Kasutajainfo

Uwe Hermann

1961-

Teosed

· Uwe Hermann ·

Das Internet der Dinge

(jutt aastast 2017)

ajakirjapublikatsioon: «Spektrum der Wissenschaft» 2017; juuni
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugesin" seda lühiromaani vist oma kuu või kaks. Sisuliselt vajus alati lehekülje-paari peale silm kinni - need tapvad, tapvad dialoogid. Hirmigav!
Paneks vist isegi ühe, aga hämaralt mäletan, et mingi veerand lehekülge mõtisklust abielupaari kooselu teemadel mind isegi kõnetas.
Teksti loeti eesti keeles

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen kogumikku tervikuna juba varem arvustanud, siis nüüd eraldi arvustus nimiloole, sest... Sest vaatasin Netflixsist lõpuni Philip K. Dicki lühilugude põhjal loodud sarja "Electric Dreams" ning selle viimane osa baseerus väidetavalt "Poodud võõral". Kuna midagi väga tuttavat ette ei tulnud, otsisin välja raamatu ning lugesin selle jutukese ühe hingetõmbega läbi. Tjah. Lööv. Sisukas. Puändiga. Saba ja sarvedega. Erinevalt sarja lõpuloost, mis oli kahtlemata hea, kuid baseerus sel lool väga-väga lõdvalt.
Teksti loeti eesti keeles