Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko · Juli Burkin ·

Ostrov Rus

(romaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Molodjož Sibiri» 1996;
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
2
1
1
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Kui selle kolmeosalise sarja esimene tykk oli selline.. vaba käega, muhe lugemine, siis alates käesolevast osast on autoritel ikka peris põhjalikult katus pealt minema sõitnud.. Seda, muidugi mõista, heas mõttes. Juba romaani pyhendust lugedes võis omale tilga pyksi naerda.

Tegemist on (muuhulgas) "Kolme Musketäri" töötlusega.. vene muinasjutuks! Lollike Ivan siirdub pealinna Kiievisse, et seal vyrst Vladimiri druziinas vägilasena tööd leida. Kiievisse jõudnud, joob Ivan ennast koos mingi kahtlase tegelasega kõrtsis oimetuks, ja leiab ärgates, et pihta on pandud isa poolt kaasa antud soovituskiri vägilaste vojevoodile. Lisaks sellele suudab ta yhe hommikupooliku jooksul tylli sattuda kolme kuulsa vägilase - Ilja Murometsa, Dobrõnja Nikititshi ja Aljosha Popovitshiga. Kes kõik kolm ta Kulikovo väljale duellile kutsuvad.. ;)

Kommentaariks veel niipalju, et tekst sisaldab ohjeldamatult kõikvõimalikke kilde, mille nautimiseks on iseäranis abiks eelnevalt yle vaadata venelaste kolmeosaline teleseeria "Kolm Musketäri". Paistab et autorid on lähtunud pigem sellest kui Duma variandist.

Hindeks viis. Paraku, kerge miinusega. Kuigi kõik see pull mis aset leidis oli kahtlemata vaimukas ja lahe, kippus asi siiski kohati pisut venima. Ka tundus esimesel lugemisel lõpp vähe stiilist välja minevat. Miks too lõpp just selline oli, selgub alles sarja viimase osaga tutvudes.

Igastahes, regulaarsed naeruhood pisarateni on garanteeritud!

Teksti loeti vene keeles

BAASis arvustamise üks meeldivaid omadusi on ka see, et saad mitte nõustuda eelmis(t)e arvustaja(te)ga ning samas tekita sinu negatiivne suhtumine teosele miskit pöördumatut kahju, sest arvajaid on ka teisi...

«Ostrov Rus» on hea romaan, aga mina ei suuda sellele kuidagi neljast suuremat hinnet anda... see neli ise on kah üsna nõrguke. Jah, ma tean, et mul on naljasoonega lood halvad, aga siiski...

Romaan algas hästi ja meeleolukalt. Noor vägilane, kes otsekui tuntud tegelane ühest prantsuse musketäriromaanist (ning veel enam selle romaani kolmeosalisest venekeelsest ekraniseeringust), kõiksugu sekeldustesse satub. See oli lõbus! Tegelaste nihked (et kes on kes) ja nihkumised (et kes mida teeb ja miks). Ka see oli naljakas! Esialgu vähemalt.

Tõeliselt hakkas mulle aga romaan vastu siis kui läks käima see nüri quest ja see lõputu joga Ilja Murometsi ja Röövel Ööbiku ning viimase tütre teemadel... ei tea miks, aga see oli tüütu ja minumeelest märksa teistsugune ning antud romaani mittesobiv. Ja siis veel need agendid...

Lõpuni lugema tuli end ajuti üsna sundida... võimalik, et põhjuseks oli muhe ja hoogne algus, mille taustal lõpp eriti mannetuna tundus... Võimalik? Ma saan aru küll, et miks kõik see jamps seal romaanis oli, kuid teostus oli minu meelest ligadi-logadi... Seetõttu ka hindeks see nõrk ja närune neli! Soovituseks/hirmutuseks võimalikele lugejatele ütleks, et tegu on sellise Terry Pratchetti loomingu tugevamat osa meenutava romaaniga... ehk kellele Pratchett meeldib, sellel peaks ka selline balagan südame alt soojaks võtma... minul hakkas aga ajuti halb... täpselt niisamuti nagu Pratchettit lugedes!

Teksti loeti vene keeles

Pila, balagan, jant, vodevill, paroodia...

Mõeldud naljana - bõliinade, muinasjuttude ja "3 musketäri" ristamine. Millises meeleolus seda kirjutati, annab tunnistust see, et tegelased ohtralt viinaviskamisega tegelevad.

Õhkub teatavat vene üliõpilashuumorit ja nostalgiat; vahva, et sellel saarel Rus süüakse rahvustoiduna pidevalt banaane - no selline mulje võib Moskvast küll jääda. Vahelduseks, sakuskaks, pistetakse ka kõnelev havi kinni...

Eks ta sellises lõbusas meeleolus kirja olegi pandud...Lõbus ajaviide. Aga on ka paremaid. Et nalja saab ja kohe päris tõsiselt. Mistõttu hindeks ongi "kahe" asemel "kolm".
Teksti loeti vene keeles

Aga mulle näiteks meeldis. Piisavalt naljakas, piisavalt absurdne, Dumas` austajate hulka kuulun ma ka... Nii et mida veel tahta?
Teksti loeti eesti keeles

Autori 55. sünnipäevaks sobib just seda vapustavat lugu arvustada. Olin vaimustuses. Ja millegipärast ei jäänud muljet, et väga palju vihjeid oleks mööda läinud.

Lugesin Rauno Pärnitsa tõlkes.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti Rauno Pärnitsa seni trükis avaldamata tõlget... vene keelt sellisel tasemel ei valda, et ulmet lugeda ja trükis pole seda romaani seni eesti keeles ilmunud (kahtlen sügavalt, kas kunagi ilmubki).

Iseenesest selline lobe lugemine, päris hea ideega (toimuva mõte selgub täielikult alles romaani lõpus) ja mitte nii mahukas, et mingitpidi ära tüüdata. Vahepeal ajas sutsu naerma küll, ent erinevalt nii mõnestki teisest romaani lugenust ma mingeid hullumeelseid naerukrampe ei täheldanud... ei tea kas huumorimeelega lood kehvad või läks osa naljadest tõlkes kaotsi. Peamiseks hinnet "4" peale tõmbavaks asjaoluks on kahtlemata need 1990. aastate Vene ulmefandomi siseelu puudutavad naljad... no ei ütle need Eesti lugejale aastal 2015 suurt midagi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnele kogenumale autorile paneks kolme. Puudusi on ju palju, aga mulle meeldis Eesti aineline maailm ja laisas ja unises meeleolus lugedes selline rahulik sutsakas õhtusse oli päris meeldiv. Midagi sügavamat poleks suutnud jälgidagi. Nii, et mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vahva lugu, mulle meeldis. Ainult see, et too Marie Ottilie ei olnud ta naine, vaid tütar, tuli mulle ebameeldiva üllatusena. Selle koha peal kiskus seal sünges keldris nagu Veskimeheks ära. Seepärast ka neli tärni, mitte viis.
Teksti loeti eesti keeles

Väga ennemuistne jutt - läbikulunud, ilma ühegi värske ideeta, mul oli praegu isegi raskusi meenutada, millest see lugu rääkis, kuigi ma lugesin seda eile. Võtsin kogumiku kätte ja vaatasin järele - tõepoolest - ehe ennemuistne jutt, aint tänapäevases kirjakeeles kirja pandud. Igav.
Teksti loeti eesti keeles

Jäi nagu lahjaks. Maailm oli nagu ja intriig ja vahva külmaline ja kuri maagia. Aga kogu huvitav osa toimus kuskil kardina taga, nii et isegi varjuteatrit õieti ei näidatud. Kuningatütre eneseohverdus ja ohverdamine oleks olnud nii hingeliigutav stseen, et ma tunnen end natuke isegi nagu paljaks röövitult :S
Teksti loeti eesti keeles

Maa-alune elu oli loo parim osa, seda oleks veelgi hea meelega lugenud. Autor oli suutnud luua loo taustaks vahva maailma. Ehk oleks võinud tegelastes olla veidi enam kirge, veel ehk tilgake omavahelist psühholoogiat, lõpus üks suurem mürtsatus mitte metsa taga vaid tegelaste vahetus läheduses, nii et nad sellest osa saavad. Siis oleks saanud peale lugemist rahuloleva ohkega diivanipadjale langeda ja lugu veelgi peas keerutada. Nüüd sai piirdutud vaid tunnustava noogutusega :D
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on püüdnud kirjutada tõsist teksti, kuid sissejuurdunud stiil lööb ikka kerget huumorihõngu kogu aeg sisse. Lõpupoole läheb asi küll üsna õõvaseks, kuid samamoodi kaob lõpupoole loost ka igasugune ulmeline element. Kirjutada autor oskab ja lugu oleks kindlasti väärt kõrgemat hinnet, kui ulmelugu poleks lõpupoole stiilist välja kukkunud, rajalt kõrvale eksinud ja mitteulmeliseks "psühholoogiliseks trilleriks" mandunud.
Teksti loeti eesti keeles