Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko · Juli Burkin ·

Ostrov Rus

(romaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Molodjož Sibiri» 1996;
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
1
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Kui selle kolmeosalise sarja esimene tykk oli selline.. vaba käega, muhe lugemine, siis alates käesolevast osast on autoritel ikka peris põhjalikult katus pealt minema sõitnud.. Seda, muidugi mõista, heas mõttes. Juba romaani pyhendust lugedes võis omale tilga pyksi naerda.

Tegemist on (muuhulgas) "Kolme Musketäri" töötlusega.. vene muinasjutuks! Lollike Ivan siirdub pealinna Kiievisse, et seal vyrst Vladimiri druziinas vägilasena tööd leida. Kiievisse jõudnud, joob Ivan ennast koos mingi kahtlase tegelasega kõrtsis oimetuks, ja leiab ärgates, et pihta on pandud isa poolt kaasa antud soovituskiri vägilaste vojevoodile. Lisaks sellele suudab ta yhe hommikupooliku jooksul tylli sattuda kolme kuulsa vägilase - Ilja Murometsa, Dobrõnja Nikititshi ja Aljosha Popovitshiga. Kes kõik kolm ta Kulikovo väljale duellile kutsuvad.. ;)

Kommentaariks veel niipalju, et tekst sisaldab ohjeldamatult kõikvõimalikke kilde, mille nautimiseks on iseäranis abiks eelnevalt yle vaadata venelaste kolmeosaline teleseeria "Kolm Musketäri". Paistab et autorid on lähtunud pigem sellest kui Duma variandist.

Hindeks viis. Paraku, kerge miinusega. Kuigi kõik see pull mis aset leidis oli kahtlemata vaimukas ja lahe, kippus asi siiski kohati pisut venima. Ka tundus esimesel lugemisel lõpp vähe stiilist välja minevat. Miks too lõpp just selline oli, selgub alles sarja viimase osaga tutvudes.

Igastahes, regulaarsed naeruhood pisarateni on garanteeritud!

Teksti loeti vene keeles

BAASis arvustamise üks meeldivaid omadusi on ka see, et saad mitte nõustuda eelmis(t)e arvustaja(te)ga ning samas tekita sinu negatiivne suhtumine teosele miskit pöördumatut kahju, sest arvajaid on ka teisi...

«Ostrov Rus» on hea romaan, aga mina ei suuda sellele kuidagi neljast suuremat hinnet anda... see neli ise on kah üsna nõrguke. Jah, ma tean, et mul on naljasoonega lood halvad, aga siiski...

Romaan algas hästi ja meeleolukalt. Noor vägilane, kes otsekui tuntud tegelane ühest prantsuse musketäriromaanist (ning veel enam selle romaani kolmeosalisest venekeelsest ekraniseeringust), kõiksugu sekeldustesse satub. See oli lõbus! Tegelaste nihked (et kes on kes) ja nihkumised (et kes mida teeb ja miks). Ka see oli naljakas! Esialgu vähemalt.

Tõeliselt hakkas mulle aga romaan vastu siis kui läks käima see nüri quest ja see lõputu joga Ilja Murometsi ja Röövel Ööbiku ning viimase tütre teemadel... ei tea miks, aga see oli tüütu ja minumeelest märksa teistsugune ning antud romaani mittesobiv. Ja siis veel need agendid...

Lõpuni lugema tuli end ajuti üsna sundida... võimalik, et põhjuseks oli muhe ja hoogne algus, mille taustal lõpp eriti mannetuna tundus... Võimalik? Ma saan aru küll, et miks kõik see jamps seal romaanis oli, kuid teostus oli minu meelest ligadi-logadi... Seetõttu ka hindeks see nõrk ja närune neli! Soovituseks/hirmutuseks võimalikele lugejatele ütleks, et tegu on sellise Terry Pratchetti loomingu tugevamat osa meenutava romaaniga... ehk kellele Pratchett meeldib, sellel peaks ka selline balagan südame alt soojaks võtma... minul hakkas aga ajuti halb... täpselt niisamuti nagu Pratchettit lugedes!

Teksti loeti vene keeles

Pila, balagan, jant, vodevill, paroodia...

Mõeldud naljana - bõliinade, muinasjuttude ja "3 musketäri" ristamine. Millises meeleolus seda kirjutati, annab tunnistust see, et tegelased ohtralt viinaviskamisega tegelevad.

Õhkub teatavat vene üliõpilashuumorit ja nostalgiat; vahva, et sellel saarel Rus süüakse rahvustoiduna pidevalt banaane - no selline mulje võib Moskvast küll jääda. Vahelduseks, sakuskaks, pistetakse ka kõnelev havi kinni...

Eks ta sellises lõbusas meeleolus kirja olegi pandud...Lõbus ajaviide. Aga on ka paremaid. Et nalja saab ja kohe päris tõsiselt. Mistõttu hindeks ongi "kahe" asemel "kolm".
Teksti loeti vene keeles

Aga mulle näiteks meeldis. Piisavalt naljakas, piisavalt absurdne, Dumas` austajate hulka kuulun ma ka... Nii et mida veel tahta?
Teksti loeti eesti keeles

Autori 55. sünnipäevaks sobib just seda vapustavat lugu arvustada. Olin vaimustuses. Ja millegipärast ei jäänud muljet, et väga palju vihjeid oleks mööda läinud.

Lugesin Rauno Pärnitsa tõlkes.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti Rauno Pärnitsa seni trükis avaldamata tõlget... vene keelt sellisel tasemel ei valda, et ulmet lugeda ja trükis pole seda romaani seni eesti keeles ilmunud (kahtlen sügavalt, kas kunagi ilmubki).

Iseenesest selline lobe lugemine, päris hea ideega (toimuva mõte selgub täielikult alles romaani lõpus) ja mitte nii mahukas, et mingitpidi ära tüüdata. Vahepeal ajas sutsu naerma küll, ent erinevalt nii mõnestki teisest romaani lugenust ma mingeid hullumeelseid naerukrampe ei täheldanud... ei tea kas huumorimeelega lood kehvad või läks osa naljadest tõlkes kaotsi. Peamiseks hinnet "4" peale tõmbavaks asjaoluks on kahtlemata need 1990. aastate Vene ulmefandomi siseelu puudutavad naljad... no ei ütle need Eesti lugejale aastal 2015 suurt midagi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Sildvee
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Käib küll. Muide, Jekki väärib kõvasti enamat kui kõrvaltegelase rolli. Ja tegelikkus ületab fantaasiat muudeski aspektides.Sestap ka ei saa teos maksimumhinnet. Eestikeeles strugatskoidse teksti kokku keetmine muidugi vääriks ka maksimumi, aga jätan kiidusõnad autori järgmistele teostele.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja saab see raamat vaid sestap, et syzeekulg on natuke liiga ettearvatav, hollywoodlik. Ja ajaloolised allusioonid pole ka parimate killast. Kõik muu on aga eelviimase peal.
Teksti loeti inglise keeles

Viis, muidugi- lugesin hiljuti teist korda ja sain palju tugevamalt kätte selle helevalge, kauge ja särava tunde,mis oli tingitud noist baxterlikest arutlustest, mõttekäikudest, maailmapildist.S.Baxter omab nüüd mu ulmeeelistuste hulgas üht esikohta.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal esimesi eestikeeles ilmunud ulmeromaane, kus esines ka erootiline mõõde. Vägev tekst, mis olgem ausad,ülemääraselt vermis mu noore-ea seksuaalkäitumist. Olles lugenud suure sisseelamisega T.T.J. ca 12 aastaselt käitusin naesterahvastega tosinkond aastaid Hal Breggina. See tähendab, et erroootilistes situatsioonides mängisin eba/alateadlikult niihästi-halvasti kui sain Hal Breggi.Tore,mis? Olles selle arvustuse ülelugenud, tundsin end äkiste tühjana, nagu Sfinks-- peale seda, kui Oidipus ta mõistatuse lahendas. Nõnda hakkavad hajuma psühhomüüdid, nõnda hiilib Surm=Tühjus me teadvusse. Mehed, olgem ettevaatlikud oma poisiea lemmikraaamatute ülelugemisel!
Teksti loeti eesti keeles