Romaani tegevus toimub lähitulevikus - järgmise sajandi alguses. Paar-kolm aastat tagasi eksperimenteeris vene häkker Dima Dibenko programmijupiga, mis joonistas ekraanile meditatsiooni hõlbustavaid kujundeid. Võrku välja pandud programm jäi yldise tähelepanuta, kuni üks poisike vahetult pärast kujundiseeria läbi vaatamist Doomi käivitas..
Mängu labyrint muutus poisi jaoks reaalseks. Kollide hammustused tegid haiget, kaheraudse tagasilöökidest valutas õlg. Kui poiss pealt 24 tunnist vahetpidamatut kõmmutamist mängu lõpuni jõudis ning segi pekstud klaviatuuri taga ärkas, hakati asja uurima. Ja leiti, et kõiges on syydi Dibenko programm, mis viib inimese omalaadsesse hypnoosi. Hypnoosi, mille seisundis võtab inimaju arvuti poolt visandatud primitiivse virtuaalse ruumi, ning täidab selle alateadvusest pärit detailidega. Muutes selle sama reaalseks kui tegelik, mittevirtuaalne reaalsus.
Paari aastaga tekib virtaalsusesse terve linn - Deeptown. Miljonid inimesed käivad seal tööl, mängimas, pidutsemas, kohtumas. Asja juures on yks konks - selleks et hypnoosist väljuda, on vaja virtuaalset arvutit - symbolit, mis yhendab reaalsust virtuaalsega. Ilma selleta, lihtsalt tahte abil, ei suuda inimene virtuaalsusest lahkuda. Täpsemalt - valdav enamik inimesi. On yksikud, kes seda suudavad. Neid kutsutakse Deeptownis daiveriteks.
Võime igal ajahetkel tagasi tõmbuda ning tegevust vaid tavalisel arvutiekraanil vaadelda annab daiveritele virttuaalsuses lausa yleloomulikud võimed - nad võivad mitte tunda valu ega hirmu. Ylejäänud rahvale on löök või kukkumine virtuaalsuses sama valus kui tegelikkuses. Daiver aga võib vabalt kõndida yle kuristiku veetud niidi - tema tajub neid vajaduse korral lihtaslt joonistatuina.
Yhel ilusal ööl juhtub Deeptownis kummaline lugu - vana hea Doomi kauge järeltulija, mängu "Surma Labyrint" ühes levelis leitakse kummaline tegelane. Tegelase kummalisus väljendub esialgu vaid selles, et ta ei suuda kuidagi etappi läbida. Alati oskab ta enne lõputerminali juurde jõudmist surma saada, mispeale ta algusesse tagasi visatakse.
Mõne aja pärast selgub aga muudki huvitavat. Nimelt ei suudeta leida sideklanalit, mida mööda too õnnetu mees "Surma Labyrindi" serverisse yhendus. See aga on ometi võimatu! Asja saadetakse uurima daiver Leonid. Too siseneb Labyrinti, no ja siis läheb laskmiseks!
Yhe lausega võiks teost iseloomustada nii: post-cybepunk, mis on parem kui Neal Stephensonil ("Snow Crash", "The Diamond Age"). Igal juhul on Lukjanenko arvutustehnilises ja võrguslängis märkimisväärselt rohkem kodus kui ykski seniloetud kyberpunkaritest. Subkultuurilise kompetentsusega asi kusjuures ei piirdu. Ka kirjutada oskab see tyyp võrdlemisi hästi. Kasvõi idee iseenesest - VR mitte niivõrd tehnilise kuivõrd psyhholoogilise fenomenina. Kindel viis!