(jutt aastast 1991)
Hinne olekski selline koondhinne. Idee eest raudne viis! Teostuse eest keskpärane neli ning selle abitu lõpu eest närune kolm... Jutt mõjus lugedes ja mõjub ka tagantjärele, kui selline kehvalt õmmeldud kaltsutekk.
Ei pea juttu küll teabmis saavutuseks, kuid huvilistel soovitan ta siiski läbi lugeda – autori idee, sellest kuidas panna paika sõjakaid vähemarenenud tsivilisatsioone... see idee mulle meeldis! Kindlasti pole see ka autori nõrgeim lugu!!! KLÕPSAKE!!!
Loo moraal oli nõme ja lõpp lollakas. Kuradi peltsebuliga välja ajamine on harva häid tulemusi andnud.
Võib-olla oleks pannud parema hinde, kui jutt oleks pikem olnud.
Ulmeseosed: Stefan Wul «La mort vivante»
Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...
Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...
Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.
Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».
Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.
Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.
Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.
Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...
On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.
«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.
Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.
Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.
«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...
Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.
Kronoterroristliku organisatsiooni kaks liiget korraldasid miskis vivaariumis pogrommi... nad ei tapnud aega, vaid lihtsalt kaotasid seda...
Eks ma saan aru, et see selline valvelaast ole, mis asub ajakirjas kohe sisukorra järel ja mida toimetus epigraafiks ehk siis motoks nimetab – otsekui juhtkiri jutukese vormis. Sellisena autorile paras väljakutse ning kahjuks enamjaolt ka lugejale ning selline negatviivne väljakutse.
Jah, autor on vaeva näinud, on päris leidlikku sõnadega mängimist, on ulmet ja on ka päevakajaline moment. Selline ulmelaast koera-aasta alguse puhul. Lugesin läbi, mühatasin ja üle kahe ma taolisele tekstile küll anda ei suuda.
Eelmise aasta alguses otsustasin ma lõpuks enesele selgeks teha Konrad T. Lewandowski fantasysarja kuuluvate tekstide omavahelised seosed ja siis mõttetöö loogilise jätkuna lugesin ka mõned sarja tekstid. Alustasin lühiromaanist, mis igatpidi on n-ö libakassi saaga (Saga o Kotołaku) esimene tekst.
Ksin on libakass, ehk siis segavereline, kes muidu on inimene, aga täiskuu ajal muutub suureks ja karmiks kaslaseks. Tegelikult võib ta küll igal ajal muutuda, aga täiskuu paiku õnnestub see tal paremini ja valutumalt.
Lühiromaan algab ühe Vana Naise surmaga... sellesama vana naise, kes kunagi ammu päästis kolme haavavaiaga maa külge naelutatud lapse... jah, Ksini. Kasvatas liba üles ja õpetas teda olema inimene... loe: vastu seisma oma loomsetele tungidele...
Tekst keskendubki siis sellele, kuidas metsakolkas üleskasvanud libakass Ksin inimeste hulka läheb. Kohtub tüdrukuga, tehakse seda va vanainimeste asja, tapetakse kõiksugu pahasid, jõutakse linna, seatakse seal end sisse... siis saabuvad ühel ööl linna miskid eriti vägevad elajad, Ksin suudab ühe neist tappa ning pälvib kohaliku valitseja ja tema ülemmaagi tähelepanu...
Konrad T. Lewandowski kirjutas lühiromaani «Przybysz» 1988. aastal ja poola keeles see eraldi tekstina ilmunud polegi. Alguses oli see esimene osa autori debüütromaanist «Ksin» (1991), siis esimene osa koondromaanist «Trop kotołaka» (1998) ning üsna hiljuti kirjutas ta selle täiemahuliseks romaaniks «Ksin: Początek» (2014). Kuupeatükilisest lühiromaanist sai 25-peatükiline romaan.
«Trop kotołaka» ilmus 2001. aastal pealkirjaga «След оборотня» ka vene keeles ning lühiromaani pealkirjaks oli seal «Пришелец».
Eraldi tekstina on lühiromaan ilmunud vaid tšehhi keeles. Kõigepealt ajakirja «Ikarie» 2002. aasta esimeses numbris pealkirjaga «Kočkodlak Xin» ning samal aastal ka samanimelises kogumikus, mis sisaldas koondromaani «Trop kotołaka» kolm esimest osa ja kogumikus oli lühiromaan oma õige pealkirjaga – «Vetřelec». Ajakirjast «Ikarie» on pärit ka need kaks Jan Štěpáneki mustvalget illustratsiooni mu blogis.
Eks see üks konanism ole – et on praktiliselt võitmatu kangelane, kes suht sirgjooneliselt võiduka lõpu poole rühib. Olgu, tegelikult ma ikka pisut liialdasin, sest kõhklusi ja kahtlusi Ksinil on. Tegu ju kahe maailma vahele jäänud isikuga ning libakassi saaga maailmas on segaverelised võrdsustatud kõigi muude kollidega ning kuuluvad kindlasti hävitamisele. Et kuigi Ksin tahab oma metsikust poolest võitu saada ja inimene olla, ei vaja inimeste maailm taolist olendit... Suure tõenäosusega on tegu autori esimese tekstiga ning teatav rabedus on sellega ka kenasti põhjendatav.
Kiidaks aga teose maailma, eelkõige just kogu seda bestiaariumi. Eriti kiidaks aga teose/saaga tumedat tooni, seksi ja vägivalda ning naturalismi nende kirjeldamisel. Mulle meeldis!
Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette. Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe.
Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...
Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui tekstide pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...
1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».
Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.
Ulmeseosed: Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»