Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Posledni Dozor

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (8)

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

et sai läbi loetud ja raamat ostetud - just selles järjekorras - ning hindes pole kahtlust. sest oli huvitav lugeda, ega dozor pole mingi sõrmuste isand või asum tükkis järgedega, mille lugemiseks end vägisi sundima peab :-)

samas tundub, et teose saamisloos on üsna olulisel kohal autori idee, et võiks näiteks auto osta - ning et uue dozori kirjutamine oleks selleks kõige kiirem ja kindlam võimalus. või - esimene kolmandik on varasemate vääriline, aga edasi on tunda kiirustamist. juba eelmise dozori puhul märkisin, et dozori iga jutu puhul on selgesti eristatavad "kus", "mis" ja "miks". "kus" ehk antud juhul edinburgh ja samarkand on kirja pandud nö internetist lahkumata, napib mingit autoripoolset isikupärast nägemust või fiilingut. kusjuures mõni varasem sündmuskoht on seniajani meeles. "mis" osa ehk jooksev intriig, sündmuste haarav kirjeldamine tuleb autoril kõige paremini välja. kuigi nuriseda saaks sellegi üle. et kui viimases kolmandikus panevad pahad peategelase ikka väga väljapääsmatusse olukorda, siis ei jäägi muud üle, kui nuruda, et lase lahti. ning lasebki lahti ja räägib sinna juurde kõik oma plaanidki välja.

"miks" ehk üldisem plaan kannatab osalt alguses võetud tempo tõttu. ma ei mäletagi hetkel, mitmenda taseme maag anton alguses oli - viienda? kolmanda osa lõpuks aga juba kõrgeim ja edasi tõusta pole enam kuhugi. ning kõikvõimalikud suured intriigid - elu, surm, maailma lõpp jne - on kah nagu juba läbi võetud. muidugi, kergelt juhmike on anton olnud algusest peale, selles osas jätkub tal arenguruumi veel kauaks.

seega ma igatseks nagu taga väikesi süütuid pahandusi, mida lahendataks nutikuse ja piiratud võlukunstiga. dozori maailm on ju nii neetult veetlev ja elulähedane, et sellest muudkui loeks ja loeks :-) tahtsin juba muudele nurinatele lisada - ja viina ei jooda enam üldse. aga see poleks õige. vähe küll, aga juuakse, ning nadezhda antonovna teeb selle eriti meeldejäävaks. aga kui järgmine osa peaks veel natukenegi lahjem tulema, siis küll vihastan ja panen nelja...

Teksti loeti vene keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tundub et Lukjanenko on Dozor-sarjaga endale eluks ajaks leiva ja leivakõrvase kindlustanud. Kirjutab aga iga paari aasta tagant järgmise teose, rahvas muudkui ostab ja loeb. Lisaks veel tasud filmiõiguste eest. Mingi osa fänne on talle selle eest kindlasti pisarateni tänulikud, aga minul hakkab küll tõtt-öelda tasapisi tunne tekkima et ma varsti enam ei viitsi.
Teksti loeti vene keeles

Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.

Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.

Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2024
oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024

Autorite sildid: