Kasutajainfo

Jack McDevitt

14.04.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jack McDevitt ·

A Talent for War

(romaan aastast 1989)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Raamat sellest, kuidas peategelane viib lõpule hukkunud onu töö - otsib tõde kaks sajandit tagasi surnud inimkonna suurima kangelase kohta. Kuivõrd autor tegeleb rohkem inimeste, kui tehnikaga, samas aga lähtub kaasaja tasemest ja arengusuundadest, on tulemus meeldivalt usutav (loomulikult *tänaste* ettekujutuste põhjal). Raamatus on tohutu hulk huvitavaid tegelasi (enamik neist küll üle 100 aasta surnud), pisut värvitud olid vaid paar kena daami, kes tal taustal sekendasid. Tegemist ei ole seiklusjutuga, kuigi siin on piisavalt põnevust, saladusi ja paar laipa; actioniks läheb alles lõpus. See on lugu inimestest ja inimkonnast - konföderatsiooni kujunemise lugu võib olla kasvõi allegooriline EU lugu. Hea raamat. Nelja sai esiteks aastaarvudega vassimise eest - pea igal planeedil oli oma ajaarvamine, kusagil polnud seoseid - samas on lugu ehitatud ajaloos tuhnimisena! Teiseks tahtis autos iga hinna eest üllatada, nii et kaks viimast lehekülge on julgelt raamatu viletsaimad.
Teksti loeti inglise keeles

Teos on parem, kui Hercules Text, kuigi t2iusest j22b jah puudu, eriti just t2nu oma l6pule. Samas aastaarvudega vassimise osas oli lugu p2ris meeldiv: olin rahul sellega, et ei olnud mingeid koondtabeleid ja t2pset seletust, kus ja kudias aega arvati... just nagu oleks t6epoolest tegu tuleviku ajaloolasega, kel see k6ik nii selge, et seletada ei ole vajagi. Ei, oleks ju imelik, kui praegusaegses kriminullis autosse istuv peategelane hakkaks seletama sisep6lemismootori t88 p6him6tet. Konf8deratsiooni teke ja enne seda v2ikeriikide v6itlus (ja nende s6tta sattumine) on aga nii t2nap2eva maailma poliitikat meenutavad, et autorit peab teose eest t2nama. Oot, autor oli ameeriklane? Seda enam ei oleks taolist m6istmist v6inud oodata, seda v6ltspaatose ja patriotismi katte alla tungimist. Ameeriklased tavaliselt nii ei tee. Nad ei paljasta oma riigi vigu, omaenda pahesid ja nii edasi ja nii edasi. See autor aga toimis nii. Tal on 2kki poolakad v6i tshetsheenid esivanemateks?
Teksti loeti inglise keeles

Kui ma peaks koostama irratsionaalsetel põhjusel tohutult hinge läinud ja pööraselt meeldinud ulmeromaanide esikümne, siis just käesolev romaan pääseks sellesse eliitgruppi, kus on hetkel ees ootamas Zelazny «Täna valime nägusid» ja Robin Hobbi «Salamõrtsuka õpilane». Juhin tähelepanu, et tegu pole mingi objektiivse valikuga, mille ma maailma absoluutse tipu väidaks olevat, vaid just subjektiivselt enimmeeldinud teostega.

Jack McDevitti «Sõjaline talent» on selline kriminaalse intriigiga ja detektiivromaani võtmes kirjutatud lugu inimestest ja valikutest, mida sunnib tegema sõda. Ja loomulikult ka sõjast. Ning kangelaslikkusest.

Ja sellest kui raske on milleski sotti saada paarsada aastat hiljem legendaarseks muutunud sündmuste ja isikute küsimuses. Et mis siis paari sajandi eest, inimkonna saatuse otsustanud sõjas tegelikult juhtus, kuidas käitusid väejuhid, mis ajendeil ja mis pärast sai. Kuigi sündmustik on laias laastus teada ka koolilastele, selgub asja uurima hakkavale Alex Benedictile, et pole midagi segasemat ja hämaramat ja valitsuse poolt varjatumat, kui seesama kuulsusrikas ajalugu.

Üsna paranoidse süzhee arenedes põrkub Benedict iga uut juhtlõnga leides lõpuks jälle otsekui betoonseina vastu. Asjaga seotud olnud inimestega seotud olnud inimesed justkui ei julge talle midagi rääkida, dokumendid lähevad kaotsi, mitu korda tungitakse Benedicti majja ja arvutisse...

Noh, lõpuks lugejate ees siiski see traagiline lugu inimsaatustest ja ohverdustest ning suurimatest võimalikest ohverdustest lõpuks lahti rullub. Ja loomulikult ei seisne lahendus milleski nii primitiivses, nagu «the history is written by those who hanged the heroes».

On kenasti elavaks kirjutatud karakterid ja maailm, lehekülgi pöörama sundiv faabula, on armastust, madinat, on ka sõja järellainetus.

Erinevalt Atsist ei häirinud mind see eri maailmade ajaarvamise erinevus ega ka viimaste lehekülgede väike puänt sugugi. Kõik oli täpselt nii nagu peab. Romaan, mis nagu eelpoolmainitudki, kuulub ilmselt igavesele korduslugemisele.

Teksti loeti inglise keeles

Üldiselt mulle kriminullid ja põnevikud ulmelises kuues ja ilma selleta meeldivad ning see romaan ei ole erandiks. Loetav teos oli... ei mäleta, et oleks olnud tahtmist lugemist pooleli jätta, aga samas pole aastate jooksul kordagi tekkinud soovi raamatut uuesti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Asi algab sellest, et üks tuleviku arheoloog läheb kosmoses koos ruumihüpet sooritanud laevaga kaotsi. Kuidagi näed läks meelest maha, kas Alex oli kadunud Gabe`i õe- või vennapoeg. Igatahes saab ta oma onult päranduseks lahendamist vajava mõistatuse, suure maja teisel planeedil, veelgi suurema varanduse (nagu selgub natuke hiljem) ja mingi mõttes tähelaeva piloodi. (Chase`i nagu sõna otseses mõttes päranduseks on raske lugeda, kuid ometi oli Gabe Benedict`i surm see, mis need kaks kokku viis.)

Loo taustaks on inimkonna maailmasid hõlmav Konföderatsioon ja rivaalitsev Asyyur`i telepaatilise rassi tsivilisatsioon, mida inimesed enamasti põlglikult tummadeks nimetavad. (Vägisi tekitab assotsiatsioone teemadel kahvanöod, punanahad, neegrid, pilusilmad, rätipead jne...) Kunagi ca. kakssada aastat tagasi oli sõda inimeste maailmade ja Asyyuri vahel. Inimkond oli siis killustunud väikesteks riigikesteks ja mõned neid moodustasid meeleheitliku vastupanuliikumise, mille eesotsas olid vähesed kangelased.

Tasa ja targu, kannatlikult justkui puslet kokku ladudes talutab McDevitt oma lugejad koos minajutustajast Alex Benedictiga läbi selle mõistatuse, mis onu Gabe talle pärandas: artefakt, mille leidmine muudaks ajalugu. Mitte üksnes seda, kuidas inimesed ajalugu vastupanust ja Konföderatsiooni sünnist mäletavad, vaid ka seda, kuidas inimkonna ajalugu edasi kulgeks.

See oligi loo juures peamiseks miinuseks, et kuskil keskpaigas sai tempo otsa. "Surnud punkti" ületamise järgselt aga hakkas uuesti ilusasti põnev. Seega on kokkuvõttes tegemist tõesti (väga) hea raamatuga, kuid mitte suurepärasega.
Teksti loeti inglise keeles

Olin selle teose juba paar aastat tagasi oma lugemisnimekirja lisanud ja ootused olid lugema asumisel üsna kõrged. Tuleb tunnistada et ootused päriselt ei täitunud. Alguses püsti pandud intriig tundus küll huvitav, kuid miskipärast oli nii et mida kaugemale lugu edenes seda väiksemaks mu huvi asja vastu kahanes. Lõpuni lugema ennast just päris sundima ei pidanud, aga loo lõppedes jäi üle vaid raamat õlgu kehitades kõrvale panna ja unustada.
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole.
Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
Teksti loeti eesti keeles

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...
Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).
Teksti loeti eesti keeles

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...
"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks  tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt. 
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga). 
Teksti loeti eesti keeles

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias. 
Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...
Teksti loeti eesti keeles

Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.
"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Kahe esimese "Süvahavva"-romaaniga tuttavatele pole palju lisada, tegevus läheb edasi kohast, kus teise romaani tegevus lõppes ja kujutab endast harjumuspärast kokteili, mida võiks iseloomustada sõnadega "Pan Grpowski kohtub "Õnne 13-ga"". Kui miski eelmisest kahest romaanist erineb, siis vast rohked ajaloolised tagasivaated Süvahavva minevikku 12. sajandist lähiminevikuni, milles pajatatakse müstilise talu ümber varem toimunust ja muuhulgas ka selle tähtsusest Vatikanile. 
"Süvahavva"-tsükli kohta tervikuna võiks öelda, et tegu pole just Hargla tippteostega, ent need on päris põnevalt kirja pandud ja suunatud ilmselt natuke laiemale publikule kui tema lemmikteosed ulmefännide seas. Ja ehkki käesoleva romaani pealkirjast võib järeldada, nagu oleks tegu triloogia viimase teosega, näib see mulje romaani lugemise lõpetamise järel siiski ekslik olevat. Eks tulevik näitab... 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles

Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Teksti loeti eesti keeles