Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Tšistovik

(romaan aastast 2007)

eesti keeles: «Puhtand»
Tallinn «Ersen» 2014

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Peategelane sälitab mõned oma funktsionali võimed ja asub otsinguile, et leida Pahade pelgupaik ja funktsionaalsusele lõpp peale teha. Funktsionalid aga püsivad tal pidevalt kannul...

Lugu on hea aga midagi jääb lõpuks nagu puudu. Mitte nii oluliselt et see hinnet alla kisuks aga meenutades sealseid sündmusi on selline tunne, et sebis mis ta sebis aga midagi olulist ei juhtunudki. Ja autor küll filosofeeris ning rääkis tegelase siseilmast, kuid... inimlikust ja hingelisest sügavusest jäi Kirillil puudu. Minu jaoks jäi ta võõraks. Mees oli oma olemuselt tänavakakleja ja tülinorija, keegi selline kellel meeldib teiste peale möödaminnes sülitada ja ta ise peab seda loomulikuks ja on uhke pealekauba. Ei positiivne ega negatiivne kangelane - lihtsalt mingi tolgus.

Võib-olla autor ei mõelnud seda nii, kuid minu jaoks oli see raamat inimesest kellele anti ootamatult kätte väga palju võimu ja kes sellest sõgedaks läks.

Teksti loeti vene keeles

Well – romaan on pealkirjaga vastavuses. Ehk siis puhtamal kujul kirja pandud järg diloogia esimesele osale mis tõesti mõnevõrra kiirelt kokku visatud teksti mulje jättis. Ysnagi lineaarne quest – läbi portaalide yhest maailmast teise, teisest kolmandasse. Ainus muust välja paistev leid oli too huumorimeelega poeet-kyborg. Selliseid asju on Lukjanenko juba kirjutanud – ja paremaid. 2002 ilmunud “Spektr” näiteks oli päris hea.
Teksti loeti vene keeles

"Mustandi" järg algab põneva dimensioonidevahelise questina, mis kohati päris originaalse mulje jätab-näiteks katoliiklikust teokraatiast on kirjutanud teisedki ulmekirjanikud, ent esmakordselt loen ma sellise maailma kirjeldust täiesti positiivses ja sümpaatses võtmes. Ka autori mõttemõlgutusi peatükkide alguses, näiteks kirjanduse muutumisest massimeelelahutuseks, millele järgnes taasmuutumine elitaarseks naudinguks, on kohati päris huvitav lugeda-kommentaariks Mandi arvustusele võiks öelda, et vähemalt mul on päris raske kujutleda suvalist tänavakaklejat kirjandusteoreetiliselt mõtisklemas.

SPOILER!!!

Paraku on "Puhtandi" lõpplahendus aga täpselt selline nagu ta on ja paistab, et ülipõnevalt alanud diloogia on autoril järjest uusi vinte peale keerates ning maailmast/intriigidest varjatud kihistusi välja tuues kuidagi käest ära läinud, mistõttu ta on otsustanud selle kiiresti ning ühe raksuga lõpetada, paraku jääb sellest lõpust mõnevõrra ebaloomulik mulje. Kui "Mustandit" lugedes paistab algul, et funktsionaalid on head, aga lõpuks selgub, et nad on ikkagi pahad, siis "Puhtandi" alguses terendaks justkui sündmustiku edasine klišeelik kulg-maailmadevaheline quest, lõplik võitlus pimeduse jõududega ja funktsionaalide eksperimentidele lõpu tegemine ning ühtlasi maailma päästmine. Erinevalt näiteks Philip Pullmanist, kes lõpetaski oma (sarnaselt tegevusmaailmade järk-järgulise "avanemisega" ja pinge krutttimisega alanud) "Kuldse kompassi" triloogia sellisel klišeelikul moel, keerab Lukjanenko "Puhtandis" veel ühe vindi peale ja lööb siis lõpuks kõigele käega. No ei ole usutav ega loomulik-kirjanik ei peaks ennast kirjutama punkti, millest ta ei suuda edasi minna.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani - sest tegelikult on nii "Mustand" kui "Puhtand" ju üks lugu - teine pool tuli kehvasti välja. Autor ei suutnudki lõpuks, hoolimata hulgast siia-sinna tõmblustest, "Mustandis" paikanihutatud süzheega midagi erilist peale hakata. Nii ongi "Puhtandi" tempo ebaühtlane (esmalt jätkub veel kiirema hooga ja kramplikultki "Mustandis" alguse saanud madin peategelase ja kõigi ülejäänute vahel, siis jõuab jutustaja Maa XVI-le ning tegevus aeglustub), käigu pealt ja igasuguste põhjendusteta tuuakse mängu veel üks funktsionaalidega tülli läinud maailm (sõna otsesemas mõttes deus ex machina - peategelane avastab mägedes ringituiava roboti) ja lõpp on juba päris imelik.

"Mustand" on stiilne seikluslugu, milleni jõudmiseks on mitu võimalikku viisi. Üks neist on võtta Simaki "Suur eesõu" ja "New Folks Home" ning siis nende ümber pikem jutustus kirjutada. "Puhtand" on laialivalguv ponnistus imeda midagi uut välja tekstist, mille arendusega autor oma fantaasia piiridele juba välja jõudnud on. Võrrelda võiks Lukjanenko diloogiat vast A. Mireri jutustusega "Kus on rändurite kodu", mille esimene osa on samuti selgepiiriline ja väljapeetud, teine aga... noh, midagi muud.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles