Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Notšnoi Dozor

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Öine Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.591
Arvustused (22)

Huhh, vahelduse mõttes jälle ka yks selline Lukjanenko teos mille tegelased _ei_ ole alaealised. Nii nagu romaanis "Maltshik i tma", toimub ka käesolevas raamatus võitlus Valguse ja Pimeduse vahel. Või mis võitlus.. pigem vaherahu.

Valguse ja Pimeduse võitlus on kestnud mäletamatutest aegadest saadik. Läbi viivad seda võitlust võlurid, kes nimetavad ennast Teisteks. Osad Teised on Valguse, osad Pimeduse poolel. Kannatavad selle võitluse läbi aga põhiliselt tavalised inimesed.

Kuivõrd inimmaterjali hävitamine ei ole kummagi poole huvides, siis tulidki kuskil hilise keskaja paiku Valguse ja Pimeduse juhtkonnad kokku ja sõlmisid lepingu. Lepingu järgselt eraldatakse Pimeduse rahvale - vampiiridele ja igat masti libadele igal aastal piiratud hullk jahilubasid. Valguse jyngritele aga lubatakse korda saata umbkaudu samas vääringus heategusid - ravida lootusetuid haigeid, pöörata kurjategijaid õigele teele jne.

Selleks et kumbki pool seatud limiitidest yle ei astuks, loodi kaks kontrollorganit - Öine Valve ja Päevane Valve. Esimene neist on Valgete agentuur, kes patrullib öiseid tänavaid ja vaatab et vampiirid salakyttimisega ei tegeleks. Päeval valvavad aga noodsamad vampiirid ja mustad maagid, et keegi kuskil liiga palju head korda ei saadaks.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Minategelaseks on Öise Valve arvutuskeskuse juhtiv spetsialist Anton. Yhtlasi ka neljanda kategooria valge maag. Tavaline, kergete tehnofiilsete kalduvustega vene noormees, kes armastab aegajalt koos korrus kõrgemal elava vampiiriperekonnaga teed juua.

Siis aga tuleb Öise Valve Moskva osakonna bossile pähe saata Anton linna peale operatiivtöö kogemusi omandama. Noormehel on "õnne". Juba esimesel nädalal satub ta öises Moskvas peale _sellistele_ jubedustele...

Vormistatud on raamat kolme enam-vähem iseseisva jutustusena. Jutustamise stiililt meenutab ta yhteaegu Strugatskite "Ponedelnikut" ja Mihhail Zvanetski paremaid sketshe. Viimaseid võibolla ehk isegi mitte niivõrd stiili kui sisukuse poolest. Yldiselt, fantastiliselt hea asi oli. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Tõesti väga hea raamat. Raske midagi lisada Avo arvustusele. Minulgi tuli lugedes mõned korrad "Ponedelnik" meelede. Naljad on head ja tihtipeale täiesti ootamatud.Pahaaimamatult rüüpasin kuuma kohvi, kui üks taoline nali lajatas, lugemises tuli teha veerandtunnine paus :)

Mailm ei ole kunagi must-valge olnud - Valgus ja Pimedus on kohati üsna suhtelised ja segased. Meeldiv on see, et siin raamatus ei ole ka peategelased sugugi mustvalged. Valged maagid ei ole sugugi valges rüüs ideaalkujud, pigem lihtsalt inimlikud kujud. Samas, olgu see piir Valguse ja Pimeduse vahel nii suhteline ja ähmane kui tahes, on mingi piir, millest üle astuda ei saa, ja seda piiri peab igaüks ise tunnetama.

Väga hea raamat. Järge tahaks.

Teksti loeti vene keeles

Minu jaoks teine raamat järjest kus toimub pidav valguse-pimeduse ehk headuse-kurjuse vaheline võitlus. Samuti nagu Glen Cookil pole ka siin tegelased otseselt head ega halvad vaid midagi vahepealset. Üks ilusamaid lauseid raamtus selle kohta oli peategelaselt st. valguse poole esindajalt umbes sarnane "Miks peame meie, valguse esindajad, valetama oma eesmaärkide saavutamiseks. Aga pimedus võib julgelt tõtt rääkida?". Avo kirjeldusele võiks veel lisada vaid fakti et peale öise valve ja päevase valve leidus Teiste maailmas veel üks jõustruktuur nn. Inkvisitsioon, kes jälgis omakorda, et kumbki pooltest nende endi poolt kehtestatud mängureegleid ei rikuks.
Teksti loeti vene keeles

Vaat seda raamatut ja ka tema järge,pean mina ühtedeks parimateks Lukjanenko sulest sündinud teostest. Kuigi nii mõnedkiteised on väga head. Kuid need kaks on isiklikult minule eriti mokkamööda. Põnev sisu, piisavalt aktsiooni, nõidumist ja mis eriti oluline - asjalikke mõttemõlgutusi heast ja pahast.
Teksti loeti vene keeles

Väga hea idee. Haarav, krimkalik teostus - kui tundub, et miski mõistatus on lahendatud, keeratakse sellele veel paar vinti peale. Ja sinnajuurde need niiväga venepärased moraaliprobleemid. Vaesest Antoshast tema masohhistlike tõeotsingutega on kohati lausa kahju. Reaalne keskkond ja fantasy-pool on igati usutavalt ühendatud, eraldi rõhutaks autori kompetentsust arvutite mainimisel.
Ootasin lausa, millal viinajoomiseks läheb - esimeses kolmandikus kasutati alkoholi üpris mittesihipäraselt. No kolmandas kolmandikus siis läks - ja põhjalikult... Ehk olen mõnele Lukjanenko teosele pisut kergekäeliselt "viie" pannud, antud juhul küll kahtlust ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Eesti lugeja jaoks veidi kurjakuulutava pealkirjaga romaan (pole imestada, et arvustus "Eesti Päevalehes" sisaldab nii vihjeid kõiksugu Linteritele kui ka tabavat mainimist, et Lukjanenko romaanis pole maailm sugugi nii must/valge kui našistide maailmapildis) on täitsa ok, kui kohatine liigne põdemine ja filosoofiliste arutluste ülekuhjamine välja jätta. Teine Lukjanenko romaan, mida olen lugenud, ja stiil on sama-hoogne süžee, urbanistlik õhustik ning kapaga vene hingevalu. Mitte, et ta lõppkokkuvõttes paha oleks... meeldis rohkem, kui "Peegelduste labürint" omal ajal, ehkki toona polnud ma ilmselt lihtsalt õiges meeleolus ja teemaga hästi kursis. Plusspoolele lisaks veel suurepärased olustikukirjeldused. Selles, kas "Varrak" sarja tõlkeid edasi avaldab, kahtlen halbade kogemuste tõttu sügavalt.

Üldiselt jätsid valged maagid tükkis oma utoopiliste eksperimentidega kurjakuulutava mulje... jäi selline mulje, et hoolimata aeg-ajalt kordasaadetud sigadustest on mustad paremad. Meenus paradoks reaalelus-kui näiteks satanistid väidetavalt ohverdavad aeg-ajalt kusagil mõne inimese, siis "heade" ja "puhaste" religioonide jüngrite tegevuse läbi hukkub tuhandeid, kui mitte rohkem...Ja eks neid kahtlasi, justkui variserlikke omadusi oli valgetel veelgi.

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko Vahtkonna-tsüklit avav "Öine vahtkond" üllatas meeldivalt.

Loomulikult siin leidus asju mida mulle arusaamatul põhjusel peetakse vene kirjanduse lahutamatuteks koostisosadeks - halamist, teeklaasidega viina kaanimist, nõretsev-ilatsevat targutamist "paljukannatanud Venemaast", messianismi, venesovinistlikku ärplemist jne. Ühesõnaga, asjad, mille hindamiseks peab olema kas väga noor, väga loll, ajupuudega või mingi kombinatsioon neist kõigist. Selles raamatus leidus neid iiveldamaajavaid "vene kirjanduse" komponente õnneks minimaalselt, siin-seal tuli ette, aga ei midagi tõsist. Muidugi võis Lukjanenko osava kirjanikuna ja ka rahakoti peale mõtleva inimesena oma vaateid raamatus mitte eriti propageerida. Samuti tuleb tähele panna kirjutamise aastat. Arvan, et kirjutatuna aastal 2008. näeks see romaan hoopis ilgem välja.

See selleks. Kui välja jätta tüütud ja ilged peategelase moraalsed halamised armastuse ja kohustuse teemadel, siis oli tegu üsnagi mõnuga loetava raamatuga. Õieti kogumikuga kolmest võrdlemisi iseseisvast lühiromaanist. Eespool on seda raamatut juba piisavalt kiidetud. Lisan vaid, et pole kaugeltki nõus kõigega, mis ülevalpool väidetud on, aga kirjutan kõhklemata alla väitele, et tegu on hea raamatuga.

Ei usu ka mina, et Eesti kuulsaim ulmesarjade ärasittuja Varrak terve sarja eesti keeles ilmutab. Samas, positiivselt üllatuda meeldib ju igaühele. Kui juhtumisi keegi Varraku vastutav asjapulk peaks seda lugema, siis: proovige ikka terve sari ka ükskord lõpuks välja anda.

Sarja esimene osa - tugev "neli" e. "hea".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelpoolgi öeldud, koosneb raamat kolmest osast. Esimene jupp mõjus ehedalt, nii teostuselt kui ka lõpplahenduselt. Väga meeldis. Teise puhul tekkis juba kerge deja vu, kolmandast osast rääkimata. Mis mind häiris ja mille tõttu ka nelja panen ongi see, et kõigi kolme ülesehitus on sama: jutustatakse lugu ja lõpus saabub tõehetk, kus kõik varasem keeratakse peapeale. Ja nii tabasingi end teise loo keskel mõtisklemas, millega siis seekord lugejat "alt tõmmatakse". Eks katsuge naerda, kui teile räägitakse ühte ja sama anekdooti kolm korda järjest. Ei ole naljakas, ei ole... Sellepärast jääb ka viis tulemata.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti kaheldamatule plusspoolele tuleb kanda segane pooltoonides maailmapilt, kus nn "head" on teinekord sihukesed pasapead, et... Ähh, mis teinekord -- enamasti. Miinusesse läheb teatud mehhaniline konstrueerimine, mis võimaldab küll llugejal elegantselt tool alt ära tõmmata, kuid samas vähendab loo usutavust, kuna enamik tegelasi, kes seal vähegi arvestatava hulga aastaid vastu pidanud, peaksid põdema maakerasuurust usalduskriisi. Ehk ei ole see aus võrdlus, kuid millegipärast meenusid Rex Stoudi detektiivilood -- kah kolmekordse tagurpidisaltoga finaal, kuid kaardid on segatud nii, et välja oleks võinud tulla ka teisiti, st. võitu ei too ülimalt väikese tõenäosusega kokkusattumused.

Tegelikult on see muidugi väga hea raamat. Kõige rohkem meeldis mulle teine osa. Esimese pointi ma arvasin ära ja viimases oli liiga palju maailmavalu. Aga ikkagi väga hea raamat. Lugemise ajal see ärritas mind, kuni ma sain aru, et tegu on sama asjaga, mis paljude lombitaguste asjade puhul -- et oma maa piiri taga on tühjus. Olgu, esinevad mingid nimed... Ehk siis too autori puhul juba teada-tuntud suurvene pläku-pläku. Aga see on teine teema ja kui see teadvustada, ei sega ja ei lähe hindes arvesse.

Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega.Minu arust oli "Peegelduste labürint" vähe dünaamilisem ja huvitavam teos, aga ka "Öine vahtkond" oli täiesti korralik. Filosoofiline tagapõhi oli väga peen, aga kuna ma ise suur filosoofia nautleja ei ole, siis selle eest suurt kiidulaulu ei järgne. Plussiks oli autori originaalsus ja arusaadavus, miinuseks kohatine paigaltammumine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Hea kurja vaheline võitlus Venemaa pealinnas Moskvas, kus hea on vahepeal halb ja halb hea. Pikka aega ma kõhklesin, kas ma tahan seda raamatut lugeda või mitte. Filmidest olin mingit aimu saanud, mis toimub ning suures plaanis mulle see ka meeldis. Ometi olin raamatute osas kõhkleval seisukohal. Täiesti põhjendamatult. Kuigi raamatu sisu ise väga üllatav ja originaalne ei ole, on see huvitavalt esitatud. Eelkõige just tänu õnnestunud peategelasevalikule. Anton täpselt õige karakter, kelle silmade läbi sündmusi avada. Võtab viina, valutab südant, tunneb kaasa. Vene hing. Ka enamus maagiast oli köitvalt teostatud, kuid mitte alati. Loitsud ja nende kasutamine väga muljet ei avaldanud, sest meenutasid kohutavalt kõike seda, mis fantasyle halva maigu annab. Aga kõik need on pisiasjad, mis positiivset üldmuljet kuidagi rikkuda ei suuda. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
10.2012

Tüütu, raisk.

Esimest osa kolmest lugesin tegelikult isuga. Selle järel oleks keegi nagu õhupallist vurtsu välja lasknud ning järgmised kaks osa, milles maailm end juba ammendanud oli, ei tekitanud enam erilist entusiasmi. Antud teose puhul tundus valitud "collection of linked stories" vorm kuidagi iseäranis kohatu.

Teist veidi härivat momenti - et enda isamaad maailma nabana nähakse - on vist tegelikult ülekohtune autorile ette heita. Kui mingi eesti autor kirjutab Eesti maailma ajaloo seisukohalt üliolulise sündmuse sõlmpunktiks, mühatame me vist kõik seda lugedes nõusolevalt, mis siis et igale väljast tulijale see kummaline tunduks. Siiski, puhtsubjektiivselt on mul võimatu tõsiselt võtta raamatut, kust leiab eest fraasi "kolmas Rooma", mille asja ajamist teose tegelased samas ka üpris tõsiselt võtavad, sh ka Valgete boss, kes on sündinud suvalises maailma nurgas jupp maad varem kui mingist venelaste riigist üldse rääkida võis. Või mida hakata peale teadmisega, et kodusõja päevil olid Valged nagu üks mees ametis VeTšeKaas?

Kolmas asi on mõttelaadide erinevuses. Mitte iial ei hakka ma aru saama inimestest, kes eelistavad elamisele/tegutsemisele põdemist, enesehaletsemist ning nurgaskössitamist ja kes sealjuures peavad seda lunastuse kõrgeimaks vormiks. Umbes pool raamatust loeme me seda, kui raske on Antoni elu ja kui kuri ta (ettemääratud) saatus. Üldiselt püüab vist iga kirjanik kirjutada peategelase selliseks, et lugejal talle kaasa elada oleks võimalik. Sedasorti tegelase puhul on seda üpris raske teha, seda enam, et tegu pole ka eriti huvitava inimesega.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest, kui raamatus esinev ja eelarvustajate poolt välja toodud viinajoomine, Venemaa erilisuse rõhutamine ja ignorantsus naabrite kultuuri suhtes kõrvale jätta, on tegemist hea raamatuga. "Öise Vahtkonna" peategelane näib teatava põlgusega suhtuvat uhketesse autodesse. Seda huvitavam on, et teine tehniline seade auto kõrval, pleier, leiab tema poolt heakskiitmist. Kohati tundub et Antoni isiksuse eripära seisnebki pleieris ja sellega kuulatavas helimaterjalis. Vaatasin ka samanimelist filmi. Silmale harjumatu oli näha seda suurt kollast gaasiavarii autot, mis filmis ringi tuiskas. Raamatutegelased eelistasid väiksemate masinatega kimada, mis, arvestades suurlinna liiklust, näis õigustatum valik. Tundus ka et filmitegijatel nappis vahendeid mõnede raamatu aspektide kujutamiseks, nagu needusele viitav peapööris või videvikku minek, näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles