Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Dispossessed

(romaan aastast 1974)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

Planeet Urras on ilus, lopsakas ja “kapitalistlik”. Tal on väike, paljas ning karm kuu, Anarres. Paarsada aastat (= seitse sugupõlve) tagasi on sinna elama läinud Urrase teisitimõtlev “sotsialistlik” vähemus. Le Guini 1974 Nebula võitnud novell “The Day before the Revolution” on sissejuhatus vaadeldavale romaanile ja pajatab Anarresele ühiskonna rajanud Odo viimastest väsinud mälestustest. Anarrese asutamisest saati on planeetide vahel valitsenud külma sõja seisund.

Dr Shevek on Anarrese läbi aegade suurim füüsik. Ta märkab, et ka Anarrese võrdõiguslikus ühiskonnas on jõude, mis pidurdavad ta tööd. Tahtes lõpetada oma tähtsaid töid, võtab ta vastu küllakutse Urrase teadlastelt. Shevek läheb hulljulgele reisile, et “õppida, õpetada ja osa võtta”. Samas tahab ta purustada planeete eraldava viha müüri. Urrasel kuuleb Shevek esmakordselt linnulaulu, kuid vähehaaval mõistab ta põhjuseid, miks Odo järgijad lahkusid Urraselt. On selge, et mõlemas süsteemis on nii head kui halba. Sheveki üritus ühendada kaht ühiskonda ebaõnnestub. Ta suudab aga ehitada ansibeli, vahetu kommunikatsiooni vahendi. See seade on kogu Haini Planeetide Liitu ühendav tegur. Pean seda romaani “Pimeduse pahema käe” kõrval Le Guini parimaks SF alal. Tõesti hea.
Teksti loeti soome keeles

Võtsin Haini sarja käsile peale "Rokannoni maailma" ja "Pagenduse planeeti". Nendega võrreldes oli "The Dispossessed" väike pettumus. Lugu ise on huvitav, kuid seda oleks sama hästi saanud ka kirjutada mitteulmena: lihtsalt sotsiaal-poliitilise romaanina. Kes on aga sotsialistlikku korda maitsta saanud, selle jaoks ei sisalda see mitte midagi uudset.
Teksti loeti inglise keeles

Kahju, et mitmete inimeste jaoks rikub see, mida NL kommunismni ideega tegi, selliste suurepäraste teoste lugemise ära. Ise ei oska öelda, kas kirjeldatav ühiskond kaldub rohkem anarhismi või mitte-autoritaarse kommunismi poole...Le Guini Haini tsüklile omaselt uurib/näitab teos nii üksikisiku psühholoogiat kui ka ühiskonna ülesehitust ja seisundit... ning teist tihti just esimese läbi :)Tõeliselt nauditav teos, hetkel üks lemmikutest.
Teksti loeti inglise keeles

Hinnatud ja auhinnatud romaan, mis otsapidi kuulub ka Le Guini Haini tsüklisse. Peategelaseks mingisugune anrhistlikust ühiskonnast pärit füüsik, kes satub tänu oma meelelaadile kapitalistlikusse maailma. Mitte just kõige originaalsem idee, sest erinevaid valitsemiskordasid on kirjanduses analüüsitud juba aegade algusest saati, kuid sellest hoolimata üsna huvitav lugemine. Le Guin kirjutada mõistab ning ta teeb seda väga põhjalikult. Kohati ka päris kaasahaaravalt. Mis mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldis, oli peategelase arusaam füüsikast - temale pole see lihtsalt teadus, vaid midagi enamat, mis koondab endas nii religiooni, filosoofiat kui maailmavaadet. Üsna huvitav lähenemine. Neli
Teksti loeti inglise keeles
10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles
11.2020

The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles