Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Lathe of Heaven

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Science Fiction Stories» 1971; märts – mai
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Suhteliselt syngevõitu lugu mehest, kelle unenäod täitusid. Kusjuures mitte ainult sellised, et nägi unes sportautot ja järgmisel hommikul olid võtmed laual. Näiteks unenäo teema - rassism. Ärkab yles ja nahavärv kõigil yhtlaselt hall. Ja kõik on veendunud et nii ongi kogu aeg olnud. Või ylerahvastus. Järgmisel hommikul on neli miljardit inimest nagu peoga pyhitud. Yhest kyljest ju tore aga teisest kyljest.. mõnevõrra kainestav. Kui tyyp oma talenti miskite uimastitega ohjeldada pyyab, satub ta otsapidi mingi psyhhiaatri juurde. Kes osutub paraku põhimõtteliseks maailmaparandajaks ja leiab et selliseid unenägusid hypnoosi abil suunates saab luua maapealse paradiisi. No ja nii edasi. Raamat kui niisugune oli hea. Aga minu maitse jaoks pisut liiga morn. Bradbury ja Philip Dicki austajatele kindlasti meeldib. Minult ta yle miinusega nelja ei saa.
Teksti loeti inglise keeles

Loo idee pole eriti uus, sest meenuvad Dicki "Eye in Sky” (57) ja Sturgeoni “More Than Human” (53). Le Guin räägib mehest, kelle uned muudavad maailma. Teda juhib psühhiaater, kelle võimuiha süües kasvab. Seega räägib romaan sellest, kui raske on olla jumal. Le Guin on sedavõrd hea kirjanik, et teosele võib puudustele vaatamata (ebaoriginaalsus, kohati tühjalt kõmisev) anda hindeks 3.
Teksti loeti soome keeles

Mõnusalt sünge raamat ja ilma õnneliku lõputa, tekitas sellise väljapääsmatuse tunde - mulle seetõttu meeldis. Aga õige on ka see, et tegevust ja tegelasi oleks võinud rohkem olla, actionit. Seetõttu parimat hinnet ei saa.

Ahjaa - see unenäoga maailma muutmise kontseptsioon meenutas Chalkeri "Exiles at the Well of Souls" algust, seal saavutati sama efekt miski kompuutri abil.
Teksti loeti inglise keeles

"Taevane potikeder" on kõige mahlakam Le Guin, mida pärast "Pimeduse pahemat kätt" lugenud olen, seejuures viisakalt põgus ja ei veni ühestki otsast. Le Guni luulelisus ei lämmata sisu ja vastupidi, samuti ei tuleta muidu Le Guini teoste taustal pidevalt tukslev naiselik plaan end selles teoses pidevalt meelde. Tõeliselt tahe düstoopia, milles düstoopiline tasand ise ei olegi esmane. Nõustun täiesti, et neile, kellele meeldib Dick ja Bradbury, peaks ka "Lathe..." olema paras komm. Veenev, ladus, mõtlemapanev, kirjanduslikult kvaliteetne — mida veel ühelt ulmekalt tahta? Väikese mahu ja kaasakiskuvuse tõttu soovitaksin seda lausa kohustuslikuks kirjanduseks, kui kusagil peaks loetama ulme all˛anre tutvustavat kursust.

Teiste mainitud teoseid, mis nagu peaksid sarnaseid ideid käsitlema, ei ole ma lugenud, küll aga meenutas André Trinity "Glorie igavene kohalolek" servast käesolevat teost küll rohkem kui ühes detailis.
Teksti loeti inglise keeles

Pean nõustuma nendega, kes selle teose ja Dicki loomingu vahel paralleele tõmbavad. Olles tosinajagu lehekülgi läbi lugenud, ei pidanud vastu ja uurisin kaant - kas tõesti on tegu Le Guini teosega? Raamatul on Philip K. Dicki teostele omaseid jooni küll: väheste vahenditega on loodud küllaltki sarnane maailm, milles kõik oleks justkui vaevu nähtava tumehalli loori taga. Tagaplaanil on pidevalt tuntav lagunemine, eksisteerivad dickilikult totrad seadused ja sama totter bürokraatia, peategelasel on paranormaalsed võimed, pingutustest hoolimata liigub kõik allamäge ning ainsaks lootuseks jääb edasine allakäik lõpetada.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin vahetult pärast Dicki "A Scanner Darklyt" ja muidugi üllatusin samadel motiividel, kui eelarvustajad. Peale dikilikkuse poleks arvanud ka, et ULG nii stiilipuhast SF-i tootnud on. Romaani esimese poole või ka 2/3 pealt oleksin kindlasti viie andnud - seda nii kratsivalt paranoilise atmosfääri, tegelaskujude kui jutustamisoskuse eest. Edasi aga - sellest steenist, kui negroidne naisadvokaat oma kliendile metsamajakesse järele sõitis ja kirjanik tema karakterit avama hakkas - tuli hipisitt, lilled ja liblikad. Tonaalsuse muutus on peaaegu lõigu täpsusega tuvastatav ja mida edasi, seda rohkem rappa asi läks. Lausa kanepiuimas biitlite kuulamise ning nende laulust võlusõnade avastamiseni välja.
Teksti loeti inglise keeles

The Lathe of Heaven on klassikalist tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on George Orr, noor järeleandliku meelega joonestaja, kes elab Portlandis, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kuid maailm, milles ta elab, on ülerahvastatud ja pidevalt nälgiv düstoopia, kus Lähis-Idas on juba aastakümneid kohutav sõda käinud.
 
Erinevate ravimite väärkasutuse tõttu määratakse Orrile kohustuslik ravi psühhiaatri ja unespetsialisti William Haberi juures. Talle tunnistab Orr uskumatut tõde - tal on võime und nähes maailma muuta. Kartes nii midagi hirmsat korda saata ongi ta kasutanud erinevaid ravimeid, et sundida end mitte und nägema.
 
Haber võtab seda esialgu kui sonimist, kuid kuna uni on tema eriala, püüab ta Orrile katseks sisendada mingeid kindlaid asju, mida unes näha. Kui tundub, et need asjad saavadki tõeks, läheb Haber hoogu ja püüab Orri võime abil suuremaid muutusi teha. Tundes õudust oma võime sellise väärkasutuse üle, otsib Orr abi - kuid ainuke, kes teda kuulab on mustanahaline advokaat Heather Lelace...
 
Olen seda raamatut kunagi varem lugenud, kuid hea oli jälle mälu värskendada. Ma arvan, et see on autori ehk parimal loomeperioodil kirjutatud väga tugev teos, mis on natuke teenimatult varju jäänud. Tõesti, pärast romaani "Ilmajäetud" tõlke ilmumist, on see minu arvates üks kahest viimasest olulisemast Le Guini romaanist, mida veel maakeelde pandud pole.
 
Asjaolu on seda üllatavam, kuna erinevalt sellest teisest (väga eksperimentaalne Always Coming Home) on siin tegemist klassikalist tüüpi looga. See on rüütatud küll SF teemadesse (erinevat tüüpi düstoopiad, tuumasõda, tulnukate sissetung, ajaloo muutmine), kuid selle juured on veelgi kaugemal. Nimelt kogu maailmas tuntud muinasjuttudes ja legendides soovidest, mis ei täitu päris nii, nagu tahetud.
 
Kuid seda lihtsat mõtet kasutab Le Guin mitme huvitava teema arendamiseks. Näiteks Orr, kes võib lugejale jätta alguses tahtejõuetu tossikese mulje, on tegelikult Tao printsiibi "paindu, ära murdu" kehastus. Lelace, kes tundub esmapilgul karm ja jõuline, kannab lihtsalt elu poolt talle kasvatatud jäika, kuid habrast kesta.
 
Ning lõpuks muidugi Haber, kes on põhimõtteliselt Teaduse kehastus - natuke nagu Mary Shelley doktor Frankenstein. Ta tahab murda üha edasi ja edasi, nähes igas tagasilöögis ainult ajutist takistust - ning Orris mitte patsienti vaid kõigest uurimisobjekti või tööriista. Kuid kui ta lõpuks vaatab seda, mida Orr on kogu aeg näinud...
 
Muidugi on teost võimalik ka kritiseerida - näiteks on loo viimane kolmandik (alates tulnukate sissetungist) selle algusest mõnevõrra nõrgem. On selge, et utilitarism autorile ei meeldi, aga kohati jääb ideede esitamine siis juba natuke vähem veenvaks. Samas on lõpplahendus jälle hea ning seob otsad väga kenasti kokku.
 
Lisaks, hoolimata kõigest huvitavast, ei ole siin tõesti päris midagi nii erakordset, nagu Le Guini loomingu absoluutses paremikus. Kuid see ei näita mitte romaani nõrkust vaid pigem võrdlusmaterjali taseme kõrgust. Tähelepanuväärne, olgugi et muust loomingust mitmes mõttes natuke eraldiseisev, on see romaan aga kahtlemata.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles