Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Ot Golubja – k Gerkulesu

(jutt aastast 2004)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Töösuhete alase psühholoogia keskusesse tuleb klient, igati maksujõuline ja asjalik. Ütleb, et tal on oma probleemist raske rääkida, ent üritab nii analoogidega... kurdab, et transpordib hulka kasulikke maavarasid, vett, jms. ühest kohast teise, ent meeskond on täiesti lootusetu, kiskleb omavahel, korraldab sabotaaþe, käitub ebamõistlikult...

Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...

Teksti loeti vene keeles

Mnjah..kui nyyd tagantjärele mõelda siis tundub jutu aluseks olev idee isegi ysna naljakas. Lugemise ajal aga ajas see tekst haigutama. Sestap neli miinus.
Teksti loeti vene keeles
x
Marek Jürisson
03.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Seekord kuuleb väsimatu rändur Peter Sljadek loo inimlikust ahnusest ja elu ning raha hinnast. Piisavalt kiidusõnu loo kirjeldamiseks ei suuda leida... väga meeldis, et paigale, kus nõrgem autor oleks punkti pannud, keeras sir Henry veel mitu tublit vinti peale. Kompu!
Teksti loeti vene keeles

Eriti uuemate romaanidega ("Dolina sovesti", "Pandem") võrreldes on see abielupaari 97. aasta romaan ikka üsna nõrgavõitu, tuleb tunnistada... Ei näe põhjust üle 2 panna, mis õiglane hinne raamatule, mil nõrk sisu, keskpärane teostus ja mille lõpunilugemiseks tuleb aeg-ajalt tõsiseid pingutusi teha. Üks Djatshenkote romaanidest, mille soetamise/lugemise peale raha/aega pole mõtet raisata.
Teksti loeti vene keeles

Dozor-sarja kolmas romaan, mis tavapäraselt koosnemas kolmest teineteisega väga tihedalt seotud jutust (kui neid eralda hindama hakata, siis võiks ka hindega pisikesi kõhklusi tekkida, ent kolme lugu tuleb siiski vaadata kui ühte tervikut), mida soovitaksin soojalt ja tungivalt lugema hakata alles siis, kui Dozor-sarja kaks esimest romaani (soovitatavalt värskelt) läbi on loetud, ning milles otsitakse vastust küsimusele, kas tavalisest inimesest võib saada Teine. See on muidugi selline väga väeti ja mannetu sisukokkuvõte, ent ma ei taha siinkohal spoileriks hakata ;-)

Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.

Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...

Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)

Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)

Teksti loeti vene keeles

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Lugu sellest, kuidas üks Vene väikelinn salapärase Jumalaanni abil mongoli-tatarlaste rünnakule vastu seisab... noh, esmapilgul tundub, et on sellest. Pinna all on muidugi palju enamat ja eks ses mõttes on tegemist hää raamatuga, et igaüks leiab sealt ilmselt oma. Minu jaoks jäi see "oma" siiski ootamatult lahjaks... võib-olla satub keegi teine ka näiteks vaimustusse... ei tea. Kerge raamatuga tegemist igal juhul ei ole. Vershini poolt kirjutatuna minu jaoks siiski pettumus.
Teksti loeti vene keeles

Töösuhete alase psühholoogia keskusesse tuleb klient, igati maksujõuline ja asjalik. Ütleb, et tal on oma probleemist raske rääkida, ent üritab nii analoogidega... kurdab, et transpordib hulka kasulikke maavarasid, vett, jms. ühest kohast teise, ent meeskond on täiesti lootusetu, kiskleb omavahel, korraldab sabotaaþe, käitub ebamõistlikult...

Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...

Teksti loeti vene keeles

Sarja "Tehnomagija" teine osa oli parem, kui ma ise arvasin (no eks need sarjade jätkud ole ju üldiselt teada) ja eelmiste arvustajate nägemusest arvata võis. Tegevust oli piisavalt ja kuigi paiguti näis, et kogu möll mandub kohe-kohe suhteliselt mõttetuks edasi-tagasi tammumiseks, nii siiski ei juhtunud. Raamatu lõpp oli samuti palju parem, kui ma kartsin, sest kui peategelaseks olnud endine armastajapaar oleks lõpuks kenasti ära leppinud ning koostööle läinud, oleks vist isegi 3 välja ladunud. Nüüd aga selline väikese miinusega 5, millest osa on seotud ootusega, et kahe romaaniga võetud hoojooks kolmandas sarja osas ikka korralikuks tulemuseks realiseerub. Kirjaniku kodulehelt võib välja lugeda, et mees on kolmanda osaga siiski püstihädas, seda mitu korda ümber kirjutanud... no las kirjutab siis veel paar korda ümber, peaasi, et lõpptulemus igati hää välja kukuks... praeguse versiooni kohaselt leidvat kolmanda romaani sündmused aset 15 aastat pärast teise romaani sündmusi, mis tundub olevat hea mõte... kuigi kodulehel väljas olevat lõiku sirvides... ah, ootame raamatu ära ja eks siis näeb... :-)
Teksti loeti vene keeles

Indrek ja Riivo on seda raamatut juba kenasti kiitnud ja selle sisu tutvustanud, nii et midagi erilist mul enam lisada ei olegi. Peab vaid tõdema, et Perumov sundis mind üllatada ja paiguti jäi lugedes mulje, justkui oleks romaani kaasautoriks Gromov. Mõned pisiasjad ei luba mul romaanile 5+ panna, ent alla 5- ei näe ka põhjust laduda. Hea, et järg kohe võtta on... soovitakski mitte enne esimest osa lugema hakata, kui "Vrag nevedom" riiulis lugemisjärge ootamas...
Teksti loeti vene keeles

Üldiselt ei meeldinud. Sisu sisuks (ma võiksin ka sel teemal pisut möliseda, ent ei viitsi praegu), ent kõige enam häiris Ratkevitshi võimetus meestegelasi usutavalt kujutada (varem pole ma tal seda probleemi isegi nagu märganud). Erutatult riietumise eripärade üle arutlev prints (noh, on küll saadik ja tal on riietumisel teatud etikett, saan aru, aga ei hakka üks meesterahvas selle riietejama üle enam pead murdma, kui hädavajalik on) ja pärast laviini alla sattumist pead pesev ning lõkke kohal juukseid kuivatav haldjas mõjusid lugedes tõesti liiga kohatult. Pealegi ei kõhkle ja kahtle meesolevused harilikult enne iga elusammu astumist lehekülgede kaupa, vaid enne teevad ära ja pärast loevad kahjud/laibad/arved/etc kokku; selline ülikaalutletus on pigem naisterahvastele omane. Tekkis mul lugedes mulje selline, et pole vist Ratkevitshil kodus sellist ontlikku vene meesterahvast, kes peldikus alati potikaane üles unustab ja laupäevahommikuti köögis väljaveninud kaenlaaukudega alussärgi väel viina joob. Antud tükki lugedes oli ka paiguti võimatu uskuda, et see on kirjutatud sama inimese poolt, mis suurepärane Puumõõga-triloogia. Pärast raamatukaante sulgemist (issand kui õudne kaanepilt... huvitav, millist romaani lõiku see pilt üldse illustreerima peaks... meningiitne rohepärdik suudaks kah parema välja valida, tundub mulle) avastasin, et glossaar(ium) (oled märganud, et sellel sõna aeglaselt lausumine meenutab kangesti haigutamist?) oli mõnes mõttes huvitavam kui romaan ise. Noh, eks kõigil on paremaid ja halvemaid aegu... Küll Ratkevitsh veel meile näitab, ent järgmine kord võiks kindluse mõttes Lermetti ja Enneari asemel peategelasteks olla Lermetta ja Enneaaria.
Teksti loeti vene keeles

ACT andis sel aastal välja kogumiku eelmisel aastal vene veebis toimunud võistlusest, kus Nik Perumov ulmeautoritele teema ette andis ja need 48 tunni jooksul antud teemal jutu valmis pidid kirjutama, milliseid üllitisi siis omakorda lugejad hinnata said. Üldiselt oli tase selline Algernoni keskmine (tuntud nimedest tuleb kohe meelde Lukjanenko, kelle lugu IMHO teenitult hindamisel keskmike hulka hääletati) ning pärast kõigi lugude lugemist jättis ehk just see jutt, kus kannatamatu inimkond Messiast ära oodata ei jõua, ning ta ise loob, kõige parema mulje. Kui tegemist ikka on noore, alustava autoriga (mis pole taoliste võistluste puhul muidugi üldse kindel), siis võiks tast asjade soodsa kulgemise korral praegustele vene ulmetankidele hea järelkasv kujuneda küll. Ma ise jätan igaks juhuks venna nime meelde.
Teksti loeti vene keeles

Olgugi, et etteantud teemal vaid kahe ööpäevaga valmiskirjutatud, on see lugu siiski meistri jaoks nõrgavõitu. Ehk oleks asjale kasuks tulnud, kui teema oleks lõpuks naljaks keeratud, ent pragu jäi küll lugemist lõpetades selline mittemidagiütlev õlakehitamise tunne. Paberil oleks võinud loo välja andmata jätta, tundub mulle, piisanuks, kui see lihtsalt kusagil veebilehel vedeleb... või oleks ehk õigem öelda, et varitseb ;-)
Teksti loeti vene keeles

Paljude Suurte Tähtedega Romaan Surnute Valitsejast ja Elavate Valitsejast ja Sõduritest ja Võitlusest ja Armastusest ja Surmast. Nojah. Romaani algus lubas palju enam, kui lohisev keskosa ja ehk pisut parem lõpp lunastada suutsid. Ka ei meeldinud mulle kirjutamise stiil – isiklikult istuvad lühikesed, eraldi real ja teineteist dubleerivad ning täiendavad laused mulle pigem lühilugudes, sest tervet romaani ei jõua sellist karglemist taluda. "Kaasautori" idee mulle pigem meeldis - andis vürtsi ja lubas lugeja üle kildu visata (mul endal tuleb ikka aeg-ajalt meelde, kuidas Andri pani pahaks, kui ühes mu enese jutus jutustaja lugejate poole sõnaga "rotipojad" pöördus, millest Andri luges välja autori lugupidamatust oma lugeja vastu... nojah) Võib-olla oleks ehk nelja pannud, ent tahtmatult tekkis pähe mõte, kuivõrd parem asja oleks sest süþeest kokku kirjutanud näiteks Valentinov või näiteks Perumov.
Teksti loeti vene keeles

Endise Tina tänava ja praeguse Vilmis tänava kaupluse raamatukaupmees (no on üks väga tore inimene aga nime pole kunagi millegipärast küsinud... raamatutest räägid ju ikka temaga, raamatutest...) on enese sõnul Zoritshist kõvasti vaimustuses. Minu jaoks ei tekitanud Zoritshi nimi seni mingeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid, emotsioone. Lugu "Serõi Tjulpan" (kaks tütarlast otsivad lahinguväljal salapärast halli tulpi, mis kasvavat nende hukkunute viimasele puhkepaigale, kes enne surma viimase asjana lilledele mõtlevad, ja millega saab surnuid ellu äratada; samal ajal nutab oma kallist hobust taga lohutu barbar... no küll kõlab rumalalt selline kokkuvõte, vabandust) on küll väga hea, üks parimaid fantasylugusid, mis ma üldse viimasel ajal lugenud olen. Väga hea feeling, hea sõnakasutus, oskus balansseerida musta huumori, headuse ning iroonia piiril, kusjuures kordagi lompi astumata... Andke mulle muidugi selline kohatunatunduv paaritus andeks, ent Zoritshis on koos parim Dashkovist ja hea Bradburyst... pluss veel midagi üsna omapärast, millele näpuga näidata ei oska... Lisan kirjaniku ostunimekirja, mis muud, kuigi Hargla rääkis, et üks Zoritzhi tema poolt loetud romaan olevat sitt olnud... loodetavasti ma siis selle otsa ei komista :-)
Teksti loeti vene keeles

See on nüüd siis kas kuues või seitsmes (täpselt ei mäleta) lugu sarjast Peter Sljadeki laulud, mida mul on olnud au lugeda. Ja väga hea on seegi lugu, klass omaette, võiks öelda... Sisust ei hakka üldse rääkima, sest seda peab igaüks ise lugema. Venelaste üsna kobedas kogumikus "Fantasy 2003" on see näiteks sees. Kuuldavasti on Sljadeki lood välja tulemas ka omaette raamatuna. Ja saab see vast üks kaif raamat olema! Peaks selle tarvis vist raamaturiiuli sisse eraldi altari ehitama :-)
Teksti loeti vene keeles

Eelmisel aastal kirjutas Lukin lühiromaani "Truzheniki zazerkalja" ning avaldas selle koos hulga oma vanade (veel koos naisega kirjutatud) ning mõnede uuemate lugudega. Sel aastal sai mees siis maha romaaniga (selle romaaniks või lühiromaaniks tembeldamine on siiski vist enam maitseasi), mille ta avaldas taas koos eelpoolmainit` lühiromaani ja kahe juba eelmises kogumikus esinenud lühilooga. Eks ta ole.

Mõnedele Lukini varasematele kirjutistele viiteid omava romaani "Tshush sobatshaja" tegevus toimub hallivõitu linnas nimega Suslov, mille ainsaks eripäraks on see, et seal peetakse inimkoeri s.o. tugeva ettevalmistuse (muuhulgas psühholoogilise) saanud inimesed jooksevad oma peremeeste järel alasti ringi, imiteerides kõiges koera käitumist (näiteks on püstitatud mälestusmärk inimkoerale, kes kuuletus oma purjus peremehe rumalale käsklusele, kukkus kõrgelt alla ja sai surma; kõnealune peremees ise sai surma põhjustamise eest loomulikult karmilt karistada), ent seda vaid tööajal - lõunavahetund ning tööst vaba aeg on pühad ja siis käituvad inimkoerad päris tavaliste inimestena.

Ei saa öelda, et romaan otseselt halb oleks olnud. Midagi seal ju oli - mõned päris huvitavad mõtted selle kohta, kuidas koeraühiskond võib olla inimühiskonnast eetilisem; mõned päris kobedad naljad (inimkoerade tööst vabal ajal kogunemiseks oleva restorani seintel on lisaks Kashtanka ja Baskerville`i koera portreele ka Pavlovi oma - soodustavat seedimist); üht-teist oli veel... Maailm oli jälle, Lukinile omaselt, väga hästi välja joonistatud, ent lugu ennast polnud nagu eriti...

Teksti loeti vene keeles

Mitu aastat hiljem kirjutatud järg Loginovi/Perumovi katsetusele "Tshornaja krov", mille tegemisest Perumov osa ei võtnud... Halb ei olnud aga midagi erilist ka ei olnud... ehk oleks õiglasem hinne 4, ent mulle ei meeldi need järjeraamatud, mis, suutmata ise midagi uut mängu tuua, originaalraamatu kõrghetki edasi arendades sellel vegeteerivad... hästi kirjutatud, lihtsalt loetav aga säratu... kuivik...
Teksti loeti vene keeles

Kirjutavad, et tegemist on "kiviaja fantasy`ga"... eks ta umbes nii olegi - "Mammutikütid" pluss kõvasti nõidumist ning hulk tänapäeva teadusele tundmatu elukaid ;-)

Siin saavad kokku Loginovi oskus hästi kirjutada ning Perumovi ülilennukas fantaseerimisvõime... parimatel hetkedel on tegemist väga hea raamatuga - meelde jäi näiteks see Küürakate suguharu laste tapmise osa... raamatu suurimaks ja parimaks leiuks oli minu jaoks siiski põhjanõia (tema nime – v.k. Bajun - tõlkimine eesti keelde jäi mind millegipärast pikaks ajaks vaevama (mul oli muidugi puhkus ka ja ma võisin enesele selliseid väheratsionaalseid ja laisaltkulgevaid mõtteharjutusi lubada)... Unepuhuja või Unevestja võiks olla päris head variandid, kui asja konteksti silmas pidada) juures peetava võlurite "vanadekodu" idee ("- Need on endiste aegade nõiad. Suured võlurid, kes said tundma selle ilma saladusi. Nad olid nii võimsad, et ei suuda surra, ent jäid nii vanaks, et ei suuda elada. Ma kogusin nad siia, sest siin pole neil nii halb.").

Siiski sundisid alles romaani viimased ca 50 lk (Perumov mõningase Loginovi kõrvalmaitsega, nämma!) mind sellele kõrgeima hinde (kuigi ka siis mõttelise kriipsuga) panema, sedavõrd lohisema kippus lugu raamatu keskpaigas. Huvitav koostöö siiski, ei tea, miks Perumov polnud nõus (ei leidnud aega) sellele koos Loginoviga järge kirjutada...

Teksti loeti vene keeles

Nojah, kuidas seda nüüd viisakalt öelda... polnud suurem asi raamat. Kui nüüd siinkohal kõik ausalt kirja panna, mis logises, vastu rääkis, veider ja paiguti rumal tundus jne, siis tuleks päris pikk jutt välja. Eks ma ise tõstan kah imestunult kulmu, kui keegi BAASis Shterni pulajutte arvustades pahaks paneb, et kirjanik lubab kosmoselaeva asukatel leiliruumist vahepeal vaakumisse hüpata, ent antud raamatu puhul oleks võinud rõhk siiski sõnapaari "teaduslik fantastika" esimesel poolel olla... või ma ei väljenda end nüüd vist päris täpselt... vahepeal autori arvates ilmselt oligi, ent veidigi ajukrõbinat omav inimene pidi seda lugedes küll pidevalt punastama. Kusagil sajandast leheküljest läks nagu pisut paremaks (võib-olla ma harjusin ka lihtsalt ära), ent lõpp oli jälle, andke mulle selline inetu väljend andeks, puha persest. Samust, et ma kujutan küll ette inimesi, kellele selline krutoi fantastitsheski bojevik meeldida võiks, ent mina nende hulka ei kuulu. Sedapsi siis...
Teksti loeti vene keeles

Noh, päris lahe liist sellest, kuidas maalaste võitmatu armaada üleliia agaralt inimestega konkureerivaid võõraid sakutama sõidab ja kuidas kõik see asi õnnetul kombel läbi kukub. Mõnes kohas sai päris tublisti naerda-irvitada, tuleb tunnistada, ent lugesin äsja läbi ka Gromovi sekundadi-loo ja see oli ka teisel lugemisel kriipsu võrra vingem. Seega panen nelja, kuigi mainit` võrdluse kontekstist välja rebutuna oleks lugu ilmselt viie saanud.
Teksti loeti vene keeles