Kasutajainfo

Ursula K. Le Guin

21.10.1929-22.01.2018

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Dispossessed

(romaan aastast 1974)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Planeet Urras on ilus, lopsakas ja “kapitalistlik”. Tal on väike, paljas ning karm kuu, Anarres. Paarsada aastat (= seitse sugupõlve) tagasi on sinna elama läinud Urrase teisitimõtlev “sotsialistlik” vähemus. Le Guini 1974 Nebula võitnud novell “The Day before the Revolution” on sissejuhatus vaadeldavale romaanile ja pajatab Anarresele ühiskonna rajanud Odo viimastest väsinud mälestustest. Anarrese asutamisest saati on planeetide vahel valitsenud külma sõja seisund.

Dr Shevek on Anarrese läbi aegade suurim füüsik. Ta märkab, et ka Anarrese võrdõiguslikus ühiskonnas on jõude, mis pidurdavad ta tööd. Tahtes lõpetada oma tähtsaid töid, võtab ta vastu küllakutse Urrase teadlastelt. Shevek läheb hulljulgele reisile, et “õppida, õpetada ja osa võtta”. Samas tahab ta purustada planeete eraldava viha müüri. Urrasel kuuleb Shevek esmakordselt linnulaulu, kuid vähehaaval mõistab ta põhjuseid, miks Odo järgijad lahkusid Urraselt. On selge, et mõlemas süsteemis on nii head kui halba. Sheveki üritus ühendada kaht ühiskonda ebaõnnestub. Ta suudab aga ehitada ansibeli, vahetu kommunikatsiooni vahendi. See seade on kogu Haini Planeetide Liitu ühendav tegur. Pean seda romaani “Pimeduse pahema käe” kõrval Le Guini parimaks SF alal. Tõesti hea.
Teksti loeti soome keeles

Võtsin Haini sarja käsile peale "Rokannoni maailma" ja "Pagenduse planeeti". Nendega võrreldes oli "The Dispossessed" väike pettumus. Lugu ise on huvitav, kuid seda oleks sama hästi saanud ka kirjutada mitteulmena: lihtsalt sotsiaal-poliitilise romaanina. Kes on aga sotsialistlikku korda maitsta saanud, selle jaoks ei sisalda see mitte midagi uudset.
Teksti loeti inglise keeles

Kahju, et mitmete inimeste jaoks rikub see, mida NL kommunismni ideega tegi, selliste suurepäraste teoste lugemise ära. Ise ei oska öelda, kas kirjeldatav ühiskond kaldub rohkem anarhismi või mitte-autoritaarse kommunismi poole...Le Guini Haini tsüklile omaselt uurib/näitab teos nii üksikisiku psühholoogiat kui ka ühiskonna ülesehitust ja seisundit... ning teist tihti just esimese läbi :)Tõeliselt nauditav teos, hetkel üks lemmikutest.
Teksti loeti inglise keeles

Hinnatud ja auhinnatud romaan, mis otsapidi kuulub ka Le Guini Haini tsüklisse. Peategelaseks mingisugune anrhistlikust ühiskonnast pärit füüsik, kes satub tänu oma meelelaadile kapitalistlikusse maailma. Mitte just kõige originaalsem idee, sest erinevaid valitsemiskordasid on kirjanduses analüüsitud juba aegade algusest saati, kuid sellest hoolimata üsna huvitav lugemine. Le Guin kirjutada mõistab ning ta teeb seda väga põhjalikult. Kohati ka päris kaasahaaravalt. Mis mulle selle raamatu juures kõige rohkem meeldis, oli peategelase arusaam füüsikast - temale pole see lihtsalt teadus, vaid midagi enamat, mis koondab endas nii religiooni, filosoofiat kui maailmavaadet. Üsna huvitav lähenemine. Neli
Teksti loeti inglise keeles
10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Le Guini loomingusse on vastuoluline. Kui tihti absoluutseks fantasyklassikaks peetav "Meremaa"-tsükkel pole mind kunagi eriti kõnetanud, siis Haini-tsükli raamatutest (mille hulka kuulub ka käesolev romaan) on mul vastupidiselt head mälestused.
Siin Baasis on Arvi ja Reidar sellest raamatust juba üsna põhjalikult ning hästi kirjutanud, nii et paratamatult tekib kiusatus vaid hindega piirduda. Kuna tegu on aga vastuoluliselt mõjuva romaaniga olulisel teemal, peaksin arvustustele ikkagi omalt poolt midagi lisama. 
"Ilmajäetud" on hea SF selles mõttes, et see paneb kirjeldatud teemade üle  mõtisklema. Anarhistlike ühiskondade (ja nende võimalikkuse) teema on mulle pikemat aega huvi pakkunud, seda sõltumata ühiskonna parem- või vasakpoolsest sotsiaalmajanduslikust suunitlusest (näiteks Heinleini "Kuu on karm armuke" kuulub kindlalt mu lemmikraamatute alla... niipalju kui mul selliseid asju nagu lemmikraamatud üldse on). Ja erinevalt Kristjani arvustuses mainitust on Le Guini kirjeldatud anarhosündikalistlik ühiskond hoopis midagi muud kui nõukogude kord... ka poleks samasugust teost saanud kirjutada mitteulmena, sest tegelikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri päris selliseid olukordi ja jõudude vahekordi... ega eksisteerinud ka romaani kirjutamisajal. Kohati mõjuvad kirjeldatud olukorrad lausa stereotüüpselt (näiteks Urrase kapitalistlik ühiskond tundub veidi nõukogudeaegse karikatuurina Läänest, kus 20. sajandi keskpaiga tehnoloogiline arengutase on kombineerunud tööstusrevolutsiooniaegsete sotsiaalsete vastuoludega). Samas on tegu ikkagi väljamõeldud maailmadega ja midagi Anarrese ühiskonna laadset pole meie maailma ajaloos kunagi pikema aja jooksul eksisteerinudki (kui ehk mõningad Hispaania kodusõja aegsed seigad ja teised sarnased asjad välja arvata.
Maksimumhinde andmise kiuste ei tea ma, kas seda raamatut kõigile kaasulmikutele soovitada julgeksin. Kõigile ei pruugi Le Guini stiil ega romaanis käsitletud teemad meeldida. Siiski pean ma ise selle raamatu eesti keeles ilmumist positiivseks sündmuseks. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Nagu öeldud teiste arvustajate poolt, on Ted Chiang ulmekirjanik, kes kirjutab vähe, aga kui ta seda teeb, siis hästi. Antud jutukogumikku on pandud 1990-2001 vahemikus ilmunud jutud ja lühiromaanid. Mitmed neist on pärjatud uhkete auhindadega (Hugo, Nebula, Locus jt) ja seega võis oodata soliidset lugemiselamust. Nii ka oli. Chiang valdab hästi teaduslikku poolt või selle usutavat esitamist, mis annab tunnistust korralikust eeltööst. Mõned lood on ilukirjanduslikus mõttes puisemad ja see raskendab lugemist. Kui sa pead iga paari lõigu järel mõttepause tegema, ei ole see just hea märk. Teised lood samas on jälle ladusamad ning hoolimata abstraktsest või sügavalt matemaatilisest lähenemisest, tegeleb Chiang kõigis lugudes otseselt inimesega - nii filosoofiliselt laiemas plaanis kui ka sisemusega. Kuigi lugude keskmine viite välja ei anna, ei asu teravik sellest liiga kaugel. Kogumik tervikuna on väga tugev ja mõnus lugemisvara tõsisele SF huvilisele. 5!
 
Lugudest: Enim meeldisid Tower of Babylon (1990) ja Understand (1991). Neile annaks valimatult 5-ed ära. Esimene neist räägib inimestest, kes üritavad ehitada hiiglaslikku torni Jumala templini taevas. Väga leidlikud kirjeldused torniehitajate igapäevast ja lõpuks seiklus üleval, kui peategelane kaaslastega sihtmärgini... no lõpp on huvitav ja painutav. Understand jutustab loo mehest, kelle aju on õnnetuse läbi kannatada saanud ja keda ravitakse uue eksperimentaalse ravimiga, mis närvisüsteemi taastab. Muidugi omapäraste kõrvalnähtudega ehk siis lilled-algernonilik lugu. Mulle tundus see nii jahmatavalt hea, et oleksin lugedes vaimustusest põlvili langenud, kui poleks parajasti voodis lebanud. Nii meeldivalt üllatuslikult ja loogiliselt lahendatud ülekavaldamine!
 
Teisele "kohale" jäävad kuulus Story of Your Life (1998), Seventy-two Letters (2000) ja Hell Is the Absensce of God (2001). Esimene neist kolmest on populaarseks filmiks vändatud ("Arrival"), mis on pigem loo ainetel, kui seda truult järgiv. Maale ilmuvad seitsmejalgsed olendid, kellega suhtlemise korraldamiseks kutsutakse kohale peategelasest keeleteadlane. Mõnusalt rahulik lugu, kus arutatakse suure pildi taustal keelelisi nüansse. "72 tähte" keskendub üle-eelmise sajandi Inglismaale, kus teadlased püüavad nimeteadust arendada. Nimed omavad teadupärast jõudu/võimu, mis panevad elutu mateeria tegutsema (golemid jm riistapuud). Mõnus auruta aurupunk. Kolmas lugu räägib olukorrast, kui inglid külastavad maad, mis põhjustab osadele inimestele tervenemist/pääsemist ja samas külvab teistele häda/surma. Lisaks saavad lahkunud hinged elus sugulasi külastada ja inimesed ka põrgusse kiigata. Peategelane on kaotanud just ühe sellise juhtumi pärast naise, kes võib olla taevasse tõusnud. Kuidas sellises olukorras "armastada" Jumalat, kes on su kallima ära viinud, sest ainult täielikult Kõigevägevamat ülistades ja uskudes saab oma naise juurde jõuda. Tulnukate loos puudus ehk tõsisem intriig - rohkem mõtisklus - ka peategelase sisemuses. Teised kaks olid lihtsalt liiga pikad. Arutlused kippusid venima, kui sama asja oleks saanud ka lühemalt kätte. Siiski 4-5 vahel lood.
 
Ja kolmandaks Division by Zero (1991), Liking What You See: A Documentary (2002) ja laastuna varemalt teadusajakirjas avaldatud The Evolution of Human Science (2000). Need polnud päris minu teetassi sobituvad. Liiga puised või jätsid rohkem või vähem ükskõikseks. Hinded 3-4 vahel.
Teksti loeti inglise keeles

Tulevase filmi ootuses ja kirjastuse ülisoodsa pakkumise (1€!) tõttu sai sarja avalugu ette võetud. Mõnus ja kiire seikluslugu elik tubli noortekas. Vast rohkem kui 20 aastat nooremana annaksin kõhklusteta viie. Praegu lugedes tundub, et kuidagi liiga äkiliselt hüpati ühest madinast teise, eriti romaani teises pooles. Esimene pool mulle just meeldis, et jõudis süveneda. Maailm ise äärmiselt lahe ja leidlik, mis sest et ideid siit ja sealt laenatud. Minu meelest autoripoolse kummardusega.
 
Lisamärkusena tajun teoseid lugedes või filme/sarju vaadates tihtipeale end kurvastusega nentimast, et antagonisti(de) vägevad plaanid reeglina ebaõnnestuvad. Mul on alati kahju seda lugeda/näha, sest tundub, et just pärast pahalas(t)e edu võiks kogu lugu võtta intrigeervia suuna. Noh, antud juhul on järjed olemas, seega midagi seal kindlasti juhtub.
Teksti loeti eesti keeles
10.2018

Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“). See täiendab juba Krista Kaera poolt maakeelde pandud romaanide nimekirja, millest leiame sellised teosed nagu „Pimeduse pahem käsi“ („The Left Hand of Darkness“), „Rocannoni maailm“ („Rocannon's World“), „Maailmad ja metsad“ („The Word for World is Forest“).

„Ilmajäetud“ räägib loo kahest paralleelsest maailmast, millest kapitalistlik-orjanduslik klassiühiskond asub Urrase nimelisel Maa sarnasel planeedil ja anarhistlik-sündikaadilik ühiskond Anarrese nimelisel kuul Urrase kõrval. Suhtlemine kahe planeedi elanike vahel on praktiliselt olematu vältimaks sotsiaalset „nakkust“. Romaani peategelaseks on füüsik Shevek, kes on üles kasvanud Anarresel ja kes tunneb, et käesolevas keskkonnas jääb tal suurte avastuste tegemisest midagi puudu. Läbi tema näeme lugejana mõlema utoopilise tulevikuühiskonna häid ja halbu külgi. Seiklust siit raamatust ei leia, kuid ei saa öelda, et tegevus ja areng üldises plaanis puudub. Autor paigutab lugeja parajate doosidena vaheldumisi ühte ja teise ühiskonda, et tekiks võrdlusmoment. Antud romaanis jõuame ka uudse sidetehnoloogia avastamise lävele nimega ansibel, mis teistes Haini-tsükli kronoloogiliselt hilisemates teostes on laialt kasutusel ning ulmekirjanduses laiemalt vaat et märgiliseks butafooriaks muutunud.

Le Guin ei lasku diametraalselt erinevaid ühiskondi kirjeldades tuntavalt ühele või teisele poole, vaid eelistab sündmusi ja tegelaste siseheitlusi neutraalselt pinnalt jälgida. Anarhistlik Anarres kõlab esimesel pilgul täiesti naeruväärse utoopiana, mis peaks kiiresti düstoopiaks transformeeruma, kuid ometi suudab autor pisidetailide ja loogiliste tähelepanekute abil lugejat omamoodi veenda, et selline ühiskondlik korraldus muutub romaani kestel usutavaks. Hoolimata taustal kumavast teost läbivast kriitikast tänapäeva tarbimisühiskonna kohta Urrase näitel, on ka vastaspoolel omad vead. Inimesed on muust maailmast ära lõigatud Anarresel paratamatult mingites aspektides muutumatud. Teatav võimu ihalus, keskuste tekkimine, väiklus ja kadedus, osaline kihistumine – need pitsitavad kõiki neid ühiskondlike konstrukte, kuhu täielikku vabadust ihalevad anarhistid ka autori poolt ei pistetaks. Le Guini puhul on tunda, kuidas duaalse maailmasüsteemi loogika koostamisel on detailselt tööd tehtud, millele muidugi aitasid kaasa autori teadmised antropoloogiast, sotsioloogiast, psühholoogiast ja bioloogiast. Erinevalt düstoopiast pole sugugi lihtne toimivat utoopilist ühiskonda välja joonistada ja sellega on autor suurepäraselt hakkama saanud. Huvitav on Le Guini lähenemine lihtsale „omamisele“ majanduslikus, sotsiaalses ja isegi keelelises aspektis. Tõepoolest kasutame ju igapäevaselt millegi või kellegi nimetamist enda omana – minu sõber, minu laps, minu raamat jne. Utoopiline mõte kõige jagamisest – „jagan rõõmuga seda, mis mul on“ – ja seda toimivana näidata on omaette plusspunkte väärt. Tõenäoliselt lisavad sellele usutavust Anarrese rasked elutingimused ja igasuguste ressursside ikaldus, mis paratamatult kujundab tervikpildis inimühiskonna mõttemaailma.

Teadlasest peategelane Shevek on arvustaja meelest üks paremini kirjeldatud antud elukutse esindaja, keda ulmekirjandust lugedes kohatud. Need sisekaemused, parajal määral teaduslikud arutlused, dilemmad seoses teadmiste valedesse kätesse sattumise osas, argised tupikusse jooksmised töö ja ka kolleegide suhtes... Sheveki arengut romaani käigus oli arvustaja jaoks lihtsalt nauditav jälgida. Selle kõige juures oskab Le Guin parajal määral mängida pseudoteaduslike terminite ja teooriatega, et lugeja võtaks kirjeldatu vaevata omaks. Füüsiku mõttekäike või arutlusi kaaslastega on huvitav jälgida, kuigi teooriate tegelikku sisu ei avaldata. Teos on üldises plaanis jagatud Sheveki eluetappide põhjal kaheks eraldi liiniks. Esimene neist on füüsiku areng noorukist edukaks küpseks teadlaseks, kes leiab endale elukaaslase ja kes saavad lapsed. Näeme igapäevaseid raskusi, millega üks võib-olla mitte nii tavaline perekond Anarresel silmitsi seisab. Teine liin räägib koduse kogukonna poolt põlatud teadlase eksiilist Urrasel, kus tema töö uute füüsikateooriate osas küll jõudsalt edasi areneb, kuid šokeeriv pilt võõrast elukorraldusest ning traditsioonidest mehes anarhistisädeme sütitab. 

Arvestades ajastut, millal „Ilmajäetud“ kirjutatud (1974), on arusaadav autoripoolne feministlike teemade sissetoomine oma teostesse. Peamiselt meesautoritest koosnev Anglo-Ameerika ulmekirjanikkond nägi asju teisest vaatevinklist või oleks õigem öelda, et nende rõhuasetused olid lihtsalt teised. Sugude võrdsuse teema oli tugevamalt esil Le Guini varasemas romaanis „Pimeduse pahem käsi“, mis rääkis ühiskonnast, kus inimesed said vabalt oma sugu vahetada. See tähendas koheselt, et puudusid kindlad soorollid. Nimetatu on üks olulisi põhjuseid, miks romaan selle väljaandmise kümnendil väga mõjus oli ja tegelikult kõnetab meid siiani. „Ilmajäetud“ keskendub Anarrest kirjeldades rohkem üldise võrdsuse teemale, kus sugu pole inimestele tööülesannete valimisel või määramisel oluline. Vastandiks loomulikult Urras, mille ühiskond tähtsamatel positsioonidel naiste kohalolu lausa äärmuseni taunis. Huvitaval kombel tundusid arvustajale nimetatud romaani peamised meestegelased üpris pehmete või ebakindlate tüüpidena võrreldes naistega, kes väga reserveeritult või kalkuleeritult tegutsesid. Omamoodi äraspidine pilt tüüpilisest sotsiaalsest elukorraldusest meile tuntud maailmas. Suhtumine lastesse näiteks oli midagi väga teistsugust ja on raske mõelda, et inimesed võiksid sellisel viisil käituda. Siinkohal ei taha väita seda, et ühele soole on emotsionaalsus ja selle väljendamine justkui sisse kirjutatud ja teisele mitte. Võimalik, et arvustajas räägib siinse ühiskonna produkt, mis paratamatult kujundab oma maailmavaate mingite normide, tähelepanekute või kogemuste baasil ja seetõttu tunduvad raamatutegelaste teistsugused arusaamad asjadest võõrikuna. Oleme paratamatult oma ajastu, kasvatuse ja ühiskonnakorralduse lapsed.

Arvustaja on väga rahul, et üks märgiline Ursula K. Le Guini teos on Tatjana Peetersoo heas tõlkes meie keelde ümber pandud. Tundub, et Haini-tsükli peamised lood on nüüd kaetud, mistap uued lugejad ja ka vanad korduvlugejad saavad mõnuga suurepärase autori maailmadesse (taas) sukelduda. Teos sunnib lugejat heas mõttes juurdlema inimkonna probleemide, sotsiaalsete normide ja individualismi teemade üle, mida võiksime igapäevaselt rohkem harrastada.
 
Arvustus ilmus algselt Reaktoris (oktoober 2018)
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa vahva lugu ja asine debüüt. On tegevust, on telepaatiat, on müstikat ja ulmet. Mina oleks jätnud loost välja vahepeatüki "Vaikne karjatus", mis ehk natuke spoilerdas lõpplahendust ja mätsis kogu loo liiga tihkelt kinni, mistap lugejale jäi vähem mõttetööd. Valianti ja Mardi tegutsemised olid nauditavalt kirja pandud ning arvustaja huvi edasise osas hoiti kenasti üleval.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu omapäraste vana-eestlaslike nimedega tegelastest, kes üritavad kosmilist eksperimenti teadustöö raames läbi viia ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
 
Autor on peatähelepanu eksperimendile endale suunanud ja suuremast maailmapildist või sellest, milleks seda kõike tehakse, me suurt teada ei saa. Samas on Loolaid lõbusalt sündmusi kirjeldamas ja lugu liigub aina hoogsamas tempos edasi. Ehk võiks veidi ette heita loo keskel aset leidvat liigset hüplikkust ühelt vaatelt teisele. Lasta tegelastel natuke pikemalt juurelda oma tegevuse, ümbritseva ja/või tagajärgede osas. Praegu jäi lugu tegevusplaani väljaladumiseks ja oli raske otseselt kellegagi seltskonnast suhestuda. Et miks ikkagi nii ja naa? Või näha mõnd sisemist dilemmat, nähtu üle juurdlemist vms. Samas idee oli lõbus ja lahendus mõnusalt lahtine. Meeleolukas lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahta kuidagi "Ulmejutuvõistlus 2017" Täheaja erinumbrit kokku võtta, siis peab ütlema, et taas on žüriile hinnangute andmine meie skeenes kohati varjutamas lugusid endid. Seega ei midagi uut. Arusaadavalt põhjustab igasugune subjektiivne hindamine osades paksu verd ja teistes vastupidiseid tundeid, kuid minu meelest on kogumikku mahtunud lood väga loetavad. Ainult mõne puhul ei osanud ma seisukohta võtta ning jätsin need ka hindamata, kuna noh... ei oska seisukohta võtta. Või lihtsalt pole minu teema ja ei hakka ka selle pärast mingit nõrka hinnet panema.
 
Kordan siis veel üle, et Manfred Kalmsteni "Raske vihm" valmistas mulle väga positiivse (sisu ja teostuse mõttes) lugemiselamuse ning pean seda võistluse parimaks looks. Mis viga muidugi Stalkeri järel targutada, aga see hinnang on tõesti auhinnast sõltumatu ning värske laureaadi staatus on pigem lihtsalt küpseks tumekirsiks tordil.
 
Järgmisel tasemel oleksid Maniakkide Tänav "Tsölibaadi lõpp" ja Miikael Jekimov "Tuuleerändur". Mõlemad tundusid olevat terviklikud lood ning eristusid piisavalt ülejäänud juttudest.
 
Triinu Merese "Rohelistest..." ja Dani Adleri "Juhtmevaba armastuse" paigutaksin ma kolmandale riiulile, kus autorid olid mitte niivõrd ulmele keskendunud kui millelegi muule ja nad teostasid end selles oivaliselt.
 
Aleksander D Lannesi "Enne kui lahvatab leek" ja Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"... noh, nendega tuleks veel tööd teha. Samas ei ole need ka halvad jutud.
 
Ootan huviga, mida järgmine ulmejutuvõistlus, mis kuulu järgi juba järgmisel kevadel aset leiab, meie algupärandisse toob.  
Teksti loeti eesti keeles

Tänava lugu on hea näide valemipõhisest kirjutamisest ja valemi all ei mõtle ma siin üldisi (ulme)kirjanduslikke nippe, vaid selliseid, mis kõnetaks võimalikult paljusid žürii liikmeid. Tema õnnetuseks jäi välja üks oluline reegel - tegelased peavad kohvi tarbima, mida paar teist tüüpi oma loo kirjutamisel ohtralt ekspluateerisid. Seetõttu jäi kahjuks tipp napilt saavutamata. Sellegipoolest on Tänava jutus hoogu, küberpunki ja transhumaanseid teemasid, lapse elu päästmist, nalja ja omajagu ulmebutafooriat. Korralik seikluslugu ühest düsfunktsionaalsest perekonnast, mis tavamaailma loogika järgi ehk üldse koos püsima ei peaks. On tõesti jant kosmoses, aga see on muhe. Lisaks teeb loole kindlasti au tiitel "eesti ulme jäledaimate tegelaste esindusisik", mis peaks iseloomustama perekonnapeast ema. Kui see pole meeldejääv isik, siis kes veel võiks selleks olla?
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pea pool Lannesi jutust läbi töötanud, hakkas tunduma, et jätan pooleli, sest see oli liialt igav ja arusaamatu tšillimine teemal lahedate-sõpradega-matkal. KUID korraga muutus kõik, kui peategelane läbi portaali paralleelmaailma sattus. Siis paranes lugu tunduvalt. Ära kadus omadussõna "igav". KUID selle asemel tuli rabedus. Rumal tudeng käitus kohati totrana ja samas (olles loo alguse ning kirjelduste põhjal täielik põmmpea) suutis mingeid asju lennult taibata. Tasuks veidi parem/usutavam taust peategelasele mõelda ja ülejäänud kuute tüüpi tõsisemaks kujutada, sest nende jutt ja käitumine ei läinud hästi kokku. VÕIMALIK, et jutu mahupiir hakkas seinana ette tulema ja autor tahtis lahedad ideed (mis olid tõesti lahedad ja teose parimaks osaks!) ruttu tegelaste läbi ette vuristada, mistap muutusid dialoogid pigem loenguteks. Kui seda lugu rahulikult veel mudida, saaks kokku suurepärase loo. Žürii antud kõrge koht on mu meelest selle kinnituseks.
Teksti loeti eesti keeles

Pean häbiga tunnistama, et pole varasemaid Adleri jutte lugenud ning seetõttu selline võrdlusmoment puudub. Mis mulle loos meeldis? Järsk muutus, kui robotid kurjaks muutusid. Ilus ja õõvastav stseen. Uurija unelemine uurimisel. Kõik tundus arusaamatu ja ega peategelane ise ka ei paistnud mõistvat. Seega meeldis see magus teadmise tunne, et varsti läheb asi vastikuks. Lugeja ette loodud kontrast oli niivõrd kõlavalt õhus. Miinusteks siin juba välja toodud segane politseiüksuse tegutsemine juhtumi jooksul. Action-stseenid olid natuke kohmakad ja loogikaaukudega, siin oleks vaja veidi rohkem süvenemist ja toimetamist. Adleri tugev külg väljendub mu meelest selgelt jutu esimeses pooles. Kokkuvõttes tuleb tubli hea ära.
Teksti loeti eesti keeles

Miikaeli võluvik noorest nõiast Ukust oli mõnus vaheldus teistele kogumiku lugudele. Tõesti, žanri kaanoneid järgiv kiire coming-of-age kulgemine, kui peategelasel tuleb oma jõudude ja oskustega rinda pista mitte ainult meistri tapnud tegelastega, vaid ka müstilise kurjusega metsas. Mulle kuidagi istub antud autori hõljuv kunstiline keelekasutus, mil pole tihtipeale helgusega mingit pistmist. Väga hea sooritus!
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb nõustuda Stalkeritel hindeid andnud fännidega - tõesti parim algupärane jutustus eelmisest aastast ja kahtlemata antud kogumiku tugevaim! Ma imetlesin lugedes Kalmsteni lobedat sulge seenetava maailma kirjeldamisest. Meeldis hallivarjuline peategelane, mõnusad aurupungilikud detailid, oskus salapära kirjeldada, leidlikud sõnad (tumedan jt) ja ideed veidratest olenditest, paralleelmaailmast ja ka peamine idee, miks see kõik nii oli ning mida tegelased selle muutmiseks ette tahtsid võtta. Senimaani elustuvad stseenid tollest loost mälupiltidena mõtteis. Vägev sünge lugu! Palun veel.
Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Külaeided kambakesi kolli rappimas.
 
Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!
Teksti loeti eesti keeles

Mingid lood on lihtsalt sellised, mis jäävad pärast lugemist painama või mille üle leiad end alatasa mõtlemast. Antud jutu puhul kogesin esimest täiega omal nahal, kui hommikul üles ärkasin ja avastasin, et õnneks oli SEE kõik unenägu! Pidev äng ja korduvad kaadrid Tartust Herne või Oa tänavalt, Emajõelt kanduv udu, tuhmid tänavalaternad, mis ei suuda pimedusest korralikult läbi tungida, üleeelmise kümnendi lagunevad puumajad jne. Ja keegi nagu jälgiks kogu aeg, kuigi tänavad on inimtühjad. See on vastikult pidev!
 
Umbes taoline oli ka Jekimovi peategelase Renani elu, kes pidas pandimaja. Kätte jõuab päev, mil teda külastab Laenuhai, kes käib regulaarselt tasu nõudmas. Paraku tühjendati Renan eelmisel ööl rahast ja asi tundub halb. Kuid Laenuhai annab mehe kätte hoiule hoopis ühe kauni teekannu, mida ei tohi mingil tingimusel kellelegi teisele anda. Kas see on võimalik? Mis pagana teekann see on? Kes see Laenuhai tegelikult on, et ta kogukonda ja Renanit terroriseerib?
 
Tekst on täis pikki olustikukirjeldusi ja peategelase suhestumisi ümbritsevasse. Kingilikult sünge õhustik. Nagu ülal kirjutasin, oli jutt mulle mõjus. Loo lahendus oli segane, kuid eks tuleb autorilt nööbist kinni võtta ja pärida, et mis pagan seal nüüd toimus. Kindlasti kaaluda selle jutu lisamist Tuumahiiu tulevasse numbrisse.
Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi kohalik õuduslugu räägib ühest nn kontorirottide seltskonnast, kes otsustavad ette võtta väikese retke Kaansoo keskel asuva soojärve saarekesele, et seal onnis mõnusalt öö veeta ja romantitseda. Retke käigus avastame koos tegelastega, et soos ei ole asjad kõik päris nii nagu peaks. Esinevad veidrad anomaaliad - mittetöötav kompass, kahtlane häälte puudumine, olematu mobiililevi jms. Õudusloole kohaselt ei hakata liigselt pead vaevama ja rühitakse edasi. Neid ei peluta ka ühe liikme peaaegu uppumine laukasse. Lõpuks jõutakse pärale ja võiks saabuda oodatud romantiline hetk kahe peategelase Alari ja Helena vahel. Kuid Kaansool on nendega teised plaanid...
 
Olles vahetult lugenud Weinbergi romaani "Tõrkeotsing", kerkis silme ette sealne eriväelase taustaga keskkonnateadlik peategelane Maris. Siinses loos tegutseks mõnes mõttes tolle kuti sarnane tüüp. Tuttavlikud motiivid nagu Afganistaan, hullumajas istuv protagonist, keskkonnateaduse õpingud... Mul on tunne, et see tüüp on tegelikult väga sarnane kirjaniku endaga. Samas, miks mitte kirjeldada tegelast, keda ise väga hästi tunned :) See pole etteheide, vaid lihtsalt tähelepanek.
 
Lugu ise algab rahulikus tempos ja loob õuduslooks vajalikku atmosfääri. Kuid ei maksa arvata, et leiame siit tüüpilise etnosugemetega rupskiloo või painajasteri. Peagi suubume müstikalt Weinbergile tuttavliku teadusulme valdkonda, mis jällegi pole miinus. On tore tegelastega koos avastada, et asjadel on täiesti loogilised seletused. Oma ülesehituselt meenutab see veidi Joss Whedoni "The Cabin in the Woods" filmi, kus samuti nii öelda klassikaline õuduslugu pöörab ühtäkki hoopis millekski muuks.
 
Spoiler!!! Veidi jäi kripeldama lõpuosa - viimane peatükk - mis oleks ehk võinud üldse olemata olla. Piisanuks paarist lausest kirjeldamaks, et sarnane juhtum on aset leidnud ja meditsiiniasutusse on saabunud inimesed kaitseministeeriumist. Tausta andmise peategelasele oleks võinud surada jupi kaupa eelneva teksti sisse.
 
Üldjoontes oli siiski väga lobe lugemine ning Weinberg võiks julgelt proovida õudusžanris veelgi sügavamat vagu künda. Hindeks tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tchaikovsky lühike romaan räägib meile tundmatul peamiselt maismaaga kaetud planeedil toimuvast. Inimesed elavad väikestes kogukondades, mis koonduvad hiiglaslike puude ümber. Külas on kolm tähtsamat tegelast - Arst, Arhitekt, Seadusemõistja - kes saavad rolli puudes elavate eriliste putukate (Valijad) torke järel. Sellega istutatakse väljavalituisse seadmed (Vaimud), mis läbi kandjate kogukonna elu juhivad. Loodus on planeedil küllaltki vaenulik ja kogukonnad peavad harmoonilist koostööd tegema, et elus püsida. Kui keegi reeglite vastu eksib või vägivallatseb, määritakse ta Seadusemõistja otsuse põhjal spetsiaalse ainega kokku. Aine tungib sügavale organismi ja kõige muu halva juures takistab enamikku looduses eksisteerivat toitu süüa. Peategelane Handry saab nooruses õnnetuse läbi veidi tolle ainega kokku ja täiskasvanuks saades vaevavad teda endiselt probleemid. Küla kogukond ei taha teda omaks võtta ja tuleb päev, kus mehe enda lihane õde, kes saab Arsti rolli, peab venna sunniviisiliselt pagendusse saatma. Mida Handry pagenduses külade, planeedi ja inimkonna mineviku kohta avastab, jääb juba lugeja avastada.  
 
Autor on teinud suurepärast tööd maailma loomisel. Hoolimata ülimalt lühikesest teosest, valdas tegevustiku osas mind paaril korral küll väike üllatusmoment - ahaa, sellepärast siis see või too oli nii. Tõsi, ega meile eriti tegelasi välja joonistata, aga mulle olid protagonisti käigud, väikesed mõtted ja coming-of-age täiesti usutavad. Täitsa leidlikult oli kasutatud tuntud troope ja lõpp jättis piisavalt lahtiseid otsi edasisteks mõtisklusteks. Kokkuvõtvalt selline biopungilik tehnofantaasia.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
Teksti loeti eesti keeles
8.2018

Tegemist on otsese järjega A.C.Clarke'i Nebula võitnud lühiloole "A Meeting with Medusa". Kaks autorit, Baxter ja Reynolds, on võtnud nõuks pisikesest materjalist terve tegevust täis romaani välja kasvatada ja minu meelest täitsa hästi. Algmaterjal oli pigem selline mõtisklus kohtumisest tundmatuga. Pean tunnistama, et võtsin romaani ette just Reynoldsi nime pärast, kuigi lugedes tundus, et pigem on see Baxteri kirjutatud. Samas oli raamat väga loetav ja maailm intrigeeriv.
 
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
 
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
 
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.
Teksti loeti inglise keeles

Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles

Väga rahulik kulgemine läbi naisterahva kirjade tema elu erinevatest ja rasketest perioodidest. On ka natuke ulmet: nanotehnoloogia, miljonilinn Tamsalu, mis on sisuliselt kõrgtehnoloogiline tehas ja selle ümber koondunud taristu, mille sees inimestel on hoopis teised väljakutsed, kui neil, kes linnatarast väljas elavad. Nautisin Mairi kirjakeelt - sõna otseses mõttes - sest raamatu peatükid ongi sisuliselt kirjad oma praegusele mehele. Armas ja südamlik lugu, aitäh!
Teksti loeti eesti keeles