Sergei Lukjanenko

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

samas tundub, et teose saamisloos on üsna olulisel kohal autori idee, et võiks näiteks auto osta - ning et uue dozori kirjutamine oleks selleks kõige kiirem ja kindlam võimalus. või - esimene kolmandik on varasemate vääriline, aga edasi on tunda kiirustamist. juba eelmise dozori puhul märkisin, et dozori iga jutu puhul on selgesti eristatavad "kus", "mis" ja "miks". "kus" ehk antud juhul edinburgh ja samarkand on kirja pandud nö internetist lahkumata, napib mingit autoripoolset isikupärast nägemust või fiilingut. kusjuures mõni varasem sündmuskoht on seniajani meeles. "mis" osa ehk jooksev intriig, sündmuste haarav kirjeldamine tuleb autoril kõige paremini välja. kuigi nuriseda saaks sellegi üle. et kui viimases kolmandikus panevad pahad peategelase ikka väga väljapääsmatusse olukorda, siis ei jäägi muud üle, kui nuruda, et lase lahti. ning lasebki lahti ja räägib sinna juurde kõik oma plaanidki välja.

"miks" ehk üldisem plaan kannatab osalt alguses võetud tempo tõttu. ma ei mäletagi hetkel, mitmenda taseme maag anton alguses oli - viienda? kolmanda osa lõpuks aga juba kõrgeim ja edasi tõusta pole enam kuhugi. ning kõikvõimalikud suured intriigid - elu, surm, maailma lõpp jne - on kah nagu juba läbi võetud. muidugi, kergelt juhmike on anton olnud algusest peale, selles osas jätkub tal arenguruumi veel kauaks.

seega ma igatseks nagu taga väikesi süütuid pahandusi, mida lahendataks nutikuse ja piiratud võlukunstiga. dozori maailm on ju nii neetult veetlev ja elulähedane, et sellest muudkui loeks ja loeks :-) tahtsin juba muudele nurinatele lisada - ja viina ei jooda enam üldse. aga see poleks õige. vähe küll, aga juuakse, ning nadezhda antonovna teeb selle eriti meeldejäävaks. aga kui järgmine osa peaks veel natukenegi lahjem tulema, siis küll vihastan ja panen nelja...

Romaan algab sellega, et Edinburghis, "Vampiiride loss" tyypi atraktsioonil, imetakse verest tyhjaks keegi noormees, vene poliitiku poeg. Shotimaalne asja uurima saadetud Anton Gorodetski avastab et nondes koobastes kus too attraktsioon asub ei kasva miskipärast normaalselt inimasustuse ymbruses vohav maagiline "sinine sammal" - järelikult on too paik millegipoolest eriline. Ei jõua vaene mees selle mõttelõnga arutamisega kuigi kaugele, kui mingid nurjatud tema pihta õhtusel linnatänaval raadio teel juhitavast kuulipildujast tule avavad.

Romaani teine osa viib meid Samarkandi ja selle lähedal paiknevale Deemonite platoole, kolmas osa jälle tagasi Moskvasse ja Edinburghi. Kogu värk keerleb kunagise eriti suure maagi Merlini poolt kokkutinutatud artefaktide ymber.

Esimest korda sai seda loetud siis kui ta välja tuli.. Ja nyyd, kaks aastat hiljem, vaatasin seda raamatut riiulis kerge hämmeldusega ja yritasin meelde tuletada, mis selles "viimases dozoris" siis õigupoolest juhtus? Ei meenunudki midagi, samas kui eelmistest osadest on kõigist ysna relieefsed mälestused. Põhjuseks ilmselt see, et teise osaga tuli sellesse maailma värve ja vaatenurki ouliselt juurde. Kolmandaga juba natuke vähem.. Ja käesolev neljas osa lasi lihtsalt sama soojaga (ok, sama hästi) edasi. Kirjutab mees ju sedavõrd ladusasti et tegelikult võiks täpselt selliseid järgesid lugema jäädagi, umbes nii iga kahe aasta tagant jälle yks. Teisest kyljest jääksid sellisel juhul ilmsesti ära katsed midagi uutmoodi teha - a`la "Blizitsa utro" diloogia.