Pisut üllatav oli hiljaaegu teada saada, et Ursula K. Le Guini üldiselt selliseks kehvemapoolseks autoriks peetakse. Ei ole teda eriti palju lugenud, kuid see vähene mis eesti keeles kättesaadav on mulle meeldinud ja kui see mis räägitakse tõele vastab, siis võib vähemalt tõdeda, et selle autori puhul on kirjastajad suutnud kirjaniku loomingu hulgast just parema osa avaldamiseks välja valida – nii sageli on ju otse vastupidi talitatud.
Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.