Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Lathe of Heaven

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Science Fiction Stories» 1971; märts – mai
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)

Suhteliselt syngevõitu lugu mehest, kelle unenäod täitusid. Kusjuures mitte ainult sellised, et nägi unes sportautot ja järgmisel hommikul olid võtmed laual. Näiteks unenäo teema - rassism. Ärkab yles ja nahavärv kõigil yhtlaselt hall. Ja kõik on veendunud et nii ongi kogu aeg olnud. Või ylerahvastus. Järgmisel hommikul on neli miljardit inimest nagu peoga pyhitud. Yhest kyljest ju tore aga teisest kyljest.. mõnevõrra kainestav. Kui tyyp oma talenti miskite uimastitega ohjeldada pyyab, satub ta otsapidi mingi psyhhiaatri juurde. Kes osutub paraku põhimõtteliseks maailmaparandajaks ja leiab et selliseid unenägusid hypnoosi abil suunates saab luua maapealse paradiisi. No ja nii edasi. Raamat kui niisugune oli hea. Aga minu maitse jaoks pisut liiga morn. Bradbury ja Philip Dicki austajatele kindlasti meeldib. Minult ta yle miinusega nelja ei saa.
Teksti loeti inglise keeles

Loo idee pole eriti uus, sest meenuvad Dicki "Eye in Sky” (57) ja Sturgeoni “More Than Human” (53). Le Guin räägib mehest, kelle uned muudavad maailma. Teda juhib psühhiaater, kelle võimuiha süües kasvab. Seega räägib romaan sellest, kui raske on olla jumal. Le Guin on sedavõrd hea kirjanik, et teosele võib puudustele vaatamata (ebaoriginaalsus, kohati tühjalt kõmisev) anda hindeks 3.
Teksti loeti soome keeles

Mõnusalt sünge raamat ja ilma õnneliku lõputa, tekitas sellise väljapääsmatuse tunde - mulle seetõttu meeldis. Aga õige on ka see, et tegevust ja tegelasi oleks võinud rohkem olla, actionit. Seetõttu parimat hinnet ei saa.

Ahjaa - see unenäoga maailma muutmise kontseptsioon meenutas Chalkeri "Exiles at the Well of Souls" algust, seal saavutati sama efekt miski kompuutri abil.
Teksti loeti inglise keeles

"Taevane potikeder" on kõige mahlakam Le Guin, mida pärast "Pimeduse pahemat kätt" lugenud olen, seejuures viisakalt põgus ja ei veni ühestki otsast. Le Guni luulelisus ei lämmata sisu ja vastupidi, samuti ei tuleta muidu Le Guini teoste taustal pidevalt tukslev naiselik plaan end selles teoses pidevalt meelde. Tõeliselt tahe düstoopia, milles düstoopiline tasand ise ei olegi esmane. Nõustun täiesti, et neile, kellele meeldib Dick ja Bradbury, peaks ka "Lathe..." olema paras komm. Veenev, ladus, mõtlemapanev, kirjanduslikult kvaliteetne — mida veel ühelt ulmekalt tahta? Väikese mahu ja kaasakiskuvuse tõttu soovitaksin seda lausa kohustuslikuks kirjanduseks, kui kusagil peaks loetama ulme all˛anre tutvustavat kursust.

Teiste mainitud teoseid, mis nagu peaksid sarnaseid ideid käsitlema, ei ole ma lugenud, küll aga meenutas André Trinity "Glorie igavene kohalolek" servast käesolevat teost küll rohkem kui ühes detailis.
Teksti loeti inglise keeles

Pean nõustuma nendega, kes selle teose ja Dicki loomingu vahel paralleele tõmbavad. Olles tosinajagu lehekülgi läbi lugenud, ei pidanud vastu ja uurisin kaant - kas tõesti on tegu Le Guini teosega? Raamatul on Philip K. Dicki teostele omaseid jooni küll: väheste vahenditega on loodud küllaltki sarnane maailm, milles kõik oleks justkui vaevu nähtava tumehalli loori taga. Tagaplaanil on pidevalt tuntav lagunemine, eksisteerivad dickilikult totrad seadused ja sama totter bürokraatia, peategelasel on paranormaalsed võimed, pingutustest hoolimata liigub kõik allamäge ning ainsaks lootuseks jääb edasine allakäik lõpetada.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin vahetult pärast Dicki "A Scanner Darklyt" ja muidugi üllatusin samadel motiividel, kui eelarvustajad. Peale dikilikkuse poleks arvanud ka, et ULG nii stiilipuhast SF-i tootnud on. Romaani esimese poole või ka 2/3 pealt oleksin kindlasti viie andnud - seda nii kratsivalt paranoilise atmosfääri, tegelaskujude kui jutustamisoskuse eest. Edasi aga - sellest steenist, kui negroidne naisadvokaat oma kliendile metsamajakesse järele sõitis ja kirjanik tema karakterit avama hakkas - tuli hipisitt, lilled ja liblikad. Tonaalsuse muutus on peaaegu lõigu täpsusega tuvastatav ja mida edasi, seda rohkem rappa asi läks. Lausa kanepiuimas biitlite kuulamise ning nende laulust võlusõnade avastamiseni välja.
Teksti loeti inglise keeles

The Lathe of Heaven on klassikalist tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on George Orr, noor järeleandliku meelega joonestaja, kes elab Portlandis, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kuid maailm, milles ta elab, on ülerahvastatud ja pidevalt nälgiv düstoopia, kus Lähis-Idas on juba aastakümneid kohutav sõda käinud.
 
Erinevate ravimite väärkasutuse tõttu määratakse Orrile kohustuslik ravi psühhiaatri ja unespetsialisti William Haberi juures. Talle tunnistab Orr uskumatut tõde - tal on võime und nähes maailma muuta. Kartes nii midagi hirmsat korda saata ongi ta kasutanud erinevaid ravimeid, et sundida end mitte und nägema.
 
Haber võtab seda esialgu kui sonimist, kuid kuna uni on tema eriala, püüab ta Orrile katseks sisendada mingeid kindlaid asju, mida unes näha. Kui tundub, et need asjad saavadki tõeks, läheb Haber hoogu ja püüab Orri võime abil suuremaid muutusi teha. Tundes õudust oma võime sellise väärkasutuse üle, otsib Orr abi - kuid ainuke, kes teda kuulab on mustanahaline advokaat Heather Lelace...
 
Olen seda raamatut kunagi varem lugenud, kuid hea oli jälle mälu värskendada. Ma arvan, et see on autori ehk parimal loomeperioodil kirjutatud väga tugev teos, mis on natuke teenimatult varju jäänud. Tõesti, pärast romaani "Ilmajäetud" tõlke ilmumist, on see minu arvates üks kahest viimasest olulisemast Le Guini romaanist, mida veel maakeelde pandud pole.
 
Asjaolu on seda üllatavam, kuna erinevalt sellest teisest (väga eksperimentaalne Always Coming Home) on siin tegemist klassikalist tüüpi looga. See on rüütatud küll SF teemadesse (erinevat tüüpi düstoopiad, tuumasõda, tulnukate sissetung, ajaloo muutmine), kuid selle juured on veelgi kaugemal. Nimelt kogu maailmas tuntud muinasjuttudes ja legendides soovidest, mis ei täitu päris nii, nagu tahetud.
 
Kuid seda lihtsat mõtet kasutab Le Guin mitme huvitava teema arendamiseks. Näiteks Orr, kes võib lugejale jätta alguses tahtejõuetu tossikese mulje, on tegelikult Tao printsiibi "paindu, ära murdu" kehastus. Lelace, kes tundub esmapilgul karm ja jõuline, kannab lihtsalt elu poolt talle kasvatatud jäika, kuid habrast kesta.
 
Ning lõpuks muidugi Haber, kes on põhimõtteliselt Teaduse kehastus - natuke nagu Mary Shelley doktor Frankenstein. Ta tahab murda üha edasi ja edasi, nähes igas tagasilöögis ainult ajutist takistust - ning Orris mitte patsienti vaid kõigest uurimisobjekti või tööriista. Kuid kui ta lõpuks vaatab seda, mida Orr on kogu aeg näinud...
 
Muidugi on teost võimalik ka kritiseerida - näiteks on loo viimane kolmandik (alates tulnukate sissetungist) selle algusest mõnevõrra nõrgem. On selge, et utilitarism autorile ei meeldi, aga kohati jääb ideede esitamine siis juba natuke vähem veenvaks. Samas on lõpplahendus jälle hea ning seob otsad väga kenasti kokku.
 
Lisaks, hoolimata kõigest huvitavast, ei ole siin tõesti päris midagi nii erakordset, nagu Le Guini loomingu absoluutses paremikus. Kuid see ei näita mitte romaani nõrkust vaid pigem võrdlusmaterjali taseme kõrgust. Tähelepanuväärne, olgugi et muust loomingust mitmes mõttes natuke eraldiseisev, on see romaan aga kahtlemata.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

The Midwich Cuckoos on ulmelugu tulnukate sissetungist. Jutustajaks on endine sõjaväelane, kes on natuke aega tagasi koos naisega kolinud muust maailmast üsna eraldiseisvasse Midwichi külakesse. Ühel hetkel peavad nad asjatoimetuste tõttu paariks päevaks Londonisse sõitma ja tagasi tulles avastavad nad, et küla on muust maailmast nähtamatu barjääriga eraldatud.
 
Loomulikult on juba kohal ka sõjavägi. Kui barjäär päev hiljem sama saladuslikult kaob, siis palub üks sõjaväe esindajatest, kes jutustajat varasemast isiklikult tunneb, tal ja tema naisel külas edaspidi toimuval silm peal hoida. Nagu mõned kuud hiljem selgubki, on kõik viljakas eas naised, kes eraldatuse ajal külas viibisid, saladuslikult lapseootele jäänud...
 
Ma arvan, et see romaan näitab väga hästi ära seda, millised on Wyndhami peamised tugevused. Esimene asi on muidugi väga hea aja ja koha vaimu tabamine. Sarnane firmamärk oli näiteks tema ilmsel eeskujul, H. G. Wellsil, kelle puhul võiks omaaegse Inglismaa elu kujutamist mitme tema kuulsama romaani ("Nähtamatu", "Maailmade sõda") vaat et kõige tugevamaks osaks nimetada.
 
Nõnda ongi siin just nimelt Midwichi külakese ja selle erinevate tegelaste kujutamine väga huvitav ja ehtne. Vähetähtis pole ka see, kui hästi see seostub kogu asja saladuses hoidmisega. Kui sõjavägi omalt poolt õigel hetkel õigetele inimestele vastu näppe annab, siis piisab kõigeks muuks tavalisest asjade seisust, kus Midwich peab kõike toimuvat oma siseasjaks ja teised külad on veendunud, et nood seal on niikuinii veidrikud.
 
Teine asi on aga Wyndhami veider ja omapärane viis mingite teemade kujutamiseks. See ilmneb tema maailmalõpu-nägemustes (pimedus ja trifiidid "Trifiidide päevas", ookeanisügavustesse elama asuvad tulnukad raamatus "Kraken ärkab") ja muidugi ka siin, kus tulnukate sissetung on midagi hoopis teistsugust kui paljudes teistes ettekujutustes.
 
Muidugi olid selleks ajaks lisaks Wellsi sõjakatele marslastele olemas ka näiteks Robert A. Heinleini loodud mõistust kontrollivad parasiit-tulnukad romaanis "Nukkude isandad" või Jack Finney romaani "The Body Snatchers" saladuslikud teisikud. Wyndhami valik käopoja-metafoori kasutamiseks annab kõigele aga mingi üsna teistsuguse sünge alatooni, mis pole kaugel seksuaalsest vägivallast.
 
Tõepoolest, teose kõige tugevamad osad on need, kus naistele hakkab aeglaselt selgeks saama, mis nendega on juhtunud. Nende erinevad reaktsioonid ja lõpuks nende üks suur koosolek asjade ühiseks seletamiseks ja otsustamiseks on ikka väga hästi tehtud. Seda kõike oleks võinud loos isegi palju rohkem olla, kuid romaani ilmumisaastat vaadates tuleb sellele ikkagi au anda.
 
Sellega võrreldes on raamatu ühe põhilise peategelase, kohaliku intellektuaali Gordon Zellaby pikad arutlused ja mõtisklused kohati päris venivad ja väsitavad. Ning sellest hetkest, kui ilmselge lõpplahendus juba ridade vahelt paistma hakkas, lootsin ma midagi teistsugust ja paremat, mis ülejäänud lugu rohkem vääriks. See lootus kahjuks ei täitunud, kuid ega see nüüd väga suur probleem ka ei ole.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Chrysalids on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi aastasadade (või tuhandete) eest on tuumasõda maailma hävitanud, kuid loo toimumise ajaks on vähem kahjustatud äärealadel jälle midagi tsivilisatsioonisarnast tekkinud. Newfoundlandi ja Labradori kandis, kus lugu alguse saab, haritakse põldu, kasvatatakse karja ja erinevate asunduste üle valvab isegi midagi keskvalitsuse taolist.
 
Igasuguste kiirgusest tulevate mutatsioonide vastu võitlemiseks on sisse seatud karm kord. Väärarengutega põlluviljad põletatakse, väärarengutega kariloomad tapetakse ja väärarengutega inimesed kihutatakse viletsamatele maadele virelema. Peategelane, karmi ja vaga talupidaja ainus poeg David Strorm aga avastab ühel hetkel, et ta suudab osade teiste kohalike lastega mõttekõnes suhelda...
 
Kui uurida selle romaani kohta laiemalt, siis hindavad nii mõnedki lugejad seda üsna kõrgelt. Eraldi tasuks märkida ilmselt Margaret Atwoodi kiitust, kes on ka maininud, et tema enda kuulus düstoopia "Teenijanna lugu" võlgneb nii mõndagi lapsepõlves loetud "Krüüsalistele". Romaani esimest poolt lugedes on sellest ka täitsa võimalik aru saada.
 
Sest vähemalt selle ühiskonna kujutamisel, kust lugu alguse saab, on Wyndham väga hästi hakkama saanud. See pole ka lihtsakoeline düstoopia vaid vägagi mõistetav, kuna karmid reeglid on pärit kunagisest karmist olelusvõitlusest. Samuti on asjaolude paranemisel reegleid pehmendatud ning hetkel toimub isegi teatud võimuvõitlus põhimõttelise religiooni ja praktilise bürokraatia vahel.
 
Kõik muu jäi aga minu jaoks pigem nõrgaks. Lennukad ideed, mis teisi autori paremaid teoseid iseloomustavad, on siin pigem puudu - maailmalõpu on toonud tavaline tuumasõda ja telepaatilised lapsed on näiteks trifiidide imeväärse veidruse kõrval üsna kahvatud. Samuti on Wyndham siin loo osavalt eraldanud oma tavapärasest taustast (20. sajandi keskpaiga Inglismaa), aga sellega kaotanud ka osa oma tugevusest.
 
Tänapäeval oleks see teos mitmete aspektide poolest ilmselt suunatud üsna populaarse YA-düstoopia alamžanri riiulisse. Selles seltskonnas paistaks see ka täiesti positiivselt silma, sest paremate asjade tuules on sinna 2010ndatel erinevate autorite poolt toodetud üsna rohkelt täitematerjali. Kuid sellise suhteliselt madala lati ületamine ei anna üldpildis küll kokku rohkem kui ühe tugeva OK.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Day of the Triffids on postapokalüptiline ulmelugu. Jutustajaks on Bill Masen - bioloog, kes on spetsialiseerunud trifiidide kasvatamisele. Viimased on tohutu suured lihatoidulised taimed, kel on kaks ebatavalist omadust. Esiteks suudavad nad oma eluohtlikult mürgise astlaga päris kaugele lüüa, teiseks suudavad nad juured maast lahti tõmmata ja aeglaselt edasi liikuda.
 
Kuna aga neist taimedest saab uskumatult kasulikku õli, siis on nende kasvatamine ülemaailmselt levinud. Ühel päeval satub Masen haiglasse, kuna õnnetuse tagajärjel said ta silmad kannatada. Viimasel haiglaõhtul mainitakse talle, et väljas on erakordselt kaunis roheline meteoorisadu. Sellele järgnenud hommikul leiab Masen oma silmi sidemest vabastades, et kõik inimesed tema ümber on pimedaks jäänud...
 
Ma ise olen muidugi kunagi "Trifiidide päeva" maakeelset tõlget (Mirabilia-sarjas ilmunud varianti) lugenud, kuigi riiulis pole mul seda siiamaani. Viimase asjaolu tõttu on mul viimasest lugemisest möödunud ka väga pikk aeg ning oli üsna huvitav oodata, millise mulje võib jätta originaaltekst ja kas mälestusega võrreldes on ka midagi muutunud.
 
Sest mälestus sellest raamatust kahtlemata jääb. Juba raamatu avalause vääriks mingit auhinda ning kogu esimene, haiglas toimuv peatükk on täiesti suurepäraselt teostatud. Pole ime, et selle mõistmatu õuduse õhkkonda on hiljem pea üks-ühele ära kasutanud näiteks sellised teosed nagu film "28 päev hiljem" ja seriaali "Elavad surnud" avaosa.
 
Üldse võib öelda, et peaaegu kõik klassikalised zombilood, kus koletiste puhul on tegemist aeglase kuid peatamatu jõuga, võlgnevad midagi "Trifiidide päevale". Talumajas toimuvad stseenid, kus pidevalt koguneb aia taha sadu trifiide, kelle hulk suureneb hoolimata nende hävitamise kiirusest näiteks. Või märkus feodaalsete asunduste ükshaaval langemisest trifiidide kätte.
 
Kuidagi aga on Wyndhami kirjeldatud trifiidid elusamad, kui kogu see praeguseks juba üsna kulunud zombide teema. Trifiidid on ühteaegu väga tuttavad ja realistlikud, aga samas ka kohutavalt kummalised ja võõrad. See, kas ja kuidas trifiidid võiks üldse mõelda ja suhelda on suurepärane näide mingi täiesti võõra kuid siiski teoreetiliselt võimaliku eluvormi kujutamisest.
 
Eraldi tuleb aga välja tuua, et isegi suurem osa raamatust ei räägi üldse mitte trifiididest, vaid pimeduse-epideemiast - ning mitte sugugi halvemini. On isegi natuke ebaõiglane, et Nobeli laureaadi José Saramago 1995. aasta väga hea romaani "Pimedus" kõrval ei märgita piisavalt palju ära, kuidas Wyndham midagi üsna sarnast juba palju varem ja mitte eriti kehvemini tegi.
 
Kui üldse midagi kriitikaks öelda, siis Wyndhami stiil võib mõnele lugejale liiga kuiv tunduda, või võib ehk pakkuda, et raamatu keskosa tegevus venib veidi. Samuti on kõik katkuga seonduv natuke liiga lihtne ja kerge lahendus selle maailmalõpu ühe etapi olemusliku õuduse lahendamiseks. Muidu aga ei ole sugugi tegemist tekstiga, mis oleks ajale jalgu jäänud.
 
Seetõttu ongi raske mõista ulmekirjanik Brian Aldissi kriitikat, kes omal ajal seda põlglikult "õdusaks katastroofiks" nimetas (praegu on see termin oma algse halvakspanu õnneks minetanud). Wyndham, kui Teisest Maailmasõjast osa saanud mees, püüdis siin õdususe asemel pigem kujutada seda briti müütiliselt stoilist hoiakut, mille puhul ülahuul ka suuremaid õudusi nähes värisema ei löö.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Castles Made of Sand on järg lähituleviku-ulmeloole Bold as Love. Pärast majandus- ja kliimaprobleemide esimesi pöördelisi aastaid, mis tõid lagunenud Suurbritannia Inglise-osas ootamatult võimule muusikud, on asjad enam-vähem paika loksunud.
 
Eelmisest loost tuttavad muusikud Ax, Sage ja Fiorinda moodustavad selles uues süsteemis omamoodi triumviraadi, aga ka armastuskolmnurga (kuningas Arthuri lugude paralleel tõuseb nüüd aina enam esile). Kuid uued probleemid ei lase kaua oodata.
 
Nimelt on absoluutse võidu saanud roheliste liikumine nüüd lõhestunud kaheks: tehno-utopistid, kes püüavad kõigest hoolimata edasi minna; ning uuspaganad, kelle arvates tuleks kogu tsivilisatsioon purustada. Mis kõige hullem, paganate liikumise kõik niidid jooksevad Fiorinda kurikuulsa isani...
 
Ma pean ütlema, et see järjeosa oli mingis osas parem kui esimene raamat. Kui Bold as Love oli väga kaootiline ning jättis pigem mulje erinevate väikeste ideede põhjal kokku traageldatud romaanist, siis siin on ühtne lugu ja mõte palju selgem.
 
Lisaks sellele ei ole esimesel raamatul mingit selget lõppu, vaid see jääb lihtsalt poole stseeni pealt seisma. Castles Made of Sand aga alustab täpselt samast stseenist, siis seob paljud asjad korralikult kokku ja lõpetab ära, mistõttu võikski neid kahte pigem võtta kui ühte lugu kahes köites.
 
Kuid miinuseid on siin siiski enam. Kui esimeses raamatus oli keskne armastuskolmnurk veel üsna siivas, siis siin pannakse suhtedraama täistuuridel käima. See on muidugi oluline osa, mis lõpplahendusse panustab, kuid minu jaoks varjutas see asjatult teisi, palju huvitavamaid teemasid.
 
Ning mul pole ikka veel tekkinud erilist sümpaatiat Gwyneth Jonesi stiili osas. Tal on kahtlemata kõvasti annet, mis väljendub kõige paremini heade stseenide kujutamisel. Kuid ühest heast stseenist teiseni jõudmine on tema eesmärgitult tihedas tekstis ikka üsna vaevaline.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

"Uksed liivas" on Roger Zelazny loomingus natukene erandlik teos – autor on öelnud, et see oli esimene, mille ta teadlikult humoorikas toonis kirjutas. Hiljem on selle raamatu stiili võrreldud näiteks Douglas Adamsi kuulsa sarjaga "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", kuigi viimane on Zelazny romaanist muidugi hilisem ja ehk hoopis ise sealt midagi laenanud.
 
Inspiratsiooniallikana tuleb siin tõenäoliselt vaadata hoopis Robert Sheckley poole, kelle huumor on kõige enam tuntud lühiloo "Tont nr. 5" järgi (see on tõlkes ilmunud näiteks legendaarses ulmeantoloogias "Lilled Algernonile"). Zelazny on tunnistanud, et imetleb väga Sheckley oskust luua oma lugudes veidraid ja ootamatuid olukordi.
 
Samasugust püüet on näha romaani "Uksed liivas" esimestest peatükkidest alates. See, et peategelane Fred Cassidy on "igavene üliõpilane", pole ebatavaline (Zelazny on sama võtet teisteski oma teostes korduvalt kasutanud), kuid selle olukorra spetsiifilised tingimused panevad lugejat kindlasti kergelt muigama.
 
Siis aga selgub, et äsja Galaktika Liidult kunstiaarete vahetusprogrammi raames saadud tähekivi on kadunud ja Cassidy on eneselegi teadmatult asjasse segatud. Tegevus kogub iga hetkega hoogu, kui sellega liituvad järjest maffia, riigiasutused, Briti äärmusrojalistid, känguruks ja vombatiks maskeerunud tulnukad, telepaatiline eesel ning tohutu lihasööja taim.
 
Peab ütlema, et loo tooni täiendab hästi asjaolu, et peategelane ongi lihtsalt tavaline üliõpilane, kuigi ühe pisut erilise harrastusega. Sageli on teistes Zelazny teostes, nagu "Amberi üheksa printsi" või "Valguse isand" peategelased mütoloogilise taustaga üliinimesed, kes võivad küll olla oma iroonilisel kombel humoorikad, kuid kellest aimub siiski süngust ja väsimust, mille surematuse taak on neile jätnud.
 
Siin teoses aga pole vaja midagi liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui peategelane nimetab Suure Vankri tähti, kirjutab luuletuse Nikolai Lobatševski auks, kritiseerib Edwin A. Abboti satiirilist romaani "Lapikmaa", tsiteerib John Berrymani või arutleb herilaste ja orhideede pseudoseksuaalse käitumise üle, käitub ta lihtsalt nagu keegi, kes on 13 aastat ülikoolis veetnud ning kelle jaoks on teadmised puhas lõbu ja mäng.
 
Võte, kus Zelazny alustab iga peatükki järjekindlalt kõige pingelisema tegevuse keskelt, et siis tagasi minna ja vaadata, kuidas sinna jõuti, on tõenäoliselt mängulise eesmärgiga. See võib muutuda kiiresti tüütuks, kui mitte astuda hetkeks metatasandile ja kujutleda, kuidas Zelazny raamatulehtede tagant lugejale otse silma pilgutab. See on nagu nali, mida korratakse, kuni see enam naljakas pole, kuid siis ühtäkki jälle on.
 
Kogu selle tulevärgi taga pole kahjuks sellist sügavamat mõtet, mida näiteks Terry Pratchett oma paremates teostes alati huumori sisse põimib. Zelazny romaan ei võtagi ilmselgelt siin sellist eesmärki. Oma stiilse, lõbusa ja hoogsa tegevusega teeb lugu algusest lõpuni täpselt seda, mida tahab – ja väga hästi. Kui võimalik, siis tasuks seda romaani lugeda mingis kõrgemas kohas ja vaba õhu käes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Bold as Love on lähituleviku-ulmelugu. Suurbritannia on lagunenud - Iirimaa on Põhja-Iiri piirkonna enda alla võtnud, Šotimaa on ammu omaette riik ja isegi Wales on minema tõugatud. Alles jäänud väikest Inglismaad raputavad globaalsed majandus- ja kliimaprobleemid, rahvas mässab ning kuninglik perekond on juba vaikselt võimust loobunud ja Kanadasse põgenenud.
 
Kuhjuvate kriiside taustal tuleb kellelgi valitsusest meeleheitlik mõte: moodustame olemasoleva bürokraatiamasina kõrvale nii-öelda paralleelse valitsuse, millel oleks otsene ühendus rahvaga! Ja see võiks koosneda näiteks... muusikutest! Tegemist ei oleks ka sugugi sümboolse positsiooniga, vaid selle paralleelvalitsuse sõna oleks seadus. Hullemaks ju ikka minna ei saa.
 
Kiiruga kokku korjatud muusikute ümarlaua seast tõusevad kiiresti esile mõned konkreetsed tegelased. Kõigepealt jõhkardist Pigsty, metal-bändi Pig Liver and the Organs juht. Seejärel Ax, indie-bändi The Chosen Few kitarrist ja intellektuaal. Kolmandaks Sage, arvutivõlur ja tehnikale keskenduva Aoxomoxoa and the Heads bändi laulja. Ning viimasena Fiorinda, punk-pop bändi DARK kõigest kuueteistkümneaastane tõusev täht.
 
Seda raamatut on üsna keeruline hinnata. Tunnustada tuleb seda, et autori nägemused on huvitavad ja teravad, eriti siis, kui neile praegu kahekümne aasta kauguselt tulevikust tagasi vaadata. Muidugi, kõik need ülemaailmsed majanduslikud ja keskkondlikud probleemid ei ole midagi väga uut ja erilist, aga see spetsiifiline Suurbritannia-vaade on ikka päris hea.
 
Kõigepealt muidugi Euroopa Liidust lahkumine ja siis osadeks lagunemine. Rohelised radikaalid, kellest on saamas Pentti Linkola tüüpi totalitaristid. Midlandsi piirkonna islamiäärmuslased, kellega peab lausa sõdima. Kogu maailmast kokku voolavad paadipõgenikud (kokku pea pool miljonit ühekorraga). Tehnikaühiskond laguneb ühelt poolt energiakriisis, teiselt poolt kisuvad rohelised seda teadlikult ribadeks.
 
Ning see idee pole ka otseselt vale, et muusikud suudavad rasketel aegadel masse juhtida - Laulev revolutsioon on siinsamas üsna lähedane näide. Kogu muu ebaloogilisuse võib lugu andeks saada seetõttu, et sisuliselt on tegu müütilise looga - paljud kriitikud on välja toonud ilmselged paralleelid kuningas Arthuri legendiga. Kuigi see pole tolle loo ümberjutustus, on mõned paralleelid tõesti väga ilmsed.
 
Kuid paratamatult häirib mind ikkagi päris suur osa sellest, kuidas Gwyneth Jones on otsustanud seda kõike esitada. Kuigi tema 2000-ndate teosed tunduvad olevat sirgjoonelisemad kui 80-90ndatel kirjutatu (mis on ikka väga raskesti loetav), ei ole tal ikkagi erilist huvi mingit selget lugu kirjutada. Selle asemel tundub tema võtteks olevat lihtsalt "tegelased erinevates olukordades".
 
Kohati õnnestub see tal märkimisväärselt - näiteks on selle teose esimene peatükk üsna jube õuduslugu. Samas aga tähendab see ka asjaolu, et kõik loo erinevad tükid haagivad vaid üsna vaevaliselt omavahel kokku, praktiliselt mitte keegi kogu tegelaste suurest plejaadist pole oluline ja paljud huvitavamad ette antud teemad ei jõua mitte kuhugi. See on kindlasti üsna eluline, aga lugemiseks mitte eriti huvitav.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Odd John on üliinimese-ulmelugu. Kirja on see pandud peategelase ja üliinimese (homo superior) John Wainwrighti perekonnatuttava ja sõbra poolt pärast esimese surma. Lugu on esitatud biograafia vormis, alates Johni sünnist ja lõpetades tema hukkumisega oma koloonia eesotsas ühel Lõunamere saarel (umbes niimoodi autor selle ka juba esimesel leheküljel sõnastab).
 
John ise on juba lapsena hästi veidra välimusega ning füüsilises arengus maha jäänud, kuid intellektuaalselt hästi kõrgel tasemel. Keskendumise ja distsipliiniga teeb ta mingil hetkel lapseeas oma füüsilise mahajäämuse tasa ja arendab ka oma kehalised võimed pea üliinimlikeks. Lisaks jõuab ta hiljem isegi telepaatiliste ja telekineetiliste võimeteni.
 
Ma pean ütlema, et kõige huvitavam ongi see teos ehk ilukirjandusliku biograafiana. On põhjust uskuda, et Stapledon on kujutanud hästi Edwardi-aegse Inglismaa väikelinna ja sealse rahva elu ning teose kõnepruuk vastab samuti sellele täiesti autentselt. Samuti ei erine Johni kasvuraskused tegelikult supervõimetest hoolimata eriti tavalise, teistest veidi eristuva lapse omadest.
 
Tõepoolest, ühed toredamad kohad ongi sellised, kus John oma ülimuslikkuses liiga kindel olles mingi tagasilöögi saab. Olgu selleks keretäis naabripoisilt (kui ta mõistust füüsisest tähtsamaks peab), vahelejäämine kohalikule politseiinspektorile (kui ta murdvargust katsetab) või petta saamine lihtsakoeliselt sulilt (kui ta investeerimisega tegelema hakkab).
 
Johni iseloom ja tegevus asetuvad ka täpsemalt oma kohale, kui ta mingil hetkel avastab, et superior-tüüpi mutatsioone on inimeste seas esinenud üsna tihti - aga kui ta teiste sellistega ühendust võtab, siis ei taha enamus neist tema projektiga midagi tegemist teha, andes vaikimisi mõista, et tegemist on noore tuisupea idealistliku naiivsusega.
 
Kõik see tasakaalustab natuke seda imetlevat pilku, millega jutustaja muidu Johni vaatab. Muidugi on seegi taotluslik (John kutsub teda isegi oma truuks koeraks), kuid iga kord kui Johni suhtes igasuguse kriitikata jutustaja hakkab jälle mainima midagi "teispool inimlikke moraalinorme" toimuva kohta, ei pruugi isegi Friedrich Nietzsche hauas rahu saada.
 
Tugevust on siin teoses siiski rohkem kui nõrkust, nagu ka sama autori kümmekond aastat hiljem kirjutatud romaanis "Sirius". Need kaks teost on otsekui teineteise huvitavad peeglid ("Siriuse" peategelane on nimelt üliintelligentne koer), kuid samuti on mõlemad huvitavad natuke rohkem oma aja ja koha kujutamise poolest ning natuke vähem oma ulmelise elemendi tõttu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

 
Light on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu, mis koosneb kolmest jutustusest. Esimene neist toimub 1999. aastal, kus neurootiline matemaatik Michael Kearney üritab koos oma uurimistöö-partneri Brian Tatega lahendada keerulist aja-ruumi matemaatilist probleemi. Nende tööd ei muuda lihtsamaks asjaolu, et Kearney on veidratest nägemustest painatud sarimõrtsukas.
 
Teine ja kolmas jutustus toimuvad paralleelselt 2400. aastal, kus juba ammu eksisteerib tänu Kearney-Tate valemitele valguse kiirust ületav kosmoselend. Inimeste poolt vallutatud galaktikas üritavad oma kohta leida kosmoselaeva piloot Seria Mau ja hulkur Ed Chianese. Mingid veidrad nägemused suunavad mõlemat Kefahuchi piirkonda, kus tuntud füüsikaseadused enam ei kehti...
 
Olles mõnda aega tagasi lugenud ka Harrisoni 70ndate kosmoseooperit "The Centauri Device", võis lugejana olla juba üsnagi kindel, mida siit teosest oodata võis. Kuigi nimeliselt on mõlemad kaks kosmoseooperid, on need autori poolt tagurpidi pööratud - ehk siis, kui oodata midagi žanrile vastavat, toimub seal hoopis midagi täiesti vastupidist.
 
Sellist lähenemist võib hinnata huvitava teadliku valikuna, kuid ausalt öeldes ei anna selle lugemine vähemalt mulle eriti midagi. Jah, võib välja tuua kuidas Harrisoni tegelased ei ole kangelased vaid elu äärealade veidrikud. Samuti võib näidata, kuidas nende teekond pole sellele vastavalt mingi sirgjooneline rada vaid üsna sihitu uitamine. Aga mida selle kõigega peale hakata?
 
On ehk märkimisväärne, kuidas mõlemad teosed on oma aja lapsed. Kui "The Centauri Device" oli täis 70ndate ja Külma sõja vastase ängi, siis "Light" on pilgeni täidetud 90ndate ja neoliberalismi võidukäigu vastase ängiga. Mingis mõttes on muidugi loogiline, et anarhistina ei salli Harrison üsna võrdselt ei Margaret Thatcherit ega Tony Blairi.
 
See, kuidas Michael Kearney oma sarimõrtsuka-hullust teostab on üsna kindlasti mõjutatud Bret Easton Ellise kuulsast romaanist "Ameerika psühhopaat" - kuni üsna üks-ühele võrreldava kohani välja, kus Kearney ei saa aru, miks teda ikka veel tabatud pole. Iseenesest tuleb öelda, et Harrison oskab õudust kirjutada ja need painajalikud kohad on ehk tugevaimad kogu romaanis.
 
Kuid midagi muud head mul eriti öelda ei ole. Paarikümne-aastase vahega on kadunud ka need asjad, mida ma "The Centauri Device" juures rohkem hindasin, nagu mõningane must huumor ja keeleline mängulisus. "Light" on sellega võrreldes lihvitum, minimalistlikum ning läbivalt ja ühtlaselt lohutu. Ainuke meeldivam kild oli rikšatüdruk Annie Glyphi tegelane ja seda on lihtsalt vähe.
 
Hinnang: 3/10
 
Teksti loeti inglise keeles
6.2022

River of Gods on mastaapne ulmelugu lähituleviku Indiast. Aasta on 2047, mis peaks olema pidulik ja märkima sajandi möödumist India iseseisvumisest - kuid meie aja võimas föderatsioon on juba ammu lagunenud tülitsevateks vabariikideks. Tegevus toimub peamiselt ühe sellise uue riigi, Bharati pealinnas, pühas Varanasis Gangese jõel (sellest ka teose pealkiri).
 
Asjad on muidugi halvasti. Mussoonvihmasid pole tulnud juba mitu aastat ja veepuudus ähvardab hirmsate tagajärgedega. Vaidlused Gangese vee jagamise üle põhja pool asuva Awadhi vabariigiga (pealinn: Delhi) ähvardavad kasvada sõjaks. Samal ajal raputab tehnokraatlikku valitsust ka ootamatult esile kerkinud opositsioonijuht, kes kõneleb radikaalse hinduismi nimel ja kutsub rahvast üles tänavarahutustele.
 
Kuid iga vandenõu taga ootab uus ja hullem. Keelustatud, inimesest targemaid tehismõistuseid jahtiv politseijuht aimab, et nende mõju on suurem, kui arvatakse. Kosmosest leitud veidra asteroidi saladusega on seotud kunagine IT-professor, kes nüüd valenime all Indias redutab. Ning ühe kohaliku energiakontserni eksperimentaallabor oleks nagu jõudnud läbimurdeni nullenergia uurimise osas...
 
Ma pean ütlema, et esimese asjana lööb see teos muidugi mastaabiga. Lugu jutustatakse umbes kümne eri tegelase vaatepunkti kaudu, peamiselt igas peatükis põhitegelast vahetades. Samas hakkab selline tekstimassiiv lõpuks pigem väsitama ja sunnib mõtlema, kas poleks võimalik olnud sama asja ka lühemalt öelda - eriti, kui osad tegelased on rohkem dekoratsiooniks ja puutuvad põhiloosse üsna vähe.
 
Sarnast mastaapi on ka jutustuse sisus. Põhiteemaks on siin iseõppivate tehismõistuste areng ja olemus, millele lisanduvad nullenergia ja multiversumi teoreetilised küsimused. Julge ja värske on lähenemine, mille kohaselt on India (ja mitte Ameerika Ühendriigid) just sellise teaduse ja tehnika keskuseks. Toimumiskohast lähtuvalt liituvad nende küsimustega India-põhised poliitika-, religiooni- ja kultuuriteemad.
 
Samad probleemid näivad vähemalt alguses aga ka seda lähenemist kummitavat. Asju kuhjatakse siin üksteise otsa nii palju, et see tundub vahepeal olevat nagu taotluslikult lugeja kurnamiseks tehtud. Kas lugu saab ikka ise ka lähemalt aru nendest küsimustest, mis ta tõstatab - või on tegemist lihtsa tehnopõnevikuga? Ja kas India kirev ja erakordne taust on midagi enamat lihtsalt värvilistest kulissidest?
 
Õnneks kinnitab autor vähemalt lõpplahendusega, et kogu sellel tehismõistuste-teemal on ka sügavam iva olemas ning tegelikult on tema mõtted palju küpsemad, kui paljudel, kes "tehnoloogilisest singulaarsusest" rääkida armastavad. Ning mis Indiasse puutub, siis Ian McDonaldi siiras armastus selle vastu, millest ta kirjutab, paistab vähemalt sama selgelt välja kui kunagi Rudyard Kiplingi puhul.
 
Ning India kasutamisel tegevuskohana on tegelikult täiesti selge põhjus, mis mängitakse ette juba esimesel leheküljel, kus usklike tuleriidad püha Gangese kaldatreppidel suitsevad. Kas on võimalik pääsemine kannatuse dukkhast, igavese sansaara saatuserattast ning jõudmine mokša vabanemisse? See on autori mõte algusest lõpuni ja hoolimata muudest puudustest, võib teosele selle eest ainult au anda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Neil Gaiman on tõenäoliselt kuulsaim praegu kirjutav ulmekirjanik nii maailmas kui arvatavasti ka Eestis. Praktiliselt kõik tema romaanid on ka eesti keelde tõlgitud – ning populaarsemad neist, nagu "Ameerika jumalad" on järelturul praeguseks praktiliselt kättesaamatud.
 
Romaanidega võrreldes on tema lühilood seni siinmail vähem tähelepanu pälvinud, kuigi nii nende hulga kui ilmumise järjekindluse järgi pöörab Gaiman oma lühilugudele ise ehk rohkemgi tähelepanu kui oma võrdlemisi napile romaaniloomingule.
 
Juba seetõttu tuleb tunnustada tema ajaliselt teise lühilugude kogu "Suits ja peeglid" välja andmist. Samuti tundub mõistlik valik tõlkimist alustada just sellest, sest tema esimene ja lühem jutukogu "Angels and Visitations" hõlmab umbes sama loomeperioodi ja päris suur hulk lugudest mõlemas kogumikus kattuvad.
 
Samas tähendab autori varast loomeperioodi koondav kogu, et siia on lisatud päris palju lugusid, mida on raske mitte nimetada "katsetusteks". Selline valik on küll huvitav ja näitab autorit mitmekülgsemana kui muidu arvata võiks, nagu tegi näiteks ka kuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi esikkogu "Öine vahetus".
 
Eriti tuleb aga "katsetuste" ja küpsemate palade vahe esile siis, kui eristada kogumikus luule- ja proosavormi kasutavaid lugusid. Luuletuste puhul ei saa näiteks "Sisikonnalt ennustamise" (3/10) puhul teha muud, kui ära märkida rondellivormi või "Vampiiri öölaulu" (3/10) puhul sekstiini huvitavat kasutamist.
 
Teiste luulevormide juures matkib "Mööda valget teed" (5/10) nii ülesehituselt kui ka teemalt rahvalikku lugulaulu, "Nugade kuninganna" (4/10), "Rannahunt" (4/10), "Muutuste meri" (5/10) ja "Kõrbetuul" (5/10) on oma erineval viisil vaid mõõdukalt huvitavad proosapoeemid. Üsna arusaamatuks jääb lugu "Viirus" (2/10), mis võiks pärineda sama hästi kui mõne koolilapse salmikust.
 
Siiski leidub ka luulepalade hulgas midagi märkimisväärset. "Külmad värvid" (7/10) kujutab küberpungilikku Londonit, kus on muuhulgas avanenud ka põrguväravad ja tundub, et erinevad kuradid ja deemonid tunnevad end arvutite ja kapitalismi keskkonnas väga hästi. Loo esitamine proosapoeemina toetab hästi õhkkonna ebamaisust ning selline valik on ilmselge õnnestumine.
 
Proosa hulgast on kõrgemaid hetki võimalik palju lihtsamalt leida. Seda demonstreerib kohe esimene lugu "Pulmakink" (9/10), milles vastabiellunud paar leiab pulmakinkide hulgast ümbrikus kirja nende abielu kirjeldusega – kuid järgnevate aastate jooksul lähevad nende tegelik abielu ja pidevalt maagiliselt täienev kiri aina enam lahku.
 
Tegemist on suurepärase variatsiooniga Oscar Wilde romaani "Dorian Gray portree" teemal – kuid puändi poolest kuidagi veel süngem. Sellisele mõeldes tuleb ette hoopis Stephen Kingi romaani "Lemmikloomasurnuaid" moto, mis ütleb: "Mõnikord on surm parem".
 
Lugu "Rüütellikkus" (9/10) on eelnevaga võrreldes täiesti erinev – läbinisti helge ja ehk üks soojemaid lugusid terves kogumikus. Selles ostab inglise leskproua pudupoest väikese karika, mille ta paneb oma kaminasimsile. Kuna tegemist on Püha Graaliga, ilmub talle varsti ukse taha rüütel Galahad, kes palub seda endale.
 
Muude eeskujude hulgas võlgneb see lugu kindlasti midagi huumoritrupile Monty Python, kelle filmis "Monty Python ja Püha Graal" Briti politsei kuningas Arthuri ja tema rüütlid arreteerib. Kuid Gaimani lugu ei ole sarnaselt absurdne, vaid lihtsalt tore ja sõbralik.
 
"Nikolaus oli ..." (6/10) on imepisike laast, originaalis 100-sõnaline. Algselt Gaimani sõpradele jõulukaardi-tekstina kirjutatud lookene esitab aga täitsa hea mustast huumorist kantud versiooni jõuluvana olemuse kohta ja võiks olla lausa õppematerjaliks, kuidas öelda lühidalt kõike, mida vaja.
 
Lugu "Hind" (7/10) räägib kirjanikust, kellele meeldib hoolitseda hulkuvate kasside eest, kuid üks tema juurde sattunud suur must kass saab igal öösel kahtlaseid vigastusi. Seda lugu võib esile tõsta kui hästi õuduse ja lootuse vahel tasakaalustatud jutustust, mis on sellisena siin kogus ehk ainulaadne.
 
Muinasjutul põhinev "Trollisild" (7/10) on oluliselt nukram. See on lugu poisist, kes avastab, et lapsepõlvekodu lähedal asuva silla all elab ehtne troll. Lool on palju ühiseid jooni sama autori romaaniga "Ja tee lõpus on ookean", kuid puudub see heatahtlik abi, mille romaanitegelane leiab, ning siin jääb alles ainult kurbus.
 
Üsna stiilipuhas "Ära Jaagult küsi" (8/10) on õuduslugu karpi suletud vedrunukust – mõte, mis sarnaneb Hans Christian Anderseni muinasjutu "Vankumatu tinasõdur" kurjale vaimule nuusktubakatoosis. See lühike lugu rõhub eelkõige oma õhkkonnale, kuid teeb seda vaieldamatult suurepäraselt.
 
Hoopis teistsugune on pikem lugu "Kuldkalatiik ja teised jutud" (4/10), kus kirjanik lennutatakse Hollywoodi ühe filmi stsenaariumit looma. Siin on mitu huvitavat mõtet ajalikkuse kohta ja tõenäoliselt Gaimani oma kogemusest pärinevat head satiiri filmitööstuse praktikate osas, aga tervikuna jääb lugu tuimaks ja lohisevaks.
 
Lugu "Muutused" (6/10) on kogumikus ainus, mis ulme SF-suunda esindab – selles leiutab ekstsentriline teadlane vähiravi võimalusi uurides ravimi, mille manustamine muudab ohutult ja kiiresti patsiendi sugu. Kergelt satiirilises võtmes kirjutatud teksti tõstab keskmisest kõrgemale puänt, mis kõigele ka suurema mõtte annab.
 
Üsna omapärane on lugu "Öökullide tütar" (6/10), mis on kirjutatud otsekui 17. sajandil üles tähendatud rahvalik õudusjutt leidlapsest, kellel paistab olevat eriline side öökullidega. Siin ongi tegemist lihtsalt hästi õnnestunud pastiššiga, mis torkab sellisena pigem meeldivalt silma.
 
Huumori kaudu õuduskirjanik H. P. Lovecrafti loomingut parodeeriv "Shoggothi Vana Pentsik" (7/10) tõuseb esile oma kerge ja lõbusa õhkkonna poolest – olgugi, et Ameerika tudengist ränduriga Briti kolkakülas tegelikult midagi erilist ei juhtu. Eesti ulme kontekstis võib ära märkida Laur Krafti sarnast lühilugu "Ultima Cthule".
 
Loos "Tüdrukut otsides" (5/10) saab ühe fotograafi kinnisideeks salapäraselt ilmuv ja kaduv tütarlaps, kes aeg-ajalt erootikaajakirjadele poseerib, kuid kes ei tundu kunagi vananevat. Mõistatusega on seotud üsna kena idee, kuid seda jääb terve loo jaoks väheseks ja tervik tundub pigem venitatuna.
 
Ulmekirjanik Roger Zelazny romaanile "Üksildane oktoobriöö" teeb kummarduse lugu "Kõigest jälle maailma lõpp" (5/10), kus libahunt Larry Talbot peab pealkirjas mainitu ära hoidma. Jutustus pakub kindlasti huvi Zelazny ja Gaimani stiilide huvitava kombinatsioonina, kuid muidu selles palju mainimisväärset pole.
 
Ülimalt stiilne õuduslugu "Me teeme teile hulgihinna" (9/10) on üks kogumiku meeldejäävamatest tekstidest. Selles loos kahtlustab tagasihoidlik arveametnik oma kihlatut truudusetuses ning soovib palgata mõrtsuka oma rivaali kõrvaldama. Lõpuks ühe sobiva töövõtja leidmisel saab ta aga tollelt ootamatu pakkumise.
 
Iseenesest on see lugu küll üsna sirgjooneline ja põhineb palju kasutatud motiivil, mille klassikaliseks näiteks on W. W. Jacobsi "Ahvikäpp". Samas on see Gaimani variatsioon stiilselt ja osavalt kirja pandud ning kasutab mitut andekat elementi, seega pole siin mingit põhjust kiitusega kitsi olla.
 
"Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga" (4/10) on aga jällegi lugu, mis pakub tõenäoliselt huvi vaid ulmekirjanik Michael Moorcocki loomingu austajatele. Idee kujutada peategelast Moorcocki ühe raamatutegelase Karl Glogaueri joontega ja teha temast teise raamatutegelase, Melniboné Elricu austaja pole halb, kuid ei enamat.
 
Lugu "Unenägude pühkija" (6/10) on kena väike miniatuur just sellel teemal, mida pealkiri ütleb. Eelkõige toetub see lugu õhkkonnale, kuid sellisena täidab see oma ülesande täiesti ausalt ning tulemusega võib kindlasti rahule jääda.
 
"Võõrad osad" (4/10) on lugu noormehest, kes suguhaigusesse nakatunult hakkab ühel hetkel tundma, et tema keha ei kuulu enam talle. Gaiman on ise tunnistanud, et ta kirjutas seda korduvalt ümber ning sellest võib ka tulla, et kuigi siin on head painajalikkust Jack Finney klassikalise "The Body Snatchers" stiilis, jääb tervik väga laialivalguvaks.
 
Isegi rohkem jubedus-, kui õudusloona mõjuv "Hiir" (7/10) räägib mehest, kellel on kaks probleemi. Tema kodus on hiir, kelle jaoks ta ostab lõksu – ning tema naine on soovimatult rasedaks jäänud. See sümbolismist pakatav lugu lööb lugejat kindlasti väga eheda emotsiooniga, isegi kui see palju enamat ei paku.
 
11-aastase tüdruku päevikuväljavõtte stiilis kirjutatud "Kui me läksime vaatama maailma lõppu" (5/10) räägib natuke kummalise perekonna veelgi kummalisemast väljasõidust rohelisse. Gaiman on siin loos ise ära maininud koomiksikunstniku Alan Moore'i mõju, ning viimase okultistlik pilk viimsepäevale on selle nukra loo ehk parim osa.
 
Ühe üsna sirgjoonelise hotellitoas toimuva erootilise loona algav "Maitsmised" (4/10) saab mingil hetkel ka väikese fantastilise mõõtme. Siiski eristub see lugu teistest pigem vaid tegevuse, mitte mõtte või vormi poolest.
 
Satiiriline õuduslugu "Beebikoogid" (8/10) pakub lahenduse olukorrale, kui kõik loomad peaks maailmast kaduma. See on kirjutatud parimas Jonathan Swifti sarnase pamfleti "Tagasihoidlik ettepanek" vaimus, ning kuigi mitte sama surmtõsine, mis röövib osa selle mõjukusest, on see kindlasti tugeva nakkusjõuga. Internetis elab see tekst näiteks juba täiesti oma elu.
 
Küllalt veider on lugu "Mõrvamüsteeriumid" (6/10), mille parem osa on taevas inglite seas enne maailma loomist toimuv mõrv ja selle lahendamine. Seda jutustust ümbritsev pikem raamnovell on aga tuim ja lohisev ning paneb küsima, miks seda oli üleüldse vaja lisada.
 
Kogumiku lõpetab väga kõrge tasemega lugu, Lumivalgekese muinasjuttu ümber mõtestav "Lumi, klaas ja õunad" (9/10). See jutustus esitatakse ühe teadjanaise poolt, kelle kuningas toob pärast eelmise naise surma oma lossi uueks abikaasaks. Varsti avastab naine, et kuninga laps eelmisest abielust on teatud viisil väga kõhedust tekitav.
 
Müütide ja muistendite teistsugusel viisil esitamine ei ole uus võte ning "Lumivalgeke" on varem samuti veidral ja õudustärataval viisil tõlgendamist leidnud näiteks Angela Carteri jutukogus "Verine kamber". Siiski on Gaimani töö suurepäraselt teostatud koletise-õuduslugu ning kui see ei peaks üllatama, siis ainult seetõttu, et lugu ise on niigi tuttav.
 
Kokku võiks Gaimani kogumikku ehk kõige üldisemalt nimetada vastuoluliseks. Siin on tõelisi tipplugusid, mille üle võiks iga kirjanik uhke olla ("Pulmakink", "Rüütellikkus", "Me teeme teile hulgihinna", "Lumi, klaas ja õunad"), kuid samas ka keskpäraseid lugusid ja lõpuks isegi katsetusi, mille suhtes oleks autor võinud ise kõrgemat kriitikameelt üles näidata.
 
Kuid mida see kogu kahtlemata teeb, on hea ülevaate andmine autori varasemast loomeperioodist (80ndate lõpust kuni 90ndate keskpaigani). Otsimine ja katsetamine käib selle kõige juurde üsna loomulikult ning kui võtta kogumikku sellise mõtte ausa väljendusena, ei saa ka nõrgemaid osi siin päriselt pahaks panna.
 
Lisaks tipplugudele, mis juba ainuüksi tasuvad ära terve jutukogu ette võtmist, kinnistub selle lugemisega ka väga huvitav pilt Gaimani armastusest õuduse vastu. Tõsi, see on alati olnud ka teemaks tema romaanide ja eriti tema kuulsa koomiksi "The Sandman" juures, kuid kuskil ei ilmne see nii ehedalt kui väga paljudes tema lühilugudes.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Life on molekulaarbioloogia teemaline ulmelugu. Peategelaseks on Anna Senoz, geniaalne bioloog, kes satub pärast ülikooliaega teadustööd tegema viljatusraviga tegelevasse firmasse. Seal laboris sugurakke testides satub ta esmakordselt avastusele, mis hakkab teda jälitama kogu tema ülejäänud karjääri jooksul.
 
Nimelt märkab ta, et teatud proovides toimub midagi veidrat - kui tavaliselt ei toimu X ja Y kromosoomide vahel rekombinatsiooni peaaegu üldse, siis mingil põhjusel näitavad tema proovid seda ulatuslikult. Sisuliselt kirjutab X kromosoom sellega Y kromosoomi üle ning see võib tähendada Y, ehk meessugukromosoomi täielikku kadumist paari järgmise põlvkonna jooksul...
 
Seda romaani oli mul huvitav lugeda eelkõige võrdlusmomendi tõttu. Kui Jonesi eelmine romaan "White Queen" oli oma sihilikult segadusttekitava stiili poolest üsna tüütu lugemiselamus, siis siinne, üle kümne aasta hiljem kirjutatud teos, on sellega võrreldes palju sirgjoonelisem (kuigi autori käekiri on ikkagi äratuntavalt sarnane).
 
Ning nagu näha, siis kirjutada Jones oskab. On tähelepanuväärne, kuidas tema põhitegelased Anna, tolle abikaasa Spence ja nende sõber Ramone on kõik omal viisil seotud teose põhiteemaga - kuid samas on nad kõik selgelt eristuvad, huvitavad ja tõepärased karakterid (Ramone kui lõputult vastuoluline "naistevihkajast feminist" loob siin ka korralikult musta huumorit).
 
Lisaks tuleb kiita seda, kui hästi autor seob mõtteid teadusulme ja sotsiaalse ulme suundadelt. Näiteks bioloogia - ühest küljest on see kõige olulisem asi üldse, teisest küljest aga praktiliselt tähtsusetu. Või asjaolu, kuidas teadusavastuse muutumine aktsepteeritud mudeliks võtab aega aastakümneid - ja selle tõelise, praktilise efekti nägemiseks tuleb oodata sajandijagu.
 
Kuid teose mahus on seda huvitavat ja mõtlemapanevat osa umbes 40% - ja ülejäänud 60% täidab ära suhtedraama. Mis on iseenesest ka hästi kirjutatud (eriti see ülikooli-osa, mida oleks heameelega rohkemgi lugenud), aga mis pole päris see, mida ma ootasin. Kuid teisest küljest, kui autor paneb juba oma romaani pealkirjaks lihtsalt "Elu", siis ei saa öelda, et vihjet poleks antud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Separation on alternatiivajalooline ulmelugu. Peategelasteks on Inglismaal sündinud identsed kaksikud, kes kannavad ka väga sarnaseid nimesid: mõlema initsiaalid on J. L. Sawyer. Ülikoolis on nad suurepärane kahepaadi sõudemeeskond ja võidavad isegi 1936. aasta Berliini olümpialt medali.
 
Kuid siis jõuab kätte Teine maailmasõda ja kaksikute teed lähevad lahku. Jack, kes on juba varem lendamist harjutanud, liitub Kuningliku õhuväega ja temast saab pommituslennuki piloot. Kindlalt sõjavastane ja igasugust vägivalda vihkav Joe aga liitub Punase Ristiga ning temast saab kiirabiauto juht.
 
Uus lahknevus jõuab kätte 1940. aastal. Kas Saksamaa pommitusreidilt naasev Jack tulistatakse alla ja ta hukkub La Manche'i vetes? Või kas sakslaste pommitusreidis Londonile saab pihta Joe kiirabiauto? Ning mis saab kummalgi puhul siis, kui Hitleri asetäitja Rudolf Hess (kes on kunagisel olümpial vendadega kohtunud) lendab 1941. aastal Inglismaale rahu pakkuma?
 
Ma pean ütlema, et Christopher Priest suudab jätkuvalt üllatada, hoolimata sellest püsivalt kõrgest tasemest, mis ta enda teostega loonud on. Iseenesest korduvad siin mitmed talle omased teemad, nagu kaksikud ja teisikud, paralleelmaailmad ja hallutsinatsioonid - kuid kuidagi on ta sellest kõigest suutnud jälle midagi uut ja erakordset teha.
 
Üheks läbivaks teemaks on siin haprus. Seda muidugi klassikalises alternatiivajaloolises võtmes, kus tohutud muutused saavad alguse väikestest asjadest - nagu kuulus surnud liblikas Ray Bradbury legendaarses loos "Kõue kõmin". Aga veel enam inimlikus võtmes, Jacki ja Joe kaksikvennasideme purunemise tõttu. See on siin selgelt olulisem kui ajaloo lahknemine.
 
Teine selline teema on süü. Taaskord, ajaloolise tausta annab siin Kuningliku õhuväe korraldatud kohutav Saksa linnade pommituskampaania, mille juhti, marssal Harrist kutsusid isegi tema oma mehed "lihunikuks" ja mida Priest vaatab ilmse õudusega. Kuid isegi hullemat süü- ja kahtlusekoormat kannab siin sõjavastane vend Joe.
 
Ning mis on tegelikult tõde? On teada, et Winston Churchill kasutas teinekord oma kuulsate kõnede esitamiseks professionaalset näitlejat. Eksisteerib ka pikaajaline vandenõuteooria, mille kohaselt ei olnud elu lõpuni kurikuulsa Spandau vangla üksikkongis istunud mees sugugi see tõeline Rudolf Hess. Kõik see sobib Priesti muude teemade juurde suurepäraselt.
 
Erinevalt kõige kuulsamast Teise maailmasõja alternatiivajaloost, Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", ei pööra Priest suuremat tähelepanu maailmale, mis oleks eksisteerinud siis, kui 1941. aastal oleks ka päriselt rahu sõlmitud. Kuigi mõnedes detailides on ta täpne (muuhulgas Madagaskari plaani osas), on siiski selge, et see ei ole tegelikult teemaks.
 
Sest Priest tahab tegelikult kirjutada nii inimeste kui reaalsuste haprusest ning süüst ja kurbusest, mida selle tõttu kanda tuleb. See raamat on läbinisti lohutu ja ükski isegi mitmest teoreetilisest teest ei vii siin õnneliku lõpuni. On täiesti hämmastav, kuidas kõige selle juures on tegemist ikkagi täiesti suurepärase teosega.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Limbo on düstoopiline ulmelugu. Peategelaseks on ajukirurgiale spetsialiseerunud sõjaväearst doktor Martine, kellel õnnestus omal ajal põgeneda 1970ndatel puhkenud Kolmanda maailmasõja eest ühele tundmatule India ookeani saarele. Kuid nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, on minevik talle järele jõudnud.
 
Nimelt ilmub saare juurde uurimislaev, mille meeskonnast enamusel on käte ja jalgade asemel veidrad küberneetilised proteesid. Martine otsustab seepeale saarelt lahkuda ning sõidab varjunime all tagasi koju, Sisemaariba nime kandvasse riiki, mis on loodud endiste Ameerika Ühendriikide sõjast vähem kannatanud territooriumile.
 
Kohale jõudnud, avastab ta midagi uskumatut. Pärast Kolmandat maailmasõda on terves maailmas haaranud võimu äärmuspatsifistlik liikumine nimega Immob, mille liikmed demonstreerivad oma sõjavastasust, lastes endal vabatahtlikult käed ja jalad amputeerida. Mis veel kummalisem, selle liikumise juhtfiguurid Helder ja Theo on Martine vanad tuttavad...
 
Ma pean ütlema, et seda teost on väga keeruline hinnata. Kuidagi on siia kokku pandud hästi palju erinevat, millest osa on väga andekas ja osa parajalt tobe, osa aukartust ärratav ja osa mõttetult tüütu ja väsitav. Legendaarne ulmekirjanik ja toimetaja Harlan Ellison on pidanud seda romaani geniaalseks, aga on ka väga vastupidiseid arvamusi.
 
Kui rääkida märkimisväärsetest asjadest, siis kogu Immobi liikumise idee on muidugi suurepärane. Seda just satiiriliselt maksimumini viidud sümboolse enesepiitsutamise tõttu, mis on nii ajalooline (Piibli mäejutlusest tuntud "Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema"), kui psühholoogilisel viisil ka tänapäeval hästi relevantne.
 
Lisaks on autor kirjutanud siia sisse väga tugeva psühholoogilise tagapõhja, mida peategelane oma korduvates dialoogides kasutab. Kõige aluseks on siin muidugi Sigmund Freud, aga kõik edasised viited Edmund Berglerile, Max Weberile, Friedrich Nietzschele, manihheismile ning Dostojevski ja Tolstoi vastandlikkusele on üldiselt väga head.
 
Siit aga saab alguse ka teose ehk kõige suurem probleem, kuna autor ei oska enamasti kõike seda õigel ajal lõpetada. Väga palju sellist arutlust hakkab mingil hetkel voolama ainult servapidi seotud teemadele - ning kui sellele järgneb veel lehekülgede kaupa peategelase enda sisemisi arutlusi, võib see lugeja kannatuse tõsiselt proovile panna.
 
Ning päris paljudes kohtades tuleb üsna teravalt ette, et tegemist on ikkagi 70 aastat tagasi kirjutatud tekstiga. Nii mõnigi kontseptsioon, mis tol ajal võis tunduda julge ja avangardlik (eriti kõik need erinevad ideed seksist), paneb praegu lihtsalt kergelt pead vangutama.
 
See kõik ongi põhjus, miks ma lõpuks seda romaani hästi hinnata ei saa. Kuigi peab tunnistama teose mitme aspekti märkimisväärsust, relevantsust ja erandlikkust, on kogumaht siin ikkagi selgelt kaldu tüütu, väsitava ja vananenud osa poole. On kindlasti hea olla sellest romaanist vähemalt üldiselt teadlik, kuid lugemiseks seda otseselt soovitada ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Rait Piir on oma debüütkogumiku eessõnas öelnud, et lugusid looma on teda eelkõige inspireerinud pikaajaline huvi jaapani keele, kultuuri ja võitluskunstide vastu, lisaks ka Jaapanis elamise kogemus. Selline kirg ja armastus nende teemade vastu on miski, mis peegeldub selgelt ka lugude enda detailides ja õhkkonnas, ning midagi sellist on alati rõõmustav näha. Lisandväärtust annavad ka Kadri Umbleja kohased ja head illustratsioonid.
 
Autori entusiasmi arvestades pole üllatav, et jutukogu neli lugu on pooleks jagatud kahe teema vahel, mis ulmesõbrale jaapani kultuuri ja ulmekirjanduse kokkupuutepunktide peale mõeldes tõenäoliselt kõige esimesena ette tulevad. Üks neist on ajaloolisi teemasid kasutav fantaasiakirjandus, teine aga infotehnoloogia ja inimese koosarengu tulevikuvisioone pakkuv küberpunk.
 
Ajaloolise fantaasia poolt võib tõlkekirjandusest võrdluseks tuua näiteks Lian Hearni üsna populaarse ja samuti Jaapanist inspireeritud raamatusarja "Otori lood". Küberpungi osas on parimaks võrdluseks žanri defineerinud William Gibsoni jutukogu "Põlev kroom" ja Neal Stephensoni osaline dekonstruktsioon romaanis "Lumevaring", kus samuraimõõka viibutab häkker nimega Hiro Protagonist. Eesti ulmekirjanduses väärib küberpungi näitena mainimist ka Hirami väga hea õhkkonnaga lühijutt "Tuhkhall".
 
Omaette huvitav on ka nende kahe teema lugudekogusse paigutamine. See järgib justkui mõttelise süliriimi loogikat, kus kogu avab klassikalist tüüpi fantaasialugu "Pajatus daamist punases kimonos", järgnevad tulevikukosmoses (vastavalt siis asteroidide vöös ja Veenuse orbiidil) toimuvad põnevuslood "Intsident Ceresel" ja "Pilvelinna bluus" ning kogu lõpetab veel üks fantaasialugu "Nukumeister".
 
Sellisel struktuuril on täiesti hoomatav mõte, kuid sellest hoolimata võiks neid lugusid eelkõige vaadata just kahe tandemina. Sarnased pole neil paaridel mitte ainult teema, vaid ka tegevus ja ülesehitus - eristatuna küll mõne huvitava nüansi poolest. Lugusid nõnda temaatiliselt kõrvutades tõusevad esile ka autori valikute tugevamad ja nõrgemad küljed.
 
Mõlema fantaasialoo puhul on autor kasutanud au ja lojaalsuse küsimust, mis ajaloolise temaatikaga hästi kattub. See kehtib nii pantvangina võõrasse klanni adopteeritud samurai Arata kui ka just võõrasse klanni mehele pandud Yukino kohta. Elegantne on mõlemal puhul teema lahendus, mis ütleb, et sõdalase lojaalsus peaks tegelikult kuuluma hoopis sellele, kes selle eest ka midagi andnud on.
 
Lugude puhul on vaieldamatult parimaks osaks maailm, kus need toimuvad. Detailid, mida autor ilmselgelt hästi tunneb, teevad selle elusaks ja autentseks. Sellise tulemuse saavutamine esitab paljudele fantaasialugude kirjutajatele muidu ehk kõige suurema väljakutse. Isegi sellele, kes teab muidu jaapani kultuurist vähe, joonistatakse hästi ette torii-värava sümboli tähendus just nii, nagu see tundub samuraile, ning lugeja peab kaasa noogutama, kui naissõdalane haarab oma relvaks just nimelt hellebardi-sarnase naginata.
 
Ka mõlema tulevikus toimuva loo puhul on ühised jooned selgesti näha. Kosmilises asukohas, mida valitsevad riikide asemel suurkorporatsioonid, juhtub midagi hirmsat. Tööle pannakse eradetektiivi tüüpi uurija, kes peab lahenduse leidmiseks läbi käima kohaliku seadusteta allmaailma kirevad seltskonnad ja kohtuma erinevate värvikate tegelastega. Saladuse lahendus sobib nii ühel kui ka teisel puhul hästi tehnika ja teaduse teemadega.
 
Küsimus tekib ainult selles, kas lahenduses on ka mingit laiemat mõtet. Küberpunk oma parimas vormis võib olla miski, mis muudab küsitavaks reaalsuse või võimu selliseid aspekte, milleni teised žanrid ei jõua. Siin on see muutunud pigem tehnopõnevikuks, mis lööb eelkõige tegelaste ja tegevuskohtade mitmekesisusega – kuid see hakkab teatud hetkel lihtsalt väsimust tekitama. Teinekord võib vähem olla rohkem.
 
Tervikuna peab autorit aga tunnustama tugeva debüüdi eest ning rõõmustama, et see arvati möödunud aastal ka Betti Alveri auhinna kandidaatide hulka. Kogumik ei esitle siin mitte ainult kirjutaja käsitööoskusi, vaid demonstreerib eriti just fantaasialugudega midagi palju tähelepanuväärsemat ja vähemalt Eesti kontekstis unikaalset. Tutvumist väärib see raamat kindlasti ning selle põhjal võib juba hakata ootama ka autori tulevasi töid.
 
Hinnang: 6/10 (fantaasialood 7/10, küberpunk 5/10)
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Wasp of spioonistiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi sajandite kauguses tulevikus on alanud sõda Maa ja Siiriuse täheimpeeriumite vahel. Maalastel on väike edumaa tehnikas ja teaduses, kuid Siiriuse impeerium omab mitmekümnekordset ülekaalu majanduse ja elanikkonna poolest. Nõnda otsitaksegi Maal iga võimalust, kuidas seda vahet tasandada.
 
Peategelane James Mowry (kes on saadiku pojana üles kasvanud Siiriuse impeeriumis ja räägib perfektselt sealset keelt) palgatakse "herilaseks", partisani-diversandi-terroristi tüüpi tegelaseks, kes peab tekitama vaenlase tagalas võimalikult palju pahandust, et siduda sellega maksimaalselt ressursse, mida vaenlane saaks muidu sõja jaoks kasutada.
 
Kuna Siiriuse tulnukad on hästi inimeste sarnased, piisab vaid mõnest plastilisest operatsioonist, et Mowry nendega vähemalt väljastpoolt äravahetamiseni sarnaseks muuta. Pärast kiiret väljaõpet lennutataksegi ta salaja Jaimeci planeedile, kus ta peab ihuüksi vastu astuma kogu sealsele valitsusaparaadile ja Kaitempile, Siiriuse kohutavale salapolitseile...
 
Peab ütlema, et selle raamatu puhul oli tegemist üllatavalt positiivse leiuga. Olgugi, et tegemist on ulmekuues looga, omab see palju rohkem ühist klassikaliste sõjapõnevikega, nagu näiteks John Buchani "39 astet", Alistair MacLeani "Navarone suurtükid" või miks mitte ka Frederick Forsythi "Šaakali päev" - ning sellised võrdlused pole sugugi Russelli kahjuks.
 
Nagu pärast vaatasin, siis töötas Russell Teise maailmasõja ajal radaritehnikuna ning vähemalt mingeid isiklikke teadmisi siia raamatusse pandud on. Kuid kuigi siin saab paralleele tõmmata nii selle sõjaga (Kaitempi salateenistuse nimetus sarnaneb Jaapani impeeriumi vastava organisatsiooni Kenpeitai omale), kui ka Külma sõjaga, on lugu siiski üsna universaalne, mitte mingi rohmakas allegooria.
 
Sest Russell ei esita siin mingit ideoloogilist vastasseisu. Pigem on tegu looga, kus üksikisik astub vastu tohutule bürokraatiamasinale, relvaks ainult nutikus, mõned trikid ja hea vaist. Väga hästi on kujutatud ka asjaolu, et see masinavärk on ikkagi kompetentne ning mida edasi, seda hapramaks muutub olukord ja napimaks pääsemised.
 
Ka pole siin mingit paatost, vaid selle asemel valitseb tooni kuiv Briti huumor, mis tihti võtab lisaks veel üsna mustad toonid. Eriti just lõpplahendus - ma usun, et selle saabki niimoodi kirja panna ainult keegi, kes on ise sõjaväes töötanud. Nõnda võibki küll ühest küljest öelda, et see teos teeb ainult ühte asja, kuid on vaieldamatu, et see on väga hästi tehtud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Time Out of Joint on paranoiline ulmelugu. Peategelaseks on Ragle Gumm, Teises Maailmasõjas Vaikse Ookeani rindel teeninud poissmees, kes pole pärast sõjaväge endale elus õiget kohta leidnud ja elab loo toimumise ajal, 1959. aastal ühes unises Ameerika väikelinnas oma õe ja õemehe juures. Töö asemel tegeleb ta ühe üleriikliku ajalehe igapäevase mõistatusesarja lahendamisega ning on selles nii osav, et teenib korralikku raha ja on saanud isegi väikest viisi kuulsaks.
 
Kuid millegipärast hakkab Gummile tunduma, et midagi on valesti. Igasugused väikesed detailid räägiksid talle nagu mingist teistsugusest reaalsusest, mis ei lähe kokku sellega, mida ta iga päev näeb ja kuuleb. Ning sellele lisaks hakkab teda kummitama mõte, et tema igapäevane ajalehemõistatuse lahendamine on ainult trikk tema kinni hoidmiseks - ja mis veel hullem, kõik teised inimesed tema ümber on selle plaaniga seotud ning tema on ainus, kes tõde ei tea...
 
Peab ütlema, et tegemist on väga huvitavalt kahekujulise looga. Ma vaatasin, et Dick on selle kirjutanud just siis, kui ta parajasti oli lõpetamas oma kirjanikutee alguskarjääri, mil ta rohkem pulp-stiilis lugusid kokku pani. Ja tõesti, üks tema esimene suurteos "Mees kõrges lossis" sai valmis juba kolm aastat peale seda raamatut. Ilmselt seetõttu on siin loos esindatud mõlemad pooled, millest üks on suurepärane, teine... aga mitte nii väga.
 
Kui rääkida suurepärasest poolest, siis seda on siin umbes esimesed 80% mahust. Dick on silmatorkavalt hästi kujutanud 50ndate Ameerika väikelinnaelu kui midagi, mis on juba iseeneslikult paranoiline. Ühelt poolt kõik need tööl käivad mehed ja kodus istuvad naised, teiselt poolt tuumasõjaoht ja tsiviilkaitse organiseerimine vabatahtlike poolt. Hiljem on seda teemat muidugi korduvalt kasutatud, aga Dick on teinud seda juba siis, kui kõik see oli alles reaalsus.
 
Kogu selle kujutluse ehtsus ja ehedus on see, mis annab jõu reaalsuse aeglasele lagunemisele ja Gummi kasvavale paranoiale. See kõik saavutab haripunkti, kui ta hakkab üritama linnast lahkuda, kuid see ebaõnnestub erinevatel põhjustel üha uuesti ja uuesti. Kuulus film "The Truman Show" (mis muidu, peab rõhutama, on hästi erineva mõtte ja teostusega) on näiteks seda aspekti nii sarnaselt kasutanud, et raske oleks siin seoseid mitte tõmmata.
 
Kuid siis jõuab lugu lõpplahenduseni - ja ausalt öeldes pole see suurem asi. Mõttena pole see sugugi halb ja vastab kenasti vähemalt mingitele küsimustele Gummi reaalsuse olemuse ning ajalehe igapäevase mõistatusemängu olulisuse kohta. Pärast kõike eelnevat on see siiski paras pettumus. Õnneks ei võta see palju ära sellest, mis kogu eelneva osa heaks on teinud ja ausalt öeldes töötab lugu mingis mõttes täitsa ka ilma selleta.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles

Her Smoke Rose Up Forever on James Tiptree, Jr. pseudonüümi all kirjutanud Alice B. Sheldoni parimate lühilugude kogu, esmakordselt avaldatud kolm aastat pärast autori surma. Algses väljaandes olid lood jaotatud kuue teema alla (ilmselt toimetaja Jim Turneri poolt), kuid minu loetud versioonis seda polnud. Otsustasin selle jaotuse siiski ka siia lisada, sest see aitab lugusid paremini mõtestada.
 
The Green Hills of Earth
 
1. The Last Flight of Doctor Ain (1969) 8/10
 
Bioloogiadoktor Ain on pika ja mitme ümberistumisega lennul teel konverentsile USA-st läbi Euroopa Moskvasse, et pidada ettekanne oma uurimistööst uute viirushaiguste kohta. Tee peal võtab ta iga peatuse jooksul aega, et linde toita...
 
Väga hea õhkkonnaga õuduslugu. Tiptree kasutab doktor Aini salapärast naiskaaslast siin maailma sümbolina (huvitav, et tänapäevane Gaia hüpotees ilmus isegi hiljem kui see lugu).
 
2. The Screwfly Solution (1977) 10/10
 
Teadlane Alan Alstein töötab Kolumbias parasiitlike putukate hävitamise programmiga, mis kasutab nende paljunemistsüklit ründavat tehnikat. Kuid samal ajal loeb ta oma naiselt saadud kirjadest, kuidas levima on hakanud mingid hullumeelsed sektid, mille liikmed ründavad ja tapavad naisi...
 
Tõenäoliselt üks jubedamaid (ja paremaid) õuduslugusid, mida ma kunagi lugenud olen. Tiptree ei kasuta siin mitte ainult ideid reaalselt olemas olevast putukate hävitamise tehnikast vaid lisab sellele eriliselt kohutava soolise dimensiooni. Mulle ei imponeeri eriti puänt, mis üritab liiga palju ära seletada, aga hindest see midagi maha ei võta. Lugu teenis täie õigusega ära Nebula auhinna.
 
The Boundaries of Humanity
 
3. And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side (1972) 8/10
 
Tulnukad on kohale jõudnud ja sidunud Maa kosmilise kaubandusega. Kuid Maa on neile vähearenenud kolgas, mis suudab pakkuda ainult maavarasid. Miski kihutab siiski inimesi tagant, püüdlemaks meeleheitlikult tulnukate soosingu poole...
 
Suurepäraselt sünge lugu, mis seob omavahel kokku mõtted kolonialismi ja seksuaalsuse hävituslikust-enesehävituslikust mõjust. Oma lohutu tooni poolest sobiks see isegi eelmise teema juurde.
 
4. The Girl Who Was Plugged In (1973) 7/10
 
Teadusprogramm, mis töötab kloonide kaugjuhtimisega, tõmmatakse meelelahutusärisse. Nimelt pannakse kogemata tänavalt leitud groteskne kuid ootamatult andekas tütarlaps juhtima piltilusat klooni, kellest saab tõsielusaadete täht...
 
Seda lugu tuleb kiita varajase küberpungiliku nägemuse eest andmesidevõrgust. Samuti on kohati lihtsakoelisemal lool üsna üllatavalt kalk lõpp, mis sobib hästi kokku loodud düstoopiamaigulise maailmaga. Lugu teenis ka Hugo auhinna.
 
5. The Man Who Walked Home (1972) 7/10
 
Salajases uurimislaboris toimub plahvatus, mis pühib kogu kompleksi maapinnalt ja vallandab tuumasõja. Järgnevate sajandite jooksul nähakse labori kohale jäänud kraatris nagu mingit viirastust...
 
Kergelt melanhoolne, kuid lüüriline ja ilus lugu - ühe üsna palju kasutatud teema kohta on see siin väga hästi kirja pandud.
 
6. And I Have Come Upon This Place by Lost Ways (1972) 7/10
 
Uurimislaev on peatunud võõra planeedi juures. Üks nooremteadur on kindel, et teatud mäe juures on midagi kummalist - ja kui skaneeringud midagi ei näita ja ülemused teda ei usu, läheb ta jala kohale...
 
Järjekordne tõesti ilus, kuigi nukra lõpuga lugu. Teadlaste muutumine kivistunud dogmadega preesterkonnaks on küll levinud võte, aga kõik muu on siin tipptasemel.
 
Male and Female
 
7. The Women Men Don't See (1973) 8/10
 
Peategelasest mees satub asjaolude kokkulangemise tõttu Mehhiko indiaanlasest piloodi ja kahe talle tundmatu naisega (ema ja tütar) Yucatáni lähedal merehätta. Naiste käitumine näib talle veider ja lisaks tundub seal muidu inimtühjas piirkonnas veel miski tegutsevat...
 
Väga stiilne lugu. Tiptree on öelnud, et peategelase loomiseks laenas ta Hemingway kirjutistest ning see annab täpselt soovitud efekti. Loo mõte on kohati liiga pingutatult edasi antud, aga kaval ja hästi kirja pandud on see sellegipoolest. See on selline lugu, mida on hea lugeda kõigepealt mõtet teadmata ja siis uuesti mõtet teades.
 
8. Your Faces, O My Sisters! Your Faces Filled of Light! (1976) 8/10
 
Mingis natuke uduselt kirjeldatud, ilmselt postapokalüptilises maailmas liigub ühest asustatud kohast teise sõnumiviija. Kuid siis muutub vaatepunkt ning ilmneb, et reaalsus on hoopis teistsugune...
 
Tegemist on sisuliselt väga hea õuduslooga. Saladus seletatakse põhimõtteliselt juba alguses ära ning samuti on kohe aimata, kuidas lugu lõpeb - kuid seda vältimatut tragöödiat ja selle põhjuseid on võimatu ignoreerida.
 
9. Houston, Houston, Do You Read? (1976) 8/10
 
Väike, kolmeliikmelise meeskonnaga eksperimentaalne kosmoselaev on tegemas ringi ümber Päikese, kui toimub ebatavalise jõuga päikesepurse. Tagasi pöördudes ei vasta juhtimiskeskus Maal neile enam, kuid nad püüavad kinni mingi veidra signaali tundmatult kosmoselaevalt, mida juhiks nagu ainult naised...
 
Tõenäoliselt Tiptree kõige kuulsam lugu (olgugi, et ta laenas mõtte tõenäoliselt Joanna Russi loost "When It Changed"). Loo ülesehitus on tähelepanuväärne, see algab natuke karikatuurselt, järgneb petlikult vaikne vaheosa (kuigi on selge, et midagi on valesti), siis aga toimub kiire pööre õudsesse groteski. Lugu võitis Hugo ja Nebula auhinnad.
 
Star Songs
 
10. With Delicate Mad Hands (1981) 6/10
 
Düstoopilises naistevaenulikus ühiskonnas õnnestub ühel andekal kuid moonutatud näoga tütarlapsel töötada ennast välja Päikesesüsteemis ringi sõitvate kosmoselaevade meeskonda. Kuid ta on lapsest saati hoidnud endas ka ühte saladust...
 
Selles loos on üsna veidral kombel kaks väga erinevat poolt. Esimene neist on üsna paksude värvidega kujutatud düstoopia (sisuliselt "Teenijanna lugu" kosmoses, kuigi Tiptree jutustus eelneb Margaret Atwoodi raamatule). Teine aga... on nii kummaline ja ebatõenäoline, et selle kohta ei oskagi midagi öelda. Vahest võib seda võtta kui peategelase surmaeelset hallutsinatsiooni või nägemust? Veider valik autorilt.
 
11. A Momentary Taste of Being (1975) 9/10
 
Inimkond on ülerahvastatud ja pöördumatult saastatud Maal suremas ja ainus lootus on leida mõni teine eluks kõlblik planeet. Üks uurimisekspeditsioon on juba nurjunud, kuid teise meeskond arvab, et on midagi just sobivat leidnud. Kuid osadel on siiski kahtlusi - miks on planeedile saadetud luuresalgast tulnud tagasi ainult üks?
 
Tõesti väga hea lugu. Loo ülesehitus tundub algul olevat nagu hästi tavaline, kuid vihjed tegelikule teemale on tagasi vaadates juba algusest peale olema. Siiski ei ole esimese lugemisega võimalik lahendust ette kujutada. Tiptree poolt tihti kasutatav teema seksuaalsusest kui meeletust ja hävitavast jõust võtab siin lausa lovecraftilikult kosmilised mõõtmed.
 
12. We Who Stole the Dream (1978) 7/10
 
Inimeste täheimpeerium on alistanud ja orjastanud väikese tulnukarassi, keda kutsutakse joilaniteks. Kuid ühel planeedil on joilanitest orjad juba hulk aega planeerinud ühe inimeste tähelaeva kaaperdamist ja sellega põgenemist...
 
Suur osa sellest loost on tõenäoliselt inspireeritud Ursula K. Le Guini kuulsast lühiromaanist "Maailma nimi on mets". Enamuse loost tundub, nagu keeraks Tiptree sellega võrreldes vinti kõvasti üle - kuid lõpplahendus on väga hea ja paneb kogu loo paika palju paremini, kui alguses arvata võib.
 
Life and Death
 
13. Her Smoke Rose Up Forever (1974) 8/10
 
See lugu koosneb ühe mehe erinevatest mälestuspiltidest 20. sajandi (ja tema oma elu) erinevatest hetkedest.
 
Ulmega on siin tegemist üsna vähe - see dimensioon antakse loole alles lõpplahendusega. Samuti töötaks see lugu kui erinevatest piltidest koosnev kett sisuliselt ka ilma selleta. Tekst ise on aga vaieldamatult väga hästi kirjutatud.
 
14. Love Is the Plan the Plan Is Death (1973) 10/10
 
See on lugu armastusest ja surmast, mõistusest ja instinktidest, tsivilisatsioonist ja barbarismist, lisaks veel kliimamuutusest. Ja ainsateks tegelasteks on siin loos tohutud, metsikud, ämblikutaolised tulnukad.
 
Tegemist on konkurentsitult parima looga siin kogumikus (see teenis omal ajal ka Nebula auhinna). Sellest ei tahakski rohkem rääkida, tahaks ainult soovitada.
 
15. On the Last Afternoon (1972) 7/10
 
Hulk aega tagasi on inimeste kosmoselaev teinud läbi hädamaandumise võõral planeedil, olles siiski päästnud piisavalt teadmisi ja tehnikat, et mitte barbarismi langeda. Kuid muude tegemiste juures pole keegi mõelnud, miks nende elupaik on üks väheseid lagedaid kohti džunglis...
 
Selline klassikalist tüüpi lihtsalt hea ulmelugu. Idülliline planeet, mis peidab surmavaid ohte, mõistatuslik võõra tsivilisatsiooni artefakt, muinasjutuline kolme soovi teema. Hästi tiptreelik on jälle seksuaalsuse kasutamine maailma hävitava jõuna.
 
16. She Waits for All Men Born (1976) 6/10
 
Tuumasõda on laastanud Maa. Hulk aega pärast seda katastroofi sünnib ühes rannikuäärses kalurihõimus tütarlaps, kes on üleni albiinovalge ja kelle silmad on pimedad. Kuid kui ta üles kasvab, hakkab tunduma, et tal on erilisi võimeid...
 
Ilusasti kirjutatud lugu, kuid ei midagi väga erilist. Loo sissejuhatus on natuke pikk ja veniv, kuigi temaatiline seos on siin olemas.
 
17. Slow Music (1980) 9/10
 
Kunagi on Maal olnud kõrgtsivilisatsioon. Nüüd on aga see peaaegu inimtühi, sest üks kujuteldamatu tasemega kosmosetsivilisatsioon on avanud portaalid (neid kutsutakse "jõgedeks"), mille kaudu on võimalik nendega ühineda - ja praktiliselt kõik inimesed on juba läinud. Mahajäetud Maal kohtuvad juhuslikult noormees ja neiu...
 
Tõenäoliselt kõige ilusam lugu kogumikus, kuid loomulikult mitte õnneliku lõpuga, sest muidu poleks see Tiptree. "Sureva Maa" teema on teostatud uhkelt, natuke Jack Vance moodi ning "jõgede" mõistatus on jäetud sobivalt lahtiseks. Tõesti väga hea lugu.
 
Epilogue: And Man Abides
 
18. And So On, And So On (1971) 6/10
 
Galaktika on ühendatud, kõik erinevad mõistuslikud liigid elavad rahus. Seltskond juhuslikult kokku sattunud erinevaid tulnukaid arutleb selle üle, mis üldse edasi peaks saama. Üks Maalt pärit tegelane pakub välja üsna koleda perspektiivi.
 
Taaskord selline klassikalist tüüpi ulmelugu, päris palju kasutatud ideega. Tiptreele omane süngus aga annab sellele täitsa hea tooni ja kogumiku temaatiliseks lõpetuseks sobib see hästi.
 
Ma pean ütlema, et see Tiptree kogumik on tõesti midagi erilist. Ühest küljest võib teda nimetada feministlikuks autoriks (ja paljud lood on tõesti sellel teemal üsna sirgjoonelised ja üheti mõistetavad). Kuid lisaks sellele iseloomustab autorit mingi täiesti iseomane ja eriskummaline süngus. Ka lõppudena tunnistab Tiptree ainult skaalat, mis algab puhta jubedusega ja lõpeb kuskil nukra melanhoolia juures.
 
Hästi suur osa sellest süngusest on pärit seksuaalsest poolest, mis on Tiptree lugudes ehk isegi kõige läbivamaks teemaks. On huvitav, kuidas tema jaoks on selle puhul tegemist mingi metsiku, dionüüsliku energiaga, mille väärkasutamisel on katastroofilised tulemused - kuid mis võib ka olla hävitav lihtsalt oma lõputu ja mõistusele allutamatu jõu poolest. Igal juhul on tegu väga huvitava ja lugemist vääriva autoriga.
 
Hinnang: 9/10 (lisan punkti jutukogu kontseptsiooni, ülesehituse ja erilisuse poolest).
Teksti loeti inglise keeles

The Shockwave Rider on proto-küberpungilik ulmelugu. Tegevus toimub millalgi 21. sajandil Ameerika Ühendriikide düstoopialikus versioonis. Külm sõda on vaikselt lõppenud, sest mingil hetkel mõistsid kõik osapooled, et sõjalise jõu asemel on moodsas maailmas oluline info omamise ja selle töötlemise suutlikkus. Seega, loo toimumise ajaks on kogu riigi toimimine ühendatud arvutivõrku ja salajaste relvaprogrammide asemel eksisteerivad salajased koolitusprogrammid.
 
Loo peategelaseks on Nick Haflinger, geniaalne programmeerija, keda on õpetatud ja kasvatatud ühes just sellises salajases koolis. Kohe alguses jaguneb lugu kolmeks, kus ühelt poolt jälgitakse Nicki põgenemist ja enesevarjamist, teiselt poolt tema ülekuulamist pärast hilisemat arreteerimist ja kolmandalt poolt tehakse tagasivaateid tema lapsepõlve. Kuid aegamööda hakkab tunduma, et Nicki arreteerimine ei ole sugugi veel loo tegelik lõpp...
 
Ma pean ütlema, et selle loo maailmaehitus tekitab natuke aukartust. Kuigi Brunner ise on maininud, et laenas palju ideid futuristliku mõtleja Alvin Toffleri kuulsast raamatust "Future Shock", on nende siinne arendus siiski tema enda oma. Kui oma kuulsaimas romaanis "Stand on Zanzibar" kujutas Brunner maksimumini viidud ülerahvastatust, siis siin võtab ta idee järjest kiirenevate muutustega toime tulemisest ja viib selle omakorda maksimumini.
 
Enamus inimesi on tulevikuühiskonnaga kohanemiseks muutunud nomaadideks, kes liiguvad linnade või riikide vahel nii, nagu ise heaks arvavad (rohkem kui aasta ühes kohas elanu on väärt juba uudislugu ajalehte). Sellest hoolimata sõltuvad praktiliselt kõik kas ergutitest või rahustitest ning perioodiline vaimne läbipõlemine on nii tavaline, et seda pole mõtet mainidagi.
 
Kõike seda võimaldab ulatuslik arvutivõrk, kuhu on ühendatud kõik asutused, ettevõtted ja majapidamised (ning mille vabalt kasutatavad terminaalid on sama levinud kui kunagi telefonikabiinid). Kuid kogu seda infohulka kontrollivad suurfirmad, rääkimata valitsusest, on üdini korrumpeerunud ja vaevalt paremad organiseeritud kuritegevuse jõukudest. Need, kes omavad õigust infole ligi pääseda ja seda töödelda, omavad seekaudu võimu kõigi teiste üle.
 
Ma tahaks eraldi veel rõhutada, kui vägev nägemus see on. Raamatu kirjutamise ajal koosnes tollane interneti eelkäija ARPANET vaid mõnekümnest arvutist mis olid laiali erinevate ülikoolide katselaborites. Loo üheks oluliseks osaks on uss-tüüpi viirused (sh üks eriti oluline, mille peategelane kirjutab). Ühe tõelise sellise viiruse kirjutamiseni jõuti alles 13 aastat hiljem ja oma nime saigi see viiruse tüüp Brunneri raamatus mainitu järgi.
 
Kui natuke kritiseerida, siis loo algus võib lugejale olla üsna raske. Ilma eriliste selgitusteta antakse ette kohe erinevates aegades toimuvad tegevused, kuhu lisab segadust veel peategelase erinevate variisikute kasutamine. Samas, kui esimesed 50-75 lehekülge üle elada, on edasine kulgemine lihtne. Lõpupoole liigub tegevus isegi teisele poole ja muutub natuke liiga lihtsaks ja lineaarseks, meenutades tehnopõnevike stiili.
 
Sellesama lihtsuse stiilis võiks kritiseerida ka lõpplahendust, kuid mina seda ei teeks. Jah, ehk on lootus nõnda lihtsa ja positiivse vastuse osas natuke naiivne. Samas on siin loos kogu düstoopia taga algusest peale olemas selge usk, et parem maailm on võimalik (mida näitab kirjeldatud Precipice kommuun) ning sellele lootmine ei ole tühi rumalus. Sellist suhtumist ei ole mõtet maha teha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Take Back Plenty on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi mitte väga kauges lähitulevikus on elu pea peale pööranud Capellanideks nimetatud kõrgelt arenenud kosmosetsivilisatsiooni saabumine Maale. Rahumeelsete ja heatahtlikena jagavad nad vabalt oma hüperruumi-kosmosetehnoloogiat, mis teeb Päikesesüsteemis liikumise sama lihtsaks nagu praegu on meretransport. Koos nendega hakkab siia voolama hulgaliselt teisi mõistuslikke tulnukaliike nende valitsetavast kosmosest ja peagi on planeet Marss ning erinevad asteroidid ja kuud üsna tihedalt asustatud.
 
Kuid millegipärast keelavad Capellanid igasugused iseseisvad kosmosesõidud väljaspoole Päikesesüsteemi ning keelust üle astuvad laevad, mis sõidavad teisele poole Neptuuni orbiiti, ei tule lihtsalt enam tagasi. Väidetavalt on selle põhjuseks sõda teise, Frasque nimelise kosmosetsivilisatsiooniga. Tõepoolest, korra jõuab üks Frasquete tohutu koloonialaev isegi Päikesesüsteemi, kuid Capellanide ja inimeste ühislaevastik hävitab nad kiiresti. Seesama koloonialaev saab uue nime "Plenty" ja kingitakse inimestele (kes jätavad selle kasutuna Maa orbiidile seisma).
 
Kõigist nendest sündmustest on loo alguseks möödas juba aastakümneid. Vabakutseline ja pidevas rahapuuduses piloot Tabitha Jute saabub oma prahilaevaga Marsile, et leida mõni tööots. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu veenab üks libeda jutuga mees Marco Metz teda oma veidrale seltskonnale ühte hästi tasustatud otsa tegema. Selleks tuleb lennata sellesama "Plenty" nime kandva struktuuri juurde, sealt üles korjata üks täpselt nimetamata (kindlasti mitte ebaseaduslik) kaubalast ning siis see võimalikult kiiresti Titaanile viia...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on veidral kombel nii üsna sirgjoonelise kui ka üsna segase looga. Sirgjoonelisuse poolt tuleb teosele au anda selle eest, et kirjutatud on puhas, korralik ja stiilne kosmoseooper. Peategelane Tabitha on selline Han Solo tüüpi seikleja (kuigi naissoost ja tumedanahaline), kes tunneb end seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahel olevas hallis tsoonis üsna mugavalt, kuid karmi pinna all on tal ikkagi hea süda. Ka asjaolu, et tema laev "Alice Liddell" on üsna antiikne ja robustne kolakas, kõlab üsna tuttavlikult.
 
Samuti on loo ülesehitus üsna lihtne, kus esmapilgul süütuna tundunud tööotsa taga on loomulikult midagi hullemat, iga saladuse taga on mingi suurem ja kohutavam saladus ning igast jamast välja rabelemine viib ainult uude ja halvemasse olukorda. Taustal olev teema Capellani tulnukatega on muidugi kõigega seotud ja ilmselgelt ei ole tegu heade ja altruistlike tegelastega. Ainuke väiksem üllatus oli siin seotud Frasque tulnukatega, kelle puhul polnudki kasutatud lihtsasti etteaimatavat lahendust vaid oli asi jäetud mitmeti mõistetavamaks.
 
Kuid teisest küljest oli see lihtne lugu väga kirjusse kuube riietatud. Erinevaid veidraid tulnukaid (lisaks põhilistele Capellanidele ja Frasquetele) oli lisatud hulgakaupa, samuti eksootilisi toimumiskohti. Viimaste puhul oli muidugi tore, et tegemist oli nagu kummardusega kuldajastu ulmele - Marsil on kanalid, Veenusel aga jubedaid roomajaid ja kahepaikseid täis aurav soomaailm. Samuti mängitakse siin pisut vormiga ning tegevust kirjeldavad peatükid on vaheldumisi Tabitha ja tema laeva vestlustega, mis peategelase minevikku ja tausta avavad.
 
Selline kirev kaos hakkaski mingil hetkel pigem tüütama ja segama. Võrdlusena tuli ette näiteks Samuel R. Delany romaan Nova, mis lisas ühele kosmoseseiklusele samuti mitmekesist ja veidrat kirevust, rääkimata mütoloogilisest ja kirjanduslikust taustast. Tulemuseks oli siiski tõhusam tervik kui siin, kus näiteks vihjed raamatutele "Alice imedemaal" ja "Peeter Paan" ei anna midagi suuremat juurde. Siin on küll piisavalt seda heale kosmoseooperile omast lusti ja hoogu, et teos lõpuks positiivse hinnangu saaks - aga selleni jõuab see üsna napilt.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

White Queen on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Pärast Külma sõja lõppu vapustas 2004. aastal maailma tektooniline looduskatastroof - maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid ja kõik muu. Hukkusid sajad miljonid ning võimukeskused löödi muutumatult segamini (USA langes sotsialistliku revolutsiooni ja kodusõja ohvriks, hävinud Jaapanist põgenenud kogukonnaga tugevdatud Hiina on nüüd maailma ainus suurvõim).
 
Selline on olukord kui ootamatult saabuvad tulnukad. Nad maanduvad kolmes paigas: Aleuudi saarestikus Alaskal (selle järgi hakatakse neid aleuutideks kutsuma), Kesk-Aafrikas Saheli piirkonnas ja Tai kuningriigis. Aafrikas satuvad seejärel kokku kaks loo peategelast: poliitilistel põhjustel sotsialistlikest Ameerika ühendriikidest põgenenud Johnny Guglioli ja föderaalse Euroopa keskusest Inglismaalt pärit Braemar Wilson...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üsna tüütu lugemiskogemusega. Iseenesest ei tähenda see, et siin midagi väärtuslikku ei olnud, kuid stiili poolest tegi lugu nende terade leidmise võimalikult raskeks. Võrrelda võiks seda näiteks Geoff Rymani kohati sarnase maailma ja tegevuskohaga romaaniga "The Child Garden", mis koosneb samuti suures hulgas eesmärgitust sõnadevahust (kas tegemist on mingi vooluga 80-90ndate ulmes?).
 
Tähelepanuväärsete või huvitavate asjadena võibki välja tuua maailmaehitust ja tulnukate kujutamist (kuigi hästi inimesesarnased, on nad mõtteviisilt nii erinevad, et enamus probleeme tekib lihtsalt teineteisemõistmise võimatusest). Näiteks sellest mõistmise võimatusest alguse saanud tulnuka sunnitud armastuseavaldus meespeategelase suhtes (sisuliselt vägistamine) on üks raamatu võimsamaid stseene.
 
Veel on siin erinevaid huvitavaid mõtteid ja analoogiaid kolonialismi kohta. Samuti on lõbusama külje pealt näha mitmeid feministlikke torkeid (üks vahvamaid episoode on see, kui Tais maandunud tulnukad satuvad Naiste Maailmakongressi üritusele ning võtavad pähe, et tegemist on Maad valitseva organisatsiooniga - ning kuna nad keelduvad oma arvamust muutmast, peabki edaspidine suhtlus selle kaudu käima).
 
Kuid hoolimata kõigest eelnevast, ei ole võimalik seda lugemiseks soovitada. Muidugi, tekst ei peagi alati mingit eesmärki kandma, tekst võib olla lihtsalt mäng mängu nimel, turgutaja või ärritaja. Siit tekstist ei saanud ma aga muud kui lõputuna tunduvat tüütust. Kirjanikku selle pärast maha kandma ei pea, aga selle teose eest ma pigem hoiataks.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

A Time of Changes on religiooni- ja narkoteemaline ulmelugu. Tegevus toimub planeedil Borthan, mis on kunagi aastatuhandete eest asustatud seltskonna puritaanlike väärtuste ja tõekspidamistega inimeste poolt. Nende religioonifilosoofias oli suurimaks väärtuseks enesesalgamine ja oma ego maha surumine.
 
Kuid ajal, mil peategelane Kinnall Darival oma lugu jutustab, on midagi muutumas. Pikka aega ainult väikeste kohalike variatsioonidega eksisteerinud kombestikku on miski löönud mõra. Aegamööda saame teada, mismoodi on selle muutusega seotud Kinnall ise ja mis põhjustel ta kõike seda teinud on...
 
Sellele loole peab kindlasti au andma ideede eest. Ameerika ulmele on tegelikult võrdlemisi tavaline erinevate religioossete sektide kujutamine (tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel, sest USA omaaegsete asunike seas oli neid rohkem kui küllalt). Silverberg on siin õnneks loonud midagi mitmetahulisemat.
 
Nimelt tõmbab see lugu kindla joone usu ja tavade vahele. Kuigi Borthani religiooni puritaanlusel on teatav ühisosa ka praegu Ameerikas elujõuliste mennoniitlike sektidega, ei usu keegi eriti selle polüteistliku panteoni erinevaid väikeseid jumalaid. Süsteemi hoiab koos hoopis miski muu.
 
See on pigem midagi ortodoksse judaismi taolist (millele viitab ka asjaolu, et religiooni kutsutakse "Lepinguks"). Ühiskonda valitseb hulk tavasid, millest hälbimist ei peeta mitte ainult patuks vaid lausa obstsöönsuseks. Ühiskonna hukkamõist on oma jõult nii absoluutne et mingeid sunnimehhanisme polegi vaja.
 
Eriti tore on selle mõju keelekasutusele. Kuna iseendast rääkimine on patt, peetakse selleks ka endast esimeses isiksuses rääkimist (ülimaks roppuseks on sõna "mina", mida võib tavaliselt kuulda vaid sadamakõrtsis ja lõbumajas). Viisakas vestlus toimub umbisikuliselt, konservatiivsemates kohtades lausa täiesti passiivses kõneviisis.
 
Kuid rääkides toimunud muutusest, jõuab lugu minu arvates natuke kehvasti vananenud osani. Narkootikum, mis lubab inimestel telepaatiliselt ühineda, kannab ideena endas väga palju 70ndate vaimu - ning kui tol ajal võis see tunduda visionaarsena, siis praegu tagasi vaadates paneb see ainult pead vangutama.
 
Kirjutada Silverberg kahtlemata oskab ja lugeda on seda jutustust tore, isegi arvestades kui külm ja rusutud tema loodud maailm (ja peategelane) on. Kõik, mis puutub probleemipüstitusse on siin samuti andekalt tehtud. Siiski kannatab just lahenduse tõttu loo tõsiseltvõetavus tunduvalt, mis annab kokku vaid napilt positiivse tulemuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles