Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Other Wind

(romaan aastast 2001)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Sündmused 15 aastat peale "Tehanut".

Vana seltskond on täies koosseisus elus ja kuningriik on rahu ja õitsengu ajastus. Ainult et häirivad mõned väiksed pisiasjad: surnute riigis on muutunud asukad veidi rahutuks ja kuningriigi äärealadel on probleeme noorte ja riiakamate draakonitega.

Probleemi hakkavad lahendama Lebannen, Tenar ja Tehanu, kaasates ettevõtmisse ka teisi tegelasi. Selgub, et probleem draakonite ja surnutega näitab ühe ajastu lõppu Meremaal....

Lugu leiab korraliku lahenduse: draakonid lahkuvad, surnutega saavad arved klaariks ja peategelased leiavad ühel või teisel viisil õnneliku viisi edasi eksisteerimiseks. Tehanu saab ka lõpuks terveks, ainult et pisut teises formaadis. Kahjuks ei saanudki täpselt aru, et kas koos draakonitega lahkus Meremaalt ka kogu võlukunst.....
Teksti loeti inglise keeles

Kuidagi väsima hakkab Meremaa maailm. Samas potentsiaali romaani põhimotiivil justkui olnuks - surnute maailm tuleb elavatele järjest lähemale, kuni ka tavainimesed satuvad iga kord unne suigatades Müüri äärde... Süngemas, tontlikumas ja painajalikumas stiilis jutustatuna oleks võinud värskelt ja eelnevat sarja täiendavana mõjuda. Paraku tuli nüüd aga välja vaid väsinud muinasjutt.

20.03.2011: et siis iga sarja osa on maailmale midagi uut lisanud, kuid seesinane paraku mitte.

Teksti loeti inglise keeles

Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kaupo Rebane
1968
Kasutaja rollid
Viimased 14 arvustused:

Kellele juba Tehanu pettumust valmistas, ei peaks seda mitte kätte haarama. Õnneks on värske väljaande tagakaanel kenasti kirjas: „Kui esialgne Meremaa triloogia /…/ on veel liigitatav laste- või noortekirjanduseks, liigub neljas romaan „Tehanu” juba kindlalt täiskasvanutele mõeldud kirjanduse valda. Seda suunda jätkab ka „Teine tuul”.“ Võib-olla oleks lahendus lugeda nii nagu kirjutatud, et alles aastakümneid pärast esimest, või siis sama palju vanemana, kui kandev tegelaskuju.
Meremaa maailmas, aga pigem sarnaneb olemuselt Haini-tsükliga.
Teksti loeti eesti keeles

Mahe utoopia. Täna lugedes saame pildi toonastest uskumustest ja unistustest. Eriti koomilisena kõlab kaasaegsete ärifilosoofiate kontekstis (ek 2016 lk 24): „Tahtsin, et minu vidinad töötavad ja jäävad töötama, mitte ei põhjusta omanikele maohaavu.“
Teksti loeti eesti keeles

See raamat taastas minu usu kodumaisesse ulmekirjandusse – tuleb välja, et saab ka ilma koomiksi, groteski ja superkangelaseta. Lugu, moraal ja maailm – ükski ei vääri ülivõrdeid, aga kõik on korralikud, mis iseenesest on tänapäeval üsna haruldane.
Trükise lõpus on tänusõnad Martinale ja kallile Kristjanile, aga minu subjektiivsed etteheited on just neile, sest konarused - nii süžees kui süntaksis - on kõik sellist sorti, mida kirjutajal endal ongi raske märgata.

Mingi Le Guin kumas erinevates aspektides sagedasti läbi. Lugesin kohe otsa Gailiti romantilist realismi ja ei tunnetanud olulisi erisusi. Kumbki neist faktidest ei ole minu jaoks isiklikult ei ole pluss ega miinus, lihtsalt fiiling.

Hindeks viis miinus, ettemaksuna tingimusel et läheb edasi ja inimlikud kummalisused leiavad järgedes seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Süžee oli väga tore.

Vorm – paljud oleks sama asja suutnud kirja panna 445-l leheküljel, mõned ka ainult 288-l ja keegi oleks isegi kõigest 192-ga hakkama saanud ja tõenäoliselt oleksid need lühemad variandid mulle rohkem meeldinud.

Peategelane oli õilis, osav ja tark. Ühel leheküljel kiimas lollpea ja siis jälle tark, õilis, osav. Kõik ülejäänud tegelased olid lõpus täpselt need samad kes alguses (mõned küll surnud needsamad), mitte mingit väärtuste ümberhindamist ega isiksuse muutmist sündmuste mõjul, ei.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimest korda hilisteismelisena. Tollest ajast mäletan emotsiooni, mis sarnanes nätskest pudrust läbipressimisena. Kui kuulsin, et tehniliselt kvaliteetne versioon pidada poeriiulitel olema, otsustasin isikliku eksemplari hankida ja uuesti proovida. Arvestades staatust, kultust ja mainet, ei tohiks ju kord kolmekümne aasta tagant palju olla. Esimene ämber oli, et otsisin raamatukaupluses valest osakonnast, lõpuks taipasin siiski noortekirjanduse riiulisse vaadata.

Üldsõnalisi ülistusi on juba piisavalt, püüan siin pigem välja tuua need aegumatud elutõed, tänu millele suurteos inimpõlvedest kauem elab.

Miks läksid päkapikud sellele operatsioonile? Varandust ära tooma - Raha, Raha, Raha! Pisut ka kättemaks, aga kui Smaug tapnuks vaid linnatäie rahvast ja keeranuks siis mõnusalt magama, poleks kellelgi ettekäänet tema segamiseks ja põõnaks tänaseni. Ei räägitud omariikluse taastamisest vaid saagi jaotamisest.

Mida tegi Bilbo, kui sai teada, et tema poolt leitud sõrmusel on seda aktiivselt otsiv seaduslik omanik? Kõik endastoleneva, sealhulgas ka juriidiliselt küsitava, et eset endale pidada! Tol hetkel ei olnud alust Guglunki otseselt vaenlaseks pidada – mitte küll sõbraks, aga lihtsalt üks teistsugune, natuke kummaline tüüp.

Millal tundis Bilbo ennast esimest korda tegijana, tekkis nii-öelda „uus kääbik“, keda ka kaaslased kiiresti austama hakkasid? Pärast esimest teadlikku ja vahetut (ämbliku) tapmist!

Milles peitus Gandalfi vägi? Ta oskas teha tulevärki ja moonutada häält, kuid olulisem oli manipuleerimisoskus – kääbiku kampa sokutamine, karumehe abi sebimine. Lühidalt show ja suhtemees – iga tänase tippjuhi eeskuju! Pluss oskus õigel ajal oma nahka hoida st mitte minna koos teistega hämarasse laande.

Viie Väe Lahing väidetavalt tugineb MS I sündmustel, kuid skeem on universaalne. Anarhistid äratavad uinunud jõu, järgnenud sündmuste jada kisub sõtta rahvad ja iga neist peab otsustama, keda ta teistest vähem vihkab. Määravaks saavad gastroleerivad (õhu!) väed. Tekivad uued riigid, mõnes vanas vahetub valitsus ja ehkki kõik kaotavad märkimisväärse osa rahvastikust, on maailm pärast sõda parem kui varem, kuigi läbi metsa ei maksa väikestel siiski reisida.

Segaseks jäi mulle, mis värk oli naistega. Neid mainiti seoses kellegi põlvnemise või ajalooliste sündmustega, kuid mitte otseselt võtmetegelaste kaasaegsete hulgas. Päkapikkudel oli kombeks kahekaupa käia – äkki olidki pooled tegelikult tüdrukud? Kas ässad – Gandalf, Beord, Elrod, Smaug, Haldjakuningas jt – ei huvitunud naistest, või ei peetud neid lihtsalt mainimisväärseteks?

Teksti loeti eesti keeles

Kaitsku triaad meid küüniliste vabadusvõitlejate eest, kes kõhklematult provotseerivad surmarattale süütuid kõrvaleseisjad, kuid upuvad pisaratesse oma isiklike sõprade pärast. Kes on valmis lahinguväljal ohverdama rahvaid, et taastada riigi nimi. Kes mõtisklevad kakskümmend aastat, kuidas, oh kuidas küll intrigeerida kaks anastajat üksteise kõri kallale. Kes ei kõhkle kuulutamast asjaolude kokkulangemiste soodsaid tagajärgi iseenda teeneks (meenutuseks, 3 + n võlurit, kes saatusliku lahingu otsustasid, sattusid prints-kangelase teele alles viimasel aastal, ta ei otsinud neid teadlikult vaid lihtsalt komistas otsa).

Hästi kirjutatud, kohati veniv.

Teksti loeti eesti keeles

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.

Teksti loeti inglise keeles

Olge nüüd ikka! Juba talismani kirjelduse jaburus vihjas arvutimängule, pärast seletamatud seaduse järgimised ainult kinnitasid seda tunnet. Mingil hetkel lugemise ajal leidsin, et oleksin pettunud, kui see oleks „päris lugu“.

Lõpp vast võinuks elegantsem ehk ka tehniliselt täpsem olla, õige pisut.

Tekkis mul, kui aus olla, kogumikus enamike teistegi juttude juures sama kummastav virtuaalsuse tunne. Kuna siin ainukesena oli see taotluslik, saab maksimumpunktid.

Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest lihtne lugu komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad.Teiselt poolt arutlus, mis siis kui venelane, sakslane ja juut olnuks sõbrad.

Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.

Teksti loeti eesti keeles