Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Zvjozdnaja Ten

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

Sarja eelmise osa kangelase - kosmonaut Pjotr Hrumovi seiklused jätkuvad. Sedapuhku Galaktika sydames, mida asustab iidne ja vaata et kõikvõimas supertsivilisatsioon nimega Vari.

Kaugelt mitte nii hea kui eelmine raamat. Suurel määral on tegemist lihtsalt keskpäraselt hea kosmoseooperiga. Tõeline tegevus läheb käima alles raamatu viimases kolmandikus. Neli miinus.

Teksti loeti vene keeles

Sarja peakangelased jõuavad Galaktika keskmesse ja sündmused muutuvad veelgi fantastilisemaks, kohati tundub, et on veidi liiale mindud. Aga põhjus vist selles, et liiga palju taheti korraga ära öelda.

Tükk aega kõhklesin, kas ikka panna Lukjanenkole esimene neli. Ikkagi väga ilusti kirjutatud. Mine tea, võib olla muudan veel arvamust, aga esialgu jään ikkagi nelja juurde.

Teksti loeti vene keeles

Kasutan järjekordselt juhust, et mitte päriselt nõustuda eelnevate arvustajatega...

Nõus, et kogu diloogia (ja teine romaan iseäranis) on selliste omavahel otsekui kokkusobimatute lõikude kaltsutekk. Aga just see annabki minu meelest romaan-diloogiale kordumatu võlu. Lennud ja ruumihüpped galaktikas risti ja rästi, kõikvõimalike võõrtsivilisatsioonide luksuslik pillerkaar, kuni Varju (supertsivilisatsioon Galaktika keskmes) endani välja...

Mõnes mõttes on «Tähevari» seniloetud vene ulmeromaanidest kõige ameerikalikum, olemata samas mingi idiootlik haltuura... pean silmas seda, et kõigepealt tegutsetakse ning enamjaolt üldsegi ei mõelda, kuid siiski on tegu eelkõige vene ulmeromaaniga. Ainuüksi Kelos on tegelane, keda ameerika ulmes ei kohta ning ainuüksi Kelose enda eest võiks romaanile viie panna. See Kelose ja Kristallalliansiga seonduv oli ikka väga eluline ja hingeminev värk.

Minu meelest on see romaan igatpidi viite väärt. Soovitan lugeda, aga ennem tuleb KINDLASTI lugeda diloogia esimest romaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki».

Teksti loeti vene keeles

Täpselt nii see lugemine oligi - alguses ei saanud vedama aga siiski lõpus see viimane kolmveerandik on jälle huvitav. Tagantärele hinnates ikkagi 4 pluss. Kuigi nii mõnedki ideed mida käsitleti väärisid kindlat viite.
Teksti loeti vene keeles

meeldis ehk rohkemgi kui esimene osa - kuigi tegelikult ju üks tervik. aga nüüd olid valikud nagu selgemini esile toodud.
geomeetrikute sõnastusnipid - omasid tulistada ei tohi, küll aga võib suure tõetruudusega imiteerida kohtumist võimaliku vaenlasega - tõid meelde orwelli ning küllap võiks paralleele ehk mõjutusi veel leida. tulemus siiski üsna omanäoline, samas selgelt venepärane. kus mujal käiks reeturitele andestamine nii hõlpsasti... üks küsimus lõpuks küll jäi - algselt olid inimesed (või vähemalt see väike kamp, kellest juttu) koos teiste "nõrkadega" oma positsiooni eest võitlemas, lõpuks võetakse inimesed "tugevate" hulka, aga mis teistest saab... nojah, lõpuks jäid küll ÜRO ja Konklaavi esindajad ootama, kuni Petja koeraga jalutatud saab, ehk tuleb talle ka see pisiasi veel meelde.
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis raamatu teine osa tunduvalt rohkem, kui esimene. Kui algus ja vene eriteenistused välja arvata, siis ülejäänud romaan rääkis sellest, kuidas "vanaisa" poolt "ülimalt" inimlikuks kasvatatud Pjotr püüab leida Maa jaoks parimat lahendust. Kohtudes "varjus" mitmete huvitavate isiksustega, näiteks küborg, kes kardab inimlikkust kaotada, otsib ta võimalust maad päästa ja samas edasi aidata.

Äärmiselt huvitav ja inimese keskne raamat minu meelest. Seda teost ongi äärmiselt raske kuidagi iseloomustada. Ainus võimalus mingit ettekujutust luua on ilmselt seda teost lugedes.

Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis samuti teine osa veel eriti, fantaasiast ei näi vennikesel puudust tulevat ning sinna vahele toredat mõttearendust susata, eriti osav oli asi siis kui Petjal käisid vestlused nii kualkua, Rimeri ja skaudiga kõik korraga peas nagu ainsal inimesel. Ime et ta päriselt lolliks ei läinud ja viimaks ikka välja jagas kes ta lõpuks siiski on. Lukjanenko puhul ei näigi kehtivat reegel, et järg jääb esimesele osale alla, pigem vastupidi, maailm kus tegevus käib läheb üha huvitavamaks.
Teksti loeti vene keeles

See teine osa meeldis mulle esimesest rohkem. Ehk oli asi ka selles, et kõiksugu moraalidilemmadele oli siin vähem tähelepanu pühendatud – ju enamus neist sai esimeses raamatus läbi lahatud – ja peategelane oli seetõttu realistlikum, mitte nii palju ideaalinimene enam. Või siis hakkasin ma sellega harjuma ja see ei olnud enam sedavõrd häiriv.
No igatahes hästi kirjutatud raamat, põnev... „viis” järelikult.
Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: