Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Blizitsja utro

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Romaani "Holodnõje berega" otsene järg, sündmused jätkuvad praktiliselt sama koha pealt, kus lõpes eelmine romaan. Võib olla on lugu kuidagimoodi loetav ka omaette, kuid kahtlemata jääb kaduma kogu kontekst (ja "Holodnõje berega" lugemine tasub vaeva). Praktiliselt on tegu ühe tervikuga. Tegevussuunad ja sündmused otseselt tulenevad esimesest romaanist. Nagu esimeseski osas on siin palju ootamatuid pöördeid, eriti lõpplahendus, ja nendeni peab jõudma ikkagi romaani lugedes. Küll aga saab siin rääkida tegevuse suundadest (kusjuures ma eeldan siin, et "Holodnõje berega" on loetud ja kontekst on tuttav).

Nagu oligi oodata, jätkuvad Markuse (Lunastaja?) rännakud aegamööda suureneva kaaskonnaga (12 apostlit?). Kuid see on seikluslik pealispind. Sügavamal tekib aga järjest rohkem küsimusi. Erinevalt meie maailmast, jättis tolle maailma Lunastaja inimestele Sõna, mille kilde erinevad inimesed erinevas mahus kasutada saavada. Esialgne Sõna aga, mille valdajaks on Markus, annab võimu kogu maailma üle. Arusaadav, et sellise väärtuse eest algab armutu võitlus (mis on ka romaani sekluslikuks fooniks).

Selle esialgse Sõna olemasolu on selge, käegakatsutav märk Lunastaja olemasolust ja seoses selle valdajaga ei saagi nagu küsimusigi tekkida. Kuid ometi tekib. Ühe apostli ilmutustes on öeldud, et enne õiget Lunastajat ilmub vale-Lunastaja - Kuisatusse Viija (Iskusitel), kes hakkab käituma hoopis vastupididelt Lunastajale, kuigi väliselt õigesti. Kui Lunastaja oli lihtrahvast, siis vale-Lunastaja tuleb kõrgest soost jne. Ning Ilmarit (ja mitte ainult teda), valdavad kahtlused. Ja küsimuste ahel sellega veel kaugeltki ei lõpe.

Alustasin lugemist kannatamatuse, suurte ootuste ja kerge kõhklusega (kas ei tule pettuda), aga tulemus järjekordselt ületas kõik ootused. Keeleliselt on lugu suurepärane. Jyrka kirjutas "Holodnõje berega" kohta - karjuvalt realistlik romaan. Tesise osa kohta käivad samad sõnad veel suuremalgi määral - kogu tegevus toimub juba esimesest osast tuttavas kontekstis. Üllatusi jagub, ja lõpp on võimas! Mõni lehekülg enne lõppu (kohe pärast Ilmari nägemust) tundus, et sain lõpuks aru, kuhu autor tüürib, kuidas olukord lahendatakse ja mõne minuti sain enda üle väga uhke olla. Kuid asjata, ei arvanud ära :) Paistab, et pandi hoopis nurgakivi kolmandale osale. Ja ei kujutagi ette, kuidas toda lahendama hakatakse.

Kogu selle sarja tuumaks on Sõna - nii esialgne Sõna kui ka Sõnakillud, mida valdavad erinevad tegelased. Ja kogu sarja jooksul saame me järjest rohkem teada, mida see Sõna õieti tähendab. Ja arenguruumi on jäetud ka ilmsele järgnevale romaanile. Tekstis on sellele küllalt vihjeid.

Lõpetuseks - Lukjanenko valdab Sõna (olgugi et mitte seda, romaani Sõna).

SEDA SARJA PEAB LUGEMA !!!
Teksti loeti vene keeles

Erinevalt Jyrkast (vt. allpool) tõmban mina asja yle järele mõelnuna hinde viielt neljale. Nyydseks on selge, et kolmandat osa kus käesoleva romaani lõpu mõttest edasi arutatakse, ei tule. Seega tundub et "autori idee", kuhu ta (teise osa jooksul) arvas ennast jõudvat ongi selline nagu viimases peatykis kirjas ja edasiarendust sellele loota ei ole. Võimalik et ma olen ennast sedapuhku millestki mööda lugenud.. kuid minu arvates jääb selline lõpp - kristalliseerunud kujul - käesoleva sarja muude võlude kontrastil nõrgaks.
Teksti loeti vene keeles

Kui diloogia «Iskateli neba» esimene romaan oli hästi läbimõeldud ja komponeeritud värvika maailma kirjeldus, kus autoril jätkus samas ka indu ja tahtmist hoogsate seikluste jaoks ... siis diloogia teine romaan on lihtsalt üks lõputu põgenemine. See põgenemine on küll põnev, et keerad muudkui lehti ja soovid teada, et mis edasi saab. Samas on lugemisjärgselt selline pettasaanu tunne, et justkui oleks mingit nürit fantasyromaani questi lugenud. Maailm on endiselt hea, aga seiklused kipuvad rohkem realistlikumaks (kui rääkida transpordivahenditest)... ning samaaegselt on seiklused järjest ebarealistlikumad (kui rääkida tegevuse usutavusest).

Loomulikult lugesin ma romaani huviga läbi, kuid sellist võimsat tunnet, mis oli esimese köite lugemise järel... sellist tunnet ei kogenud. Üldiselt ma ka aimasin, et millega asi lõpeb... ja kes ei aimaks, kui pisemgi tutvus kristlusega annab ju võtme kätte... põnevust tekitas pigem see, et kellele mingi roll antakse ning kuidas asjalood konkreetselt kujunevad.

Häirib vene ulmele üldisemalt omane ebaõnnestunud lõpp (provalnõi konets), mis äraseletatult tähendab, et romaan lõpeb pisut hiljem kui peaks... ning see ülearune osa romaani lõpus on selline süva- ja mitmetähenduslik möga, mis peaks lugejale mulje jätma, et ta on nüüd miskit eriti sügavat lugenud. Selline lõpundus on ilmne Strugatskite halb mõju... ainult, et Strugatskitel ei mõjunud sellised lõpud hävitavalt.

Hinne neli on avansina... niikuinii loen ma seda romaani veel, eks siis näeb, et kas teisel lugemisel venitab nõrga viieni, või ei. Praegu olen tiba pettunud – esimene osa kruvis ootused liialt üles!

Tagantjärele märkasin, et minu arvustus Sergei Lukjanenko kristlikule romaanile on minu 33-s arvustus sellele autorile.

Ja nüüd (30. juulil 2002) olen ma siiski sunnitud romaani hinde viieks tõstma. Teisel lugemisel said mingid asjad vägagi paika! Ja kõik eespool kirjutatu jääb jõusse, aga uuel lugemisel leidsin romaanist neid väärtusi, mis esmalugemisel märkamata jäid. Diloogia teine osa on lihtsalt sedavõrd teistmoodi kirja pandud – pean silmas seda, et omapärase maailma tutvustamise asemel tegeleb autor hoopis ühe teatava küsimuse valgustamisega. Mõlemat romaani seovad sama maailm, samad tegelased ja seesama põgenemine. Esimene romaan rännuraamat värvikast maailmast... teine aga mõtisklus probleemidest, mis kerkivad esile ka sedavõrd värvikas maailmas... sedavõrd värvikas maailmas ehk isegi enam.

Teksti loeti vene keeles

Jah, ei olnud nii hea kui esimene. Seda eriti seetõttu, et terve paksu raamatu põgeneti ja peeti religioosseid vestlusi aga midagi uut ei sündinud. Oleks ju võinud siis asja eelmise osaga ära lõpetada. Ehkki lõpp veidi üllatas. Oleks oodanud, et Ilmar ongi tegelt mingi nipi läbi Lunastaja aga Markus niisama tühikargaja. Markus tegelt isegi oli, Ilmar aga... võib-olla tuleb veel ka kolmas osa. Selle ostmisse aga suhtuksin tegelikult juba ettevaatlikult. Kiskus juba tegevus vähe lahjaks.
Teksti loeti vene keeles

Üks väheseid Lukjanenko teoseid, mille lugemine mul pooleli jäi, kuna midagi huvitavamat vahele tuli. Samuti puudus lugemise järgne eufooria/rõõm, et midagi ilusat ja head on läbi loetud.

Lukjanenkol õnnestuvad minu meelest kõige paremini teosed, kus haaravate sündmuste ja huvitavate tegelaste abil on välja toodud inimlikud probleemid ja küsimused. Selline otsene filosofeerimine, mida Lukjanenko antud teoses harrastab, ei tundu just tema kõige tugevam külg olevat.

Teksti loeti vene keeles

Üsnagi haarava romaani “Holodnõje berega” järg on minu meelest mitmes plaanis ebaõnnestunud, pannes nii diloogiale “Iskateli neba” suure küsimärgi. Kõigepealt, et esimese osa puudujäägid võimenduvad siin juba kriitiliseks. Toodav (mis sest et varas Ilmari silme läbi) maailmapilt on ülimalt lihtsustatud ja skemaatiline, muutudes kohati lihtsalt ebausutavaks. Olulisest ja elustavast detailiseeringust on vajaka. Teiseks, puudub romaanil tegelikult süzhee. Ta on esimese osata üsna loetamatu, ei seisa päriselt enda eest. Süzhee puudumise all mõtlen, et kablutamine läbi Euroopa lihtsalt jätkub, põgenikke jälitatakse üha usinamalt ja suuremate jõududega, millele korrespondeerub Ilmari ja tema sõprade üha suurenev võimekus ja aina kasvav õnn. Väljarabelemised täbaratest olukordadest muutuvad aga standartseks ja tüütuks. Vahele on pikitud teoloogilisi mõtisklusi, mis palju tavatargutamisest ei erine. Üldse mõjub see pretensioonikas sügavus võõrkehana.

Kolmandaks, ei saanud ma lahti tundest, et autor ise väga ebalevalt seda romaani kirjutas; näis nagu ei teadnud ta peatüki algul, kuhu tahab täpselt jõuda ja millest kirjutada. Sellest siis need turistimuljed Budapesti ujulatest ja mõttetud heietused vene saunast. Kui tegelastel parasjagu põgenemisega kiire ei ole, pannakse nad napsi võtma ja kui Lukjanenko “Dozoris” on venelaste viinaviskamine ja filosofeerime igati omal kohal, siis siin tilgutatakse meile vaid tegelastele juba ammu teadaolevaid (kuid lugejale seni - ja ainult autori tahtest tulenevalt - varjatud) seiku Lunastajast, mis tegelikult ongi ainsad diloogia ideestikku edasiarendavad momendid.

Kui Antoine’ni (St.-Exupery) mängutoomine kõrvaltegelasena on üldiselt õnnestunud, siis sellise tegelinski, nagu tshehhist sapööri ja madjarivihkaja Pivochka sokutamine Ilmari õllekaaslaseks on enam kui küsitav. Ka vene luuraja Farid on võrdlemisi hea leid, Gerard, Arnold ja Jens jäävad aga üsnagi skemaatilisteks. Ilmar ise meenutab pigem vene õigeusklikku patukahetsejat... imho jäid enamus tegelasi rohkem slaavlasteks.

Kulminatsioon jõuab ühel hetkel lihtsalt kätte ja midagi vapustavat pole selleski. Romaani teoloogiline tagapõhi tõttöelda ei võimaldagi selleks hetkeks autoril enam midagi põrutavat ette võtta. Küsimus on ju selles, et kas Markus on või ei ole ja mida ta peale hakkab, kui on.

Kokkuvõtteks, et selle lugemine oli üsna kurnav ja esimese osa järel tärganud kahtlused, et iseenesest huvitavas maailmas ei osanud Lukjanenko midagi targemat ette võtta, kui ühe standartse questi, leidsid kinnitust.

Teksti loeti vene keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles
x
Elläi Tuulepäälse
03.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Cook kirjutab väga visuaalselt. Näiteks see, kuidas kõrgem juhtkond ilma järjekorrata laagri juures improviseeritud psemistiiki tarvitab ja kuidas kaks täiskasvanud inimest enne lähikontakti endale kõiksugu tegevusi leiavad - lakooniline, kuid värvikas kirjeldus. Annaks eesti autoritele sellist kirjutamisnägemust! Või võimet kirjutatu lugeja teavuses elavaks, kohmetamata pildiks muundada. Olen Cook`i käesoleva sarja fänn ja alla hinde viis ei taha panna seegi kord. Ette võib heita vaid seda, et mõnel korral võtab tegelaste tähelepanematus lolluse mõõtmed. Värske kapten võib lõpmatuseni jahuda kaarnaparvest, aga keegi ei võta teda tõsiselt, sest millegipärast on teistele need linnud nähtamatud. Vähemalt armeenõiad võiks ju Cooki loo loogika järgi siiski asjale sügavamat tähelepanu osutada, nõidade endivaheline kiskumine ei ole siin piisav argument tähtsamate asjade kahe silma vahele jätmiseks. Aga kuna seeria lõpplahenduse jaoks on lolli situatsiooni hoidmine kasulik, siis olgu pealegi, võib andestada. Vanad tegelased ärkavad ellu ning tekib tahtmine varasemad romaanid uuesti üle lugeda - igati positiivne turundustrikk.
Teksti loeti vene keeles

Hankisin endale terve Musta Kaardiväe sarja arvutisse ja nüüd loen :) Valge Roosi parim episood leiab aset iidse puu juures, mille alt sirutub välja kellegi küünistega varustatud käsi. Nalja saab raamatus jällegi peaaegu nabani, koobaselamu hais tahab ära tappa ja maailmavalitsejanna jääb oma võimust esialgu ilma. Hindan ikkagi hindega viis, sest pole just kerge kirjutajal hoida läbi teoste ühte taset ja ühtset joont.
Teksti loeti vene keeles

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin ja lugesin. Ega neid va esimesi osi pole kah raamatukogust enam kerge kätte saada, eriti peale filmide ilmumist. Naljakal kombel on see esimene dozor, mille kätte võtsin, kuskil alateadvuses kummitas, et kui kõik loevad, siis vat mina ei võta kätte ja nüüd muidugi taon raamatuga vastu pead, et nii loll olin. Üsna realistlik, arvestades vene nõiaelu ja Moskva vägevaid kaaseageseid tegijaid maagia vallas. Kuigi ega taolist asutist nagu dozor kahjuks reaalsuses ei eksisteeri. Aga võiks ju! Aurade kirjeldused on head, aga seda saab lugeda juba Castanedalt või küsida tuttavalt-teadjamalt, kui just ise ei näe. Ja enamvähem sealtmaalt realistlikkus lõppebki - edasi tuleb juba hea ilukirjandus, mis alateadlikult hoomab neid alasid, kus mõistus veel kokku jookseb. Lukjanenko eriomadus kirjeldada naisi huvitavamalt kui muþikuid ei tule ka siin tegelikult kahjuks, kuigi erinevate meesmaagide karaktereid eraldab üksteisest vaid õhkõrn eripära (tinglikult rahvuslik või tume-hele, või Teine-inimene-vampiir või...). Aga kuhugi peab ju Autor iseennast sisse kirjutama ja ega tooperäst akka ju innet mahade tegema.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et hindamisel tekkis raskusi. Tahtmine nelja keerata oli kange. Tegemist on ju tavalise, kuigi traagilise lõpuga melodraamaga - kannatav naissoost isik, dramaatiline taust (rikkus, vaesus, sotsiaalsed probleemid, ohver, orjus-vabadus, armuiha jms). Vahutab nagu seep ikka, nõus ühe eelmise arvustajaga, et ühekordseks lugemiseks. Aga massidele söödav, müügihitiks sobilik. Naha all oleme ju kõik ühesugused, olenemata päritolu(planeedi)st - liha ja hing. Tundub, nagu oleksin midagi taolist lugenud mustade-valgete orjapidamisperioodi kajastavast belletristikast... See, mis köidab, on tuleneb autori oskusest infot õigesti doseerida, õigel ajal visata ette mõni pärl, mõni kiiks, mõni vastuolu - igav ei hakka. TV ja vägivallakinoga harjunud inimene ei erutu kergelt lihaloomade hukkamise ja muidu kohtlemise kirjeldustest, see on juba alateadvuse soppides kenasti olemas, aga taeva värvid, karge õhk, meri, külluslikult vette vannis (mis muide varanduslikumalt kesisema persooni kodus on täitsa arvestatav teema) lähevad peale. Sellest võib aru saada ja kui mõelda tööstuslinnade klimaatika ja siin meie mahepõllumajanduse peale, siis... Niisiis on "Naha all" terviklik, hästikirjutatud raamat, kohati üllatav, kohati ootuspärane ja igati tehnilises mõttes "viit" väärt.v Tänud eestikeelse väljaande kujundajale - kaas igati kena ja sisuga ühilduv!
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole üldsegi Vonneguti fänn, aga seekord võtsin mõnuga. Lope tõlge ei tekita arusaamisraskusi, kujundid on tabavalt selged ja jõuavad täies magus (no tegelt originaalilähedaselt siiski vaid) pärale. Kokkuvõttes, ilma igasuguse jamata öeldes oli see raamat parim viimasel ajal loetust. IMHO.
Teksti loeti eesti keeles

Ammu loetud kaunikene. See oli üks neid raamatuid, mis mind põhjalikuma ulmelugemise lainele tõi. Hästi tempereeritud, kirjutuslaadilt kaasaegne jne. Kiidusõnadega võib liialegi minna. Aga eredalt tuleb siiani silme ette pilt metsistunud, enda ellujäämise eest võitlevast inimesest, kes kõrgtehnoloogilist tsivilisatsiooni esindavale linnule hambad sisse lööb, olles eelnevalt hoiatanud "olen ohtlik!". See pole optimistlik oopus, taust (kõrg- kesk- ja arenevad tsivilisatsioonid, peremehed ja hundid) on muljetavaldavalt ulatuslik, kuigi väheste vahenditega ära toodud. Eraldi loetav, sarja osana nauditav.
Teksti loeti vene keeles

Sisuliselt esimene osa, aga lugeda seda esimesena ei soovita. Liiga palju ütleb ära asjade kohta, mida alles tahaks avastada. Ilmumise järjekorras on palju põnevam.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Teksti loeti vene keeles

Kommerts kohe kindlasti. Autori enda kommentaar saatesõnas vihjab, et ta ei olegi nii vaimustunud olnud Asumi edasi kirjutamisest, oleks nagu kirjastajatepoolne sund. Olles varem lugenud "Prelude to Foundation", mis muideks on tehniliselt parem, tundub mulle, et Asimovil on käesolevat kirjutades veikene deprekas peal olnd. Jah, võtab asjad kokku, heidab kõrvale stsenaariumid, mis nagu ei kõlba üldiseks arenguks jne. Isiklikult mulle selline käsitlus ei meeldi, et üks ainumas suund viib inimkonda edasi - see on nivelleerimine, meheliku üldistusvõime võidu/luige-laul. Areng toimugu ikka mitmekesisuses... vabandust, et isiklikuks läksin...

Erinevate tsivilisatsioonide läbikärutamine tekitab liikumisefekti (traditsiuuniline rännak sinna, tagasi, iseendasse, tagasi lätetele), aga arengut ei ole, Gaia idee jääb püsima ja kogu teos näib (NB! ainult näib!) fakti tõestamiseks kirjutet olevat. Sellepärast siis hinne "4" ja mitte "3". Paks köide, aga ühe päevaga võimalik läbi lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles

Hästi temepereeritud. Semantiliselt mitmekesine ja siiani kaasaegne. Karakterid pisut skemaatilised, aga siiski talutavalt esitatud - selles vallas on möödund sajandi viimase veerandi jooksul parajaid edasiarenguid toimunud. Lapsikuse haisu pole man. Pakub intellektuaalset akrobaatikat ja nõuab tähelepanelikku lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Veikene allahindlus hinde osas ei tule sellest, et ma pole nõus konkreetse naiselikkuskäsitlusega, mõningate filosoofia valdkonda kuuluvate teemaarendustega jne, igal ühel on õigus oma arvamusele. Pealegi on teos juba üsna vana... Jah, liiga venitatud mõnes kohas, aga mitte kõikjal. Lahtised otsad ripendavad, aga kui ta sunnik on sarja osa, siis las ripendavad.

Väga meeldis tuntud-teatud nimede oskuslik kasutus. Arthuri ja Lanci mitu nime, mitu naist, kelle nime alguses on täheühend "morga". Bradley on lahku või kokku kirjutanud need tegelased-tüübid, kes teistes sama müüdi variantides (ka ilukirjanduslikes) omavahel ühte sulavad või üldse ei haaku. Näen selles võttes teose kõige suuremat edu tagatist, seda "uut", mida müüditöötlustes tavaliselt hinnatakse.

Muljet avaldas kirustlus-druiidid vastanduse mõlema poole kriitiline vaatlus. Võim pole Bradley ülempreestrinnale võõras nähtus, ta segab alatasa ära oma huvid ja jumalanna tahte, tulemuseks intriigide sasipuntrad ja isiklik tragöödia. Raamat nagu raamat ikka, ei tõuse suurest fantasy-massist väga esile, aga ära kah ei kao.

Teksti loeti eesti keeles

Neli sellepärast, et traagelniid on näha. Ma mõteln siin neid piirkondi, kus autori käsitööoskus pole suutnud peita laenatud tsitaate. Olgu need siis moodsast antopofilosoofiast või mütoloogiast.

Edasi on juba maitseasi, kas Armastuse sissetoomine läheb lugeja jaoks läilaks või ei lähe. Tundub, et see oli poliitiliselt korrektne samm teoses, kus hea-halb vastandus kehtima ei kipu.

Aga asja päästab kindlapeale de Linti oskus müütide ja muu saadaval oleva infoga süviti tööd teha ja püüd mõista, mis nende märgisüsteemide taga tegelikult peale ilusa muinasjutulise pealispinna leida on. Siit siis erinevus Amberi loojaga. Ja pikk oli see romaan kah, tunnistan, et jätsin need kohad, mis tegevust edasi viivat infot ega eelnevate mõistatuste seletusi ei sisaldanud, lihtsalt vahele.

Teksti loeti eesti keeles

No vat ei hooli, et Sapkowski loo paroodiana on kirjutanud! Peale "Järveemanda" lõppu käesolevat novelli lugedes tekib hoopis painajaliku õudusunenäo tunne. See on nagu Ciri soovunelm, suurem osa tegelasi on romaanide käigus tapetud, mingid kääbikud on sisse toodud (aga Ciri rändab ju maailmades ja ajas, äkki toimub tegevus kohas, kus kääbikuid leidub, kohas, kuhu Jennifer ja Gerald paadiga viidi?).
Teksti loeti vene keeles

Cooki Musta Kaardiväe sari on vaieldamatult üks mu lemmikuid, Sapkowsky sortsi-sarja kõrval. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle meeldivad mehised meeskangelased, kes stressisituatsioonides sentimentaalseks ei muuta. Alustades Kaptenist, Elmost (Ilmost?), Leitnandist, Varesest, Konditohtrist...

Cook on loonud suurepärase atmosfääri - realistlikumat laadi solk tänaval, vanalinnad, Kapten kõrgemas kindralite seltskonnas ringi liikumas, tigedate metsavaimude küüsi sattunud kõrtsiseltskond, vastasleeri nõia tapmine talveöisel all-linnatänaval. Kõik kirjeldused on antud mõnusa napi ja teravmeelse leksikaga, muiata saab praktiliselt igal leheküljel. Põhiliselt tuleb see minategelase valikust - kaardiväe arsti nimetavad isegi ta relvavennad irooniliseks, sarkastiliseks. Võmatuna tunduvalt hea on metafooride ja võrdluste valik, mis tõlkest hoolimata pärale jõuab. Alates siis nimemaagiast, kus kiilakat kutsutakse Kahupeaks ja kõige karmimat rühmaülemat Heatahtlikuks. Esimene meeldetulev näide Cooki tegelaskirjeldustest on Kapteni käitumine taktikalisel koosolekul: autor näitab (tugev visuaalne esitus), mis tujus ülemus on, mis tujus ta paistab olevat, kuidas ta end kehakeeles väljendab (silmi pööritab, kaartides tuhnib, ringi liigub) ning seda kõike ühe väikese, paari-kolme-lauselise lõiguga, mis tundlikuma lugeja vägisi naeratama sunnib ja kus`t, oh imet, puudub igasugune info tegelase välimuse kohta. Või siis näiteks pahade hulka kuuluva võluri Muutuja välimuse ja tausta kirjeldus (sau, mis on kunagi olnud reeturlik naine, kole välimus, kõnnak, pilk). Venelaste varasem tõlge (illustreeritud väljaanne) erineb uuemast (kogumik, kus on nii"The Black Company" kui "Shadows Linger") üsna tugevalt (vastavalt näiteks "gvardia"-"otrjad", "Nemoi"-"Moltðun"), kuid sisulisi erinevusi nagu poleks (?).

Musta Kaardiväe taust-tegevustik on äärmiselt tihe. Nii mõnigi fantasy-autor näikse seda peategelaste üle domineerimise kartuses arendada pelgavat, kuid mitte Cook, kes oma lakoonilise stiili tõttu millelegi liiga palju aega-kirjamusta ei raiska ja ikkagi kõik ära öeldud saab. Nõnda saab õigel ajal ja loogiliselt võttes õiges kohas teada, et Kalliskivilinnadest suurimas, Berüllis on kaks poliitilist jõudu - sinised ja punased - ning et sinised on opositsioonis ja punased koalitsioonis. Üle mere edasi liikudes tuleb ilmsiks, et Valitsejanna vastu sõdivat mässajaskonda juhivad tema "äratajate" pettunud järeltulijad, kelle võlurkondlik Ring on palju monoliitsem ja pöörab omavahelistele arveteõiendustele hoopis vähem tähelepanu kui Valitsejanna alluvates kümme pahat võlurit. Lisaks pole tegemist ühe Conani vaid terve armeega (kümned erinevad karakterid), mille ajalugu ulatub läbi sajandite, läbi kohaliku maailma ajaloo.

Üle pika aja läbinisti positiivne arvustus. Oleks mul võimalik rohkem "viisi" laduda, laokski. Igatahes üks hea raamat, mida teist-kolmandatki korda kätte võtta ja talvise pööripäeva ümbruses küünlavalgel lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Kui poleks "Neuromancer"-it lugenud, paneks hindeks "viie". Võrreldes triloogia esimese osaga tugev tagasilangus, või on asi selles, et ei lugenud emakeeles. Igavaks kippus minema.

Fragmendid, millest romaan koosneb tunduvad venitatutena, tegelaskujude põhjalik tutvustamine ei muuda ära seda kunstlikku malemängulikku muljet, mis lugemisel tekib. Autoril on muidugi kõik algusest peale läbi mõeldud (Gibson ise oma intervjuus on küll öelnud, et tema ei ole konstruktor, kuid...), ehk on tegemist gibsonliku hoolimatusega lugeja suhtes, mis nüüd uues vormis välja lööb.

Teksti loeti vene keeles

Väga venelik raamat, jutustab revolutsiooni toimumisest imperialistlik-orjanduslikus riigis, peategelaseks aadlineiuke Eliste (transkriptsioon kirillitsast, ingliskeelset varianti ei evi), kes koduvaldustest vanaema juurde õukonda saadetakse - eesmärgiga ta seal edukalt kellegi tähtsa tegelase armukeseks teha. Valik missugudene - kavalere igast mastist, kuninga sigulasteni välja. Aga samal ajal teevad mässajad revolutsiooni.

Kõrvaltegevusliinid on endise NL kodanikele üsna igavad - keskpärane poolharitlasest võimur (lenini-stalini tüüpi käkk), aadellik demorkraat jt. Uue diktatuuri tekkimise taaga liin (revolutsiooniline terror) on süngemaist süngeim, kuid kitšilikult esitet. Muidugi on see terve raamatu stiil: a`la Angelque mässu keerises... Süžeearenduses on autor läinud lihtsamat teed mööda, ei ole otsinud häid metafoore ega tabavaid/teravaid/lummavaid kujundeid - nõiduse kaasamine ei too romaani eliidi hulka, samuti mitte fantasykeskkond. Asi iseenesest on rohkem naistekas.

Teksti loeti vene keeles