Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko · Vladimir Vassiljev ·

Dnevnoi Dozor

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Päevane Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
2
2
0
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (17)

Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel jätkub. Nagu pealkirjastki arvata on asju sedapuhku rohkem näidatud Pimeduse jõudude poolelt. Nagu ka eelmine raamat, koosneb "Dnevnoi Dozor" kolmest jutustusest.

Esimese minategelaseks on kuri nõid Alissa. Kir Bulõtshevi juttude kangelanna nimekaim, seksapiilne, sympaatne ja äärmiselt kylmavereline tädi. Kõrvaltegelasena libises läbi ka eelmises raamatus.

Juhtus nii et järjekordselt relvastatud kokkupõrkel Päevas ja Öise Valve vahel sai Alissa tugevaid maagilise iseloomuga vigastusi ning kaotas ajutiselt võime nõiduda. Et asi juhtus lahinguylesannete täitmisel, saadetakse Alissa Päevase Valve kulu ja kirjadega tervist parandama ... pioneerilaagrisse Artek. Kasvatajaks.

Maagid, nõiad ja muu säärane rahvas ammutab oma võlujõudu teadagi tavaliste inimeste emotsioonidest. Valged maagid positiivsetest, mustad maagid negatiivsetest tunnetest. Alissa rvikuur näb välja umbes nii, et päeval jahmerdab oma pioneeridega rannas, õhtul jutustab neile jubedaid õuduslugusid. Ja öösel, kui lapsed magavad, käib kurja naeratusega voodite vahel ringi ja toitub pioneeritydrukutes indutseeritud koshmaaridest.

Ühel päeval jääb Alissa pilk rannas pidama naabruses hullavate poisteryhma kasvatajal. Turske, intelligentse näoga ja fantastiliselt kitarri mängiv Igor on just selline tyyp millised Alissale meeldivad. Mõne aja pärast avastab nõiapreili, et on elus esimest korda _kõrvuni_ armunud.

Vaat siis, milline romantiline algus. Peale Alissa figureerivad siin veel sellised tegelased nagu juba tuttav võlur-infotehnoloog Anton Gorodetski, eestlasest must maag Edgar, neli soomlast, kes Inkvisitsiooni rekvisiitide laost miski hirmsa jõuga Fafniri Kyynise nimelise artefakti pihta panevad.. ja palju muud värvikat rahvast. Lust lugeda.

Ahjaa, seoses mõni aeg sf2001 listist läbi käinud teemaga, erootiliste stseenide kohasusest (ulme-) kirjanduses. Käesolevas raamatus on yks selline stseen suisa võtmepositsioonil. Kusjuures _fantastiliselt_ hästi välja peetud! Nii et, Wõrokas, võta loe ja imesta. Teine kirjanduslik võte mida kobakäppadest autorid sageli pruugivad ja mis mind alati häirinud on - tegevuse käigus traagiliselt hukkunud sympaatsete tegelaste "elustamine" raamatu lõpus. Enamasti happy endide saavutamiseks. Ka selline asi on käesoleva teose lõpus täiesti olemas. Aga jälle - geniaalne ja 100% sobiv nagu silmaauku. Kohati jäi mulje et Lukjanenko teeb seda meelega ;)

Nagu öeldud, koosneb raamat kolmest, yksteisega seotud jutustusest. Esimene ja viimane neist on geniaalsed. Keskmine, well, on kah hea aga rohkem selline, siduvaine alguse ja lõpu vahel. Yldiselt on aga tegemist Lukjanenko yhe parema, kui mitte seni parima teosega. Samas, eelmisest osast ("Notshnoi Dozor") eraldi teda vististi hästi lugeda ei kannata. Mitte et sellest hullu oleks - kas see raamat oli tõsiselt hea. Nii et - häid lugemiselamusi. Sellise väärt asja puhul on nendest raske hoiduda. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Juba "Notshnoi dozor" oli väga hea raamat, millele jäin kohe järge ootama. Võrgus avaldatud "Dnevnoi dozori" esimene osa võttis päris sõnatuks, ja ootamine muutus lausa piinaks pärast raamatu ilmumist ning Avo arvustust.

Nüüd siis sain raamatu kätte ja see ületas kõik ootused. Kõik pühapäevased tegevused (peale lugemise) jäid tahaplaanile. Pean nõustuma Avo praktiliselt kõigi hinnangutega. See on tõenäoliselt Lukjanenko (seni) parim lugu, kuigi mul on kuri eelaimus, et "Holodnõje berga" järg võib tulla tõsiselt konkureerima (seni paistsid mulle just need diloogiate esimesed osad parimatena). Kandvad osad romaanis on tõesti esimene ja kolmas ning raske on öelda, kumb parem on. Teine osa on tõesti rohkem siduv vahepala, aga ta on hädavajalik lõpuosa kujundamiseks. Samas ega ta teistele osadele suurt midagi alla ei jää - juba see Peegli idee on omaette väärtus, liskas veel selle esitus (eriti osa lõpp).

"Notshnoj Dozoriga" moodustab see raamat tegelikult ühe terviku, esimene raamat peab ikka loetud olema, "Dnevnoi dozor" suurelt toetub sellele. Ja see esimene on kah _väga_ hea raamat. "Dnevnoi Dozor" lööb vist rohkem otse hinge pihta, eelkõige just osade lõpud, mis on tõesti meisterlikud.

Lõpetuseks vast niipalju, et hetkel tundub see raamat viimastel aastatel loetuist üldse parim olevat.

Teksti loeti vene keeles

Lugesin juhtumisi teise osa enne läbi kui esimese. Kuid muljed siiski kustumatud. Üks parimaid viimasel ajal (või üleüldse) loetud maagiaraamatuid.
Teksti loeti vene keeles

oli tore raamat küll - ja muidugi on mõte ainult mõlemat osa koos lugeda. ma pole päris kindel, kas autor(id) on savisaarega tuttavad, ja küllap on eestist pärit edgari-nimelisi musti maage rohkem, aga mul oli küll lõbusam lugeda, kui ma selle üpris paranoilisi kahtlustusi eviva, elu nautiva ja igast olukorrast puhtalt välja tuleva tegelase kohal üht teatavat poliitikut ette kujutasin. ehk just kolmandas osas oli targutamist pisut palju - aga esimene osa oli lausa väga hea.

tagantjärele mõeldes jäi mõni tegelane või juhtum ehk lõpliku lahenduseta. mis sisuliselt väljendab soovi samast maailmast veel ja veel lugeda. ent kõik oluline sai kahe osaga ju ära öeldud. kui ise valima peaks - ja küllap oleks autor pidanud siin inkvisitsiooni kombel neutraalsust hoidma - kipuks tumeda poole kasuks otsustama. lõppude lõpuks olid ju nii lenin kui hitler valgete maagide väljamõeldised, inimkonna helge tuleviku nimel ;)

Teksti loeti vene keeles

Ega vist polegi õige järjeks nimetada, pigem moodustavad mõlemad osad ühe terviku. Sündmused jätkuvad, ent fookuses on nüüd rohkem Päevase Valve pool. Ja kui kohe norida, siis maag Edgari kujul värvikaks tegemine pole autoritel just eriti õnnestunud. Mitte et too vahva tegelane poleks, ei, aga just tema eestlaseks kirjutamine vajanuks rohkem uurimist - praegu piirdutakse vaid mõne venelaste stamm-väljendiga. See selleks. Muidu on Edgar vingem tüüp, kui Anton. Romaangi tervikuna veidi etem kui "Notshnoi Dozor". Artekk-Moskva-Praha on tegevusliin. Päevase valve sheff Zavulon on punumas intriigi, et Valgetele vastulöök anda ja alguse saavad sündmused nõianeiu Alissa puhkusereisist Artekki. Vahva oli see umbluu ajamine lõpuosas - kogu see Fafniri elustamise, Apokalüpsise ja "soomlaste" värk.
Teksti loeti vene keeles

Mida võiks eelnevatele ja väga põhjalikele kirjeldustele lisada. Lugesin. Meeldis. Kohe väga meeldis, nii et tahaks edasi lugeda, mis nende Valvete vahelistest intriigidest edasi saab. Maailm on nii hästi ja stiilselt üles ehitatud, et minu meelest oleks lausa patt seda sarja diloogiaks jätta. Loodetavasti on Lukjanenkol plaanis antud sarja edasi kirjutada, kas üksinda või kellegagi koostöös, minu jaoks vahet ei ole.
Teksti loeti vene keeles

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles

Kindlasti ei saa öelda, et tegemist ei ole hea romaaniga. Aga tahtmist ülivõrretesse kalduda ta ka ei tekita. Kogu see intriig, mis peaks nagu olema romaani keskne telg, tundus mulle võrdlemisi nõrk. Vahest on häda selles, et igasugused religioosse taustaga ulmekad - olgu või käesoleval vägagi eripärasel kujul - kipuvad minu silmis ikka palli võrra nõrgemaid hindeid saama.

Erinevalt mitmest eelkirjutajast meeldis mulle just teine osa kõige rohkem. Vahest just sellepärast, et ta oli kõige nõrgemini seotud romaani "pealiiniga". Rohked viited vene muusikale andsid oma panuse mõnusasse õhkkonda.

Samuti erinevalt eelkirjutajatest ei ole ma "Dnevnoi dozori" lugenud. Aga ma millegipärast ei arva, et see väga segaks. Tekst sisaldab päris palju viiteid eelnevatele sündmustele, mille põhjal ei ole raske aru saada mis värk on.

Teksti loeti vene keeles

Eelarvustajad on minu eest paljugi juba ära öelnud. Jah, hea raamat. Edgarist lugemine võttis muige suule küll.

Tõlkes on paraku ladina tähti kasutavatest keeltest (nagu soome ja tšehhi) pärit nimed lihtsalt ära transkribeeritud, uurimata seejuures õigete nimekujude kohta.

Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud hea raamat, oli igav ja tüütu hoopis. Ei istu mulle need vene ulmekirjanikud, mitte kohe ei istu. Ma ei saa absoluutselt aru, kustotsast esimene ja viimane lugu geniaalsed olid, ma pidin igavusest ära surema neid lugedes.

Ja siinkohal kaks kivi ka, üks neist tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda, teine autori omasse. Esiteks, soome keeles puudub "õ" täht, miska nimi Ollõkainen muutub absurdiks ja oleks pidanud parandatama näiteks Ollikaiseks või midagi.

Teiseks, Raivo kahtlemata kõlab väga soomeliku nimena, tähendab aga soome keeles "raevu" ja poisslapse eesnimena ei kasutata mitte. Lukjanenko taustauuring jäi veidike nõrgaks, Eestis küllalt leiduvat nime Soomes ei leidu üldse. Mäletan ise üht sommi, kes imestas väga taolisest eesnimest kuuldes.

Aga jah. Üsna puine lugemine. Kui Varrak teeb oma vana head (=jätab sarja pooleli), siis mina selle pärast pisarat küll ei pilla. Anton Gorodetski, eestlase Edgari, Zavuloni & Geseri ja teiste edasised tegemised huvitavad mind umbes samapalju kui mingite poliitikute pläma valimiste eel. Ehk siis üldse mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat, kuid minu arust mitte parem kui esimene osa. Võib-olla sellepärast, et minu sümpaatia kuulub valgetele. Eelkõige nende suurejooneliste plaanide pärast, mida võib iseloomustada lausega - tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu altai. Selles peitub traagika. Mustad aga jätsid natuke liiga tavalise mulje. Polnud nende seas ühtegi sellist kuju, kes oleks väga eredalt meelde jäänud. Peegel küll oli üsna andekas leid, kuid ta täitis ainult ühte eesmärki - ühendada raamatu esimest kolmandat jutustust - ning kadus peale selle täitmist sootuks. Puudustest hoolimata on ikkagi tegemist väga hea raamatuga. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldis. Kogu see teistsuguste jagamine valgeteks, mustadeks ja inkvisitsiooniks (vahekohtunikeks, tasakaaluhoidjateks). Valged on absoluutselt veendunud endi erilises väljavalituses ja ideaalide õigsuses. Need ideed on nii õiged ja üllad, et nende nimel võib ka teha tahtlikult (tahtmatult tehakse seda niikuinii) ebamoraalseid tegusid. Ehk: põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega. Kogu aeg käis ajust läbi sähvatus, et valged meenutavad oma suhtumise poolest väga ideelisi kommuniste, maoiste, punakhmeere ja muid selliseid värdjad. Õnneks on siin teoses vastukaal mustade näol olemas (ei saa oma ideid takistamatult inimkonnale peale suruda), vastasel juhul oleks valged maailmast üllaste ideede nimel ilmselt põrgu voolinud. Mustad seevastu on nagu rehepapid - väga praktilised ja enesekesksed. Usuvad samuti siiralt oma väljavalitusse ja erakordsusesse. On võimelised paljudeks sigadusteks ilma mingite süümepiinadeta. Samas pole nende sigadused nii suurejoonelised kui valgetel ning nad ei unista oma ideede vägisi teistele pealesurumisest. Niisiis, kui mustad teevad kurja omakasust, siis valged üllaste eesmärkide nimel. Inimeste seisukohast vaadates pole kummastki poolest abi. Nii mustad kui valged peavad end inimestest ülemaks - inimesed on neile hall mass. Oh seda kõrkust ja ülbust.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades seda kui kiiresti ma raamatut lugesin, on tegemist väga hea raamatuga. Nn soomlaste vennaskond oli naljakas. Kusjuures algul kui nad mängu tulid, öeldi et tegemist on viikingitega. Mul tekkis esimene kujutlus, millised nad on. Natuke hiljem esitati meeste nimed ja asjaolu et üks neist armastas Piiteris viinaretkel käia. Mul tekkis teine kujutlus meestest. Seejärel kirjeldas autor meeste lapsepõlve ja ma pidin oma senist kujutlust korrigeerima.

"Öise vahtkonna" lugemise põhjal arvasin algul et "Päevase vahtkonna" peategelaseks on Alisa Donnikova, nii nagu esimeses osas oli olnud Anton Gorodetski. "Päevase vahtkonna" lõpuosas esitatud Edgari mõtisklusest jäi aga mulje et Donnikova ei ole kuigi tähtis, pigem ettur Geseri ja Zavuloni vahelises malemängus.

Olen valmis veel Dozorisid lugema.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: