Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Dispossessed

(romaan aastast 1974)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.714
Arvustused (7)

Planeet Urras on ilus, lopsakas ja “kapitalistlik”. Tal on väike, paljas ning karm kuu, Anarres. Paarsada aastat (= seitse sugupõlve) tagasi on sinna elama läinud Urrase teisitimõtlev “sotsialistlik” vähemus. Le Guini 1974 Nebula võitnud novell “The Day before the Revolution” on sissejuhatus vaadeldavale romaanile ja pajatab Anarresele ühiskonna rajanud Odo viimastest väsinud mälestustest. Anarrese asutamisest saati on planeetide vahel valitsenud külma sõja seisund.

Dr Shevek on Anarrese läbi aegade suurim füüsik. Ta märkab, et ka Anarrese võrdõiguslikus ühiskonnas on jõude, mis pidurdavad ta tööd. Tahtes lõpetada oma tähtsaid töid, võtab ta vastu küllakutse Urrase teadlastelt. Shevek läheb hulljulgele reisile, et “õppida, õpetada ja osa võtta”. Samas tahab ta purustada planeete eraldava viha müüri. Urrasel kuuleb Shevek esmakordselt linnulaulu, kuid vähehaaval mõistab ta põhjuseid, miks Odo järgijad lahkusid Urraselt. On selge, et mõlemas süsteemis on nii head kui halba. Sheveki üritus ühendada kaht ühiskonda ebaõnnestub. Ta suudab aga ehitada ansibeli, vahetu kommunikatsiooni vahendi. See seade on kogu Haini Planeetide Liitu ühendav tegur. Pean seda romaani “Pimeduse pahema käe” kõrval Le Guini parimaks SF alal. Tõesti hea.
Teksti loeti soome keeles

Võtsin Haini sarja käsile peale "Rokannoni maailma" ja "Pagenduse planeeti". Nendega võrreldes oli "The Dispossessed" väike pettumus. Lugu ise on huvitav, kuid seda oleks sama hästi saanud ka kirjutada mitteulmena: lihtsalt sotsiaal-poliitilise romaanina. Kes on aga sotsialistlikku korda maitsta saanud, selle jaoks ei sisalda see mitte midagi uudset.
Teksti loeti inglise keeles

Kahju, et mitmete inimeste jaoks rikub see, mida NL kommunismni ideega tegi, selliste suurepäraste teoste lugemise ära. Ise ei oska öelda, kas kirjeldatav ühiskond kaldub rohkem anarhismi või mitte-autoritaarse kommunismi poole...Le Guini Haini tsüklile omaselt uurib/näitab teos nii üksikisiku psühholoogiat kui ka ühiskonna ülesehitust ja seisundit... ning teist tihti just esimese läbi :)Tõeliselt nauditav teos, hetkel üks lemmikutest.
Teksti loeti inglise keeles

Hinnatud ja auhinnatud romaan, mis otsapidi kuulub ka Le Guini Haini tsüklisse. Peategelaseks mingisugune anrhistlikust ühiskonnast pärit füüsik, kes satub tänu oma meelelaadile kapitalistlikusse maailma. Mitte just kõige originaalsem idee, sest erinevaid valitsemiskordasid on kirjanduses analüüsitud juba aegade algusest saati, kuid sellest hoolimata üsna huvitav lugemine. Le Guin kirjutada mõistab ning ta teeb seda väga põhjalikult. Kohati ka päris kaasahaaravalt. Mis mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldis, oli peategelase arusaam füüsikast - temale pole see lihtsalt teadus, vaid midagi enamat, mis koondab endas nii religiooni, filosoofiat kui maailmavaadet. Üsna huvitav lähenemine. Neli
Teksti loeti inglise keeles
10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ilmselt kuulun ma eelarvustaja mainitud pioneeripaleelaste hulka, aga minu jaoks jäi see lugu kuidagi hämaraks ja sogaseks. Seda hoolimata sellest, et loo alguses õnnestus autoril päris kurjakuulutav õõvaõhustik luua... 
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri viitab teatavasti Kreutzwaldi samanimelisele muinasjutule aastast 1866, mida Indrek Hargla on pidanud eesti kirjanduse vanimaks algupäraseks õuduslooks ja mille kordustrükk ilmus seetõttu omal ajal ka antoloogia "Õudne Eesti" avaloona. Mahkra õudusloo minategelaseks on aga Kreutzwald ise, kes 1859. aastal Peterburgi reisides Virumaal peatub ja seal kummaliste ning õudsete sündmuste otsa satub...
Ehkki Mahkra näol pole tegu just väga produktiivse ulmeautoriga, on ta lood üsna kõrgetasemeliselt kirja pandud ja ka "Rõugutaja tütar" pole siinkohal erandiks. Loo algus meenutab natuke mõnd Prosper Merimee lugu (nagu Leedu folklooril põhinevat õudusjuttu "Lokis") - maakolka ja selle veidrate ebausutavade kirjeldus rändurist minategelase pilgu läbi, mis on edasi antud 19. sajandi romantismile omases värvikas stiilis. Edasi keerab lugu aga hoopis tundmatutele radadale, mis jäägu aga lugejate endi avastada...
"Rõugutaja tütart" lugedes mõistsin, et mu teadmised Eesti kirjandusajaloost on kohati ikka üsna puudulikud - suure osa teksti vältel mõtlesin Kreutzwaldist aastal 1859 kui reaalsest märksa nooremast mehest ja Marie Ottiliest kui ta noorukesest abikaasast. Samuti torkas silma üks autoripoolne näpuviga - leheküljel 311 (antoloogias "Vinguv jalaluu") nimetab Kreutzwald tundmatut surnud tüdrukut nimepidi Salmeks, ehkki sel hetkel ei tea lugejad veel tolle nime...
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Võiks vast mainida, et see jutt liigitub etnoõuduseks ja põhineb ühel muinasjuttudest tuntud motiivil...
Hindes peegeldub peamiselt lugemiselamus. Etnoõudus pole niikuinii päriselt mu "tassike teed" ja Sandri loo juhmivõitu peategelase destruktiivse tegevuse kirjeldused ei suutnud mind panna talle kaasa elama. 
Teksti loeti eesti keeles

Üheks Hargla loomingus ettetulevaks võtteks on klassikalistest muinasjuttudest žanriulmeliste töötluste (või neile žanriulmeliste "järgede") kirjutamine. Kui varem on autor rakendanud seda võtet "Tuhande ja ühe öö" ning Anderseni loomingu peal, siis käesoleva loo aluseks on Kreutzwaldi muinasjutt "Kullaketrajad" ja lugu kujutab endast viisteist aastat hiljem toimuva tegevusega järge sellele muinasjutule.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Kosmilise hõnguga küberpunkloo tegevus toimub kuskil maapinna ja avakosmose vahel asuvas kummalises elukeskkonnas ning selle minategelaseks on häkker, kes saab töötellimuseks Kreutzwaldi-teemalisse liitreaalsusmängu vangistatud rikkuritütre päästmise...
Antoloogias "Vinguv jalaluu" sisalduvaid tekste lugedes tekib järjest enam tunne, et Kreutzwaldi muinasjuttude lugemine on mu jaoks vist ikka liiga kaugele lapsepõlve jäänud - nii ka selle loo puhul, mis on päris huvitavalt kirja pandud (ehkki maksimumhindest jääb midagi puudu, ehk stiilivärvikuse osas), aga mis ei suuda mu jaoks erilisi tekstiväliseid seoseid tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarpi följeton-arvustus ajas lugedes tahes-tahtmata naerma ja kuna mu suhe Veskimehe loominguga pole viimasel ajal kõige parem, alustasin "Kuuenda Maa" lugemist üsna madalate ootustega.
Aga ega see lühiromaan niiväga paha polnudki. Jah, "kepiteemaga" oli autor traditsiooniliselt üle soolanud ja kohati hakkas see ka mõjutama dialoogide ning tegelaste käitumise usutavust (näiteks kohas, kus kolm nädalat teadvusetu olnud neiu oma päästjaga vastaval teemal vaidlema ja vaimutsema hakkab, selle asemel et kohe ülejäänud kaaslaste saatuse vastu huvi tunda - ning eks selliseid kohti oli lühiromaanis veel). Samas on autor suutnud "Kuuendas Maas" paljudest endale iseloomulikest vigadest ka hoiduda. Tüütuid dialooge on siin vähem kui mõnes teises ta teoses ja maailmavaateline jutlustamine peaaegu puudub. Selle asemel on rohkem ulmelise tehnika, madina- ja looduskirjeldusi, mis Veskimehel märksa paremini välja tulevad. "Kuuendat Maad" lugedes tekkis lootus, et ehk pole autor lõputult ennast kordama jäänud, vaid suudab ka edasi areneda ja oma loomingus tüüpiliselt ettetulevaid kitsaskohti ületada. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab kui "pastlafantasy" (muinas-Eestilik õhustik ja maa-aluste käes vangistuses olevat näitsikut päästma tõttav noormees), ent keerab siis SF-iks...
Maailm (mis meenutab veidi "Saladuslikku tsaari") on päris hästi üles ehitatud. Samas häirib loo stiili osas miski... kuidagi tuim ja värvitu on see jutustus, mistõttu ka maksimumhindest jääb üks pall puudu. Arhailise kirjakeele järeleaimamine (ja sellises keeles tulevikutehnoloogiast kirjutamine) on autoril küll hästi välja tulnud ja võimalik, et loo jutustamisviis sobibki Kreutzwaldi tribüütantoloogia üldise temaatikaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles

Loos on üsna sarnaseid elemente, mis Jansi (varasema autorinimega J. J. Metsavana) ja Maniakkide Tänava ühises "Euromandi"-tsüklis: küberpungilik tuleviku-Eesti ja häkkerist minategelane, kelle eesmärgiks on oma hukkunud armastatu taas ellu äratada. Sedapuhku on mängu toodud Kreutzwaldi loomingul põhinev virtuaalmaailm ja kvantarheoloogia teemad.
Muus osas polegi eelarvustajale palju lisada. Virtuaalmaailm on päris huvitavalt üles ehitatud ja põnevust jagub ka. Sõnakasutus on kohati ehk liiga kõnekeelne/slängilik (näiteks väljend panin peldikus päeva kirja jättis esmalt mulje, nagu teeks minategelane virtuaalreaalsuses ajataju kaotamise vältimiseks kuskil peldikuseinal rippuvasse kalendrisse märkmeid vms), aga eks seda seletab ka minavormi kasutamine. Loos oli ka mõningaid reaalsete isikute pealt kirjutatud tegelasi, aga hoolimata nimede sarnasustest ei olnud paralleelid väga üks-ühesed. 
Hindeks "4" tugeva plussiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles

"Harry Dresdeni" sarja kolmas romaan kaldub võrreldes eelnevatega natuke rohkem gootilikku õudusse, mis avaldub ka (originaalis tõlkimatut sõnamängu sisaldavas) pealkirjas. Nagu esmaarvustajagi maininud, ei kisu õudusteema siin siiski väga karmiks ja hoolimata fantaasiarohkest sündmustikust ning minategelast (traditsiooniliselt) tabavatest jõhkratest väntsutustest lööb romaanis välja teatud südamlik alatoon, mis kohati isegi veidi sentimentaalseks kisub. Huumorit on muidugi ka.
Õudusteemaga seoses tuleks ka taaskord kiita raamatu eestikeelse tõlke kaanepilti Meelis Krošetskinilt, mis teose õhustikku väga hästi edasi annab.  Sarja kolmanda romaani lugemise järel tundub, et nende raamatute sündmustik on äärmiselt sarnaselt, justkui ühe malli järgi üles ehitatud. Spoilerdamata võib vast öelda, et kolmanda osa lõpp jätab võrreldes eelmiste romaanidega mõned teemad veidi lahtisemaks ja tundub, et need "lahtised otsad" võiksid peegelduda ka sarja hilisemates romaanides. 
Teksti loeti eesti keeles

"Vürstkaupmeeste" esimene alasari muutub lõpupoole järjest süngemaks, poliitilisemaks ja apokalüptilisemaks. Huvitava detailina tasuks ära märkida reaalsete USA poliitikute (eelkõige Dick Cheney ja Donald Rumsfeldi) ilukirjanduslikku konteksti pahalastena sissetoomist nende õigete nimede all. 
Kokkuvõttes päris kahju, et see sari eesti keeles pooleli jäi. Ilmselt tuleks mingil hetkel ka teise alasarja raamatud ette võtta...
Teksti loeti inglise keeles

Lõpule (või täpsemalt esimese alasarja lõpule) läheneva "Vürstkaupmeeste"-sarja sündmustik läheb järjest põnevamaks ja peab tunnistama, et pinget üleval hoida autor oskab. Ja erinevalt tüüpilisest põnevikust pole selles raamatus ühtki kangelast, kes kokkukeerdunud jama ära lahendaks ning maailma päästaks - autor laseb sündmustel hoopis kiiruga katastroofi poole galopeerida...
Esmaarvustajaga selles osas nõus, et Uus-Britannias toimuv (mis mõnevõrra 1917. aasta Venemaa sündmusi meenutab) on feodaalse Gruinmarkti intriigide ja terroriparanoiast haaratud Bushi-aegses USA-s toimuvaga võrreldes selles romaanis veidi unarusse jäänud... 
Teksti loeti inglise keeles

Veidi "Trifiidide päeva" meenutab see romaan küll, eriti lõpuosa. Ülesehitus on neil raamatutel siiski üsna erinev: kui "Trifiidide päev" algas katastroofiga, siis enamiku käesoleva romaani mahust võtavad enda alla inimkonna võitlus meresügavustes peituvate salapäraste tulnukatega ja aeglane liikumine katastroofi poole. 
Pinget kruvida oskab autor küll - ja seda ka hoolimata sellest, et suur osa romaani sündmustikust on tegelikult lugejale üldjoontes ette teada, kasvõi eestikeelse väljaande tagakaane-teksti põhjal. Meresügavuste ja tulnukate salapärase olemusega seonduv aitab põnevuse loomisele kaasa. Maksimumhinnet sellele romaanile siiski anda ei taha - midagi jääks nagu puudu. 
Eestikeelse väljaande puhul tuleb kiita efektset kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

 Antoloogia puhul torkab silma üks kummaline asjaolu-kaaneteksti järgi sisaldab see Reaktori parimaid jutte perioodist sügis 2016-talv 2017. Samas on nii mõnedki lood ilmunud tegelikult Reaktoris märksa varem, vanim lugu (Andresoni oma) pärineb detsembrist 2014...
Teksti loeti eesti keeles

Loo meeleolu meenutab veidi Paasilinna "Maailma parimat küla". Või siis üleloomuliku õuduse žanrist Lätte "Udriku küla naisi". Ehk siis lugu praktilise mõtlemisega maakatest, kes ei lase kõiksugu eriskummalistel juhtumistel oma harjumuspärast mõtteviisi häirida... ja selle teemaga seonduv koomika. 
Palju muud eelarvustajatele lisada polegi ja Mandi ning Rauxi kiidusõnadega tuleb ühineda. 
Teksti loeti eesti keeles

Paralleelmaailmade-teemaline hoogne märul, milles sisaldub vihjeid erinevatele Weinbergi teostele, osa tegevust toimub ka "Tõrkeotsingu" maailmas.
Näib, et kiire ja hoogsa sündmustikuga teosed (ilma kõiksugu tagasivaadeteta vms) tulevad Weinbergil kõige paremini välja. Miinuseks on käesoleva loo puhul vast see, et tegu oleks justkui mingi pikema saaga algusega ja paljud otsad jäävad lahtiseks. Samas näib olevat mingitpidi tegu aasta varem ilmunud lühiromaani "Kes varju püüab" eellooga, täpsemalt öeldes on teatud kattuvused tegevusmaailma ja tegelaste osas...
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu pratchettilikust fantaasiamaailmast, kus elavad kõiksugu mütoloogilised võluolendid....
Nagu ei saanudki selle loo mõttest aru. Lastekirjanduse jaoks liiga täiskasvanulike ja süngete elementidega, koomilise fantasy jaoks liiga vähenaljakas. Samas nii paha ka polnud, et "kolmest" madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo märksõnadeks on bioprintimine, teaduslikud eksperimendid ja ühe naisterahva unistused...
Idee oli päris huvitav, aga lugu tervikuna jättis kuidagi külmaks. See peegeldub ka hindes. 
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi Jekimovile tüüpiline lugu kosmosegängsterite (või antud juhul siis pigem poolkriminaalse elemendi) arveteklaarimistest kaugtuleviku maailmas. Võrreldes mõnede teiste minu loetud Jekimovi lugudega on "Õnnepäev" küll mõnevõrra süngem ja lohutum, seda eelkõige sündmustiku poolest...
Teksti loeti eesti keeles