Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

A Wizard of Earthsea

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Meremaa võlur»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
32
8
3
0
0
Keskmine hinne
4.674
Arvustused (43)

Maamere võlur on üks väheseid fantaasiazhanrisse kuuluvaid teoseid, mis mulle meeldib, olemata samal ajal puhas mõõga-ja-maagia lugu. Sword&Sorcery lood on mulle alati meeldinud, seevastu selliseid tellislikke epic ehk high fantasy heietusi ma ei talu. Igasuguse muu fantasy vastu pole mul ka midagi halba öelda. Maamere sari kuulubki aga sellise "muu" fantaasia alla. Le Guin on maalinud detailse pildi huvitavast maailmast ning teinud seda klisheesid vältides. Maamere võluri üks olulisemaid märksõnu ongi nimed ja nende mõju inimestele. Sarja esimese raamatu ainsaks puuduseks võiks lugeda vaid teatvat venivust, mis läbematuma lugeja kohati haigutama võib ajada. Detailselt on autor käsitlenud maagiat kui sellist. Puudusena tuleb esile tuua veel esimese raamatu kurjami tiba haledat, nõrka ja kahvatut karakterit. Ma ei pea silmas peategelase varju. Väärt lugemine kindlasti. Krista Kaera tõlketöö on väga nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kuid ... veider. Naljakas niimoodi fantasy kohta ütelda, kas pole? Raamat on väga poleemiline. Ka paistavad autorit painavat ideed, mis Jääplaneedi lugudes on pikemat lahtikirjutamist leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
Teksti loeti eesti keeles

See Maamere-sarja sissejuhatav teos on tõesti hea, seda ka eelreklaamiks teistele osadele (kui esimene osa kehv oleks, siis ilmselt ju ei hakkaks teisi osi enam otsima). Selline teos, mis sunnib ostma ka kõik ülejäänud Maamere-sarja raamatud. Ei ole selline üheülbaline madistamine, nagu suur osa võlukunstilugusid paistab olevat, vaid selline suhteliselt sügav ja etnolikuna tunduv lugu (seda on ju tegelikult kogu see sari). Kindlapeale mingi omade fännide kummardamisobjekt jälle. Sedapuhku ka õigustatult.
Teksti loeti eesti keeles

Peaks olema teooria initsiaalteoste (sarja esimesed teosed) kirjutamise kohta. Kahtlemata on mitmeid elemente, mis seal on hädavajalikud, kuid isikule, kes on ka ülejäänud osi lugenud, võivad takkajärge paista üleliigsed. Meremaa võlur pole initsiaalteos klassikalises mõttes, sest noore Gedi lugu seisab minu arust kogu tetraloogias eraldi ülejäänud kolmest osast, kus on tegemist juba ülivõimsa tippmaagi seiklustega. Siit tulenevalt pole mitte Tehanu triloogia järg, vaid Meremaa võlur selle proloog. Teose põhiliin on vastutus ja enda leidmine eneseületuses. Gedi ja varju duot võiks iseloomustada malemängust tuntud tõega: kõige raskem on võita iseennast. Või idamaise filosoofia abil: sa saavutad rahu siis, kui saavutad terviklikkuse. Elusolend saavutab terviklikkuse, kui hakkab oma surma armastama. Äärmiselt tugev teos.

17. nov. 2001 üle loetud. Tahaks veel paarile asjale tähelepanu juhtida. Esiteks on väe avaldumise ning maagiakirjeldused esmaklassilised, hästi on õnnestunud ka Roke ja Ogioni "koolkondade" eristamine. Suurepärane on stseen, milles Ged lumisel väljal gebbethi eest ära jookseb -- hoolimata sellest, et ta väsib ning ta samm aeglustub, ei saa varielajas teda kätte, jääb tast kogu aeg ühe sammu võrra maha. Ka siis, kui Ged oleks kukkunud ja edasi roomanud, poleks tont teda kätte saanud -- seni mitte, kuni Gedil oli olemas tahe talle vastu panna. Alles siis oleks vari võitnud, kui Ged oleks lõplikult kurnatuna käega löönud ja oma saatust ootama jäänud. Tõlkest. See, kuidas Earthsead peaks tõlkima, on nii keeruline küsimus, et mina sellele küll vastata ei oska. Maameri kõlab eesti keeles võõrikult, kuid minu meelest kõlab võõrikult ka Earthsea inglise keeles. Meremaa on kahtlemata kõige kergema vastupanu teed minek, tegelikult oleks võib-olla kõige parem mingisugune kaugem, metafoorne tõlge. Raudkull on muidugi ebaõnnestumine, seda ka seetõttu, et kõlab liialt mingi kangelasnime moodi, mis on aga Le Guiniga kaunis sobimatu. Ülejäänud nimed on ju kaugel kangleasnimedest -- Kuusekäbi (Ogion), Kurehernes... Arhimaag oleks igal juhul tulnud peamaagiks tõlkida, otsene analoogia: archbishop - peapiiskop.

Teksti loeti eesti keeles

Võrratu lasteraamat, hea fantasy, vinge filosoofia jne. Le Guin on võrratu trikiga hakkama saanud. Raamat, mis on kirjutatud lastele, on tuumakam kui enamik täiskavanuile mõeldut. Ikka ja jälle peab mainima Le Guini etnograafiahuvi ja idaihalust. Haarav süzhee, detailirohke ning tõetruu maailm. Huvitav ja pingeline intriig. Mida sa hing veel ihaldad. Soovitan KÕIGIL lugeda. Ise loen seda sarja praegu neljandat korda ning olen kohutavalt endaga (et jälle loen) ja raamatutega (et nii head on) rahul. Pisut viriseks tõlke kallal, mis ajuti on üsna uljas, ajuti kisub aga lihtsustama. Aga viriseda tuleks eelkõige pisiasjade kallal ning seda ma ei tahaks teha. Ainuke suur tõlkeprohmakas on Earthsea tõlkimine Meremaaks. Kurat, igal pool on ta Maameri (Erdsee, Zemnomorje), meil aga toodi tekst taas siia räämas maailma. See Meremaa on ju kui mingi Uus-Meremaa lühendvariant. Aga ülejäänus on Krista Kaera tõlge (peaaegu) priima. Kordan veelkord. Kes pole lugenud, see lugegu!
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Mõnus lugemine ja mõtlemapanev filosoofia. Selliseid, pealtnäha lastele mõeldud kuid sisult tuumakaid raamatuid tuleb paraku harva ette. Hea algus Meramaa sarjale. Lugu sellest kuidas õpipoisist meister sai.
Teksti loeti eesti keeles

Miks seda keegi lastekaks nimetas, Kääbik on ju sama rida siis. Võimas oli...ausõna.Väga suur oli tuju hakata võluriks.Kui tolkien ja Terry Brooks välja arvata siis oma alal parim.Väga tempokas.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat tegeleb Earthsea neljaosalisest triloogiast kõige rohkem Võlurite ja Maagiaga. Mis aga ei tee teda sarja parimaks raamatuks. Sellegipoolest hea raamat ning ma loodan et saan lähemal ajal ingliskeelse versiooni kätte kuskilt. Tõlge pole kõige parem just.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olin kunagi ammu lugenud Le Guin''i "Pimeduse pahemat kätt", mis mulle eriti ei meeldinud. Seetõttu tekkis minus väike kahtlus kas tema "Meremaa" triloogiat on üldse mõtet lugeda. Õnneks otsustasin ma katsetada. Pole midagi öelda, raamat oli tõesti päris vägev. Le Guin on suutnud Meremaa, sealsed tegelased ja sündmused väga usutava ja huvitavana kirjutada. Minu meelest väga hea "fantasy". Ilgelt huvitavad ideed: kõigil on oma päris nimi Vanas Keeles, võlurihakatised õpivad koolis loitse jne jne. Minu meelest on kõik triloogia osad suhteliselt sarnasel (heal) tasemel, seega ei oska ma ühte teisele eelistada. Tõlge pole minu meelest ka kõige kehvem. Mis hindesse puutub siis see on kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kutsub Maremaa sarja edasi lugema kuigi edasine enam _nii_ hea ei ole... Aga on siiski hea...
Teksti loeti eesti keeles

Romaan lummab eeskätt oma maailmaloomisega. Ged on veel noor ja tema polegi nii tähtis. Meelde jääb rohkem Meremaa ja võlurite kool.
Teksti loeti eesti keeles

Ainult kiitvaid sõnu. Toetan arvamust, et tegelt oli tegu mitte tetraloogi pärisliikmena mõeldud raamatuga, vaid rohkem nigu proloogiga. A see mitte tema väärtust ei vähenda (ega ka ülejäänd sarja oma). Ja tõlge oli kah tegelt peris ia (ku see va Maamer-Meremaa apsakas välja arvata). Olen lugend ka englismani keeles ja ei saa mitte öelda, et maakeelne teos vähem mõjuvam oleks olnd või ehk siis midagist ütlemata jätnud. Igati viis (sest kuute panna ei lubata).
Teksti loeti eesti keeles

Ingliskeelse versiooni puhul jagan eelkirjutatute kiitvat arvamust.

Vahest väljaarvatud viimane raamat mis paistab kui "afterthought" - umbessamasugune nagu Douglas Adamsi "MostlyHarmless" mis liialt kordab eelnevat.

Ebameeldiv oli eestikeelne tôlge, lugesin paar lehte enne kui tundsinet rohkem ei taha. Eriti konarlik oli nimede tôlkimise kohalt; Sparrowhawk - Raudkull on lausrôve;üks Pääsuhaugas, kerge ja lendlev -teine raske nagu pähevajutatud teraskiiver. `Ea loomisloo` "Ainult vaikuses sôna, ainult pimeduses valgus on..." oli ka äratundmatuseni moonutatud.Kui vôimalik laseks uuesti tôlkida.

Teksti loeti inglise keeles

Seisid päris kaua need neli raamatukest mul peale ostmist riiulis, enne kui neid lugema asusin. Sellel oli minu jaoks mitu põhjust: 1) negatiivne eelarvamus "Pimeduse pahema käe" pärast 2) pole eriline fantasy fänn 3) raamatute kujundus (kaaneillustratsioonid) ei kutsunud kohe üldse lugema, st. ei meeldinud. Kuna kõik aga seda autorit ning seda tetraloogiat kangesti kiitnud on, sai asi siis lõpuks ette võetud. Ning polnudki väga viga. Selline filosoofiline maagia ja võlukunsti käsitlus oli minu jaoks uudne ja huvitav. Samuti meeldis mulle hästi inimlik lähenemine võluritle: võlur oli siiski ennekõike inimene, inimene, kes valdas omas maailmas suurimat tarkust ja kunsti. Samas ei olnud võimalik kõigil võluriks saada, vajalikuks eeltingimuseks oli vastava "väe" olemasolu. Esimene osa pajatabki, kuidas üks külapoiss endas selle väe avastab ning sellest, kuidas temast võlur saab. Samuti saab ta siin väga valusa õppetunni sellest, et lisaks väele peab võluril olema mõistust ja vastutustunnet selle kasutamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi ühiskonnad, mis peamiselt maagia abil oma asju ajavad. Sellepärast hakkasin lugema väga tugeva eelarvamusega. Ent Le Guin suutis kirjutada nii, et isegi mina vaimustunult mõtlesin: kirjuta, mida iganes tahad, ma armastan sind, Ursula!

Maamerel elati vägagi spartalikes tingimustes. Mugavust mitte mingisugust. Teadjad võisid küll paljugi loitsida, aga Euroopas aastal 2000 elavad inimesed paremini, kuigi võlukunsti abita. Minu jaoks kinnitab Maamere tetraloogia, et võlukunsti ei tasu investeerida, imedele ei tasu loota. Muudest teadustest on lõppkokkuvõttes rohkem kasu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, minu arust triloogia parimgi. Raamatu leidsin täiesti kogemata raamatukogust lasteraamatute seast ja ei osanud kuidagi midagi arvata. Autorit teades otsustasin lugeda ja ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Olen enne seda Le Guini teost üritanud lugeda ka tema romaani "Pimeduse pahem käsi" aga ei ole suutnud seda lõpuni lugeda. Seetõttu oli "Meremaa võlur" mulle meeldivaks üllatuseks. Iseenesest raamat mulle meeldis ja võtsin juba raamatukogust ka kaks järgmist osa...
Teksti loeti eesti keeles

Kogu tegevus meeldis. Maailm istus isegi väga. Tasus isegi üle lugeda. Taolist ei tule iga päev poodi...
Teksti loeti eesti keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Ainus raamat, mida ma olen üle 10 korra üle lugenud ja alati huviga - raamatu filosoofiline külg istub mulle lihtsalt niivõrd hästi. Kahju, et üle 5 hinnet panna ei saa ...
Teksti loeti eesti keeles

Tugev ja hea raamat. Samuti korduvalt loetud. Esimesel korral kindel "5", edaspidi olen teoses natuke kahtlema hakanud, aga pigem autori, kui teose enda pärast. Suurepärane lugemisvara, kuigi pean teda tunduvalt "kergemaks", kui paljud eelarvustajad - no mis erilist filosoofiat seal siis oli? Pigem parajalt loetavuse seisukohalt, mis kahjuks automaatselt tähendab - vähe, ainult paar deklaratsiooni.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja sisukas filosoofia. Ei teagi kas seda tasub ikka lasteraamatuks nimetada. Kunagi ammu lapsena seda lugedes ei jäänud sellest küll eriti head muljet. Pigem igav oli siis. Nüüd ülelugedes nautisin aga seda raamatut täiel rinnal. Üldiselt see raamat rehabiliteeris minu silmis Ursula K. LeGuini maine, mille ma olin kujundanud endale peale "Pimeduse pahemat kätt" lugedes.
Teksti loeti eesti keeles

Igaljuhul on tegemist väga hea algusega. Kui teised osad on sama hääd, siis jään ma lihtsalt sõnatuks ja ma tunneksin häbi, ses suhtes, et ei lugenud neid varem.

Ps. Antud raamatute sarjast on just hiljuti valminud ka teleseriaal.

Teksti loeti eesti keeles

Kaalusin pikalt, kas anda viis miinus või neli pluss. Lõpuks jäi peale viimane. Olin seda sarja lugenud üle 10 aasta tagasi ja mäletan, et väga meeldis. Seekord oli lugemiselamus kraadi võrra lahjem, eks inimesed ikka ajas muutuvad ja koos inimesega tema maitse, eelistused, suhtumine ja mis kõik veel. Einoh, väärt lugemine oli see raamat ka seekord. Tegemist siis "road-trip"-iga, kus autot asendab paat või laev ning püssi võlurisau. Seekordsel lugemisel jättis kogu lugu vähe tehisliku mulje, Ursula on justkui võtnud pähe sokutada peategelane võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul võimalikult paljudele saartele. Meenutab "linnukese-turismi", kus turisti eesmärk on külastada võimalikult palju riike, et siis riigi nime taha linnuke teha, seda maad ligilähedaseltki tundma õppimata. Samas, mulle kui kaardi-friigile üldiselt selline teos väga sobis, pidevalt näppisin kaarti raamatu taga ja uurisin, et milliste saarte vahelt võlur nüüd küll läbi purjetas/aerutas. Samuti ei mõjunud mulle täielikult usutavalt see pööre tagaajamises, kus jälitatavast sai jälitaja. "Kui sa põgened, siis liigud sinna, kuhu jälitaja soovib ning üksnes siis kui ise jälitad kedagi, siis liigud sinna kuhu sa ise soovid". Selline filosoofia mõjub pseudona a`la "elu on surm ja surm on elu" või "jänes on hunt ja hunt on jänes". Muidu oli valdavalt suurepärane, väga inimlik raamat. Ahjaa, mulle ka raamatu kujundus ei istunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti toda teost vast 10 aasta eest esimest korda, nüüd siis uuesti. Mulje oli ikka igati positiivne, seega kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda esimest korda siis, kui see eesti keeles ilmus, 1994. aastal. Arvestades et mulle Le Guini tädilik - etnograafiline feministliku alatooniga fantasy üldjoontes ei meeldi, on see siin päris tõhus tükk. Meremaa-sari eristub tädi muust loomingust minu meelest päris teravalt (ja meeldivalt). Ei jää muud üle kui lisada oma hääl üldisesse heakskiidukoori.

P.S."Meremaa" on vaatamata sarnasusele Uus-Meremaaga oluliselt suupärasem ja mõnusam kui "Maameri", mis mu kõrvu kostub mõnusalt debiilselt.

Teksti loeti eesti keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles