Kasutajainfo

Mary K. Whittington

Teosed

· Riho Välk ·

Marssi vallutamas

(jutt aastast 2017)
http://ulmeajakiri.ee/?jutt-marssi-vallutamas

ajakirjapublikatsioon: Reaktor
  • Reaktor
  • Reaktor, juuli 2017
Hinne
Hindajaid
0
2
1
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik Heinlein, nii põnevust kui arutlust. Kuu peal vilja kasvatamine ja seda enam selle eksport Maale on muidugi jabur, kuid seda oli tegevuse arendamiseks vaja. "Hakkame neid *** maakaid kividega loopima" :)
Ma jäin korraks kõhklema "nelja" ja "viie" vahel. Kuid et mõni eelarvustaja on virisenud arvutustehnika ja telefoniasjanduse kehva ekstrapolatsiooni üle, siis a) panen kõrgema hinde ja b) märgin, et poleks kuigi suur au ennustada ühiskonda, kus igaühel on taskus Apollo programmi omast hulga suurem arvutusvõimsus, millega peale sotsiaalmeedias asumise suurt midagi peale ei hakata :P
 
Teksti loeti inglise keeles

Te vabandage, kuid miks peab säärast 90. aastate grafomaaniat ulme nime all avaldama?
Kui peab, siis palun Asimov, Bradbury, Clarke, Heinlein, Simak, Strugatskid, Verne ja paljud teised sellest rubriigist välja arvata.
Teksti loeti eesti keeles

"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Ühest küljest igavesti igav, kuid teisest küljest -- pooleli jätta ka ei taha. Mistõttu mul tekkis tunne, et see on eepos. Noh, nagu "Kalevipoeg" vmt., ainult proosas. Märkimist väärivad -- plusspoolelt selgitus, et kui poliitikud lasta füüsikaseaduste tekitatud kriisi lahendamise juurde (või kui nad ise sinna ronivad), on tulemuseks suur hunnik $$$$a, ning tähelepanek, et vana tsivilisatsioon koondas tähelepanu "väiksele ja pehmele", uus aga "suurele ja kõvale". Negatiivselt poolelt, nagu eelarvustajad on märkinud, taevamehaanika kahtlased käsitlused (alates Agendist). Kuid väga halvasti ma seda lugu ei hinda. Isegi nii, et "neli" muutub "kolmeks" ainult seetõttu, et ISSiga haagitud asteroidi nimi oli Amalthea. No anna kannatust!
Teksti loeti eesti keeles

Ma selle jutu loogikavigade üle ei virise, sest Bradbury ja loogika on üldse ortogonaalsed. "Neli" tuleb sellepärast, et puhtemotsionaalne jutt mulle väga ei istu.
Olles lugu lugenud 1968. aasta Horisondist ja vaadates nüüd siit Baasist 1994. aasta tõlkele pandud pealkirja, tekib mul tunne, et seda "uus"tõlget hakkan lugema ainult relva ähvardusel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olgu loogikavigadega kuidas on, kuid isegi mina kui üldtuntud fantaasiavaene inimene nägin neid maailmu.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik siiakuuluvad jutud on ära hinnatud, järg kogumiku enda käes.
2019. aasta 30. septembri seisuga on Baasis üksikuid lugusid hinnatud järgmiselt:
Profession -- 4,692
The Last Question -- 4,583
All The Troubles Of The World -- 4,424
The Gentle Vultures -- 4,400
The Ugly Little Boy -- 4,194
The Feeling of Power -- 3,667
Spell My Name With an S -- 3,571
The Dying Night & I'm in Marsport Without Hilda -- 3,000
Mis näitab, et Hiina keisri pikkuse teadasaamise meetod töötab keskmiselt hästi. Tõsi, minu maitse järgi on "Ugly Little Boy" liiga kõrgelt ja "Feeling of Power" liiga madalalt hinnatud, kuid eks tulevik näita ;).
Hästi on jutud igatahes valitud, mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui esimene ja viimane oleksid ära vahetatud. Mulle meeldib parimat pala alati viimaseks jätta, nüüd läks pisut teistpidi.
Asimovi kogumikest konkureerib sellega vaid "The Martian Way" ("I, Robot" on momeelest omaette terviklik teos, mitte kogumik).
Teksti loeti inglise keeles

Maitse asi, ilmselt. Minu jaoks oli kollaboratsionismi hukkamõist pisut liiga pikk ja liiga ilmne. Kuigi samas kogumikus ilmunud Illitševski või Dneprovi lugudest on see siiski parem.
Nii et tegelikult 2,5.
Teksti loeti vene keeles

Jüri Kallase igiammuse arvustuse ässitusel otsisin võrgust selle 1962. aasta venekeelse fantastikakogumiku üles vaatamaks, mis need kaks väljajäänud lugu siis endast kujutavad. Ja leidsin, et Ralf Toming tegi neid välja jättes õigesti. Oleks "Kangelastegu" ka veel välja jäänud :P
Kuid mõne eelarvustaja seisukohta, et kogumik on "üks punane jama", ei jaga ma kuidagimoodi. Tegu on oma aja peegeldusega ja nii tuleb teda ka hinnata. Eks oma osa on hinde kujundamisel ka selles, et mulle optimism hirmsasti maitseb, eriti kui see juhtub tehnilist laadi olema.
Mis ei tähenda, nagu ma lakkaksin nimijutustust selle kogumiku kaugelt kõige paremaks looks pidamast.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Engels Engelsiks, kodanik Glebov oli eluaeg säärast tüüpi tööga tegelenud ja klassikute tsitaadid tulid tal küllap automaatselt. Aga antropotsentrismi harrastajatel tasuks see lugu ikka läbi lugeda. Pealegi on seal üsna antisovetico alamteema -- suur õpetlane Khruar... mistandoligi hukatakse oma vaadete pärast ja tema õpetus keelustatakse. Vaat'  sulle Engelsit.
Teksti loeti eesti keeles

See on viimane lugu kultusantoloogiast, mis minult hinde saab. Ja põhjus on selles, et momeelest on õige 4 1/2 ning ma ei osanud pikka aega ümardamist teha. Midagi jääb väga heast puudu... kuid kuivõrd a) ma ei suuda sõnastada, mis just ja b) robotid olid hiigla nunnud, siis ümardan ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Nonäed, ainult 40 aastat läkski, kuni ma kultusteose kätte sain. Võib-olla hoidsin seda ka hilisemaks, nagu lõunasöögist parimat pala lõpuks... Noh, et, kui isegi Musk ühe tsitaadi tähtsa koha peale kirjutab, siis peab raamatus ikka midagi olema.
Ning järjekordselt avastasin oma peakuju sobimatuse. Ei olnud seal suurt midagi.... alguses "Kollane." andis lootust, kuid edasi läks, nagu eelarvustajadki on öelnud killurebimiseks killurebimise pärast. Ja kõiksugu kunstkaamera objekte oli mägede viisi kokku kuhjatud, kuid nende vajalikkusest ma aru ei saanud. Vahel mulle tundus, et autor oli kirjutamise ajal pisut "Lucy in the Sky with Diamonds"...
Ja üsna lugemise alguses tulid selgelt silme ette "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Absurdi on sealgi kuhjaga..., kuid tundub parem. A' ju erinevalt mõnest eelarvustajast ma sattusin sobivas (õrnas) eas lugema Lemi, kuid mitte Adamsit. Ega mina süüdi ei ole, et Adams oma raamatu kirjutamisega tosin aastat hiljaks jäi ;)
Läbi ma teose lugesin ja üldiselt suundus hinne "kahe" kanti, kuid siis meenus koht, kus Zaphod žestidega juhitavat raadiot kuulas, ja sellise suurepärase ettenägelikkuse eest tuleb pall juurde.
 
Teksti loeti inglise keeles