Jutu algus ei häälestanud mind just meeldivalt: jälle oli kellelgi mingi lugu jutustada. Mulle isiklikult sellised lood ei meeldi. Lukjanenko kiituseks tuleb aga öelda, et jutt haakis üsna kiirelt enda külge ning lugemisel hakkas tekkima teatavat sorti meeldiv pinge. Tundus, et lugu hakkab sobima, hakkasin juba jutuga harjuma ning siis tegi autor mingitlaadi järsu pöörde süzhees. Harjusin taas jutuga ära ning autor tegi uue pöörde...
Sisust: On mingi maailm. Maailmas elavad inimesed, elavad üsna barbaarset elu. Selles maailmas on ka hästi palju kombeid ja traditsioone – antud jutus lahatakse isanda ja orja keerulist problemaatikat. Loo peategelase isa on kunagi templist kingiks saanud «värava», mis toob kodukantsi kätte kõikvõimalikud võõrad maailmad. Vaat ühest sellisest toobki ta kaasa sealse inimese... Tõstatub küsimus, et kas too kaasatoodu on ori... kohapealsete vaba inimese mõistele tolle olemus igatahes ei vasta.
Värvikas maailm. Huvitav probleem. Hea idee. Omapärane jutustamistehnika. Teisisõnu, väärt jutt!!!
Soovitus: klõpsake ja lugege see jutt wõrgus läbi!