Justku-järg jutule "Donõrnutj do zvjozd", vähemasti tegevus toimub ilmsesti samas universumis kuid jutt ise on kardinaalselt teistsugune.
XXIII sajandil võttis progressiivne inimkond kätte ja valmistas ilmatupiraka tähtedevaheliseks koloniseerimiseks sobiliku generatsioonide laeva. Algatuseks võeti ca 100km diameetriga asteroid Sylvia. Siis tekitatis sinna ymber kristallist sfäär mis toetus kahele monokristallilisele teemantsambale. Sinna alla pumbati hingamiskõlbulik atmosfäär ja asteroidi pind terraformiti maa-sarnaseks. Isegi kõik ookeanid ja kontinendid olid emakese maa pealt kahandatud kujul ilusasti yle kopeeritud. Asterodi keskmesse installeeriti kunstliku kylgetõmbejõu generaator. Asustati see asteroid hulga rahvaga ja pandi tasapisi Bernardi tähe poole liikuma. Paarikymne aasta pärast juhtus nagu alati - st. miski tehnilise viperuse tagajärjel langes kogu see mansahvt seal asteroidil primitiivsete yhiskonnavormide juurde tagasi ning hakkas sealt tasapisi uuesti arenema.
See kõik on sissejuhatus, jutt ise koosneb katkenditest tuntud kirjandustegelaste teostest, millised need vüinuksid olla kui nimetatud tegelased elanuksid tollel samal asteroidil. Alates lõiguga Titus Lucretius Caruselt kus mõnitatakse rumalaid inimesi kes arvavad nagu toetuks maa suure kasheloti turjale või mis veel hullem, arvavad nagu oleks maakera ymbritsetud jumalate poolt valmistatud kristallkupliga. Kuni meie kõigi poolt palavasti armastatud Nikolai Nosovi ja Strugatskiteni välja.
"Prantsuse teadlastel oli õigus! Päikese diameeter on tõepoolest täpselt 800 meetrit!" hõiskab Jules Verne`i kangelane pikksilmaga kahurimyrsu illmuminaatorist välja vaadates.
Mis teha, meeldivad mulle sellised krjanduslikud kukerpallitamised.. :)