1.
21
4.333
2.
17
4.412
3.
19
4.421
4.
43
4.674
5.
56
4.179
6.
37
4.514
7.
9
3.889
8.
36
4.444
9.
17
4.529
10.
11
4.545
11.
2
3.5
12.
2
2.5
13.
2
3.0
14.
1
3.0
15.
2
4.0
16.
32
4.375
18.
4
4.75
19.
5
4.2
20.
1
4.0
1.
1
5.0
5.
6
4.667
6.
2
2.0
7.
8
3.5
8.
2
5.0
2.
1
4.0
3.
1
2.0
4.
4
4.75
5.
1
5.0
6.
7
2.857
7.
7
4.429
8.
1
5.0
9.
2
3.5
10.
1
3.0
11.
1
2.0
12.
1
4.0
13.
13
3.846
14.
9
4.0
15.
1
4.0
16.
3
5.0
19.
1
4.0
20.
2
4.0
22.
1
4.0
54.
1
5.0
56.
1
3.0
60.
2
5.0
62.
2
4.5
63.
2
4.0
64.
2
3.5
65.
3
5.0
67.
1
4.0
68.
3
3.667
69.
6
4.167
70.
4
2.75
71.
1
4.0
73.
7
3.857
74.
6
3.667
76.
1
4.0
77.
2
5.0
79.
1
2.0
80.
1
5.0
85.
1
5.0
1.
1
4.0
2.
2
5.0
6.
1
4.0
19.
1
4.0
20.
2
3.5
23.
5
3.8
26.
8
4.125
27.
11
4.273
28.
2
4.0
29.
2
5.0
(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Kaugeim kallas»
Tallinn «Kunst» 1995 (Merlini raamatukogu, nr 9)
30. nov. 2001. Pärast ülelugemist tekkis küsimus justnimelt selle Gedi quest`i kohta. Roke Meistrid üheskoos tundsid vaieldamatult kõige paremini Meremaal nii võlukunsti kui ka sellega tegelejaid. Kuidas siis juhtus, et Arhimaag läks oma otsingule umbkaudu kobades ning alles kuskil Lõunaraja tundmatutel vetel juhusliku lobajutu sees tuli selle peale, kes nimeliselt võib maailmas tekkinud segaduse taga olla. Olgu muuga nagu on, kuid selle oleks Meistrid pidanud üheskoos välja mõtlema -- või siis vähemalt võimaliku isikute ringi, kelle hulgast õige väljavalimine poleks ilmselt just väga raske olnud.
Huvitavad on veel vihjed vee ja võlukunsti seosele, mida kohtab kogu triloogias. Ged võrdleb oma väge veega, millest viimased tilgad valas ta Manala tagumises ääres kuivanud jõe kaldale maha. Oma varju jahil eelistab ta varju kohata merel, mitte kuival maal. Manala on kuiv ja tolmune, Cobi kohta öeldakse, et ta tahaks kogu maailma manala sarnaseks kõrbeks muuta. Atuani hauad ning neis sisalduv kurjus, Gedi väele vastanduv Vana Vägi asus kõrbes. Järeldusi sellest seosest siinkohal tegema ei hakka, see jäägu elukutselistele tõlgendajatele... ;-)
"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.
Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).
Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).
Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.
Raamat siiski oli päris loetav, kui autori kalduvus metafüüsilist udu ajada ja kroonilisse emotsemisse langeda tähelepanuta jätta. Tegelikult hetkel tundub Meremaa triloogia loogilise ja asjakohase lõpetusena, Tehanu sinna otsa vägisi keevitatuna on kunstlik ja tobe. Aga lõplik hinnang pärast sellegi (veelkordset, sedapuhku päris kindlasti viimast) läbimist. "Kaugeim kallas" saab nõrga "nelja".
