisusest ühe lemmikautori loomingu tarbimisel, kuid teisalt - kirjutada McDevitt siiski mõistab. Kirjutab selliselt, et maailm hakkab elama. Isegi kui tema stiil on kohati puine (ilmselge armastus lihtlausete vastu) ja koormatud tohutu koguse triviaalsete detailidega.
Seekord tõmbab loo käima uurimislaev Columbia, mis sattub kauges tähesüsteemis elukõlblikul planeedil tulnukate küla peale. Jätkumissioon aga ei leia sealt midagi - küla ise ja tulnukad oleksid justkui haihtunud. Samal ajal jõuab inimkonnani ühe teise tulnukarassi kosmoselaev ja kõik on elevil kontakti tõttu, sest teadagi - universum on üks kõle ja üksildane paik, kus mõistusega olendeid, kellega maha istuda, koos teed juua, malet mängida, raamatutest, teatrist, filosoofiast ja religioonist lobiseda on näruselt vähe. Ja need vähesedki (Mutes) küllalt õõvastavad. Noh - ega need uuedki pole teab, mis kenakesed oma väljanägemiselt, kuid eelpool nimetatud tegevused näikse neile meeldivat küll.
Aga mis sai sellest külast, mis seal kaugel planeedil haihtus? Vaatamata keeldudele organiseerib Alex Benedict uue missiooni. Neil on lootus leida asitõendeid, võibolla isegi saada mõistatuse jälile. Kui mitte muud, siis vähemalt mingigi tulnukatest maha jäänud ese võiks olla piisavalt väärt, et kulud kaetuks saaksid...
Minnakse, tuhnitakse ringi ja tulemused on... Huvitavad.
Miks siis hindeks "3". Sest kuidagi jätab see "rahvarohkemaks" muutuv universum mind veidi rahulolematuks. Otsekui kipuks autor revideerima oma seni iseloomulikku tunnetust universumi olemusest. Kuidagi mõjub see teos natuke väsinult ja on natuke laialivalguv. Mitte nagu enam "päris see". Aga kui McDevitt meeldib, siis muidugi on see vaat' et kohustuslik kirjandus. Hakkama pandud raha ja aega ei pea maha visatuks.
Seekord tõmbab loo käima uurimislaev Columbia, mis sattub kauges tähesüsteemis elukõlblikul planeedil tulnukate küla peale. Jätkumissioon aga ei leia sealt midagi - küla ise ja tulnukad oleksid justkui haihtunud. Samal ajal jõuab inimkonnani ühe teise tulnukarassi kosmoselaev ja kõik on elevil kontakti tõttu, sest teadagi - universum on üks kõle ja üksildane paik, kus mõistusega olendeid, kellega maha istuda, koos teed juua, malet mängida, raamatutest, teatrist, filosoofiast ja religioonist lobiseda on näruselt vähe. Ja need vähesedki (Mutes) küllalt õõvastavad. Noh - ega need uuedki pole teab, mis kenakesed oma väljanägemiselt, kuid eelpool nimetatud tegevused näikse neile meeldivat küll.
Aga mis sai sellest külast, mis seal kaugel planeedil haihtus? Vaatamata keeldudele organiseerib Alex Benedict uue missiooni. Neil on lootus leida asitõendeid, võibolla isegi saada mõistatuse jälile. Kui mitte muud, siis vähemalt mingigi tulnukatest maha jäänud ese võiks olla piisavalt väärt, et kulud kaetuks saaksid...
Minnakse, tuhnitakse ringi ja tulemused on... Huvitavad.
Miks siis hindeks "3". Sest kuidagi jätab see "rahvarohkemaks" muutuv universum mind veidi rahulolematuks. Otsekui kipuks autor revideerima oma seni iseloomulikku tunnetust universumi olemusest. Kuidagi mõjub see teos natuke väsinult ja on natuke laialivalguv. Mitte nagu enam "päris see". Aga kui McDevitt meeldib, siis muidugi on see vaat' et kohustuslik kirjandus. Hakkama pandud raha ja aega ei pea maha visatuks.