Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Notšnoi Dozor

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Öine Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.591
Arvustused (22)

Huhh, vahelduse mõttes jälle ka yks selline Lukjanenko teos mille tegelased _ei_ ole alaealised. Nii nagu romaanis "Maltshik i tma", toimub ka käesolevas raamatus võitlus Valguse ja Pimeduse vahel. Või mis võitlus.. pigem vaherahu.

Valguse ja Pimeduse võitlus on kestnud mäletamatutest aegadest saadik. Läbi viivad seda võitlust võlurid, kes nimetavad ennast Teisteks. Osad Teised on Valguse, osad Pimeduse poolel. Kannatavad selle võitluse läbi aga põhiliselt tavalised inimesed.

Kuivõrd inimmaterjali hävitamine ei ole kummagi poole huvides, siis tulidki kuskil hilise keskaja paiku Valguse ja Pimeduse juhtkonnad kokku ja sõlmisid lepingu. Lepingu järgselt eraldatakse Pimeduse rahvale - vampiiridele ja igat masti libadele igal aastal piiratud hullk jahilubasid. Valguse jyngritele aga lubatakse korda saata umbkaudu samas vääringus heategusid - ravida lootusetuid haigeid, pöörata kurjategijaid õigele teele jne.

Selleks et kumbki pool seatud limiitidest yle ei astuks, loodi kaks kontrollorganit - Öine Valve ja Päevane Valve. Esimene neist on Valgete agentuur, kes patrullib öiseid tänavaid ja vaatab et vampiirid salakyttimisega ei tegeleks. Päeval valvavad aga noodsamad vampiirid ja mustad maagid, et keegi kuskil liiga palju head korda ei saadaks.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Minategelaseks on Öise Valve arvutuskeskuse juhtiv spetsialist Anton. Yhtlasi ka neljanda kategooria valge maag. Tavaline, kergete tehnofiilsete kalduvustega vene noormees, kes armastab aegajalt koos korrus kõrgemal elava vampiiriperekonnaga teed juua.

Siis aga tuleb Öise Valve Moskva osakonna bossile pähe saata Anton linna peale operatiivtöö kogemusi omandama. Noormehel on "õnne". Juba esimesel nädalal satub ta öises Moskvas peale _sellistele_ jubedustele...

Vormistatud on raamat kolme enam-vähem iseseisva jutustusena. Jutustamise stiililt meenutab ta yhteaegu Strugatskite "Ponedelnikut" ja Mihhail Zvanetski paremaid sketshe. Viimaseid võibolla ehk isegi mitte niivõrd stiili kui sisukuse poolest. Yldiselt, fantastiliselt hea asi oli. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Tõesti väga hea raamat. Raske midagi lisada Avo arvustusele. Minulgi tuli lugedes mõned korrad "Ponedelnik" meelede. Naljad on head ja tihtipeale täiesti ootamatud.Pahaaimamatult rüüpasin kuuma kohvi, kui üks taoline nali lajatas, lugemises tuli teha veerandtunnine paus :)

Mailm ei ole kunagi must-valge olnud - Valgus ja Pimedus on kohati üsna suhtelised ja segased. Meeldiv on see, et siin raamatus ei ole ka peategelased sugugi mustvalged. Valged maagid ei ole sugugi valges rüüs ideaalkujud, pigem lihtsalt inimlikud kujud. Samas, olgu see piir Valguse ja Pimeduse vahel nii suhteline ja ähmane kui tahes, on mingi piir, millest üle astuda ei saa, ja seda piiri peab igaüks ise tunnetama.

Väga hea raamat. Järge tahaks.

Teksti loeti vene keeles

Minu jaoks teine raamat järjest kus toimub pidav valguse-pimeduse ehk headuse-kurjuse vaheline võitlus. Samuti nagu Glen Cookil pole ka siin tegelased otseselt head ega halvad vaid midagi vahepealset. Üks ilusamaid lauseid raamtus selle kohta oli peategelaselt st. valguse poole esindajalt umbes sarnane "Miks peame meie, valguse esindajad, valetama oma eesmaärkide saavutamiseks. Aga pimedus võib julgelt tõtt rääkida?". Avo kirjeldusele võiks veel lisada vaid fakti et peale öise valve ja päevase valve leidus Teiste maailmas veel üks jõustruktuur nn. Inkvisitsioon, kes jälgis omakorda, et kumbki pooltest nende endi poolt kehtestatud mängureegleid ei rikuks.
Teksti loeti vene keeles

Vaat seda raamatut ja ka tema järge,pean mina ühtedeks parimateks Lukjanenko sulest sündinud teostest. Kuigi nii mõnedkiteised on väga head. Kuid need kaks on isiklikult minule eriti mokkamööda. Põnev sisu, piisavalt aktsiooni, nõidumist ja mis eriti oluline - asjalikke mõttemõlgutusi heast ja pahast.
Teksti loeti vene keeles

Väga hea idee. Haarav, krimkalik teostus - kui tundub, et miski mõistatus on lahendatud, keeratakse sellele veel paar vinti peale. Ja sinnajuurde need niiväga venepärased moraaliprobleemid. Vaesest Antoshast tema masohhistlike tõeotsingutega on kohati lausa kahju. Reaalne keskkond ja fantasy-pool on igati usutavalt ühendatud, eraldi rõhutaks autori kompetentsust arvutite mainimisel.
Ootasin lausa, millal viinajoomiseks läheb - esimeses kolmandikus kasutati alkoholi üpris mittesihipäraselt. No kolmandas kolmandikus siis läks - ja põhjalikult... Ehk olen mõnele Lukjanenko teosele pisut kergekäeliselt "viie" pannud, antud juhul küll kahtlust ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Eesti lugeja jaoks veidi kurjakuulutava pealkirjaga romaan (pole imestada, et arvustus "Eesti Päevalehes" sisaldab nii vihjeid kõiksugu Linteritele kui ka tabavat mainimist, et Lukjanenko romaanis pole maailm sugugi nii must/valge kui našistide maailmapildis) on täitsa ok, kui kohatine liigne põdemine ja filosoofiliste arutluste ülekuhjamine välja jätta. Teine Lukjanenko romaan, mida olen lugenud, ja stiil on sama-hoogne süžee, urbanistlik õhustik ning kapaga vene hingevalu. Mitte, et ta lõppkokkuvõttes paha oleks... meeldis rohkem, kui "Peegelduste labürint" omal ajal, ehkki toona polnud ma ilmselt lihtsalt õiges meeleolus ja teemaga hästi kursis. Plusspoolele lisaks veel suurepärased olustikukirjeldused. Selles, kas "Varrak" sarja tõlkeid edasi avaldab, kahtlen halbade kogemuste tõttu sügavalt.

Üldiselt jätsid valged maagid tükkis oma utoopiliste eksperimentidega kurjakuulutava mulje... jäi selline mulje, et hoolimata aeg-ajalt kordasaadetud sigadustest on mustad paremad. Meenus paradoks reaalelus-kui näiteks satanistid väidetavalt ohverdavad aeg-ajalt kusagil mõne inimese, siis "heade" ja "puhaste" religioonide jüngrite tegevuse läbi hukkub tuhandeid, kui mitte rohkem...Ja eks neid kahtlasi, justkui variserlikke omadusi oli valgetel veelgi.

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko Vahtkonna-tsüklit avav "Öine vahtkond" üllatas meeldivalt.

Loomulikult siin leidus asju mida mulle arusaamatul põhjusel peetakse vene kirjanduse lahutamatuteks koostisosadeks - halamist, teeklaasidega viina kaanimist, nõretsev-ilatsevat targutamist "paljukannatanud Venemaast", messianismi, venesovinistlikku ärplemist jne. Ühesõnaga, asjad, mille hindamiseks peab olema kas väga noor, väga loll, ajupuudega või mingi kombinatsioon neist kõigist. Selles raamatus leidus neid iiveldamaajavaid "vene kirjanduse" komponente õnneks minimaalselt, siin-seal tuli ette, aga ei midagi tõsist. Muidugi võis Lukjanenko osava kirjanikuna ja ka rahakoti peale mõtleva inimesena oma vaateid raamatus mitte eriti propageerida. Samuti tuleb tähele panna kirjutamise aastat. Arvan, et kirjutatuna aastal 2008. näeks see romaan hoopis ilgem välja.

See selleks. Kui välja jätta tüütud ja ilged peategelase moraalsed halamised armastuse ja kohustuse teemadel, siis oli tegu üsnagi mõnuga loetava raamatuga. Õieti kogumikuga kolmest võrdlemisi iseseisvast lühiromaanist. Eespool on seda raamatut juba piisavalt kiidetud. Lisan vaid, et pole kaugeltki nõus kõigega, mis ülevalpool väidetud on, aga kirjutan kõhklemata alla väitele, et tegu on hea raamatuga.

Ei usu ka mina, et Eesti kuulsaim ulmesarjade ärasittuja Varrak terve sarja eesti keeles ilmutab. Samas, positiivselt üllatuda meeldib ju igaühele. Kui juhtumisi keegi Varraku vastutav asjapulk peaks seda lugema, siis: proovige ikka terve sari ka ükskord lõpuks välja anda.

Sarja esimene osa - tugev "neli" e. "hea".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelpoolgi öeldud, koosneb raamat kolmest osast. Esimene jupp mõjus ehedalt, nii teostuselt kui ka lõpplahenduselt. Väga meeldis. Teise puhul tekkis juba kerge deja vu, kolmandast osast rääkimata. Mis mind häiris ja mille tõttu ka nelja panen ongi see, et kõigi kolme ülesehitus on sama: jutustatakse lugu ja lõpus saabub tõehetk, kus kõik varasem keeratakse peapeale. Ja nii tabasingi end teise loo keskel mõtisklemas, millega siis seekord lugejat "alt tõmmatakse". Eks katsuge naerda, kui teile räägitakse ühte ja sama anekdooti kolm korda järjest. Ei ole naljakas, ei ole... Sellepärast jääb ka viis tulemata.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti kaheldamatule plusspoolele tuleb kanda segane pooltoonides maailmapilt, kus nn "head" on teinekord sihukesed pasapead, et... Ähh, mis teinekord -- enamasti. Miinusesse läheb teatud mehhaniline konstrueerimine, mis võimaldab küll llugejal elegantselt tool alt ära tõmmata, kuid samas vähendab loo usutavust, kuna enamik tegelasi, kes seal vähegi arvestatava hulga aastaid vastu pidanud, peaksid põdema maakerasuurust usalduskriisi. Ehk ei ole see aus võrdlus, kuid millegipärast meenusid Rex Stoudi detektiivilood -- kah kolmekordse tagurpidisaltoga finaal, kuid kaardid on segatud nii, et välja oleks võinud tulla ka teisiti, st. võitu ei too ülimalt väikese tõenäosusega kokkusattumused.

Tegelikult on see muidugi väga hea raamat. Kõige rohkem meeldis mulle teine osa. Esimese pointi ma arvasin ära ja viimases oli liiga palju maailmavalu. Aga ikkagi väga hea raamat. Lugemise ajal see ärritas mind, kuni ma sain aru, et tegu on sama asjaga, mis paljude lombitaguste asjade puhul -- et oma maa piiri taga on tühjus. Olgu, esinevad mingid nimed... Ehk siis too autori puhul juba teada-tuntud suurvene pläku-pläku. Aga see on teine teema ja kui see teadvustada, ei sega ja ei lähe hindes arvesse.

Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega.Minu arust oli "Peegelduste labürint" vähe dünaamilisem ja huvitavam teos, aga ka "Öine vahtkond" oli täiesti korralik. Filosoofiline tagapõhi oli väga peen, aga kuna ma ise suur filosoofia nautleja ei ole, siis selle eest suurt kiidulaulu ei järgne. Plussiks oli autori originaalsus ja arusaadavus, miinuseks kohatine paigaltammumine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Hea kurja vaheline võitlus Venemaa pealinnas Moskvas, kus hea on vahepeal halb ja halb hea. Pikka aega ma kõhklesin, kas ma tahan seda raamatut lugeda või mitte. Filmidest olin mingit aimu saanud, mis toimub ning suures plaanis mulle see ka meeldis. Ometi olin raamatute osas kõhkleval seisukohal. Täiesti põhjendamatult. Kuigi raamatu sisu ise väga üllatav ja originaalne ei ole, on see huvitavalt esitatud. Eelkõige just tänu õnnestunud peategelasevalikule. Anton täpselt õige karakter, kelle silmade läbi sündmusi avada. Võtab viina, valutab südant, tunneb kaasa. Vene hing. Ka enamus maagiast oli köitvalt teostatud, kuid mitte alati. Loitsud ja nende kasutamine väga muljet ei avaldanud, sest meenutasid kohutavalt kõike seda, mis fantasyle halva maigu annab. Aga kõik need on pisiasjad, mis positiivset üldmuljet kuidagi rikkuda ei suuda. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
10.2012

Tüütu, raisk.

Esimest osa kolmest lugesin tegelikult isuga. Selle järel oleks keegi nagu õhupallist vurtsu välja lasknud ning järgmised kaks osa, milles maailm end juba ammendanud oli, ei tekitanud enam erilist entusiasmi. Antud teose puhul tundus valitud "collection of linked stories" vorm kuidagi iseäranis kohatu.

Teist veidi härivat momenti - et enda isamaad maailma nabana nähakse - on vist tegelikult ülekohtune autorile ette heita. Kui mingi eesti autor kirjutab Eesti maailma ajaloo seisukohalt üliolulise sündmuse sõlmpunktiks, mühatame me vist kõik seda lugedes nõusolevalt, mis siis et igale väljast tulijale see kummaline tunduks. Siiski, puhtsubjektiivselt on mul võimatu tõsiselt võtta raamatut, kust leiab eest fraasi "kolmas Rooma", mille asja ajamist teose tegelased samas ka üpris tõsiselt võtavad, sh ka Valgete boss, kes on sündinud suvalises maailma nurgas jupp maad varem kui mingist venelaste riigist üldse rääkida võis. Või mida hakata peale teadmisega, et kodusõja päevil olid Valged nagu üks mees ametis VeTšeKaas?

Kolmas asi on mõttelaadide erinevuses. Mitte iial ei hakka ma aru saama inimestest, kes eelistavad elamisele/tegutsemisele põdemist, enesehaletsemist ning nurgaskössitamist ja kes sealjuures peavad seda lunastuse kõrgeimaks vormiks. Umbes pool raamatust loeme me seda, kui raske on Antoni elu ja kui kuri ta (ettemääratud) saatus. Üldiselt püüab vist iga kirjanik kirjutada peategelase selliseks, et lugejal talle kaasa elada oleks võimalik. Sedasorti tegelase puhul on seda üpris raske teha, seda enam, et tegu pole ka eriti huvitava inimesega.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest, kui raamatus esinev ja eelarvustajate poolt välja toodud viinajoomine, Venemaa erilisuse rõhutamine ja ignorantsus naabrite kultuuri suhtes kõrvale jätta, on tegemist hea raamatuga. "Öise Vahtkonna" peategelane näib teatava põlgusega suhtuvat uhketesse autodesse. Seda huvitavam on, et teine tehniline seade auto kõrval, pleier, leiab tema poolt heakskiitmist. Kohati tundub et Antoni isiksuse eripära seisnebki pleieris ja sellega kuulatavas helimaterjalis. Vaatasin ka samanimelist filmi. Silmale harjumatu oli näha seda suurt kollast gaasiavarii autot, mis filmis ringi tuiskas. Raamatutegelased eelistasid väiksemate masinatega kimada, mis, arvestades suurlinna liiklust, näis õigustatum valik. Tundus ka et filmitegijatel nappis vahendeid mõnede raamatu aspektide kujutamiseks, nagu needusele viitav peapööris või videvikku minek, näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles