Endise Tina tänava ja praeguse Vilmis tänava kaupluse raamatukaupmees (no on üks väga tore inimene aga nime pole kunagi millegipärast küsinud... raamatutest räägid ju ikka temaga, raamatutest...) on enese sõnul Zoritshist kõvasti vaimustuses. Minu jaoks ei tekitanud Zoritshi nimi seni mingeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid, emotsioone. Lugu "Serõi Tjulpan" (kaks tütarlast otsivad lahinguväljal salapärast halli tulpi, mis kasvavat nende hukkunute viimasele puhkepaigale, kes enne surma viimase asjana lilledele mõtlevad, ja millega saab surnuid ellu äratada; samal ajal nutab oma kallist hobust taga lohutu barbar... no küll kõlab rumalalt selline kokkuvõte, vabandust) on küll väga hea, üks parimaid fantasylugusid, mis ma üldse viimasel ajal lugenud olen. Väga hea feeling, hea sõnakasutus, oskus balansseerida musta huumori, headuse ning iroonia piiril, kusjuures kordagi lompi astumata... Andke mulle muidugi selline kohatunatunduv paaritus andeks, ent Zoritshis on koos parim Dashkovist ja hea Bradburyst... pluss veel midagi üsna omapärast, millele näpuga näidata ei oska... Lisan kirjaniku ostunimekirja, mis muud, kuigi Hargla rääkis, et üks Zoritzhi tema poolt loetud romaan olevat sitt olnud... loodetavasti ma siis selle otsa ei komista :-)
