Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Notšnoi Dozor

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Öine Vahtkond»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.591
Arvustused (22)

Huhh, vahelduse mõttes jälle ka yks selline Lukjanenko teos mille tegelased _ei_ ole alaealised. Nii nagu romaanis "Maltshik i tma", toimub ka käesolevas raamatus võitlus Valguse ja Pimeduse vahel. Või mis võitlus.. pigem vaherahu.

Valguse ja Pimeduse võitlus on kestnud mäletamatutest aegadest saadik. Läbi viivad seda võitlust võlurid, kes nimetavad ennast Teisteks. Osad Teised on Valguse, osad Pimeduse poolel. Kannatavad selle võitluse läbi aga põhiliselt tavalised inimesed.

Kuivõrd inimmaterjali hävitamine ei ole kummagi poole huvides, siis tulidki kuskil hilise keskaja paiku Valguse ja Pimeduse juhtkonnad kokku ja sõlmisid lepingu. Lepingu järgselt eraldatakse Pimeduse rahvale - vampiiridele ja igat masti libadele igal aastal piiratud hullk jahilubasid. Valguse jyngritele aga lubatakse korda saata umbkaudu samas vääringus heategusid - ravida lootusetuid haigeid, pöörata kurjategijaid õigele teele jne.

Selleks et kumbki pool seatud limiitidest yle ei astuks, loodi kaks kontrollorganit - Öine Valve ja Päevane Valve. Esimene neist on Valgete agentuur, kes patrullib öiseid tänavaid ja vaatab et vampiirid salakyttimisega ei tegeleks. Päeval valvavad aga noodsamad vampiirid ja mustad maagid, et keegi kuskil liiga palju head korda ei saadaks.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Minategelaseks on Öise Valve arvutuskeskuse juhtiv spetsialist Anton. Yhtlasi ka neljanda kategooria valge maag. Tavaline, kergete tehnofiilsete kalduvustega vene noormees, kes armastab aegajalt koos korrus kõrgemal elava vampiiriperekonnaga teed juua.

Siis aga tuleb Öise Valve Moskva osakonna bossile pähe saata Anton linna peale operatiivtöö kogemusi omandama. Noormehel on "õnne". Juba esimesel nädalal satub ta öises Moskvas peale _sellistele_ jubedustele...

Vormistatud on raamat kolme enam-vähem iseseisva jutustusena. Jutustamise stiililt meenutab ta yhteaegu Strugatskite "Ponedelnikut" ja Mihhail Zvanetski paremaid sketshe. Viimaseid võibolla ehk isegi mitte niivõrd stiili kui sisukuse poolest. Yldiselt, fantastiliselt hea asi oli. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Tõesti väga hea raamat. Raske midagi lisada Avo arvustusele. Minulgi tuli lugedes mõned korrad "Ponedelnik" meelede. Naljad on head ja tihtipeale täiesti ootamatud.Pahaaimamatult rüüpasin kuuma kohvi, kui üks taoline nali lajatas, lugemises tuli teha veerandtunnine paus :)

Mailm ei ole kunagi must-valge olnud - Valgus ja Pimedus on kohati üsna suhtelised ja segased. Meeldiv on see, et siin raamatus ei ole ka peategelased sugugi mustvalged. Valged maagid ei ole sugugi valges rüüs ideaalkujud, pigem lihtsalt inimlikud kujud. Samas, olgu see piir Valguse ja Pimeduse vahel nii suhteline ja ähmane kui tahes, on mingi piir, millest üle astuda ei saa, ja seda piiri peab igaüks ise tunnetama.

Väga hea raamat. Järge tahaks.

Teksti loeti vene keeles

Minu jaoks teine raamat järjest kus toimub pidav valguse-pimeduse ehk headuse-kurjuse vaheline võitlus. Samuti nagu Glen Cookil pole ka siin tegelased otseselt head ega halvad vaid midagi vahepealset. Üks ilusamaid lauseid raamtus selle kohta oli peategelaselt st. valguse poole esindajalt umbes sarnane "Miks peame meie, valguse esindajad, valetama oma eesmaärkide saavutamiseks. Aga pimedus võib julgelt tõtt rääkida?". Avo kirjeldusele võiks veel lisada vaid fakti et peale öise valve ja päevase valve leidus Teiste maailmas veel üks jõustruktuur nn. Inkvisitsioon, kes jälgis omakorda, et kumbki pooltest nende endi poolt kehtestatud mängureegleid ei rikuks.
Teksti loeti vene keeles

Vaat seda raamatut ja ka tema järge,pean mina ühtedeks parimateks Lukjanenko sulest sündinud teostest. Kuigi nii mõnedkiteised on väga head. Kuid need kaks on isiklikult minule eriti mokkamööda. Põnev sisu, piisavalt aktsiooni, nõidumist ja mis eriti oluline - asjalikke mõttemõlgutusi heast ja pahast.
Teksti loeti vene keeles

Väga hea idee. Haarav, krimkalik teostus - kui tundub, et miski mõistatus on lahendatud, keeratakse sellele veel paar vinti peale. Ja sinnajuurde need niiväga venepärased moraaliprobleemid. Vaesest Antoshast tema masohhistlike tõeotsingutega on kohati lausa kahju. Reaalne keskkond ja fantasy-pool on igati usutavalt ühendatud, eraldi rõhutaks autori kompetentsust arvutite mainimisel.
Ootasin lausa, millal viinajoomiseks läheb - esimeses kolmandikus kasutati alkoholi üpris mittesihipäraselt. No kolmandas kolmandikus siis läks - ja põhjalikult... Ehk olen mõnele Lukjanenko teosele pisut kergekäeliselt "viie" pannud, antud juhul küll kahtlust ei tekkinud.
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Eesti lugeja jaoks veidi kurjakuulutava pealkirjaga romaan (pole imestada, et arvustus "Eesti Päevalehes" sisaldab nii vihjeid kõiksugu Linteritele kui ka tabavat mainimist, et Lukjanenko romaanis pole maailm sugugi nii must/valge kui našistide maailmapildis) on täitsa ok, kui kohatine liigne põdemine ja filosoofiliste arutluste ülekuhjamine välja jätta. Teine Lukjanenko romaan, mida olen lugenud, ja stiil on sama-hoogne süžee, urbanistlik õhustik ning kapaga vene hingevalu. Mitte, et ta lõppkokkuvõttes paha oleks... meeldis rohkem, kui "Peegelduste labürint" omal ajal, ehkki toona polnud ma ilmselt lihtsalt õiges meeleolus ja teemaga hästi kursis. Plusspoolele lisaks veel suurepärased olustikukirjeldused. Selles, kas "Varrak" sarja tõlkeid edasi avaldab, kahtlen halbade kogemuste tõttu sügavalt.

Üldiselt jätsid valged maagid tükkis oma utoopiliste eksperimentidega kurjakuulutava mulje... jäi selline mulje, et hoolimata aeg-ajalt kordasaadetud sigadustest on mustad paremad. Meenus paradoks reaalelus-kui näiteks satanistid väidetavalt ohverdavad aeg-ajalt kusagil mõne inimese, siis "heade" ja "puhaste" religioonide jüngrite tegevuse läbi hukkub tuhandeid, kui mitte rohkem...Ja eks neid kahtlasi, justkui variserlikke omadusi oli valgetel veelgi.

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud suurvene šovinisti Lukjanenko Vahtkonna-tsüklit avav "Öine vahtkond" üllatas meeldivalt.

Loomulikult siin leidus asju mida mulle arusaamatul põhjusel peetakse vene kirjanduse lahutamatuteks koostisosadeks - halamist, teeklaasidega viina kaanimist, nõretsev-ilatsevat targutamist "paljukannatanud Venemaast", messianismi, venesovinistlikku ärplemist jne. Ühesõnaga, asjad, mille hindamiseks peab olema kas väga noor, väga loll, ajupuudega või mingi kombinatsioon neist kõigist. Selles raamatus leidus neid iiveldamaajavaid "vene kirjanduse" komponente õnneks minimaalselt, siin-seal tuli ette, aga ei midagi tõsist. Muidugi võis Lukjanenko osava kirjanikuna ja ka rahakoti peale mõtleva inimesena oma vaateid raamatus mitte eriti propageerida. Samuti tuleb tähele panna kirjutamise aastat. Arvan, et kirjutatuna aastal 2008. näeks see romaan hoopis ilgem välja.

See selleks. Kui välja jätta tüütud ja ilged peategelase moraalsed halamised armastuse ja kohustuse teemadel, siis oli tegu üsnagi mõnuga loetava raamatuga. Õieti kogumikuga kolmest võrdlemisi iseseisvast lühiromaanist. Eespool on seda raamatut juba piisavalt kiidetud. Lisan vaid, et pole kaugeltki nõus kõigega, mis ülevalpool väidetud on, aga kirjutan kõhklemata alla väitele, et tegu on hea raamatuga.

Ei usu ka mina, et Eesti kuulsaim ulmesarjade ärasittuja Varrak terve sarja eesti keeles ilmutab. Samas, positiivselt üllatuda meeldib ju igaühele. Kui juhtumisi keegi Varraku vastutav asjapulk peaks seda lugema, siis: proovige ikka terve sari ka ükskord lõpuks välja anda.

Sarja esimene osa - tugev "neli" e. "hea".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eelpoolgi öeldud, koosneb raamat kolmest osast. Esimene jupp mõjus ehedalt, nii teostuselt kui ka lõpplahenduselt. Väga meeldis. Teise puhul tekkis juba kerge deja vu, kolmandast osast rääkimata. Mis mind häiris ja mille tõttu ka nelja panen ongi see, et kõigi kolme ülesehitus on sama: jutustatakse lugu ja lõpus saabub tõehetk, kus kõik varasem keeratakse peapeale. Ja nii tabasingi end teise loo keskel mõtisklemas, millega siis seekord lugejat "alt tõmmatakse". Eks katsuge naerda, kui teile räägitakse ühte ja sama anekdooti kolm korda järjest. Ei ole naljakas, ei ole... Sellepärast jääb ka viis tulemata.
Teksti loeti eesti keeles

Teksti kaheldamatule plusspoolele tuleb kanda segane pooltoonides maailmapilt, kus nn "head" on teinekord sihukesed pasapead, et... Ähh, mis teinekord -- enamasti. Miinusesse läheb teatud mehhaniline konstrueerimine, mis võimaldab küll llugejal elegantselt tool alt ära tõmmata, kuid samas vähendab loo usutavust, kuna enamik tegelasi, kes seal vähegi arvestatava hulga aastaid vastu pidanud, peaksid põdema maakerasuurust usalduskriisi. Ehk ei ole see aus võrdlus, kuid millegipärast meenusid Rex Stoudi detektiivilood -- kah kolmekordse tagurpidisaltoga finaal, kuid kaardid on segatud nii, et välja oleks võinud tulla ka teisiti, st. võitu ei too ülimalt väikese tõenäosusega kokkusattumused.

Tegelikult on see muidugi väga hea raamat. Kõige rohkem meeldis mulle teine osa. Esimese pointi ma arvasin ära ja viimases oli liiga palju maailmavalu. Aga ikkagi väga hea raamat. Lugemise ajal see ärritas mind, kuni ma sain aru, et tegu on sama asjaga, mis paljude lombitaguste asjade puhul -- et oma maa piiri taga on tühjus. Olgu, esinevad mingid nimed... Ehk siis too autori puhul juba teada-tuntud suurvene pläku-pläku. Aga see on teine teema ja kui see teadvustada, ei sega ja ei lähe hindes arvesse.

Teksti loeti eesti keeles

5 miinusega.Minu arust oli "Peegelduste labürint" vähe dünaamilisem ja huvitavam teos, aga ka "Öine vahtkond" oli täiesti korralik. Filosoofiline tagapõhi oli väga peen, aga kuna ma ise suur filosoofia nautleja ei ole, siis selle eest suurt kiidulaulu ei järgne. Plussiks oli autori originaalsus ja arusaadavus, miinuseks kohatine paigaltammumine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin “Öise Vahtkonna” ühe ampsuga läbi. Põnev oli. Stiil oli huvitav. Peategelane ja kogu lugu. Ülesehitus. Taust ja Moskva kirjeldused. Videviku maailm ja seal kõrgemal olevad maailmad tundusid eriti huvitavatena. Häiris loo kolmeks jaotamine ja see, et peategelane süsteemiga võideldes alati kaotajaks jäi ja mitte kordagi pointi läbi ei närinud. Eks ta oli kõigest tagasihoidlike võimetega mees kah.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Teksti loeti eesti keeles

Hea kurja vaheline võitlus Venemaa pealinnas Moskvas, kus hea on vahepeal halb ja halb hea. Pikka aega ma kõhklesin, kas ma tahan seda raamatut lugeda või mitte. Filmidest olin mingit aimu saanud, mis toimub ning suures plaanis mulle see ka meeldis. Ometi olin raamatute osas kõhkleval seisukohal. Täiesti põhjendamatult. Kuigi raamatu sisu ise väga üllatav ja originaalne ei ole, on see huvitavalt esitatud. Eelkõige just tänu õnnestunud peategelasevalikule. Anton täpselt õige karakter, kelle silmade läbi sündmusi avada. Võtab viina, valutab südant, tunneb kaasa. Vene hing. Ka enamus maagiast oli köitvalt teostatud, kuid mitte alati. Loitsud ja nende kasutamine väga muljet ei avaldanud, sest meenutasid kohutavalt kõike seda, mis fantasyle halva maigu annab. Aga kõik need on pisiasjad, mis positiivset üldmuljet kuidagi rikkuda ei suuda. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
10.2012

Tüütu, raisk.

Esimest osa kolmest lugesin tegelikult isuga. Selle järel oleks keegi nagu õhupallist vurtsu välja lasknud ning järgmised kaks osa, milles maailm end juba ammendanud oli, ei tekitanud enam erilist entusiasmi. Antud teose puhul tundus valitud "collection of linked stories" vorm kuidagi iseäranis kohatu.

Teist veidi härivat momenti - et enda isamaad maailma nabana nähakse - on vist tegelikult ülekohtune autorile ette heita. Kui mingi eesti autor kirjutab Eesti maailma ajaloo seisukohalt üliolulise sündmuse sõlmpunktiks, mühatame me vist kõik seda lugedes nõusolevalt, mis siis et igale väljast tulijale see kummaline tunduks. Siiski, puhtsubjektiivselt on mul võimatu tõsiselt võtta raamatut, kust leiab eest fraasi "kolmas Rooma", mille asja ajamist teose tegelased samas ka üpris tõsiselt võtavad, sh ka Valgete boss, kes on sündinud suvalises maailma nurgas jupp maad varem kui mingist venelaste riigist üldse rääkida võis. Või mida hakata peale teadmisega, et kodusõja päevil olid Valged nagu üks mees ametis VeTšeKaas?

Kolmas asi on mõttelaadide erinevuses. Mitte iial ei hakka ma aru saama inimestest, kes eelistavad elamisele/tegutsemisele põdemist, enesehaletsemist ning nurgaskössitamist ja kes sealjuures peavad seda lunastuse kõrgeimaks vormiks. Umbes pool raamatust loeme me seda, kui raske on Antoni elu ja kui kuri ta (ettemääratud) saatus. Üldiselt püüab vist iga kirjanik kirjutada peategelase selliseks, et lugejal talle kaasa elada oleks võimalik. Sedasorti tegelase puhul on seda üpris raske teha, seda enam, et tegu pole ka eriti huvitava inimesega.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest, kui raamatus esinev ja eelarvustajate poolt välja toodud viinajoomine, Venemaa erilisuse rõhutamine ja ignorantsus naabrite kultuuri suhtes kõrvale jätta, on tegemist hea raamatuga. "Öise Vahtkonna" peategelane näib teatava põlgusega suhtuvat uhketesse autodesse. Seda huvitavam on, et teine tehniline seade auto kõrval, pleier, leiab tema poolt heakskiitmist. Kohati tundub et Antoni isiksuse eripära seisnebki pleieris ja sellega kuulatavas helimaterjalis. Vaatasin ka samanimelist filmi. Silmale harjumatu oli näha seda suurt kollast gaasiavarii autot, mis filmis ringi tuiskas. Raamatutegelased eelistasid väiksemate masinatega kimada, mis, arvestades suurlinna liiklust, näis õigustatum valik. Tundus ka et filmitegijatel nappis vahendeid mõnede raamatu aspektide kujutamiseks, nagu needusele viitav peapööris või videvikku minek, näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:

Iga asi saab kord otsa. Aga mul on miskipärast tunne, et endale sarjast parema mulje jätmiseks võiks selle viimase osa ehk lugemata jätta.
 
Esiteks, mumeelest on miinuseks, kui päevasündmused ulmeteosesse tungivad. Isegi siis, kui neid on üle võlli võimendatud. No et on LA-s viirus lahti, inimesi sureb miljonite kaupa ja need, kes veel elus, peavad maskiga käima. Mõjub aga viirus paljudele nii, et paneb tegelema enesemoonutamise ja eneseõgimisega. Isegi vaene Fuck Hollywood hammustab endal sõrme otsast, enne kui ära päästetakse.
 
Nagu sellest veel vähe oleks, ilmub välja Sandman Slimi poolvend, kes hakkab kogu seda viirusest lolliks läinud massi juhtima, eesmärgiga kogu LA maha põletada ja elanikud hävitada, eriti aga Sandmanile ots peale teha.
 
No ja siis läheb eelmises osas alanud enesehaletsus ja patukahetsus ikka läilamaks. Hea küll, neile, kes on kogu sarja vältel oodanud paljastust, et James Stark on tegelikult nohik, see võibolla meeldib. Neile, kes on temas näinud "koletist, kes tapab koletisi", ilmselt mitte. Hea küll, sarja lõpp peabki ehk dramaatilisem olema ja võibolla ka humanistlikke (?) väärtusi rõhutama, aga mumeelest on see haledalt välja kukkunud. Ega see viimane lehekülg kah eriti ei päästa.
 
Riivamisi on mainitud ka Dreameriteks nimetatud seltskonda, kellest on varem vist ainult ühes osas pikemalt juttu olnud. Nad on vast teenimatult põhjalikuma käsitluseta jäänud. Muidugi, mõtisklused teemal, kumb pool siis tähtsam on, kas viisainus jumal või Dreamerid, kes oma unenägudega universumit koos hoiavad, võiksid kogu sarja kosmoloogia segamini pöörata.
 
Kokkuvõttes on sari siiski pakkunud nii suure hulga nauditavaid lugemiselamusi, et üldmuljet ei suuda isegi see lõpp ära rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

See on nüüd jälle sellest autori uuemast maailmast. Kus mässama hakanud (või liigseid küsimusi esitanud) ingleid taevast alla visatakse. Ja siis on juba vedamise asi, kas nad leiavad eest austava kohtlemise, pannakse nahka või satuvad mingitesse omavahelistesse intriigidesse.
Hästi kirjutatud, seda kahtlemata. Kas just vääriline Hugo nominent - no selleks peaks ka teadma, millega see võistleb. Inimtunded kõigi oma peensustega, väljaöeldult ja ütlematajäetult. Ja üle nende tunnete siis langenud inglite igatsus tagasi pääseda. Ma kujutan täitsa ette, kuidas mõni lihtsakoelisem autor oleks samast materjalist kokku pannud "põneva" ulmeloo - mängus on ju ikkagi portaalid, loitsud, fuuriad... Aga kui kaalul oleksid ühelt poolt põnevus ning teiselt poolt inimeste tunded ja motivatsioon, siis ma eelistaksin seda teist. Antud juhul on tundlemist siiski pisut palju saanud ja mahust hoolimata on mõned olulised punktid jäänud seletuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt on tegemist raamatuga, milles sõna "Tallinn" esinemissagedus on kõige suurem. 
 
Aga alustame algusest. Inimkond on koloniseerinud juba suure hulga planeete, loonud nn Täheuniooni. Ühe koloniseeritud planeedi nimi on Aesti. Sellel on maakond nimega Saaremaa, kus asuvad Kaali mäed. Mägede vahel on kraater, kus kasvab tohutu puu, tüve läbimõõt on umbes pool kilomeetrit. Ja see puu Teab Kõike. Jagades teadmisi ka neile, kes on saanud tema sõbraks. Aesti kosmosesadamast pääseb puu juurde Kunda ja Sindi kaudu dirižaabliga, aga viimane ots Pulli asulasse tuleks rongiga sõita. Aestil, selgus, loodusvarasid praktiliselt polnud, ja planeedi magnetväljaga oli ka midagi valesti, nii et võeti ette veel mõned planeedid. Kõige soodsam neist sai nimeks Tallinn. Selle ümber kujunes aga Tallinna Vabariik. (Täpitähed on autorile raskusi valmistanud, nii on korra mainitud planeeti Ravala. Ja tallinlastel on merevagi.) 
 
Tallinna Vabariigi ja Täheuniooni suhted on läinud väga teravaks, eks ikka ressurssiderohkete planeetide omandisuhete pärast. Tallinlased on viimastel aegadel olnud sõjas väga edukad. Eelkõige seepärast, et suure puu sõbrad - watcherid - teavad tänu puule juba ette unioonlaste lahinguplaane ja kohandavad sellest lähtudes oma plaane. Loo peategelasteks on mõned uniooni sõjaväelased, kes enda meelest läksid ülekaalukate jõududega tallinlaste liikumisvõimetuks tehtud kosmilist sõjalaeva rüüstama ja purustama, satuvad aga varitsusele ja peavad oma naha päästmiseks vaenlase tagalasse põgenema. Uniooni sõdurite jaoks on kõik tallinlaste raketid Tallinnad, kõik nende sõdurid Tallinnad jne. Nii see sõna siis kordub ja kordubki. 
 
Mõne raamatu puhul saab mõttes nö mängulaua ümber pöörata. Rõõmustada peategelaste äparduste üle ja tunda kaasa nende ohvritele. Antud juhul siiski ei saa, sest kogu tallinlaste tehnika kuulub tobeda aurupungi valdkonda. Nende raketid liiguvad aurumasinate, vedrude, hoorataste ja pendlite jõul, aurumasinad hoiavad käigus lahinguroboteid ja jalaväelaste turviseid. Ning kuidagi õnnestub tallinlastel sama masti tehnikaga kahjustada uniooni elektroonilisi sidevahendeid. Mina küll ei tea, kuidas saaks üleskeeratava äratuskellaga naabrite raadio nii välja lülitada, et see enam kunagi käima ei läheks. Aga autor on diplomeeritud insener, oma karjääri tipus oli ta kosmoseluure kolonelleitnant, selge see, et tema teab sellistest asjadest rohkem... 
 
Niisiis, üllatavad kohanimed, tehniliste kultuuride kokkupõrge, natuke müstikat kõiketeadva puu ümber. Aga peamine osa romaanist kuulub military SF alla. Ja kõik selle valdkonna tundjad teavad, et kui vastamisi satuvad päästepaat seitsme heaga ja lennukiemalaev tuhande raskelt relvastatud pahaga, siis kumb neist kahest alusest paari tunni ägeda kolina järel veel pinnal püsib. Ilmselt on olemas ka järjed, aga mõte nende otsimisest jääb minust küll väga kaugele.  
Teksti loeti inglise keeles

Euroopast vaadatuna ehk järjekordne lugu sellest, kuidas revolutsiooni kunagised liidrid pärast revolutsiooni ebasoosingusse satuvad. Vietnami ajaloo taustal kindlasti palju tähendusrikkam.
Tulevad tugevad naabrid ja vallutavad oma (kosmose)impeeriumile tüki juurde. Neil on tõhusam tehnoloogia ja suuremad ambitsioonid kui kohalikel, kes nagu ainult seda tahavadki, et neid rahule jäetaks. Võõrad panevad oma (pisi)robotid inimeste käitumist juhtima, normeerivad kohaliku keele jne. On üks andekas naine, kes suudab ka vanglas palju ära teha. Ta kirjutab luuletusi, mis aitavad rahval iseseisvusvaimu säilitada - aga kirjutab neid normeeritud keeles. Ta õpib roboteid mõtte jõul juhtima, et vangla uksed avaneksid.
Naabrid, kes enda meelest tulid ju vaid progressi tooma, kehitavad õlgu ja tõmbavad minema - kui te meie tehnoloogiat ei taha, siis vaadake ise, kuidas hakkama saate. Hakkavadki tüübid jälle vana moodi elama ja vana moodi rääkima. Raskete aegade liidri saadavad aga maapakku - pole meil vaja sinu oskust roboteid juhtida, pole meil vaja sinu rikutud keeles luuletusi.
Muidugi on lugu palju keerulisem ja hinne näitab jälle vaid minu enda piiratust, no ei tunne ma idamaist luulet ega oska seda nautida.
Teksti loeti inglise keeles

Natuke segaseks jäi mulle see olukord, mis kolm sõbrannat (?) kriitilisi valikuid tegema pani. Võimalik muidugi, et antud vihjetest täiesti piisaks igale vietnamlasele mõistmiseks, milline Hiina-Vietnami konflikt siin allegooriliselt uuesti läbi on mängitud.
Sisuks siis võimalikud valikud äsja vallutatud või totalitaarseks muutunud maal. Üks asub korraldama vastupanuliikumist. Teine ei hooli maa kui terviku käekäigust, küll aga püüab iga hinna eest sõpra päästa. Ja kolmanda eesmärgiks on säilitada teatav organisatsioon legaalsena, selleks kas või sõpru kahides, et need sõbrad saaksid tulevikus organisatsiooni kattevarjus tegutseda.
Niisiis, mitte "jah" või "ei", mitte must või valge, nagu lääne pool harjutud, vaid radasid on ikka vähemalt kolm, igal neist veel isiklikust motivatsioonist tingitud hargnemisvõimalused.
Kahtlemata väga hea lugu, aga ma saan hinnata ju ainult oma subjektiivsest sesiukohast ja kui mulle jäi mõni asi segaseks...
Teksti loeti inglise keeles

Ega Amazonis või mujal tasuta jagatavast kraamist pole palju loota. Midagi veidrat võib siiski vahel ette sattuda. Mis on nii jabur, et peaaegu nagu hea juba.
Tim Lovecraft on pealtnäha siuke tüüpiline prillidega nohik, töötab kindlustusfirmas. Sellises, kus saab end kindlustada üleloomulike jõudude sekkumisest tekkinud kahjude vastu. Aga üleloomulikku on linnas... üleloomulikult palju. Tim ise on suht normaalne, aga ema on tal selgeltnägija, isa poltergeistide likvideerija ning vanem vend vampiir. Ja kui Tim pärast kümmet aastat kontoritööd pääseb välitööde rühma ehk siis hindama, kas hüvitis tuleb välja maksta või tegi kindlustuse võtja ise mõne saatusliku vea, siis saab tema otseseks ülemuseks deemon, kolleegide seas on libahunt, vampiir, sukkubus jne.
Ise seda veel aimamata satub Tim juba oma esimese juhtumi uurimisel suure vandenõu jälile: millegipärast on hulk mõjukaid linnakodanikke otsustanud igavesest vangistusest välja päästa kurja deemonkuninga Beliali. Tim ise osutub ülimalt uudishimulikuks tüübiks: ütleme, kui kusagil augu juures on silt 'ära roni, tapab', siis sinna auku ta tingimata ronibki. Ja kui giljotiinitera on juba langemas vms, ilmub mõni sõbralikult meelestatud tüüp, kes ta viimasel hetkel ära päästab. Põhiliini on autor 'rikastanud' enda meelest naljakate kõrvalepõigete ja meenutustega, See on kaasa toonud ainult ühe loogikavea, aga üldise jaburuse taustal see ei häiri.
Teksti tasuta jagamise tagamõte oli muidugi, et lugeja järjed juba raha eest hangiks. Sellist kavatsust mul küll ei tekkinud, aga see lugu täitis oma ülesande, aitas mul sisustada paar tühja haiglapäeva. Nii et rahuldava hinde võib ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Sel Nebulale nomineeritud lühijutul on lõpus päris kena konks. Kui pealkirja viimasele sõnale tähelepanu ei pööra, siis võib asi muidugi triviaalsena tunduda. Sest jutt on esitatud matemaatikaülesandena.
Võetakse episoode tüdruku / noore naise elust, kvantifitseeritakse mõned olulised parameetrid ja esitatakse küsimus lähima (?) portaali kohta. Mulle küll meeldis.
 
Teksti loeti inglise keeles

Ajakirja Looming ostan ma keskmiselt kord aastas. Selline pisteline kontroll võimaldab veenduda, et väga tõenäoliselt pole ma ka vahepealsel ajal millestki olulisest ilma jäänud. Nii ka seekord.
Konkreetse jutu puhul osutab juba avalause oma üsna tarbetu sõnakordusega, et stiilieeskujuks on valitud Saalomon Vesipruul. (Mida ei maksa siiski võtta satiirilise üldistusena kogu kohaliku ulme kohta.)
Esimene lugemiskatse lõppes tukkumajäämisega, ilmselt siis, kui olin aru saanud, et loogikat või pinget pole mõtet sellest loost oodata.
Hinne sai ehk liiga kõrge, aga paar korda ma lugedes ju siiski muigasin.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle täitsa meeldib, kuidas iga järgmise loetud jutuga saab Xuya universumi kohta teada uue killukese sealsest tehnikast ja killukese eetikast. Antud juhul siis näiteks sellest, kuidas suhtutakse lesbikutesse. No et üldiselt kerge põlgusega, aga sotsiaalse alaväärtuslikkuse võivad korvata väljapaistvad oskused tehnika või kunsti vallas.
Veel saame teada, küllap siis teistes juttudes arvestamiseks, et mehhiklased kulutavad kõik asjad lõpuni, sest ei oska või viitsi uusi teha, hiinlased aga arendavad ja uuendavad jne.
Tehnika poolelt on seletatud mindshippide olemust: tulevasele laevaajule istutatakse juba looteeas implante ja värke ning samal ajal ehitatakse laev just sellele ajule sobivaks.
Loo dramaatika kulmineerub nurisünnitusega. Siiski, loodet kandnud mehhiklanna sotsiaalne staatus tõuseb nurjumisest hoolimata astme või paari võrra.
Siiski - tasub lugeda vaid siis, kui de Bodardi on ennegi loetud või on plaanis lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See lugu kipub ehk natuke venima. Nii tulebki kiita Rauli, kes autori eesti keeles tutvustamiseks valis kolmest Xuya universumi lühiromaanist just "Tsitadelli" - ja lühematest lugudest oleks selle maailmaga tutvumiseks ilmselgelt väheks jäänud.
Ühtaegu huvitavamaks ja keerulisemaks teeb de Bodardi lugemise see, et iga tekst lisab taustale mingi killu. Antud juhul: kui mindshippidest tuleb põhjalikumalt juttu teistes lugudes, siis siin on inimaju juhtimas tervet satelliiti. Ja see aju võib väsida, võib soovi või vajaduse korral valetada, aga kui sellele restart teha, unustab mitukümmend eelnenud aastat.
Ent lisaks nö tehniliselt ulmelisele osale on Kagu-Aasiast vähem teadvale lugejale peaaegu niisama ulmelised tegelaste omavahelised suhted, nende eetilised ja moraalsed hoiakud. No näiteks: avaldab impeeriumis kõrgel ametikohal olev isik oma märgukirjas arvamust, et imperaator ei tegutse kõigis olukordades alati optimaalselt. Mitmenda ringini tuleb kõik tema sugulased sellise teguviisi eest tappa? üheksandani, muidugi.
Tegelikult, kui Xuya (ehk siis Hiina, ning selle väikese naabri Vieti) universumi lood huvi pakuvad, tasuks autori koduleheküljel tutvuda kogu selle kronoloogiaga koos vihjetega, milline lugu millisesse perioodi kuulub.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle ka meeldis, kuigi ma (õnneks?) vihjeid Sherlock Holmesile ei märganud. Ju oli siis nii palju muud põnevat. Või võõrast. Oma viga muidugi, et ma Kagu-Aasiast nii vähe tean.
Üks pähetulnud mõttejupp. Kuna on raske kujutleda kujutletamatut, siis on ulmes kujutatud võõrrassid valdavalt kuidagi antropotsentristlikud. Hea küll, annab autor neile saba, soomused ja täiendava kätepaari, lisab ehk eksootikat üllatava (või siis mitte eriti) seksuaalkäitumisega, aga üldiselt on nad oma eetilistelt hoiakutelt ikka nagu inimesed. Enamgi - nagu autori kasvukeskkonna inimesed. No et väike vahe on isegi inglise ja ameerika autorite võõrlaste käitumises, rääkimata siis venemaa, lõuna-aafrika vms omadest. Aga de Bodardi kujutatud inimesed on oma moraali ja eetika poolest mulle võõramad ning seetõttu põnevamad kui samused saba ja soomustega tüübid.
Väike võrdlus teise hiljuti loetud raamatuga. Mõlemas on inimkonna valduses suur hulk tähesüsteeme ja kunagisest ürgkodust on järel vaid legendid. Hea küll, kosmoseeskaadri lipulaev ja budistlik klooster pole päris samad asjad, kuigi mõlemas on oma väljakujunenud käitumisreeglid ja hierarhiad. Aga kui ühe nimi on "Los Angelese pommitamine" ja teise nimi "Õitseng ilma soolata", siis tundub teine mulle kuidagi... salapärasemana, sisukamana. Lisaks, tähtedevahelist rändamist ussiaukude kaudu on (lääne) ulmes kasutatud n+1 korda. Kuidas toimivad de Bodardi süvakosmosed - just mitmuses! - jääb seletuseta, ja parem ongi. Inimsuhted on kirjanduse ainena huvitavamad kui füüsika. Isegi kui inimeseks lugeda ka väga noore lapsena kosmoselaevaga ühildatud olendit.
Peab tunnistama, et ma umbes iga veerandtunnise lugemise järel mõtisklesin teist samakaua, et mis see siis oli, mida ma lugesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu hakkab peaaegu lause pealt samast kohast, kus eelmine osa lõppes, ja jääb samamoodi ka järge ootama: sõda käib ja otsad on lahti.
Mõni asi on naljakas. Kui kosmiline eskaader kihutab läbi ussiaukudega ühendatud tähesüsteemide kiirusega 0,2c, mis ühtlasi tähendab, et sihtkohas turvaliselt dokkimiseks peab olema aeglustus paar nädalat 2-3g, ja kohtub kusagil tähesüsteemis vaenuliku eskaadriga, siis lihtsalt ei ole võimalik mingeid keerulisi manöövreid teha. Hargnemisi, reservide mõne planeedi taha peitmisi jne, isegi vaenlase pihta rakettide laskmine on komplitseeritud, kui need just otse ees ei asu. Lugeja võib leppida lühikokkuvõttega: pahad kaotasid 49, head 17 laeva.
Siis on pika romaani kohustuslik armulugu. Vahepeal igatsetakse, siis vihatakse, siis ollakse koos ja siis viivad mingid pahandused ja arusaamatused jälle lahku. Just nagu see peabki olema: autor ei tohigi armunuid enne Suurt Finaali kokku lasta.
Miks siis nii palju tärne? Eksootika ja tuttavlik on parasjagu tasakaalus, mõned sõjaromaani kohustuslikud elemendid on korralikult kirja pandud, esineb isegi paar väikest üllatust. Nii et üsna pretensioonitu lugemisvara, mis juba mõne lehekülje järel toob hea une.
Teksti loeti inglise keeles

Eks see sinna Dred Empire's Falli sarja jälle kuulub. Lisaks lobedale meelelahutusele on ka paar õpetlikku momenti. Ilmselt inspireeris autorit USA panganduskriis, kui hulk lootusetuid laene ühendati paari kasumliku ettevõttega üheks finantsinstrumendiks ja müüdi lihtsameelsemale pangale maha kui kasumlik.
Lady Sula - kes tegelikult pole ei leedi ega ka Sula - võetakse parlamenti (nagu mitmesaja liikmega lordide koda, kohad on jõukate suguvõsade esindajatele) ja määratakse kõige igavamasse, rahanduskomisjoni. Kus ta puhtast igavusest käsib pankadel kaardid lauale panna ja selgub, et väga paljude oletatav varandus koosneb peamiselt katteta võlakirjadest. Ülejäänud neli tähtsamat rassi otsustavad igatahes inimestelt tõsiselt aru pärida, kuidas nii sai juhtuda.
Teine õpetlik asi on meeldetuletus kiirenduse mõjust inimorganismile. Umbes nii ma seda mäletasingi: 2g on talutav päevades, 3g tundides, 6g sekundites, kusjuures silmanägemine, otsustamis- ja tegutsemisvõime hakkavad juba kaduma. Hetkeks võib näiteks avarii korral üle elada ka kümnetesse g-desse ulatuva aeglustuse, aga siis on muud mured juba suuremad...
Miks ma seda kiirenduse asja üldse mainisin - esiteks võiks ju arvata, et kui kosmoselennud (koos oma kiirenduste-aeglustustega) on igapäevane asi, siis oleks ehk mõistlik olnud inimorganismi natuke geneetiliselt tugevdada. Ja teiseks, miks oletada, et kui mõni rass on tugevama ja mõni nõrgema kehaehitusega, siis kiirendust taluvad kõik ühtviisi. On seal ju ka need karvased, kes eelistavad toorest liha ja kui üks õhtusöögilauas teise pauguga vastu seina viskab, siis on tegemist kerge flirdiga...
Ah, noh, kellele meeldivad suuremate ja väiksemate relvakonfliktide kirjeldused, leiab ka neid piisavalt.
Teksti loeti inglise keeles
3.2021

Kõigepealt on see väga kaunilt kujundatud raamat. Ka külaliste tulekul võib selle häbenemata jätta nähtavasse kohta ja kui keegi peaks märkama, siis uhkusega öelda: selline ongi Eesti ulme. Sisusse süvenemata.
 

Suurema osa lugude ülesehitus on üsna sarnane ja meenutab aastakümnete eest telekas näidatud tšehhi multikate sarja maksikoer Fikist. Sarja osad algasid niiviisi: siinpool jõge elab jänes. Jänes hüppab sips ja sops. Aga teisel pool jõge elab maksikoer Fik. No ja edasi läheb lugu juba Fiki askeldustega. See ei ole nüüd hinnang, kirjutada võib ju nii ja naa, lihtsalt mind hakkab pikapeale häirima, kui selles teisele kaldale jõudmises erilist loogikat ei ole.

 
Cali Mobilia: ühest küljest võib mõista lugejaid, kes eelistanuks jutu jätkumist. Ilmselt lootusega, et antakse mingi seletus, kuidas paralleelmaailmas ja teises ajastus toimuvad sündmused siinpool merevee soojust mõjutavad. Siiski võib karta, et järgneksid arutlused teemal "mitu tuuserit on tuusar" ja ma ei usu, et see kedagi eriliselt huvitada võiks. Praegusel kujul jääb lõpus kõlama umbes nagu "armastus võidab kõik", banaalne, kuid ometi kordamist vääriv moraal.

 
Katkise torni linn: ma olen täiesti nõus, et "ebaloogilised" linnad, kus esineb lesbikuid, on märksa huvitavamad rangelt reglementeeritud elukeskkondadest. Tekkis vaid väike ja loodetavasti õigustamata kahtlus, kas tegemist pole mitte nö kohustusliku elemendiga. Ingliskeelses uudiskirjanduses näib olevat võimatu avaldada jutukogu, rääkimata romaanist, milles poleks vähemalt ühte samasoolist armastajapaari. Ah jah, loo seisukohast pole lõputu hulk kopeeritud linnu üldse oluline.

 

Tagasipöördumine...: see on "Pincher Martini" jäljenduse moodi lugu, mille teeb ebausutavaks igasuguse koolihariduseta meremehele omistatud kaunisõnaline kõnepruuk.


Ühtegi üleliigset: esimesel kaldal on kummaline, kuid mitte eriti kutsuv maailm, mida on näidatud mitme tegelase silmade läbi. Jõuabki tekkida küsimus, miks neid nii palju on, aga siis selgub, et teisel kaldal nagu midagi polegi. Ühel vanal jutuvõistlusel tegin juba üsna alguses märkuse tl;dr ja ei oska seepärast ka öelda, kas lugu on vahepeal paremaks läinud. Tundub, et mitte eriti.

 
Pasir Hijau: siin on nüüd tegemist riskiga, mida ei soovitaks võtta - vastassoost peategelasega. Esimesel kaldal on nii palju taustaaskeldusi, et see ei jõua segama hakata, teist kallast aga... no lihtsalt ei usu.

 
Hüvasti, sõbrad: tänu raamile on ülesehitus parem ja tuttavam taust tuleb samuti kasuks. Ka tegelased on rohkem elus - kui siinkohal sobib nii öelda. Õudukate puhul on üksikasjalisus suuresti maitseküsimus. Minu jaoks on "kass ei läinud sinna enam kunagi tagasi" isegi mõjusam kui igas suunas lendavad verepritsmed. Ja seletamatuks jääb asi ju nagunii.

 
Viimane vastulöök: see on lugu, mis päästab päeva. Lugu, mis ei saanud kirjutamata jääda. Lugu, mis tundub olevat autorile tähtis. Mis on ühtaegu humoristlikus võtmes ja samas ka traagiline. On mõistetavad tegelased, on taust, on lugu vedav vastuolu erinevate maailmavaadete vahel. Mida siis veel saaks tahta? Ka metali kihid, nii vähe kui ma neist tean, on mumeelest hästi paigas. No et minu jaoks saabus kultuurišokk mõnevõrra varem, siis, kui plaadiedetabelitest hakkas muusika asemel kostma ila nagu abba või boneym. Ja küllap ma olen subjektiivne: muidugi trike, mitte Z3.

 

Tegelikult ma lootsin küll Viimase vastulöögi ja Apollo 18 põhjal natuke enamat. Nüüd jäi mulje, et autoril oli kogumiku avaldamisega kiire. Tugevaks küljeks on huvitavate ideede ja süžeekäänakute väljapakkumine. Ning õudukate puhul on maailma ebaloogilisus ilmselt lausa eesmärk. Kuid ideed üksi ei mängi. Tegelaste motivatsioon jääb aga pahatihti pinnapealseks. Nad ei tõmba kaasa ja põhjuse arvan ma olevat selles, et nad ei olnud ka autorile eriti südamelähedased. Kirjutama peaks aga enda jaoks olulistest asjadest. Nii et rohkem metalit, paluks.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmiliste impeeriumite ajastu, inimesed pole oma kehadega üheselt seotud: võib tellida uue, võib lasta vana ümber teha. Tegevus käib planeedil, mis kunagi, ühe impeeriumi kontekstis oli tähtis (kultuuri?)keskus, täpsemalt selle suures orbitaaljaamas. Mingil ajal sattus kogu piirkond teise impeeriumi valdusse, planeet kaotas oma tähtsuse.
 
Orbitaaljaamas Taevased Tornid kogunes seltskond, kes nimetas end lihtsalt luulehuviliste ringiks, tegeles aga võimu jaoks väga kahtlase asjaga, vana kirjanduse põhjal planeedi kunagise suuruse uurimisega. Et võimud jälile ei saaks, krüpteerivad nad oma töö tulemused ja jagavad krüpteerimisvõtme siis tükkideks, nii et iga liige saab ühe killu. Ringi kuulus ka üks mujalt pärit, kohaliku naisega abiellunud tüüp, kes aga koos naisega 18 aastat tagasi minema tõmbas. Vahepeal on toimunud "puhastusi", peaaegu kõiki ringi liikmeid on vangistatud ja piinatud, paar tükki on surnud (aga nende võtmetükid on säilinud).
 
Kogu sellest taustast on juttu vaid üksikute vihjetena. (Võibolla aitaks, kui ma autori loomingu seda osa paremini tunneksin.) Lugu algab sellest, et see kunagi ära läinud - või end temaks nimetav - tüüp tuleb tagasi, väites, et ei saa rahu, kuni pole oma võtmekildu ära toonud. Kuna kehasid saab vahetada ja ümber teha, pole päris kindel, kas see ikka on tema. Aga võtmetükk sobib. Appi kutsutakse identifitseerimiskeskuse spetsialist, et too käitumismustrite jms põhjal kindlaks teeks, kas on ikka õige inimene. Nagu oleks, aga kahtlused jäävad. Kahtlane küll, aga võti oli ju õige... Kirjutatud on see tõe aeglane lahtirullumine igatahes üsnagi vaimustavas stiilis ja sugugi ei tee paha, kui seda parema arusaamise huvides kaks korda lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis "The Circle".
Võib heal juhul huvi pakkuda läbinisti humanitaarse haridusega lugejale, kel pole matemaatikast ja arvutitest aimugi.   Ajab naaberkuningriigist tulnud salamõrtsukas igavesest elust huvitatud kuningale jama, et looduses on kõik vastused olemas, muuhulgas ka surematusele, ja need on peidus kusagil pii komakohtades. Annab siis kuningas ülesande pii esimesed sada tuhat komakohta välja arvutada, mis tundub üsna võimatu ettevõtmisena.
 Salamõrtsukas mõtleb kohapeal välja Boole'i algebra, nõuab kuningalt välja tema kolm miljonit sõdurit ja korraldab neist trigerite kaskaadid ja kõik muud värgid just nagu algelistes arvutites. Sõdurid tõstavad aga lipukesi, must on 1 ja valge on 0, signaalid muudkui liiguvad ja arvutamine, mis hinnanguliselt võiks võtta kümme kuud, muudkui käib.   Pooleteise kuu pärast tuleb naaberkuningriigi märksa väiksem sõjavägi, lööb maha kõik kolm miljonit ainult lipukestega varustatud sõdurit, siis kuninga ja igaks juhuks ka asja korraldanud salamõrtsuka. Kohe üldse ei olnud naljakas. Õpetlik ammugi mitte.
Teksti loeti inglise keeles

See järg oleks võinud küll pigem kirjutamata jääda.
 
Algul tundus, et kindlasti oleks pidanud kirjutamata jääma esimene viiendik: "filantroobi mured". No et paigutad iga nädal mõned miljardid keskkonna parandamise projektidesse, aga raha kaob nagu mutiauku, sest raffas lebab oma kapisuurustes eluruumides, naudib virtuaalsust - mis toob filantroopidest omanikele sisse kaks korda rohkem kui nad ka kahe käega raha loopides kulutada jõuavad - ega viitsi ennast maakera taas elamiskõlbuliseks tegemiseks eriti liigutada. Seda osa oli väga tüütu lugeda, aga nagu hiljem selgus, oli sel omaette võetuna vähemalt mingi õpetlik iva. No et kui sul on reaalsuses ja virtuaalsuses olemas kõik, mida sa eales tahta oskad, pole sul enam nälga. Ka intellektuaalset seejuures - sa ei viitsi enam eriti süveneda, uusi asju õppida jne. Tegutsema paneb see, kui sul midagi olulist puudub või oled sellest ilma jäänud. (Ning ei, "vasikaarmastus" pole siinkohal õige vastus.)
 
Ülejäänud osa romaanist täidavad questid, aga enne ühest tüütust pisiasjast. Peategelastel on kodanikunimi (ees- ja perenime kasutatakse vahel koos, vahel eraldi), avatari nimi ja sõprade ringis veel avatari hüüdnimi. Kui kõrvaltegelaste puhul on veel arusaadav, miks keegi neist pöördumisel üht või teist nimevarianti kasutab, siis sõpraderingis on need autori jaoks nagu sünonüümid, mida vahetatakse lihtsalt korduste vältimiseks, mitte suhtumise väljendamiseks vms. Ja mind huvitab tõsiselt, kuidas hääldub nimi "Art3mis"otseses kõnes.
 
Kui "Player One" questid olid seotud vanade arvutimängudega, millest mõned äratasid nostalgilisi tundeid, siis "Player Two" äraarvamismängudes polnud mul millestki kinni haarata. Hea küll, Purple Raini võis ju umbes kaks korda kuulata, edasi läks juba tüütuks, nii et kogu "artisti, keda tunti nime all Prince" diskograafia ja esinemiskohtade ja saateansambli liikmete tundmine näib äärmiselt tarbetuna. Sama võib öelda mingi filmitegija loomingu kohta - ma ei oska eriti kaasa tunda tegelastele, kes teavad mitte ainult kõiki tema filme ja kõiki nendes esinenud näitlejaid, vaid ka seda, millisel tänavanurgal filmiti mingis linateoses umbes 15 sekundit kestnud stseen. Samuti ei tekita kaasaelamist tegelased, kes on "Silmarillioni" pähe õppinud.
 
Kuigi kuri tehisintellekt on kohe-kohe põhjustamas miljonite inimeste surma, põlevad lennukid prantsatavad alla, virtuaalsuses lendavad sajanda leveli võimsad võlurid ümber torni ning loobivad teinetesit punaste ja siniste keravälkudega, keegi jookseb verest tühjaks jne, ei teki lugedes kordagi tunnet, et ka tegelikult võiks midagi halba juhtuda. Küllap tõmmatakse ikkagi lõpuks jänes kõrvupidi torukübarast välja - ja nii ongi. Isegi hävinud avatarid taastatakse ja oma võluesemed saavad nad ka tagasi. Et siis happily ever after. Kusjuures, õudust küll, ongi ever after. Armunud paaride (ja poliitkorrektsuse tarbeks on üks paar lesbiline) teadvuste koopiad kopeeritakse koos tohutu hulga muu jamaga kosmosesügavustesse suunduva laeva arvutisse, nad suhtlevad seal ja on õnnelikud!? Et siis autori ettekujutus inimkonna helgest tulevikust on igavesed, muutumatud, õnnelikud nullide ja ühtede read...
Teksti loeti inglise keeles

Sisu puudub.
Lausa kahju niiviisi hinnata autorit, kellelt BAASis reeglina asjalikud arvustused, aga loetu mõistmine ja ise kirjutamine ongi väga erinevad asjad. Ja võibolla oleks kunstivorme, millega tegelemine pakuks kaaskodanikele rohkem rõõmu, lilleseade näiteks.
Niisiis, sisu, mida võiks kirjanduseks nimetada, ei ole. On ehe eskapism. Ehk siis autor on pidanud paremaks reaalsusele mõneks ajaks selja pöörata ja elada mingis kujutletavas, enda jaoks huvitavas maailmas. Sama nähtuse äärmuslik vorm on autism, antud juhul asi muidugi nii hull ei ole. Ainult et tekst peab olema huvitav ennekõike lugejale, see, kas kirjutamine ka autorile huvitav tundus, pole üldse tähtis.
Peavoolu kirjanduses on eskapistlik eneseväljendus vahel isegi loetav - kui psühhoanalüüs juhtumisi huvitab. Ulmes kaob selle tahtmatu väljendamine, mille eest siis kujutlustesse põgenetakse, butafooria varju ära. Kui väga tahaks süveneda, siis võiks ju välja lugeda, kuidas autor suhtub erinevatesse rahvastesse, elukaaslasse jne, aga milleks, eks ole.
Et maailm, kuhu põgeneda, oleks enda jaoks huvitav, tuuakse sisse ikka rohkem butafooriat, aga kuidagi nagu ühekordseks kasutamiseks ja pärast ei osata sellega enam midagi peale hakata. Nii ongi mängus portaalid, ussiaugud, erinevat liiki raketid, tehisintellektid, samuse AIga suhtlemiseks pähe istutatud implandid, kloonid ja mis kõik veel. Ning kui tundub, et hullemaks enam minna ei saa, tekitatakse veel mingi ajanihe.
Lugu võiks olla ju talutav, kui kõigil neil vidinatel oleks jutus mingi otstarve. Aga see vähenegi roll, mis mõnel neist on, mattub pseudoteadusliku häma alla. See osa tekstist on täiesti tarbetu, liiatigi kui vahepeal tundub, et kolmeni lugemine valmistab raskusi. Jah, muidugi peaks autoril olema eeltööna paika pandud, kuidas tema maailmas asjad toimivad, aga parem oleks, kui ta jätaks selle enda teada. Ja juttu oleks sellest vaid siis, kui tegelane puutub kokku nähtusega, mis just sel hetkel selgitust vajab, ning selles ulatuses, mis vastab tegelase teadmistele. Ja neid peatükialguste motosid ei saa samuti õnnestumiseks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjalikum käsitlus on märtsikuust saadik Algernonis olemas, aga väike märkus siis siia ka. Ma pole veel kohanud autorit, eriti veel ulmes, kes suudaks nii sujuvalt, lugejalt erilist pingutust nõudmata luua nii veenva kohalolekutunde. Mulle meeldib tegelas(t)ega kaasa mõelda, jagada tema tajusid, mitte läbi tagurpidi pikksilma sipelgapesa vaadata. Nii et Gibson on eelkõige ületamatu stiilimeister.
Agencys on juba The Peripherialist tuttav seltskond katastroofijärgsest, 2135 aasta Londonist saanud digitaalse ühenduse paralleelmaailmaga, kus on parajasti aasta 2017, Hillary Clinton on võitnud presidendivalimised ja Brexitit pole kunagi olnud. Sellega kaasneb aga üha kasvav tuumasõja oht. Ning keegi katsetab selles maailmas väga vinget tehisintellekti, mida mõned tahavad hävitada, mõned aga endale saada. Et siis käib üsna lakkamatu tagaajamine, aga mõnusalt tajutavas San Franciscos.
Teksti loeti inglise keeles

Kui mingisse sarja kuuluvad teosed on võitnud kaks Hugot, ühe Nebula ja hulga muud pudi-padi, siis peab tegemist olema millegi üsna erilisega. Sest, noh, vastupidiselt näiteks Harry Potterile on need auhinnad ka minu meelest välja teenitud. Mis panigi mõtlema, mis see eriline siis on. Parandoidseid androide on ju ausalt öeldes ennegi kohatud. Mitte kõik nad pole inimeste suhtes nii kriitilised, aga MBoti puhul on tema hoiak igati usutav. Kui alustada sarnastest asjadest, siis kahtlemata kuuluvad MBoti lood alajaotusse "raketid ja laserid" ehk siis kosmoses tekkinud konfliktide jõulise lahendamise juurde. Aga: MBot on kogu aeg asja sees, tekst fikseerib ta vahetud kogemused, otsused ja tegevuse. See pole mingi naiivne kõrvalpilk toimuvale nagu, ütleme, Banksil või, veel hullem, Reynoldsil. Samahästi võiks MBoti liigitada ka küberpungi alla. Pungile omane anarhistlik suhtumine on igatahes olemas. Küberiga on natuke teisiti. Valdavalt on küberpungis olnud üks reaalsus ja üks virtuaalsus ning põhiliseks küsimuseks on olnud, et mis saab virtuaalsuses olevast persoonis, kui ta reaalne keha tapetakse - või siis kuidas saaks persooni virtuaalsuses nii ära tappa, et sureks ka tema maine keha. MBoti maailm on tänapäevasem. Arvutivõrke - aga neis tunneb MBot end kodusemalt kui reaalsuses, eriti veel inimeste seas - on korraga palju. Alates neist lihtsakestest, mis avavad lähenejate ees uksi või kuvavad nende ette reklaame, kuni tohutu kosmosejaama turvateenistust juhtivate süsteemideni. Nii et see on meie igatsetud "asjade internet", lausa mitmuses. Ja - kui androidi teadvus on niigi digitaalne, siis saab seda ju vastava andmekandja olemasolul kopeerida. Kui midagi jääb lugejale pisut hoomamatuks, siis erinevast klassist robotite mõtteprotsesside kiirus omavahel ja inimesega võrrelduna. Minagi olen siin aja vms kokkuhoiuks kirjutanud MBOt, mitte MurderBot. Küllap oleks inimene kirjeldatud maailmas välja mõelnud mingi tähelühendi, aga MBot ütleb alati välja: humans and augmented humans. Sest see ei võta tema mõttetegevuses rohkem aega kui mingi mõnetäheline lühend.  
Teksti loeti inglise keeles

Kaanel on küll märkus, et teos kuulub Laundry sarja, aga seos eelnevaga on suht põgus, nii et see on loetav ka eraldiseisvana - või siis saabki siit alguse omaette sari. Tähendab, eelmistest teostest on võetud võlukunsti ja erakordsete võimete kiire sissevool kaasaegsesse maailma ning see, et peaministrina valitseb Suurbritanniat Must Vaarao ehk Nyarlathotep.
Nagu Laundry sarjas ikka, käib ka siin tegevus ühe manuskripti ümber. Tegemist pole küll tavalise raamatuga, vaid see on üsna verejanuline ning võimeline seda janu ka kustutama - kui keegi sellesse valesti suhtub. Kuna raamatu asukohta teati viimati aastal 1888, tuleb sellele sinna ka järele minna. Koos muude veidrate asjadega eksisteerib aga ka läbi aja ulatuv maja, mille abil seda teha saab. (Ja pole just eriti tark väljuda sellest uksest, mis viib parajasti pommitatavasse Londonisse.)
Niisiis suundubki 1888. a. Londonisse, mis on kaasaja inimese jaoks üks ütlemata rõve ja räpane paik, päris mitu seltskonda, et raamat homoseksuaalsete sadistide klubi raamatukogust ära tuua. Kõik on mingite eriliste võimetega transhumanid, ainult Transnistria maffia esinduse iseärasuseks näib olevat erakordne rumalus.
Ma olen viimasel ajal märganud, et ka ulmes oleks nagu poliitiliselt korrektne (ehk siis veidrike sõimu vältimiseks) poetada tegelaste hulka mõned seksuaalvähemused. Strossil on õnnestunud kokku panna niisugune naljakas kamp, et see tundub lausa selle "kohustusliku" teema parodeerimisena.
Ja üks pluss veel austusavalduse eest Stephensoni "Snow Crashile".
Teksti loeti inglise keeles

Väike vahepala Murderboti sarjale. Sedapuhku pole fookuses tema, vaid Ayda Mensah, kes peab kodupaigas aru andma, miks ta ikkagi võttis kaasa nii ohtliku asja nagu seda on Murderbot.
See on nüüd päris hea võrdluskoht: kui Murderboti mõttekäigud on konkreetsed ja sirgjoonelised - isegi kui neis esineb lühikesi kõrvalepõikeid -, siis sellega võrreldes on ka aruka inimese mõtted ikka väga hajevil. Mida oligi tarvis tõestada...
Teksti loeti inglise keeles

Kui väga tahaks selle sarja juures millegi kallal nuriseda, siis: Murderboti võimete piiridest pole lugejal täit selgust. Nagu ka tema orgaanilise ja anorgaanilise poole vahekorrast ja koostööst. Muidugi, ega teda otseselt inimestega võrrelda ei saagi, ainult teiste robotite/tehisajudega. Seda on ka tehtud, aga tema lahtihäkitud kontrollmoodul lisab määramatust ja ega see, kui kaua üks või teine robotiklass ühe või teise probleemi lahendamiseks aega kulutab, pole väga selge kriteerium. Ainult et paremat ka ei ole.
Kui peategelane oleks inimene, vigiseks ehk nii mõnigi küberpungi vaenaja, et muudkui murtakse jääd, murtakse jääd ja murtakse jääd. Murdrerboti jaoks on virtuaalreaalsus aga suur osa tema loomulikust keskkonnast ja selles tegutsemine käibki tema argipäeva juurde.
Ulmesiseselt võiks Murderboti lood liigitada ka rubriiki 'kohtumine tundmatuga'. Aga kuna temas on ka tuttavaid elemente, on tema askelddusi mõnus jälgida.
Hindest. Kas Murderbot on stiililiselt või filosoofiliselt vms murrangulise tähtsusega? No ei ole. Kas ma kavatsen seda kunagi üle lugeda? Ei, erinevalt näiteks Sandman Slimist. Kas tegemist oli mõnusa ajaviitega? Seda kindlasti. Olgu seekord siis neli.
Teksti loeti inglise keeles