Vaatan ilmumisaastat ning hakkan kogelema... vaat sihukeste lugude puhul saab selgeks, et ilmselt ei jõua me kunagi Ameerikale järele, möödminemisest rääkimata. Kurb situatsioon ja ka jutt on kurb! Maad on tabanud katastroof (milline, autor ei täpsusta), ellu on jäänud vaid üks noor poiss ja tema kõnelev vares... ning üks tüdruk! Poiss püüab tüdrukuga kontakti luua, tüdruk on üsna kartlik... poiss otsiks justkui seltsi, aga samas on temas ka kirge ning ka meessoo roll vemmeldab tas vargsi... Maale on saabunud ka olendid Alconilt... nood jälgivad poissi ja ta varest ning teevad eksliku järelduse, et vares poisi õlal on see mõistuse kandja ning poiss on vaid üks tuim koormaloom. Traagiline järeldus, kas teate! Ilus lugu, mis tekitab minus üsna sarnaseid tundeid Daniel Keyesi jutuga "Lilled Algernonile". Sai teine omal ajal "Jututoast" linti võetud ning oli teine üsna hulk aastaid kassetil olemas... ilmselt kuulasin seda kassetti omal ajal üle saja korra... ka juttu olen oma veerandsada korda lugenud. Ning minu argument L. Ron Hubbardi (ning tema loodud võltsteaduste dianeetika ja saientoloogia) vastu on eelkõige see, et tänu dianeetikale, katkes nii A. E. van Vogti, kui ka Ross Rocklynne`i kirjanikukärjäär, mõlemad küll naasesid 60ndate lõpul ulmesse... aga kui mõelda, et mis kõik neil kirjutamata jäi!?! Kahe olulisema (peale Heinleini, minu meelest) 40ndate kirjaniku karjäär hävis tänu miskile närusele võltsteadusele... jäle värk... Ulmefännid, vältige esoteerikat ja para... ning päästke maailma parem paberil... kõigil saab parem, ausõna!!!