1.
5
4.4
2.
3
3.667
3.
3
4.333
4.
6
4.333
5.
7
4.714
6.
4
4.0
7.
5
3.2
8.
8
4.125
9.
3
4.667
10.
2
5.0
11.
5
5.0
12.
2
4.5
13.
9
4.889
14.
32
4.531
15.
7
4.857
16.
8
4.75
17.
22
4.591
18.
8
4.5
19.
10
4.4
20.
17
4.647
21.
7
4.286
22.
6
4.5
23.
3
4.667
24.
9
5.0
25.
9
4.667
26.
8
4.625
27.
8
3.75
28.
3
4.0
31.
2
4.0
32.
1
3.0
33.
1
2.0
35.
1
4.0
36.
1
5.0
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
2
4.5
4.
5
4.0
5.
5
4.4
7.
1
5.0
8.
1
5.0
10.
2
4.0
11.
1
4.0
12.
2
3.0
1.
1
5.0
2.
9
4.111
3.
3
3.333
4.
5
4.4
5.
2
3.0
6.
2
4.0
7.
7
4.286
8.
3
3.333
9.
5
4.6
10.
6
4.5
11.
2
3.5
12.
6
3.167
13.
6
3.833
14.
2
3.5
15.
7
3.857
16.
6
5.0
17.
4
4.75
18.
4
3.0
19.
6
4.333
20.
8
4.75
21.
6
4.833
22.
5
4.0
24.
4
4.75
27.
1
4.0
31.
7
4.429
32.
5
4.2
33.
7
4.857
34.
5
4.6
36.
1
4.0
37.
6
4.167
38.
4
5.0
39.
3
4.0
40.
3
4.667
41.
4
4.75
42.
3
4.333
43.
4
3.75
44.
3
3.667
45.
2
4.0
46.
2
5.0
47.
1
3.0
48.
2
3.0
49.
3
4.333
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
1
5.0
53.
3
4.667
54.
3
3.667
55.
1
4.0
56.
1
5.0
57.
1
4.0
58.
1
5.0
59.
1
5.0
60.
1
5.0
61.
1
5.0
62.
1
4.0
63.
1
5.0
65.
1
5.0
68.
1
5.0
70.
1
3.0
76.
1
5.0
81.
1
3.0
3.
1
4.0
4.
1
3.0
6.
1
5.0
10.
1
5.0
(romaan aastast 1998)
Sarja eelmise osa kangelase - kosmonaut Pjotr Hrumovi seiklused jätkuvad. Sedapuhku Galaktika sydames, mida asustab iidne ja vaata et kõikvõimas supertsivilisatsioon nimega Vari.
Kaugelt mitte nii hea kui eelmine raamat. Suurel määral on tegemist lihtsalt keskpäraselt hea kosmoseooperiga. Tõeline tegevus läheb käima alles raamatu viimases kolmandikus. Neli miinus.
Tükk aega kõhklesin, kas ikka panna Lukjanenkole esimene neli. Ikkagi väga ilusti kirjutatud. Mine tea, võib olla muudan veel arvamust, aga esialgu jään ikkagi nelja juurde.
Nõus, et kogu diloogia (ja teine romaan iseäranis) on selliste omavahel otsekui kokkusobimatute lõikude kaltsutekk. Aga just see annabki minu meelest romaan-diloogiale kordumatu võlu. Lennud ja ruumihüpped galaktikas risti ja rästi, kõikvõimalike võõrtsivilisatsioonide luksuslik pillerkaar, kuni Varju (supertsivilisatsioon Galaktika keskmes) endani välja...
Mõnes mõttes on «Tähevari» seniloetud vene ulmeromaanidest kõige ameerikalikum, olemata samas mingi idiootlik haltuura... pean silmas seda, et kõigepealt tegutsetakse ning enamjaolt üldsegi ei mõelda, kuid siiski on tegu eelkõige vene ulmeromaaniga. Ainuüksi Kelos on tegelane, keda ameerika ulmes ei kohta ning ainuüksi Kelose enda eest võiks romaanile viie panna. See Kelose ja Kristallalliansiga seonduv oli ikka väga eluline ja hingeminev värk.
Minu meelest on see romaan igatpidi viite väärt. Soovitan lugeda, aga ennem tuleb KINDLASTI lugeda diloogia esimest romaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki».
Äärmiselt huvitav ja inimese keskne raamat minu meelest. Seda teost ongi äärmiselt raske kuidagi iseloomustada. Ainus võimalus mingit ettekujutust luua on ilmselt seda teost lugedes.
