Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Farthest Shore

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Kaugeim kallas»
Tallinn «Kunst» 1995 (Merlini raamatukogu, nr 9)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
14
1
0
1
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (36)

See Maamere raamat on juba äärmiselt tugev üllitis. Gedist on saanud arhimaag ning esimest korda on kurikael talle tõeliselt vääriline vastane. Elu ja surma vahelise piiri kaotamisest on Le Guin filosoofilise haaravusega kirjutanud. Kahest esimesest osast oluliselt mitmeplaanilisem raamat. Hea ja kurja piirid on meeldivalt häguseks aetud, mis sunnib lugeja ajusid liigutama. Lugege ja liigutage siis neid. Ajusid.
Teksti loeti eesti keeles

Teema arendus. Põhjalik, mõjus, kindlasti sügav ja asjalik, kuid minu ugri-mugri maailmapildi jaoks pisut naljakas. Kindlasti huvitav ja põnev lugemisvara. Olen ise muide korduvalt lugenud ja üle lugenud. Intrigeerib, kuid pigem õhutab vaidlema.
Teksti loeti eesti keeles

Le Guin käib täiesti fantastiliselt ümber Elu, Surma, Võlukunsti, Valguse ja Varjuga, keerab, pöörab ja väänab neid igat pidi, ilma et saadud tulemus mingis osas häirivana mõjuks. Tõeliselt meisterlik üllitis, mõnes osas lööb isegi sarja esimese osa üle.
Teksti loeti eesti keeles

Samamoodi nagu "Tehanuski" on siin paljud seigad vaadeldavad tänapäeva eetiliste probleemide sügavate käsitlustena. Maailm, mis võlukunsti kaotab, muutub nii ebameeldivalt reaalseks; ilmub künism ja käegalöömine, muinasjutust saab tõsielu. Paneb küsima: Millise võlukunsti on kaotanud ülalnimetatud iseloomujoontel endas vohada laskvad inimesed? Ülaltoodud teose filosoofilise liini kõrval on nauditav ka pealispind: Gedi missioon ja selle täitmine kuuluvad fantastika kullafondi.

30. nov. 2001. Pärast ülelugemist tekkis küsimus justnimelt selle Gedi quest`i kohta. Roke Meistrid üheskoos tundsid vaieldamatult kõige paremini Meremaal nii võlukunsti kui ka sellega tegelejaid. Kuidas siis juhtus, et Arhimaag läks oma otsingule umbkaudu kobades ning alles kuskil Lõunaraja tundmatutel vetel juhusliku lobajutu sees tuli selle peale, kes nimeliselt võib maailmas tekkinud segaduse taga olla. Olgu muuga nagu on, kuid selle oleks Meistrid pidanud üheskoos välja mõtlema -- või siis vähemalt võimaliku isikute ringi, kelle hulgast õige väljavalimine poleks ilmselt just väga raske olnud.

Huvitavad on veel vihjed vee ja võlukunsti seosele, mida kohtab kogu triloogias. Ged võrdleb oma väge veega, millest viimased tilgad valas ta Manala tagumises ääres kuivanud jõe kaldale maha. Oma varju jahil eelistab ta varju kohata merel, mitte kuival maal. Manala on kuiv ja tolmune, Cobi kohta öeldakse, et ta tahaks kogu maailma manala sarnaseks kõrbeks muuta. Atuani hauad ning neis sisalduv kurjus, Gedi väele vastanduv Vana Vägi asus kõrbes. Järeldusi sellest seosest siinkohal tegema ei hakka, see jäägu elukutselistele tõlgendajatele... ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa on autor üsna selgelt lõpetavaks osaks kirjutanud. Raamatu lõpuks on juba kõik nähtud ja tehtud ning maailma tasakaal edukalt taastatud. Kõik tükid kukuvad oma kohtadele ning leitakse ka kõik puuduvad. Ring on täis. Siit edasi algab juba kellegi teise lugu. Võiks isegi öelda, et üks ajastu on läbi saanud. Siiski jäävad mõned kohad, mis on jäetud kas siis lugeja fantaasia hoolde või võimaliku järje alustamiseks. Igati väärt raamat. On nii seiklusi, kui maagiat, kui ka tegelaste loomuste analüüsi.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Nojah... Kõik head asjad lähevad lõpux üle planescape`i... Aga noh... Mis siis ikka... Ega see Le Guini halvemax ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Autor avab üpris veenvalt inimese ja üleloomulike võimete vahekorra, kirjeldab inimese vastutust ja hingeseisundit, kui ta nii suuri võimeid omab.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja põhjenduseks eelkõige see, et ülejäänud Meremaa jutud on palju erinäolisemad. Kaugemat Kallast on raskem iseseisva väärtusena näha, sulab kuidagi sarja sisse peitu.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi on tegemist esialgse finaaliga, kus kõik kulmineerub, hakkab tegevus venima ja lõputuna tunduv mööda merd ringi loksutamine muutub tüütavaks. Samuti on Gedi kaaslane, tulevane õilis kuningas üsna tropp kuju. Ei meeldinud enam nii, nagu kaks esimest osa.
Teksti loeti eesti keeles

See meeldis mulle väga. Languse ühiskonna kirjeldus. Parverahvas. Lohe, kes ei ole alati paha, vaid kuidas kunagi. Le Guin ei ütle kõike välja, vaid laseb endal lõpuni mõelda. Olen nõus, et raamatu põhjal saaks hea arvutimängu ja et tulevane kuningas on üsna tropp kuju.
Teksti loeti eesti keeles

Parverahvas on tore, lohed on lohed ja kuningas on natu rumal. Eks see kehtib igal pool. Muidu tore, kuigi pole nagu see mis esimene osa. Saab plussi ka hindele lisaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui surm asjasse segada, saab loo piisavalt segaseks ajada. Pealegi on surm arhimaagile kah omapärane väljakutse, kuid võrdne vastane ajab kaalukausi peaaegu uppi. Võitlus on siin päris intensiivseks aetud. Väga hea lugemiseks talveõhtul sooja ahju ääres.
Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Põhimõtteliselt on eelkirjutajad (need, kes kõrgelt hindasid) kõik juba ära öelnud. Loetud on seda ikka üksjagu kordi ja arvatavasti loen veel.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on minu jaoks sarjas kõige rohkem küsimusi tekitav. Loetavus võrreldes kahe esimesega on tugevalt langenud, nii et raamatuna paneksin talle vast "3", küll aga on tekkinud väga tõsised sümbolid, mis tegelikult avanesid mulle alles teisel lugemisel. "...seisab seal ja meelitab, hoides käes igavese elu leeki..." - kurat juttu on ju kristlusest! Nõiakunst muutub mõttetuks, sõnad ei tähenda enam midagi, inimesed ei ela enam oma elu vaid võitlevad mõttetut võitlust millegi illusoorse ja tegelikult kohutavalt jälgi ja ebaloomuliku pärast. "...must auk, kust hoovab hingematvat õudu, tee piinarikka ebaeksistentsini, mis on kui tõelise olemise vari..." - ülestõusmine ja tuhandeaastane rahuriik. "...lohe, üllas olevus muudetud vaid kõnevõimetuks loomaks..." - Lääne kultuur hävitamas teisi kultuure ja rahvaid, laskmata neil olla, muutes nad kõigepealt hoolimatult tummaks, vaid varjudeks endast, et seejärel purustada. Nii et raamat, mida raudkindlalt tuleks lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ants ütles enne mind siin väga hästi! :). Meeldis mulle see raamat, mis teha lihtsalt meeldis. Nõustun eelöelduga, kuningas oli jah tropp, aga ärgem unustage, et ta oli siiski alles teismeline kellel pole elust veel täielikku pilti tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat, kuigi natuke ebaühtlane. Võib-olla läks natuke pikaks see meredel seiklemine. Raamatu filosoofia on aga võimas. Selles osas nõustun täielikult Atsi arvamusega. Ning kuningas oli tropp :) Aga see ei vähenda raamatu väärtust. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

5- . Parem kui "Meremaa võlur", halvem kui "Atuani hauad". Negatiivse poole pealt mainiksin ära alguse punnitatud suursugususe, mis mõjus võõrastavalt ja võltsilt. Kohati tegevus lohises liiga palju. Parverahvas ei tundunud usutav (LeGuin pole vist mere ääres üles kasvanud?). Üks väiksemat mõõtu torm oleks kõik parvel asuva ja elava kerge vaevaga merre uhtnud. Ja ainult vihmaveest elatudes on ka vägagi küsitav ellujäämise võimalus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas väga hea raamat, ülelugemist ei pidanud kahetsema. Suurim kurjus tuleb ikka teisest inimesest, nende ebareaalsetest soovidest-unistustest.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma peaks ühe lausega defineerima selle raamatu, siis mu hinnang oleks: loetav sitt. Olin seda romaani varem lugenud, umbes 17-18 aastat tagasi, ei mäletanud aga suuremat midagi. Ülelugemisel selgus taaskord tõsiasi, et kuigi tädi Guin on auhinnatud ja tähelepanuväärne kirjanik, puudub mul tema lugemiseks vajalik peakuju ja kuigi loen hetkel veel "Tehanut", aga selle lõpuga koos lahkub preili Le Guin mu elust täielikult ja alatiseks. No ei ole minu teema see millest ta heietab. Just nimelt, heietab.

Raamat siiski oli päris loetav, kui autori kalduvus metafüüsilist udu ajada ja kroonilisse emotsemisse langeda tähelepanuta jätta. Tegelikult hetkel tundub Meremaa triloogia loogilise ja asjakohase lõpetusena, Tehanu sinna otsa vägisi keevitatuna on kunstlik ja tobe. Aga lõplik hinnang pärast sellegi (veelkordset, sedapuhku päris kindlasti viimast) läbimist. "Kaugeim kallas" saab nõrga "nelja".

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: