Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Notšnoi Dozor

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Öine Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.591
Arvustused (22)

Huhh, vahelduse mõttes jälle ka yks selline Lukjanenko teos mille tegelased _ei_ ole alaealised. Nii nagu romaanis "Maltshik i tma", toimub ka käesolevas raamatus võitlus Valguse ja Pimeduse vahel. Või mis võitlus.. pigem vaherahu.

Valguse ja Pimeduse võitlus on kestnud mäletamatutest aegadest saadik. Läbi viivad seda võitlust võlurid, kes nimetavad ennast Teisteks. Osad Teised on Valguse, osad Pimeduse poolel. Kannatavad selle võitluse läbi aga põhiliselt tavalised inimesed.

Kuivõrd inimmaterjali hävitamine ei ole kummagi poole huvides, siis tulidki kuskil hilise keskaja paiku Valguse ja Pimeduse juhtkonnad kokku ja sõlmisid lepingu. Lepingu järgselt eraldatakse Pimeduse rahvale - vampiiridele ja igat masti libadele igal aastal piiratud hullk jahilubasid. Valguse jyngritele aga lubatakse korda saata umbkaudu samas vääringus heategusid - ravida lootusetuid haigeid, pöörata kurjategijaid õigele teele jne.

Selleks et kumbki pool seatud limiitidest yle ei astuks, loodi kaks kontrollorganit - Öine Valve ja Päevane Valve. Esimene neist on Valgete agentuur, kes patrullib öiseid tänavaid ja vaatab et vampiirid salakyttimisega ei tegeleks. Päeval valvavad aga noodsamad vampiirid ja mustad maagid, et keegi kuskil liiga palju head korda ei saadaks.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Minategelaseks on Öise Valve arvutuskeskuse juhtiv spetsialist Anton. Yhtlasi ka neljanda kategooria valge maag. Tavaline, kergete tehnofiilsete kalduvustega vene noormees, kes armastab aegajalt koos korrus kõrgemal elava vampiiriperekonnaga teed juua.

Siis aga tuleb Öise Valve Moskva osakonna bossile pähe saata Anton linna peale operatiivtöö kogemusi omandama. Noormehel on "õnne". Juba esimesel nädalal satub ta öises Moskvas peale _sellistele_ jubedustele...

Vormistatud on raamat kolme enam-vähem iseseisva jutustusena. Jutustamise stiililt meenutab ta yhteaegu Strugatskite "Ponedelnikut" ja Mihhail Zvanetski paremaid sketshe. Viimaseid võibolla ehk isegi mitte niivõrd stiili kui sisukuse poolest. Yldiselt, fantastiliselt hea asi oli. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Tõesti väga hea raamat. Raske midagi lisada Avo arvustusele. Minulgi tuli lugedes mõned korrad "Ponedelnik" meelede. Naljad on head ja tihtipeale täiesti ootamatud.Pahaaimamatult rüüpasin kuuma kohvi, kui üks taoline nali lajatas, lugemises tuli teha veerandtunnine paus :)

Mailm ei ole kunagi must-valge olnud - Valgus ja Pimedus on kohati üsna suhtelised ja segased. Meeldiv on see, et siin raamatus ei ole ka peategelased sugugi mustvalged. Valged maagid ei ole sugugi valges rüüs ideaalkujud, pigem lihtsalt inimlikud kujud. Samas, olgu see piir Valguse ja Pimeduse vahel nii suhteline ja ähmane kui tahes, on mingi piir, millest üle astuda ei saa, ja seda piiri peab igaüks ise tunnetama.

Väga hea raamat. Järge tahaks.

Teksti loeti vene keeles

Minu jaoks teine raamat järjest kus toimub pidav valguse-pimeduse ehk headuse-kurjuse vaheline võitlus. Samuti nagu Glen Cookil pole ka siin tegelased otseselt head ega halvad vaid midagi vahepealset. Üks ilusamaid lauseid raamtus selle kohta oli peategelaselt st. valguse poole esindajalt umbes sarnane "Miks peame meie, valguse esindajad, valetama oma eesmaärkide saavutamiseks. Aga pimedus võib julgelt tõtt rääkida?". Avo kirjeldusele võiks veel lisada vaid fakti et peale öise valve ja päevase valve leidus Teiste maailmas veel üks jõustruktuur nn. Inkvisitsioon, kes jälgis omakorda, et kumbki pooltest nende endi poolt kehtestatud mängureegleid ei rikuks.
Teksti loeti vene keeles

Vaat seda raamatut ja ka tema järge,pean mina ühtedeks parimateks Lukjanenko sulest sündinud teostest. Kuigi nii mõnedkiteised on väga head. Kuid need kaks on isiklikult minule eriti mokkamööda. Põnev sisu, piisavalt aktsiooni, nõidumist ja mis eriti oluline - asjalikke mõttemõlgutusi heast ja pahast.
Teksti loeti vene keeles

Väga hea idee. Haarav, krimkalik teostus - kui tundub, et miski mõistatus on lahendatud, keeratakse sellele veel paar vinti peale. Ja sinnajuurde need niiväga venepärased moraaliprobleemid. Vaesest Antoshast tema masohhistlike tõeotsingutega on kohati lausa kahju. Reaalne keskkond ja fantasy-pool on igati usutavalt ühendatud, eraldi rõhutaks autori kompetentsust arvutite mainimisel.
Ootasin lausa, millal viinajoomiseks läheb - esimeses kolmandikus kasutati alkoholi üpris mittesihipäraselt. No kolmandas kolmandikus siis läks - ja põhjalikult... Ehk olen mõnele Lukjanenko teosele pisut kergekäeliselt "viie" pannud, antud juhul küll kahtlust ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Eesti lugeja jaoks veidi kurjakuulutava pealkirjaga romaan (pole imestada, et arvustus "Eesti Päevalehes" sisaldab nii vihjeid kõiksugu Linteritele kui ka tabavat mainimist, et Lukjanenko romaanis pole maailm sugugi nii must/valge kui našistide maailmapildis) on täitsa ok, kui kohatine liigne põdemine ja filosoofiliste arutluste ülekuhjamine välja jätta. Teine Lukjanenko romaan, mida olen lugenud, ja stiil on sama-hoogne süžee, urbanistlik õhustik ning kapaga vene hingevalu. Mitte, et ta lõppkokkuvõttes paha oleks... meeldis rohkem, kui "Peegelduste labürint" omal ajal, ehkki toona polnud ma ilmselt lihtsalt õiges meeleolus ja teemaga hästi kursis. Plusspoolele lisaks veel suurepärased olustikukirjeldused. Selles, kas "Varrak" sarja tõlkeid edasi avaldab, kahtlen halbade kogemuste tõttu sügavalt.

Üldiselt jätsid valged maagid tükkis oma utoopiliste eksperimentidega kurjakuulutava mulje... jäi selline mulje, et hoolimata aeg-ajalt kordasaadetud sigadustest on mustad paremad. Meenus paradoks reaalelus-kui näiteks satanistid väidetavalt ohverdavad aeg-ajalt kusagil mõne inimese, siis "heade" ja "puhaste" religioonide jüngrite tegevuse läbi hukkub tuhandeid, kui mitte rohkem...Ja eks neid kahtlasi, justkui variserlikke omadusi oli valgetel veelgi.

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko Vahtkonna-tsüklit avav "Öine vahtkond" üllatas meeldivalt.

Loomulikult siin leidus asju mida mulle arusaamatul põhjusel peetakse vene kirjanduse lahutamatuteks koostisosadeks - halamist, teeklaasidega viina kaanimist, nõretsev-ilatsevat targutamist "paljukannatanud Venemaast", messianismi, venesovinistlikku ärplemist jne. Ühesõnaga, asjad, mille hindamiseks peab olema kas väga noor, väga loll, ajupuudega või mingi kombinatsioon neist kõigist. Selles raamatus leidus neid iiveldamaajavaid "vene kirjanduse" komponente õnneks minimaalselt, siin-seal tuli ette, aga ei midagi tõsist. Muidugi võis Lukjanenko osava kirjanikuna ja ka rahakoti peale mõtleva inimesena oma vaateid raamatus mitte eriti propageerida. Samuti tuleb tähele panna kirjutamise aastat. Arvan, et kirjutatuna aastal 2008. näeks see romaan hoopis ilgem välja.

See selleks. Kui välja jätta tüütud ja ilged peategelase moraalsed halamised armastuse ja kohustuse teemadel, siis oli tegu üsnagi mõnuga loetava raamatuga. Õieti kogumikuga kolmest võrdlemisi iseseisvast lühiromaanist. Eespool on seda raamatut juba piisavalt kiidetud. Lisan vaid, et pole kaugeltki nõus kõigega, mis ülevalpool väidetud on, aga kirjutan kõhklemata alla väitele, et tegu on hea raamatuga.

Ei usu ka mina, et Eesti kuulsaim ulmesarjade ärasittuja Varrak terve sarja eesti keeles ilmutab. Samas, positiivselt üllatuda meeldib ju igaühele. Kui juhtumisi keegi Varraku vastutav asjapulk peaks seda lugema, siis: proovige ikka terve sari ka ükskord lõpuks välja anda.

Sarja esimene osa - tugev "neli" e. "hea".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelpoolgi öeldud, koosneb raamat kolmest osast. Esimene jupp mõjus ehedalt, nii teostuselt kui ka lõpplahenduselt. Väga meeldis. Teise puhul tekkis juba kerge deja vu, kolmandast osast rääkimata. Mis mind häiris ja mille tõttu ka nelja panen ongi see, et kõigi kolme ülesehitus on sama: jutustatakse lugu ja lõpus saabub tõehetk, kus kõik varasem keeratakse peapeale. Ja nii tabasingi end teise loo keskel mõtisklemas, millega siis seekord lugejat "alt tõmmatakse". Eks katsuge naerda, kui teile räägitakse ühte ja sama anekdooti kolm korda järjest. Ei ole naljakas, ei ole... Sellepärast jääb ka viis tulemata.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti kaheldamatule plusspoolele tuleb kanda segane pooltoonides maailmapilt, kus nn "head" on teinekord sihukesed pasapead, et... Ähh, mis teinekord -- enamasti. Miinusesse läheb teatud mehhaniline konstrueerimine, mis võimaldab küll llugejal elegantselt tool alt ära tõmmata, kuid samas vähendab loo usutavust, kuna enamik tegelasi, kes seal vähegi arvestatava hulga aastaid vastu pidanud, peaksid põdema maakerasuurust usalduskriisi. Ehk ei ole see aus võrdlus, kuid millegipärast meenusid Rex Stoudi detektiivilood -- kah kolmekordse tagurpidisaltoga finaal, kuid kaardid on segatud nii, et välja oleks võinud tulla ka teisiti, st. võitu ei too ülimalt väikese tõenäosusega kokkusattumused.

Tegelikult on see muidugi väga hea raamat. Kõige rohkem meeldis mulle teine osa. Esimese pointi ma arvasin ära ja viimases oli liiga palju maailmavalu. Aga ikkagi väga hea raamat. Lugemise ajal see ärritas mind, kuni ma sain aru, et tegu on sama asjaga, mis paljude lombitaguste asjade puhul -- et oma maa piiri taga on tühjus. Olgu, esinevad mingid nimed... Ehk siis too autori puhul juba teada-tuntud suurvene pläku-pläku. Aga see on teine teema ja kui see teadvustada, ei sega ja ei lähe hindes arvesse.

Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega.Minu arust oli "Peegelduste labürint" vähe dünaamilisem ja huvitavam teos, aga ka "Öine vahtkond" oli täiesti korralik. Filosoofiline tagapõhi oli väga peen, aga kuna ma ise suur filosoofia nautleja ei ole, siis selle eest suurt kiidulaulu ei järgne. Plussiks oli autori originaalsus ja arusaadavus, miinuseks kohatine paigaltammumine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Hea kurja vaheline võitlus Venemaa pealinnas Moskvas, kus hea on vahepeal halb ja halb hea. Pikka aega ma kõhklesin, kas ma tahan seda raamatut lugeda või mitte. Filmidest olin mingit aimu saanud, mis toimub ning suures plaanis mulle see ka meeldis. Ometi olin raamatute osas kõhkleval seisukohal. Täiesti põhjendamatult. Kuigi raamatu sisu ise väga üllatav ja originaalne ei ole, on see huvitavalt esitatud. Eelkõige just tänu õnnestunud peategelasevalikule. Anton täpselt õige karakter, kelle silmade läbi sündmusi avada. Võtab viina, valutab südant, tunneb kaasa. Vene hing. Ka enamus maagiast oli köitvalt teostatud, kuid mitte alati. Loitsud ja nende kasutamine väga muljet ei avaldanud, sest meenutasid kohutavalt kõike seda, mis fantasyle halva maigu annab. Aga kõik need on pisiasjad, mis positiivset üldmuljet kuidagi rikkuda ei suuda. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
10.2012

Tüütu, raisk.

Esimest osa kolmest lugesin tegelikult isuga. Selle järel oleks keegi nagu õhupallist vurtsu välja lasknud ning järgmised kaks osa, milles maailm end juba ammendanud oli, ei tekitanud enam erilist entusiasmi. Antud teose puhul tundus valitud "collection of linked stories" vorm kuidagi iseäranis kohatu.

Teist veidi härivat momenti - et enda isamaad maailma nabana nähakse - on vist tegelikult ülekohtune autorile ette heita. Kui mingi eesti autor kirjutab Eesti maailma ajaloo seisukohalt üliolulise sündmuse sõlmpunktiks, mühatame me vist kõik seda lugedes nõusolevalt, mis siis et igale väljast tulijale see kummaline tunduks. Siiski, puhtsubjektiivselt on mul võimatu tõsiselt võtta raamatut, kust leiab eest fraasi "kolmas Rooma", mille asja ajamist teose tegelased samas ka üpris tõsiselt võtavad, sh ka Valgete boss, kes on sündinud suvalises maailma nurgas jupp maad varem kui mingist venelaste riigist üldse rääkida võis. Või mida hakata peale teadmisega, et kodusõja päevil olid Valged nagu üks mees ametis VeTšeKaas?

Kolmas asi on mõttelaadide erinevuses. Mitte iial ei hakka ma aru saama inimestest, kes eelistavad elamisele/tegutsemisele põdemist, enesehaletsemist ning nurgaskössitamist ja kes sealjuures peavad seda lunastuse kõrgeimaks vormiks. Umbes pool raamatust loeme me seda, kui raske on Antoni elu ja kui kuri ta (ettemääratud) saatus. Üldiselt püüab vist iga kirjanik kirjutada peategelase selliseks, et lugejal talle kaasa elada oleks võimalik. Sedasorti tegelase puhul on seda üpris raske teha, seda enam, et tegu pole ka eriti huvitava inimesega.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest, kui raamatus esinev ja eelarvustajate poolt välja toodud viinajoomine, Venemaa erilisuse rõhutamine ja ignorantsus naabrite kultuuri suhtes kõrvale jätta, on tegemist hea raamatuga. "Öise Vahtkonna" peategelane näib teatava põlgusega suhtuvat uhketesse autodesse. Seda huvitavam on, et teine tehniline seade auto kõrval, pleier, leiab tema poolt heakskiitmist. Kohati tundub et Antoni isiksuse eripära seisnebki pleieris ja sellega kuulatavas helimaterjalis. Vaatasin ka samanimelist filmi. Silmale harjumatu oli näha seda suurt kollast gaasiavarii autot, mis filmis ringi tuiskas. Raamatutegelased eelistasid väiksemate masinatega kimada, mis, arvestades suurlinna liiklust, näis õigustatum valik. Tundus ka et filmitegijatel nappis vahendeid mõnede raamatu aspektide kujutamiseks, nagu needusele viitav peapööris või videvikku minek, näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles